Millist Arktikat tunned sina?

Maa ajaloost selgub, et jäine polaarmüts on ajutine ehe meie planeedil. Arktilised tingimused on korduvalt kimbutanud nabapiirkondi, kuid siiski suhteliselt lühiealiste, aastatuhandeid kestnud jääaegadena. Viimane neist möödus hiljuti − kümme tuhat aastat tagasi.“ Viktor Masing „Mandri ja mere piiril“ („Tuhat tutvust tundrast kõrbeni“. Tallinn 1977)

ark-jpg

Arktikat on teadlased eraldanud lõunapoolsetest maadest mitme piiriga. Geograafid teavad Arktikana põhjapooluse aluseid alasid, laias laastus 70. ja 55. laiuskraadi vahel. Bioloogidele võrdub maismaa-Arktika tundravöötmega. Kliimauurijatele on tunnuseks aasta kõige soojema kuu (juuli) 10-kraadine keskmine temperatuur, mis langeb enam-vähem kokku viimaste metsadega. Kaardil on metsapiir kord lõunasse, kord põhja vonklev joon, maastikus aga terve üleminekuala arktiliselt tundralt metsatundrale, 80–160 kilomeetrit või isegi rohkem lai. Milline on Arktika ühes paigas, ei sõltu muidugi mitte üksnes laiuskraadist ja kliimatingimustest (kontinentaalsem või merelisem), vaid veel pinnamoest (madalik või mäed), nõlva suunast (vastu päikest või varjus), kivimitest ja mullastikust, niiskuse hulgast (märg, paras või kuiv tundra), lumikattest, tuultest ja paljust muust. Metsapiir on lisaks veel muutunud ajas (paiga looduslugu). Asjatundja oskab maastikust leida tõendeid puude või tundrataimestiku esinemise kohta minevikus. Loode-Alaskas ulatusid metsad kunagi Kotzebue nõkku ja asendusid kliima külmenedes tundraga. Tõenditeks on tundra polügonaalsoodes säilinud kobraste hambajälgedega kännud. Tšuktši ja Beringi mere saartel kujunes juba minevikus omanäoline tundrataimestik, mida tõestavad tolmuterad järvesetete proovides ja elavad mälestusmärgid − jäänuktaimed.

Arktiline loodus

Kanarbikuliste puhmaste, padjandtaimede, põõsakujuliste või maadjate kääbuspuudega arktiline tundra saab otsa seal, kus ilmuvad külma taluvate puuliikide esimesed harvikud. Euroopas on puuks kask ja kuusk, teisel pool Uurali mäestikku lehis. Meie geobotaanik Viktor Masing iseloomustas metsapiiri Koola näitel kui „rindejoont”. „Püütakse edasi tungida nii, kuidas keegi saab. Siin on salk noori kuuski edasi nihkunud piki ojasängi ojaveeru varjus. Kasutades lohku, kus lumi paksem, sirutavad küürustüvelised kased oma oksad sirgu. Kui muidu ei saa, nihkutakse edasi kummargil või roomates, tihedalt ligi maa. Sellega saavad hästi hakkama vähenõudlikud vaevakased ja paindlikud pajuvõsud... Jäik kuusk seevastu küürutada ei saa, kuusk läheb sirgelt nii kaugele kui võimalik. Seepärast on viimaste põhjapoolseimate kuuskede hõredat rivi kaugele näha − need on kõige tugevamad, karastatumad puud, mis jäävad püsti talviseid torme trotsides. Põhjas, kus iga soojapäev on hinnas ja iga tavalisest tugevam pakane hukutav, kanduvad kliimavõnked palju täielikumalt üle tundlikumale osale loodusest − puudele metsapiiril, ja viimaste seisund osutab otseselt, kas kliima paraneb või halveneb.“

Metsade eelpostidest lõuna poole jäävad suured puudeta märgalad, mäestike tundrad järvede ja orgudes looklevate jõgedega, mille lammimadalikel koolmete liivastes käärudes, madalamatel mägedel ja soistel maadel kasvab puid ja põõsaid. Kusagil üle selle laia vöötme läheb Arktika üle metsaga subarktikaks, mis võtab Arktikast pindalalt enda alla kahtlemata kõige suurema jao. Siia koondub inimasustus. Elatusaladest on tähtsad põhjapõtrade karjatamine, kalandus, metsandus, maavarade kaevandamine, turism.

Veelgi kaugemal lõunas tungivad kõrged mäetipud atmosfääri arktilistesse kihtidesse, luues „saari“, mis on valdavatelt taimekooslustelt sarnased suurte lauskmaade tundrate Arktikaga. Kutsume neid alasid Alpide järgi alpiinseteks. Alpides käidi taimi tundma õppimas ammu enne, kui esimesed botaanikud laevadega, jõgesid pidi lotjadel või põhjapõdra või koerte veetud nartadel Põhja-Jäämere rannikutele ligi pääsesid. Mõõduka külmaga kohastunud mägiliike peetakse noore, pärast viimast jääaega välja arenenud arktilise taimeriigi vanimaks koostisosaks.

