MILLINE ON HEA REISIRAAMAT?

Go Reisiajakiri pöördus nende poole, kes 2011. aastal tähelepanuväärseid reisiraamatuid avaldasid. Milliseid raamatuid tahaksid autorid ise lugeda?

Go Reisiajakiri pöördus nende poole, kes 2011. aastal tähelepanuväärseid reisiraamatuid avaldasid. Milliseid raamatuid tahaksid autorid ise lugeda?SIRJE KIIN: Eelistan lugeda selliseid reisiraamatuid, mil­le autor on kohapeal natuke või veel parem, pikemat aega elanud ja oskab nähtut-koge­tut sügavamalt mõtestada, kui ainult bussi-või rongiaknast vilksamisi nähtut pildistada. Juhuslikud kirjeldused võivad olla küll kirevad nagu pudupoe hilbud, kuid need ei taba pahatihti ei maade ega rahvaste olemust, eriti kui ka eelnev lugemus kipub puuduma. Ideaalne reisiraamat on niisiis minu jaoks pigem vaimne kui füüsiline teekond − näi­teks Friedebert Tuglase „Ühe Norra reisi kroonika” või Jaan Kaplinski „Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikas­se”, ehkki viimase seisukohtadega vaidlen oma Ameerika-raamatus. ANNA-MARIA PENU: Eks me kõik, kes reisiraamatuid kirjutame, püüame kirjutada just selliseid raamatuid nagu ise tahak­sime lugeda. Ja minu puhul peab hea reisiraamat pakkuma lisaks hästi kirja pandud ja emotsionaalselt kaa­sakiskuvale seiklusloole kindlasti ka mõtteainet. Peab tekitama arutelu, kas või ainult vaikimisi ja sisemiselt, isegi kui see on vahel ebamugav ja eeldab lugejapoolset seisukohavõttu või oma väärtuste, (eel-) arvamuste kriitilist ümberhindamist seoses mõne poliitilise, sotsiaalse või kultuurilise teemaga. Vastama, vähemalt osaliselt, küsimusele miks. Sest heade reisiraamatute seltsis me ei õpi ainult konkreetsete kauge­te, tundmatute maade ja rahvaste kohta, vaid iga reisiga saame kõiki inimesi, kogu maailma tundma pisut põhjalikumalt, detailirohkemalt. Seega pole hea reisiraamat kunagi ainult hetkeline elamus, tema paku­tu mõju on kestev. TIIT MADE: Eelistaksin praegu lugeda viimastest kom­munistlikest diktatuurikantsidest võrdlevas kontekstis. Siis Põhja-Korea, Birma ja Kuuba ühiste kaante vahel. Mina loeks meelsasti lisaks kirjutaja poolt läbielatud ja kogetud ning ehedalt ja ausalt kirja pandud hetketähelepanekutele ka ühe või teise maa ja rahva hinguse, olemuse ja igapäevase eksisteerimise kirjeldusi. Oma inimestele mõeldud turg, surnuaed, sattumine pulma ja söögikohta annab tavaliselt hea ülevaate, kui jälgida viitsida. Toredad on lugeda mis tahes kohtumised kohalikega ning kirjutaja vahele­jäämised kohalikest kommetest arusaamisel. Teiste möödapanemiste lugemine on paga­na õpetlik, et ise vigu vältida. Ootaksin ka reisikirjast üht-teist üldist selle maa kohta. Kuid seda kõike on raske nõuda nendelt, kes käivad turismigrupiga ja saavad konservettekujutuse riigist. Oma käe peal seiklused on alati vahvad lugeda, kui need pole kirja pandud nii pealiskaudselt, nagu armastavad teha Tätte ja Matvere. Mida muud ma oskan öelda, sest paljuski on kirjutamine kinni või lahti sellest, millist materjali osatakse reisil tagataskusse panna. INDREK JÄÄTS: Mina loeks hea meelega sellist reisiraamatut, kus info reisi käigust ja reisijast ning tema üleelamis­test oleks tasakaalus taustainfoga külastatud piirkonna kohta. Raamat oleks küllaltki detailne, väikesed terased tähelepanekud ja kõnekad detailid on olulised. Kvaliteetsed ja informatiivsed kaardid ja pildid muidugi ka, soovitatavalt teksti põimitud, mitte eraldi vihkudena (ehkki nii on kuuldavasti odavam). Ideaalis oleks see vist täpne ja samas ladus ülevaade ühest pikast, raskest ja seiklusrikkast teekonnast. Hea reisiraamat peaks olema mõ­ningal määral kasutatav reisijuhina. VAHUR AFANASJEV: Reisiraamat olgu haarav nagu jutukas ning avagu kõnealust kanti nõnda, nagu läbisõitev turist seda ei näe. Lõpuks peab jääma tunne, nagu olek­sin ise seal elanud, tahaksin seal elada või siis oleksin õnnelik, et ei pea seal elama. AIME HANSEN: Armastan lugeda raamatuid, kus saab süvitsi teavet mõne võõra maa kohta. Mind huvitavad igapäevaelu detailid, peresuhted, tavad, inimeste mõtte­viis... Näiteks mida süüakse Nigeerias hommikusöögiks? Kus hoiavad itaal­lased oma raha ja miks? Ja nii edasi! OLEV REMSU: Paljas faktikirjandus kipub igavaks jääma. Tahaks mängu, tahaks bluffi, tahaks müstifikatsiooni. Ütleme siis, et pooldokumentaalsust. Nagu Hemingway „Aafrika haljad künkad”. Või tema Hispaania-kirjeldused. Tahaks mitte niivõrd tõde, kuivõrd tõepärasust. MANONA PARIS: Loeksin raamatuid, kus autori isiklik, aus ja targu­tamata elukogemus on põimitud maa elementaar­se kirjeldusega. „Lonely Planetit” ei suuda keegi üksi teha, aga targutavaid oopusi kah ei tahaks, et kuidas „vaesekesed” nii hullusti elavad. Ma mõistan, et vahel on see raske, eriti kui näed meie ühiskondlikele normidele vastanduvat tegevust, ilmselget inimõiguste rikkumist või inimväärikuse alandamist. Kuid ka seda saab edastada kohalikus kontekstis, kas või mõne kohaliku silmi laenates, ja edastada oma hämmeldus rangelt isiklikuna. Mulle väga sümpatiseerib selles suhtes Lii Undi Varanasi raamat „Parim näitleja linnas”. Ta ongi vaatleja, mitte hindaja. Või Mai Loogi „Minu Tai” filosoofi­line lugu sisemisest vabanemisest elu, kõikehõl­mavama ilu ja tasakaalu jälil. Või Vahur Afanasjevi „Minu Brüssel”, mis annab europealinnale mõnusa isikliku raami ja aitab selle linna läbi seedida. PEETER SAUTER: Väga hea värk olid need Francis Chichesteri raamatud. Seal on koos inimolemine, elu kui retk ja teatav nõutus ja samas ka bliss. Väga kobe on ka Robert Pirsigi tsiklisõiduepopöa. Väärtus tuleb samast salvest. Lisaksin ka Tammsaare tõlgitud Thomas Edward Lawrence’i „Seitse tarkuse sammast”. See võttis üsna nõutuks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga