Jaanus Tamme, üle kümneaastase ookeani soolovõistluspurjetamise kogemusega mees, tutvustab üht karmimatest ookeani purjetamisvormidest. Mini Transatiga tegelejaid on kogu maailmas vaid sadakond.
Hetkel on Eestis kaks aktiivset soolopurjetajat: Martin Rääk EST470 seeria klassis ja Jaanus Tamme EST787 prototüüpklassis. Maailmas tegeleb selle alaga sadakond aktiivset purjetajat. Ala tuntakse peamiselt üksi üle Atlandi purjetamise võistluse järgi. Praeguseks on saanud sellest spordiala, kus igal aastal toimub vähemalt kümme pikamaa soolovõistlust, mis oma olemuselt on isegi raskemad kui Atlandi ületamine. Kui üle ookeani sõit on pigem läbimõeldud matk või maraton, siis hooaja vältel tegeletakse taktikaliste lühimaratonidega. Võistlused kestavad kolmest ööpäevast kuni paari nädalani nonstop. Et püsida võistluses esikümnes, nõuab see purjetajalt sada protsenti pühendumust.
Võistlusjaht
Alused, millega võisteldakse, valmistatakse box-reegli järgi, kus põhiparameetriteks on pikkus 6,5 meetrit, laius 3 meetrit ja masti kõrgus 12 meetrit. Reeglid jagunevad omakorda kahte kategooriasse: seeriapaadid, mis on olemuselt lihtsamad, ning prototüübid, kus materjalide ja lahenduste ettekirjutisi on vähem. Prototüüpklassi peetakse maailmas üheks kiiremini arenevaks purjetamise platvormiks, kust on välja kasvanud erinevad innovaatilised tehnilised lahendused, mis mõjutavad kogu ookeani võistlusjahtide disainitrende.
Mini Transati aluste disainilahenduses püütakse saavutada maksimaalset kiirust, mis tähendab jahtide üha kergemat kaalu, suuremat purjepinda, hüdrodünaamiliselt toimivaid lisasverte, erinevaid vastukaaluks mõeldud ballaste (canting-kiil, veeballastid). Samuti on jahid varustatud viimase aja tehnoloogiaga − autopiloodid ja erinevad energiaallikad. Paadi varustus koosneb minimaalsest vajalikust, kus sõidumugavus on allutatud kiirusele. Paadis puuduvad konkreetsed magamiskohad, WC-d asendab ämber ja sooja toitu saab valmistada vaid pisikese priimusega. Jahi sisemus ei meenuta purjekat, vaid kosmosesüstikut, kus interjöör on täis elektrijuhtmeid, elektroonilisi tabloosid, erinevaid kraane ja pumpi, mille oskusliku kasutamisega viiakse aluse kiirused maksimumini.
Võistlused
Mini Transati võistlusi peetakse nii Atlandi ookeanil kui ka Vahemerel. Kuna tegemist on riskantse alaga, siis on turvareeglid väga karmid. Ettekirjutisi ja erinevaid nõudmisi nii võistlejale kui ka paadile täiendatakse pidevalt ning enne võistlust peavad kõik läbima põhjaliku kontrolli.
Võistlusi on hooaja jooksul kümmekond, need on erineva distantsiga 250 miilist kuni 4000 miilini. Et püsida konkurentsis, tuleb võtta osa enamikust sõitudest. See tähendab neli-viis kuud järjest võistlemist ning paadi ülesõite finišisadamast järgmisesse starti. Ülesõidud on tavaliselt 100 kuni 200 miili ning need lähevad arvesse kui treeningud. Kuna tegemist on tehnilise alaga, siis arvestada tuleb ka ootamatute katkestustega, alt võib vedada nii elektroonika, varustus kui ka vaimne ettevalmistus.