Mägine Arktika

Mägistel maadel puud kaovad ja ilmuvad taas olenevalt kõrgusest. Aasia kõige raskemini ligipääsetavamaid paiku Putorana mägismaa Taimõri poolsaarest lõunas asub subarktikas 70. põhjalaiuskraadil vööndilise, ida-lääne suunas väljavenitatud taiga ja tundra üleminekualal. Mäemassiivi ilmestavad Siberi järsud trapimäed ja kõrgete kallaste vahelised järved. Et metsa jõuda, tuleb matkajal laskuda jõge pidi veesõidukil oru põhja valgusküllasesse lehisemetsa (teine liik siberi kuusk). Metsade kohal kõrgemal oruveerul on lehisehõrendike ja põõsastike (lepp, paju, middendorffi jt kased) riba. Kiltmaa lagedel aga vahelduvad kuivad kivide väljad märja saapakõrguse kasevõsa ja seenemetsa, villpeade ja tarnadega mättase raba ja püdela voolava maaga. Oleme nüüd arktilise tundra kõrgusastmel. Putorana on koduks maailma suurimale metsikute põhjapõtrade karjale. Mäletan 2005. aasta matkalt vesist telkimisplatsi (all kelts) jõe ääres, pajupõõsaid ja lippherneid, madalamate nõlvade kirjusid lillepeenraid (Aasia oranžikas kullerkupp, lõosilmad, kirburohud jms), platool väikesi liustikke ja jõekäärus sulamata jääd, jääkapslis polaarmagunaid ja järve ääres üksikut jändrikku lehist, kelle okstele sokid kuivama riputasime. Tippudel puhus metsik tuul ja peaaegu tühjal maal kasvas tibatillukesi polaarpajusid ja lõosilmi. Kui laskusime, olid ühe teise järve kaldal laagris meile tulepuuks middendorffi kase peenikesed oksad.

„Põõsaskaskede võsa ... vahetab korduvalt oma nime, kui liikuda ida poole,“ õpetab Masing. „Valitsevad samblikeliigid on aga needsamad, samad Hibiinides, Uuralis ja Tšukotkal, samad Kanadas ja Gröönimaal, samad Koival ja Kubijal: islandi käokõrv ning harilik lapi ja mets-põdrasamblik.“ Kui Putoranas on metsaalune samblikevaip kohev ja pehme, päikese vastu suunatud nõlvadel õhem ja krõbisev, siis Aleuudi saartekaare ühel trepiastmel Unalaskal, kus viibisin 2015. aasta suvel, ei leiaks põdrasamblikest hõbehalli krudisevat põndakut otsideski. Samblik ei puudu sellegipoolest, vaid hoiab Unalaskal tahedamatele jõepervedele, millelt ripuvad alla pohlade varred. Seda marja saarel on, aga rohkem on kukemarja. Ta on väiksem ja kehvema maitsega kui meie nõmmemetsa mari. Soomurakat leidub samblastel mägiaasadel ja kuivematel hõredamalt taimestunud pinnasel, mõnikord põdrasamblike vahel, aga teda on vähe ja harvad on aastad, kui ta viljub rikkalikult.

Maailma põhjapoolseim mets

Maailma kõige põhjapoolseimaks metsaks peetakse Lõuna-Taimõri Ari-Masi 72. laiuskraadil, kus igikeltsakiht on ligikaudu 200 meetrit paks ja sulab pealt 0,2–3 meetri sügavuselt. Dolgaanid kutsuvad seda metsa saareks, mis on väga õige, sest lähim taiga asub 200 km kaugusel ja igas ilmakaares laiub tundra. Ari-Mas on tõepoolest mets, mitte üksik salu, pindala on 156,11 km2. On tähelepanuväärne, et puud kasvavad Novaja jõe kõrgetel kallastel lõunapoolsetel, päikesele avatud nõlvadel. Veel teinegi jõgi voolab läbi metsa ja suubub järve. Jõgedevaheline maa soodustab metsa püsimist (org koondab päiksesoojust ja nõrgendab tuulte jõudu, veed kannavad laiali toitaineid), kuid külma, lumetormide ja lõikava tuule eest ei ole ikkagi pääsu. Suviti on sooja keskmiselt 12 kraadi, kuumematel päevadel 30 kraadi. Keskööpäike valgustab üle kuu, juuni keskpaigast augusti alguseni. Talv kestab kaheksa-üheksa kuud, kraadiklaas langeb tihti 35–45 pügalani ja tuul saavutab kiiruse 50 m/s. Lumekihi paksus on alla meetri, kuristikes kuni 10 meetrit. Lumi sulab juunis ja septembris algab juba uus talv. Vegetatsiooniperiood on vaid saja päeva pikkune. Metsa ainuke okaspuu on dauuria lehis (Larix gmelini), Põhja-Aasia suurima levilaga liike, mis on siin kohastunud äärmiste elutingimustega. Ari-masi lehistel on kõrgust vaid 5–7 meetrit. Soojematel laiustel võib ta sirguda 45 meetri kõrguseks. Nagu mujalgi Arktikas, katavad jõelammi pajuvõserikud. Putoranas tavalist metsikut sõstart on vähe, sinikat palju. Kirja on pandud linde 90 ja loomi 20 liigist, taimi rohkem kui 300 liigist.

Põhja-Ameerikas aga saadavad tundrasse jõudnud rändurit jõelammidel balsampaplid (Populus balsamifera). Valge ja must kuusk on sellel mandril koos ameerika lehisega metsatundra ja mägitundra peamised puuliigid, kuid ei levi nii kaugele põhja kui pappel. Loode-Alaskas saab Brooksi mägismaalt alguse Noataki jõgi ja voolab läände Tšuktši mere poole. Jõeorus pürgivad kuused peaaegu meie maadeuurija Otto von Kotzebue 1816. aasta suvel avastatud lahe (Kotzebue Sound) põhjakaldani. Need tukad on Brooksi suurte metsalaamade viimaseks lõpuks. Selle Alaska osa põlisrahvas jupik-eskimod jagavad ikka veel oma elu mere ja metsa vahel nagu vanad eestlased kunagi. Püütakse mitmesuguseid kalu (lõhed, tursk, hiidlest jt) ning kütitakse linde, mere- ja maismaa imetajaid (põldpüü, haned, pardid, karibuu, põder, merilõvi, valgevaal, hülged, karu, jõesaarmas, jänesed ja rebased). Karibuudele peavad jupikid jahti seitse ja randalhüljestele kümme kuud aastas, lõhepüük käib üheksal. Toidulauda täiendavad rannakaljudel pesitsevate lindude munad ja tundrast korjatud marjad.

Ootamatu ja üllatav Arktika

Mida lähemale ookeanile, seda vähem vastab Arktika meie kujutlustele. Paljudele eurooplastele võrdub Kõrg-Arktika Teravmägede saarestikuga või siis Gröönimaaga, mille edelaosas on kliima nii leebe, et saab kasvatada lambaid ja väiksel viisil isegi teravilja. Islandit soojendab Golfi hoovus, geograafid paigutavad ta Lähis-Arktikasse, ent metsa seal ei kasva ning laavapealne tundra pole päris sama, mis Mandri-Skandinaavia mägedes. Saarel on oma polaarrebase asurkond. Külmad Põhja-Jäämere hoovused voolavad kaugele parasvöötmesse, tõmmates Arktika endaga näiteks 45. põhjalaiusele metsase Maine’i rannikule. Osariik jääb Labradorist kaugele lõunasse, aga vesi on meres jääkülm.

Mõtleme palju harvem sellele, et valdava osa Arktikast moodustab ookean. Merebioloogidele on Arktika rangelt võttes küll üksnes Põhja-Jäämere bassein, mis saab vähe vett maailmaookeani teistest osadest. Tunnuseks on paakjää. Veidike lõuna pool asub hulk meresid, lahti ja väinu, saari, mis suurem osa aastast jääkatte all, nt Hudsoni laht, Davise väin, Labradori meri, Beringi meri. Sealsed elutingimused ei erine kuigi palju polaarjoone tagustest. Rahvusvahelise Hüdrograafia Organisatsiooni määratluses ulatub näiteks Beringi meri põhjas Tšuktši mere lõunaveteni (ja teisele poole polaarjoont), lõunas 54. põhjalaiuskraadini. Meri jäätub talviti kuni Pribilofi saarteni, Aleuutide Unalaska sadam aga ei külmu kinni aasta läbi ja seetõttu on sinna koondunud suurkalatööstus.

Ameerika vanema põlve geograaf Stephen Young ei ole lähenenud Arktikale nii nõudliku mõõdupuuga kui ametikaaslased tavaliselt. Tema nõuanne on, ärge laske end segada mõnest puust või paarist soojakraadist. Youngi raamat „To the Arctic: An Introduction to the Far Northern World“ (1989) aitas mul Arktikat mõista paremini kui ükski varem loetu. Üle tasuks lugeda ka tundrates palju rännanud Masingu „Tuhat tutvust tundrast kõrbeni“ ja võrrelda oma silmadega nähtut tema muljetega.