Ettevalmistus
Ettevalmistumist võistlusteks tuleb võtta väga tõsiselt. Kogenud sõitjana võin öelda, et 50% tulemusest sõltub paadi ja sõitja ettevalmistusest. Enne hooaega võetakse jaht üldjuhul juppideks ja kontrollitakse iga detaili ning vajaduse korral vahetatakse uue vastu. Purjekas käib pidevalt üht sammu tehnoloogia arenguga. Näitena võib tuua, et EST787 jahil ei ole enam ühtegi seeklit ega metallist ühendust. Tänapäeval lahendatakse kõik detailid otstega. Materjalid on muutunud niivõrd tugevaks ja kergeks, rauaajastu on möödas. Kogu taglastuse, otsad ja süsteemid ehitab iga purjetaja ise. Nii omatakse ülevaadet kõikidest detailidest, mis annab vajaliku kindlustunde nädalateks üksi merele minemisel. Kui ei ole kindlustunnet paadis, siis ei tule ka head tulemust. Kui mõnel teisel alal, näiteks autospordis, on pidevalt kaasas meeskond ja tehnikud, siis merel peab kapten kõigega ise hakkama saama. Peale paadi peab olema kindel ka iseendas. Kuna võisteldakse ekstreemsetes oludes, töötab organism üsna piiri peal ja kasutab varusid reservist. Kui suur on iga inimese reserv, seda on raske hinnata. Võistlusrežiimis peab olema töös 24/7. Siin on võtmeküsimuseks taastumine. Igapäevases olekus n-ö maismaarutiinis taastub organism öise unega, aga soolopurjetaja peab suutma puhata 10–20-minutiliste uinakutega iga kolme-nelja tunni tagant. Kuna jaht on pidevas liikumises ja ebastabiilses olekus, siis võistleja lihased töötavad ka puhkeasendis. Kui kosmonautidel on kaaluta olekus probleeme lihastoonuse hoidmisega, siis soolopurjetajal on vastupidi probleeme lõdvestumisega. Selleks on igaühel oma tehnika, kus erinevaid lihasgruppe puhatakse eri aegadel ja eri asendis. Tihti tuleb vahet teha ajule ja kehale vajalikul puhkerežiimil ning seda õigesti doseerida. Üleväsimus ja magamatus tapab motivatsiooni. Mida osavamalt suudad taastuda, seda parem on võistlustulemus.
Navigatsioon
Navigatsiooni suhtes on võistlusreeglid üsna minimalistlikud: elektroonilisi kaarte kasutada ei tohi, kommunikatsiooni kasutada ei tohi, ilmaennustust vastu võtta ei ole võimalik. See tähendab, et ettevalmistus optimaalse teekonna valikuks tuleb teha enne starti. Selleks tehakse eelnev põhjalik kaarditöö koos tuule, hoovuste ja lainete mõju arvutustega. Treeningute käigus talletatakse kogu informatsioon paadi tippkiirustest erinevatel kurssidel erineva tuule ja lainetusega. See omakorda salvestatakse elektrooniliselt ja kasutatakse tipptehnoloogiat, kus trajektoori paneb paika vastav navigatsiooniprogramm. Et saada võimalikult täpne legend oma kursi valikutest, tuleb viimane ettevalmistus ja arvutused teha tund enne starti. Vilunud võistlejana salvestan kogu informatsiooni oma seljaajusse. Tihtipeale ei olegi kogu võistluse jooksul paberkaardi vajadust ning kogu sõit, manöövrid ja kursi valiku teen lähtudes ajusse salvestunud informatsioonist.
Riskid
Enne starti tuleb anda allkiri, et võistlusele minnakse omal vastutusel. Teisisõnu, pead olema teadlik riskidest. Loomulikult tuleb esitada ka arstitõend ning läbida hulk meditsiini- ja ellujäämiskursuseid. Oluline on võimalikud riskid maandada ehk käsitleda riski kahepoolselt − üks puudutab tehnikat ja paati, teine enda otsuseid võistluse käigus. Aluse ja tehnilise poole saab põhjaliku ettevalmistusega kontrolli alla, aga enda piirid nihutad kaugemale vaid aina suurema kogemusega. Hulljulgusel selle ala puhul ruumi ei ole, julgusel aga küll. Julgus teha õigeid otsuseid ja hoida külma närvi on olulised, et minna vastu ootamatustele ja ootamatusi tuleb alati ette.