Mereline Arktika hõlmab suurt hulka muid saarestikke ja üksikuid saari, nende seas maailma esimese kümne hulka kuuluv üle 196 000 km2 pindalaga Ellesmere 79. põhjalaiusel Arktilise ookeani põhjarannikul ning maailma pikim, 1900-kilomeetrine, üle 200 saarega kaar Aleuudid. Kõiki neid katab tundra, mis ei ole igal pool sugugi ühesugune. Ellesmere on terve saarte maa, kuid vaid tilluke tükk hiigelsuurest kolmnurgakujulisest arhipelaagist, mis teeb Kanadast tõelise arktilise saarteriigi. Kui suurem jagu saart on viimastel jääaegadel külmunud liustike all, siis Lake Hazeni org kirdenurgas, 81. põhjalaiusel (pindalalt Taimõri järve ja Soome Inari järve järel maailmas kolmas) on oaasiks külmakõrbes (suvel võib temperatuur tõusta kuni 20 ºC). Ainuke puittaim on paju (Salix arctica). Huvitav on see, et saarel elavad metsmesilased (Bombus polaris).

Mandrite äärtel on teisigi paiku, mille kohta kaks Arktika tunnust, metsade piir ja juulikuu 10 soojakraadi, suurt midagi ei ütle. Põhja- ja Lääne-Šotimaa saarte maastik on tundralaadne mitmes mõttes, talviti sajab lund, aga käredat külma on haruharva. Geograafiliselt sobiks Aleuudi saared parasvöötmesse, sest asuvad Beringi meres (koordinaadid 58º 0'N, 178º 0'W) ja Eestist mitu kraadi lõunas, mandrile kõige lähem Unimak 54. ja kõige kaugem Attu, USA äärmine läänepunkt, 52. põhjalaiusel. Kuid maakillud on metsata, mägised ja rohelised, ent mitte nii leebe kliimaga kui Iirimaa. Aleuudi saarte põhjakülgi palistavad jäätunud tulemäed ja tuul keerutab endiste aegade laavaväljade kohal lund (peamised kivimid on graniit ja gneiss). Mäekülgedel ei sula suvel lumi täielikult. Üsna madalamate mägedega Unalaska läänepoolsel naabril Umnakil on suusatamiseks sobivaid nõlvu ja tasandikke. Kliima on saartel mereline, aga jahe, udune ja päikesevaene. Talved ei ole kraadide poolest kuigi külmad, aga karmid pidevate põhjatuulte ja tormide tõttu, mida tekitab saarte kohal paiknev madalrõhkkondade kese.

Igikelts – Arktika peatunnuseid

Veel üheks Arktika peatunnuseks on igikelts. „Viimaste aastakümnete vältel on teadus külmumisnähtustest pinnases (geokrüoloogia) teinud suuri edusamme. Rikkalik literatuur lahkab küsimust mitme teadusala lõikes,“ tõdes Masing aastal 1968. Külmaga üleskerkinud kamarat ja justkui inimkäega suuruse järgi ringikujuliselt laotud kive (polügoonid, polügonaaltundra) märkasid teadlased kõigepealt välitöödel Kaug-Põhja arktilistes tundrates. „Kiviringid pidavat tekkima ainult igikeltsal; Hibiinides, kus me neid esmakordselt leidsime, polnud aga igikeltsa olemas.“ „Nende leidmine metsatundras on mõnevõrra erandlik.“ Ringid tekkisid sinna, kus roomiktraktor oli pöörates õrna kamara purustanud. Õhk ja päiksesoojus pääsesid pinnasele ligi ja püdel maa hakkas valguma kõrgemalt madalamale, moodustades nõlvadel porilaike. Talviti suvel sula laik külmus ja surus suuremad kivid äärtele ja väiksemad keskele. Aleuudi saartel puudub kirsmaa niisamuti, aga tuultele avatud mäepealsetel on igal pool märgata üleskerkinud kamarat ja paljast kivist maad. Põhjuseks on talvekülmade ja jäiste tuulte koosmõju. Mäenõlvadel maa voolab. Vulkaaniline pinnas on rohke vihma tõttu nagu vedel plastiliin ja valgub allapoole. Teadus on vahepealsetel aastakümnetel teinud suuri edusamme, on välja kujunenud koolkonnad Siberis, Kanadas ja Alaskas. Kuigi meie 19. sajandi nestoril Karl Ernst von Baeril jätkus tähelepanu Siberi keltsanähtustele, ei ole meil omal maal alasid, kus maasisese ja -pealse jää vorme uurida. Kotzebue ja tema kaaslaste vaadeldud jääkaljud Beringi väina taguses lahes (Kotzebue laht) on tegelikult polügonaaltundra jääkiilud, mitte maapinnal mattunud mandriliustiku jäänuk, nagu geograafid on meil uskunud. (Sel teemal loe autori artiklit Eesti Looduses, mai 2015).

Kuivõrd paljunäoline on Arktika, seda hakkadki taipama alles rannikutel ja saartel viibides. Koola poolsaarel on tundravöönd ahtake ja nende jaoks, kes väljaspool Euroopat pole tundrat oma silmaga näinud, võibki tunduda, mis vahet seal on, üks tundra kõik. „Juba tunnise teekonna kaugusel rannikust ilmuvad esimesed paarimeetrised puutaolised kased,“ kirjutab Masing. Ent päris arktilisi, vaesumata taimestikuga tundraid, mida mandrijää ei riisunud, näeme, kui rändame aina itta. Tegelikult on tundra nagu metsapiir ja koosneb arktilistel ja lähisarktilistel laiustel tervest reast tüüpidest, mida eristatakse niiskuse, mulla ja teiste näitajate, tunnusliikide ja valdavate koosluste järgi (märg, paras, kuiv; põõsatundra, kanarbikulistega puhmatundra, tarnadega mättatundra, mäenõlvade laigutundra jt).

Alar Läänelaid kõrvutas kunagi Eesti Looduses meie taimestikku Venemaa regioonide omaga ja leidis ühist Kamtšatka flooraga. Kui olete jõudnud Beringi väina ja mere kallastele ning saartele, nagu Wrangel ja Unalaska, üks põhjas, teine lõunas, tundub tundra kaugemalt vaadates justkui tuttavana, aga kui ringi jalutad ja maad lähemalt uurid, veendud, et vahed on suured. Wrangelil on tundra kõrgarktiline, drüüase, artika merikanni, bunge nõmmenakki, randmertensia, varretu põisrohuga, kuid kaskedest ja kanarbikest ei ole enam jälgegi. Jäänud on vaid kängunud pajud.

Kümne kraadi soojajoon teeb Beringi mere kohal suure looke lõunasse ja haarab Aleuudi aheliku, mis on otsekui hiiglaslik, 1900 kilomeetrit pikk kiviktaimla Alaska poolsaarest Kamtšatka poolsaareni. Kõiki taimla astmeid katab mägitundra nagu Kamtšatkal ja peaaegu igal on oma vulkaan, ent kooslused on nooremad kui Kamtšatkal, sest jääaegadel olid saarte kõrgeimatel mägedel liustikud ja jääs Unalaska Makušini vulkaan on üks nende jäänuk. Alpiinse ilmega taimkate ei sarnane kuigivõrd Lapimaa tundrutega, siiski ühiseid liike on: harilik kukemari, leesikas, harilik pohl, harakkuljus, rootsi kukits, soopihl. Unalaskal puuduvad Lapimaa ja Polaar-Uuralite lõosilmad, kullerkupud ja kurerehad, kuid sinine käoking üllatab meeldivalt, mis sest, et juba Ameerikamaa liik, nii nagu kurerehagi. Kiviktaimla keskmiste astmete taimeriik koosneb kohalikest Beringi mere ümbruse liikidest, millele otstes lisanduvad Aasiast ja Ameerikast sisse rännanud taimed, side Kamtšatkaga on kõige selgemini märgatav Attul (Near Islands), Ameerikaga Unimakil ja Unalaskal. Targem on otsida sarnasusi mere teiste saartega. Pribilofi saartel on taimestik rohkem talvise näoga. Barentsi mere Seitsmelt saarelt aga leiab botaanik samamoodi tundrakanarbikku ja randadelt arktika merisalatit.

Ainulaadne Unalaska

Unalaska tundra on ainulaadne. Kukemarja naabriks on kaht liiki mustikad, rootsi kukits, sõnajalad, harakkuljused, kuuskjalad, kamtšatka rododendronid ja püvililled, laia- ja kitsalehised põdrakanepid, kurerehad ja õnneheinad, kuldkingad, pujud ja muidugi oblikad nagu tundras ikka. Taimkattes paned tähele kõrgusest tulenevaid erinevusi, kuid üleminekud on pigem sujuvad: orgudes ja madalal mäekülgedel põõsaspajud, mis jõelammidel moodustavad üle pea kõrguvaid tihnikuid, kõrgemal alpiaasad, märgades nõgudes ja lohkudes roosakad villpead, tarnad, sinised siberi võhumõõgad, valged ja rohelised käokeeled. Ja käokeeled ei pelga isegi tuultele avatud nõlvu. Saar on koduks veel teistelegi orhideedele, nagu lillaõieline sõrmkäpp, kes koos rohelise ja valge käokeelega väga sage. Harvem ja raskem märgata on pisikest käopõlle ja kõdukoralljuurt (nugitaim ehk elab koos seentega, sest ei valmista klorofülli). Kõrgemate mäepealsete musta liivaga ja kivikülvidega väljad näiks täiesti elutud, kui ei oleks polaarpaju rohelisi sõõre. Madalamate mägede otsas leiad Aasia tillukeste meelespeade asemel peale maadjate pajude ja kõrreliste tuttide kivide vahelt tibatillukest roosaõielist lemmelille ja imepisikest kellukat, kel jupike vart ja mõned lehepaarid, taim kui üksainus suur sinine õis, sekka paari-kolme sentimeetri kõrgust kollast arnikat, mis polekski justkui sama taim, mis orgudes. Kängumine kasvus (nanism) on üks tundrataimede kohastumisi. Teine on võrreldes varre ja lehtedega suur õis. Kolmas juurevõsudega paljunemine. Milleks aga suur õis, kui tolmendajaid pole kuigi palju?