Erinevad olukorrad merel
Olukord nr 1
10 kN bakstaak-tuul. Magan all kajutis, jaht sõidab täiskiirusel. Suur spinnaker üleval, kiil pööratud vastukaaluks. Kogu varustus lükatud jahi tagaossa, et stabiliseerida ülepurjestust. Öö. Olen olnud nädal aega järjest merel. Äkki kuulen meeletut kolinat ja avastan ennast alltuule poordis. Laine lööb kajuti uksest sisse ja ruum täitub veega. Aega pole vett välja visata… sellises olukorras tuleb tegutseda kiirelt, aga kindlalt. Jaht on ikka külili ja kaldub aeg-ajalt lainetes veelgi. Hüppan kajutist välja, täielik pimedus. Esimese asjana pean järele andma kõik soodid, mis purjeid pinges hoiavad. Näen, kuidas topi tuli käib vee alla. See tähendab, et jaht on peaaegu ümber. Säilitada tuleb külm närv ja hakata kiiresti kiilu tagasi algasendisse väntama. Olukord on üsna tõsine, kuna tuuletugevust näitab 25–30 kN.
Suur spinnaker on vee all ja laine lööb kajutisse − kustub kogu elektroonika. Kõik näidud ja valgus kaob, edasi peab toimetama täielikus pimeduses. Oluline on spinn lahti saada ja jahti tõmmata. Kogu operatsioon võtab aega täpselt niikaua kui võtab, aega sel hetkel ei taju. Kui jaht on stabiilseks saadud, avastan, et elektroonika on vett saanud − lühise tõttu ükski energiaallikas enam tuld üles ei võta. Asun Korsika ja Itaalia vahel, olen suuna kaotanud, ainuke abivahend on tagavara käsi-GPS, et asukohta määrata. GPS sööb patareid tühjaks, vahetan uued, aga needki lähevad minutitega…
Järgneb kolm ööpäeva kõhutunde järgi kaldale sõitu. Puudub autopiloot, puuduvad käigutuled, puudub asukoht. Tean vaid kurssi ning maa suunda. Sadama leian ranniku lähedal binokliga. Kuna võistlusjahtidel puudub mootor, elektrit ei ole, telefoni ei ole, ühendust ei saa, siis peab sadamasse sisse sõitma tunde järgi. Sõit katkestatud. Vaimselt ja füüsiliselt täiesti läbi, leian pärast uinakut sadamas aega elektroonika ära parandada ja naasta kodusadamasse. Algavad ettevalmistused järgmiseks võistluseks. Tavaliselt ebaõnnestub erinevatel põhjustel üks-kaks võistlust hooaja jooksul…
Olukord nr 2
Hetkel, mil päästad kai otsad, oled pääsenud ka mõttekammitsatest, see on täielik vabanemine, nüüd oleneb kõik ainult sinust enesest − justkui oleks antud ülisuured volitused hakkama saamiseks mere ja tuule stiihiaga. See tekitab aukartust looduse vastu ning aitab üle olla hirmudest. Oled nüüdsest üks kõigega ja sinu otsus on alati lõplik.
Esimene ööpäev on alati kõige raskem, sest maapealne rutiin enam ei kehti. Ei ole ööd ega päeva, aeg võtab täiesti uue mõõtme, vahepeal on lihtsalt pime ja siis jälle valge. Pole oluline, kas oled merel paar tundi või paar nädalat. Sel hetkel, kui aega tajud, on see justkui elastne ning tähtis on hoopis rütm, mille suudad saavutada, et pidevas väsimuses adekvaatselt toimida. Igal mehel on oma süsteem, aga mul on välja kujunenud pooletunnised tukastused. Mõni tund üleval ja siis väike unejupp vahele. Olen tähele pannud, et aju saab välja puhata mõne minutiga, kui õiget hetke tajud. Keha ehk siis rohkem lihaseline osa vajab pikemat puhkust, aga seda saab teha ka täiesti ärkvel olles. Nii et puhkamine käibki n-ö kahel tasandil – vaim ja keha. Veel määravad une rütmi erinevad liikuvad monstrumid merel. Nähes silmapiiril väikest täppi, võib see osutuda poole tunniga hiigelsuureks surmarelvaks ehk õlitankeriks. Nii et äratuskell on alati pooletunnise taimeri peal. On ka olukordi, kus väsimus võidab surmahirmu ja sa lihtsalt magad, sest sa pead magama, tulgu mis tuleb. Võistlustel pead sa valmis olema sõba silmale saama ka 15-sõlmese kiirusega 100-ruuduse spinniga allatuult kimades. Hirmus mõelda, aga tegelikult on uni siis just kõige magusam.