Vähe putukaid, rikas linnuriik ja palju mereelanikke

Putukariik on vaene. Isegi sääski ei ole (nagu Novaja Zemljal), palju on kärbseid, liblikatest leidub pisiliblikaid, kimalasi ei näinud kuigi palju. Putukate lendlemiseks peab olema soe ja tuulevaiksem päev. Unalaskal elavad polaarrebased on kunagi vene küttide laevadelt lahti lastud ja ameeriklaste sisse toodud loomade järeltulijad. Saar asub mandrist liiga kaugel, et karud suudaks siia välja ujuda. Puuduvad roomajad ja kahepaiksed, nagu paljudel teistel saartel mitte üksnes Arktikas. Inimesed on siia toonud veel koopaorava, kes poeb matkaja eest peitu taimede vahele, tuues kuuldavale kiledaid piiksatusi. Kõrge liigirikkusega on see-eest linnuriik ja meri (hülged, morsad, merilõvid, valgevaal on vaid mõned asukatest). Beringi meres elab isegi süvaveekoralle.

Kotzebued ja tema kaaslasi viis avastusreis veel edasi põhja Beringi väina kallastele. Kotzebue laht ning Saint Lawrence’i saar asusid juba arktiliste tundrate vallas ja seal leiti muu hulgas drüüast. Rjuriku pardal veeti väärtuslik last, põhjalik taimekogu ja suure hulga näidistega zooloogiline kogu, läbi kolme ookeani Alaskast Euroopasse ja see jõudis ka pärale. Osa teadusele tundmatutest taimedest viis arstist loodusloolane Eschscholtz endaga Tartusse, kust eksemplare jõudis botaanikaprofessor Ledebeouri töölauale. Eestis mõtlesin, et need peavad olema erilised taimed, mis tohter Unalaskal kuivatas. Kohapeal selgus, et enamjagu olid saarel tavalised. Erilised olid nad Euroopas, sest Saare sinised käokingad on vanaemade talulilledega sarnased. Paremal kamtšatka rododendron. Arktika taimi oli siis botaanikute käes vähe. Gröönimaa ja Island olid tundmatud maad. Alaskast oli kaardil kitsuke rannikuriba ja hulk meresaari, sisemaa kohal oli suur valge laik. Meilgi kasvav põdrakanep, lillaõieline võipätakas, harakkuljus ja mitu teist kodust tuttavat taime ning veel ajaloolised uued liigid köitsid kauged rannad taimesidemega ühte.

Kainestav oli see, et tänapäevane Unalaska ei ole ammu enam loodusuurijate mereteede sõlmpunktiks. Oht on, et saar võib muutuda Beringi mere tanklaks. Merest otsitakse uusi nafta ammutuskohti, milleks on ette võetud puurimisi. Suurkalatööstus see paik juba on ja elanikkond täieneb suviti hooajatöölistega, kes merelt püütud saaki puhastavad, soolavad ja külmutavad. Konteinerlaevadega veetakse külmutatud kuningkrabi ja mitmest liigist lõhe, hiidlest ja muu kala Seattle’isse ja sealt mööda maailma laiali. Siiski, inimesed elavad vaid väga väikesel osal saarest, kirdenurgas. Kolm neljandikku on väga raskesti ligipääsetav mägede tõttu. Sisemaale ja rannikule on asja vaid mõnel üksikul teadlasel.

Justkui kevadiselt roheline õitest kirendav tundravaip, kaljudelt langevad kosed, juulikuine lumi mäekülgedel, üle mägede ujuvad udupilved, vihmavalingud ja väikesed, pruunitäpiliste huultega käokingad udupiiskade ehtes, võimas, praegu vaikiv vulkaan − need on mõned mälupiltidest. Raske oleks sõnadesse panna mõtteid, mis peast läbi käisid, kui seisin Iluliuki lahe kaldal. Lahte piiravad kõrged kaljuneemed ei erinenud kuigivõrd kunstnik Louis Chorise kivitrükipildil kujutatust. Nende mägede vahelt sisenes Kotzebue Rjuuriki lahte esimest korda 1816. aasta septembris, purjetades Unimaki väinast, mida Foxi saarte väinade seas peeti kõige ohutumaks, sest oli varjatud veealuste ohtudeta. Lahkus ta saarelt viimast korda 1817. aasta oktoobris, seekord Unalaska ja Akutani vahelise väina kaudu. Unalga ja Akutani veeteed on ohtlikud udu, loodetega kaasneva tugeva hoovuse, karide ja vastakate tuulte pärast.

Ajaloost

Ei saa teisiti, kui pean eestlasena metsa juurde tagasi tulema, mis lahutamatu Beringi mere väärtusliku karvikuga loomadest, saarte avastusloost ja Vene laevastikus teeninud taanlase Vitus Beringi kahest Kamtšatka ekspeditsioonist. Liivi- ja Eestimaa kuulusid üle saja aasta impeeriumi, mis ulatus Läänemerelt otsaga välja Alaskasse ja Californiasse Vaikse ookeani lääne- ja looderannikul. Alaska ajaloo Vene koloniaalperiood algab Beringi „Svjatoi Pjotri“ meeskonnaliikmete maabumisega Alaska lahe Kayaki saarel juulis 1741 ning lõpeb Peterburist juhitud aktsionäride seltsi Vene Ameerika karusnahakaubanduse kompanii valduste ja varade müügiga Põhja-Ameerika Ühendriikidele 1867. Eesti ja Alaska ühise ajaloo piirdaatumiteks, vähemasti kaugmeresõitude alusel, on Adam Johann von Krusensterni esimene reis laevadega Vaikse ookeani servale aastatel 1803–1806 (Juri Lisjanki juhitud Neva purjetas edasi Alaskale) ning Friedrich Benjamin von Lütke avastusreis „Senjavinil“ aastatel 1826–1829. Periood jätkub aastatega 1829–1835, mil Virumaal elanud üks meie Arktika-uurijaid Ferdinand von Wrangell oli karusnaha töönduse külade peavalitseja. Pärastpoole töötas ta veel Peterburis kompanii direktorite nõukogus. Venemaa Ameerika elanikkond, iseäranis Sitka (Baranofi) saarel (Alexanderi arhipelaag), Novo-Arhangelski nime kandnud „pealinnas“ oli paljurahvuseline. Kuberneridest, keda kokku 18, olid neli Balti provintsidest ja Soomest. Baltlasi ja soomlasi töötas arstide, kontoriametnike, kiprite, kirikuõpetajate, ehitusmeistrite ja muudes ametites. 1839. aastaks, kui kuberneriks oli soomerootslane Etholen, ligikaudu 150. Aastal 1843 asutati Sitka luteri kirik, mille ehitasid valmis soomlased. Kirik oli kuplita, et see ei varjutaks õigeusu pühakoda. Altarimaal toodi laevaga Soomest, orel Eestist. Kantsli valmistasid sitka kuusest soome puusepad. Kirik töötab tänini. Nii Wrangell kui ka Etholen elasid Sitkal koos naisega ja perre sündis laps, kes kahjuks võõrasse mulda jäi.

Alaska müügi põhjused olid majanduslikud ja poliitilised. Kompanii oli 1860. aastatel kahjumis ja sai valitsuselt rahalist abi. Venemaa oli Ameerika mandril kaitsetu võrreldes USA-ga, mis oli omandanud ostude teel lääneosas tohutud alad − tänapäeva California, Oregoni, Washingtoni. Parima mereväe ja suure impeeriumiga Suurbritannia vastu ei saanuks tsaaririik kuidagi, sest polnud võtta laevastikku Vaiksele ookeanile saatmiseks. Pealegi andsid Columbia jõe alad Suurbritanniale juurdepääsu Vaiksele ookeanile. Londonit oli ohtlik ärritada (lüüasaamine Krimmi sõjas), Washington aga oli Atlandi taga ja Venemaaga heades suhetes. Müüdigi siis ameeriklastele.

Unalaska liitsid siberi kütid tulirelvade abil toore jõuga tsaaririigi külge juba 1790. aastatel. Magnetiks olid merilõvide, merisaarmaste ja merikarude lesilad. Karusnahad müüdi Hiinasse. Viletsa kliimaga ja väga kaljune saar, kus teravilja ei olnud võimalik kasvatada ning puudus mets, vaevalt et sobis põhjaeurooplastele elupaigaks. Just sellepärast lootsid Neevalinnast Ameerika kolooniaid varustama saadetud mereväelased 19. sajandi algupoolel Beringi mere saartelt ja isegi Beringi väina kallastelt ikkagi metsa leida. Läänemerelt saabunud maadeavastajatele tundus see sama loomulikuna kui põlluharimine. Wrangell püüdis kubernerina teha kõik, et muuta California Rossi kolooniat, mille asunikest paljud olid Alaskalt ümber asustatud aleuudid, Venemaa Ameerika viljaaidaks. Wrangell oli põhjaeurooplane ega tundnud kohalikke tingimusi.

Baltisaksa maadeavastajad ei teadnud seda, mida teadsid tšuktšid paar sajandit varem. Okas- ega lehtmetsa, nagu Siberis, Alaska meresaartel ja mandri loodenurgas ei leidunud. Puit oli üks nende vahetuskaupu Ameerika põliselanikega. Meri kannab Aleuudi saartele ajupuidu, kuid selle kättesaamine rannaribalt eriti kaljustel saartel on seotud suurte raskustega. Aleuudi kanuud ei olnud mõeldud puidu vedamiseks. Esimesed eurooplased elasid neil maakildudel nagu aleuudid põliselanike ajupuidust või vaalaluudest sõrestikuga maakodades ning toitusid kuivatatud või soolatud kalast, noorest merilõvi lihast ja marjadest. Kompanii ametnike elumajad, karusnahkade töötlemise hooned ja aidad ehitati Sitkalt laevadel kohale veetud kuusepalkidest.

Palju lähemal, Alaska lahes, asub Kodiaki saar, mis oli Siberi küttidele iseäranis ihaldusväärne peale rikkalike mereloomade varude kuuse pärast − üks puid, mida nad kergemini ära tundsid. Küllap tekitasid teised Ameerika lääneranniku tavalised liigid tsuuga, ebatsuuga, seeder, nulg neis esialgu umbusku, sest polnud teada, millised neist sobisid ehituspuuks. Saare põhjaja idakülg on väga metsane, lõunakülg aga võrdlemisi lage, sest saart läbib metsapiir. Naaberlaidudele antud nimed Elovoi (Spruce Island) ja Lesnoi (Woody Island) annavad niisamuti aimu sellest, kuivõrd tähtis oli see puu põhjaeurooplastele. Hiljem õppisid nad omast käest, et Sitka vihmases ja soojas kliimas mädanesid ka kõige paksemast lauast põrandad ja seinad mõne aastaga läbi. Puitu ei õnnestunud kuidagi kuivaks saada. Sitkal oli küll laevaehitusplats, kus valmisid paadid, purjekad ja mõni laev. Märjast puidust ehitatud alused aga ei pidanud meresõidule kuigi kaua vastu.

Vene ajal istutati Unalaska lahe saartele okaspuu kultuure, ilmselt lootuses, et istandikest asja saab. See oli ühtlasi kõige esimene katse USA-s külmas kliimas metsa kasvatada. On tähelepanuväärne, et istutusmaterjaliks valiti Sitka saare (Picea sitchensis) järgi nime saanud kuuse seemikud. Istandikku käis Senjavini ümbermaailmareisi ajal 1827. aastal uudistamas Lütke. Saame selle maailmaime kohta lugeda veel Eschscholtzi ja Kotzebue teise loodusuurija Chamisso reisimärkmetest, mis kirja pandud, kui Rjurik 1816. ja 1817. aastal Unalaska Iluliuki sadamas ankrus oli. Osa puukestest elasid üle maavärisemised, lammaste ja veiste rüüsted, tulekahjud, vinged põhjatuuled ja lumetormid, millest annab tunnistust kuivanud tukk Amaknakil, Unalaska naabersaarel. Metsa istutasid viimase sõja ajal saartel Ameerika sõdurid. Isekülvist tärganud pisikesed puud sirguvad aastakümnetega mõne sentimeetri pikkuseks.

Vihmase kliima, meretuulte ja liigniiske pinnasega kohastunud kuuse seemneid tõid ilmselt meie meresõitjad ja Wrangell ühes ning Peterburgist võis osa sattuda Eestisse. Baltimaades hakkasid ärksamad mõisnikud sajandi keskpaigas Ameerika lääne- ja looderanniku puuliikide vastu huvi tundma, et metsastada meie kliimasse sobivatega märgi põllumaid. Eestis istutati sitka kuuski purjelaevanduse hiilgeaegadel Hiiumaale Suuremõisa mõisa parki ja Haapsallu, ENSV ajal Järvselja puukooli ja Ruhnu saarele.

Eesti on väike ja väikeste võimalustega riik. Meie kaugmeresõidu ajaloole ja sellega seotud loodusteaduse ajaloole võime uhked olla siis, kui teame seda sama hästi kui inglise avastajaid ja nende raamatuid. Pidemeid on maailmamere lõuna- ja põhjalaiustel, kus seda oodatagi ei oska. On olemas Eesti Alaska ja hea oleks teada, kus see asub, enne kui te Alaskale reisile lähete.

Tekst ja fotod: Tiiu Speek  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga