Mida kogub Meelis Pai?

Inimesed toovad reisidelt kaasa kõikvõimalikke kummalisusi. Kunagine Tallinna linnapea Jaak Tamm võttis lennukitest suveniirideks koju kaasa oksekotte. Üks mu lihtne tuttav püüab leida võimalikult palju paljaste tüdrukute piltidega tulemasinaid. Üsna eriskummalise kollektsiooni omanik on Nukuteatri direktor Meelis Pai, kel on kodus mitusada uksesilti maailma eri hotellidest. Nende siltide sisuks on teated „Mitte segada!” või „Koristage, palun, mu tuba!”. Tiit Pruuli tutvustab Meelis Pai kollektsiooni ja kutsub üles mõtlema, kuidas võiks neid asju kutsuda.

Inimesed toovad reisidelt kaasa kõikvõimalikke kummalisusi. Kunagine Tallinna linnapea Jaak Tamm võttis lennukitest suveniirideks koju kaasa oksekotte. Üks mu lihtne tuttav püüab leida võimalikult palju paljaste tüdrukute piltidega tulemasinaid. Üsna eriskummalise kollektsiooni omanik on Nukuteatri direktor Meelis Pai, kel on kodus mitusada uksesilti maailma eri hotellidest. Nende siltide sisuks on teated „Mitte segada!” või „Koristage, palun, mu tuba!”. Tiit Pruuli tutvustab Meelis Pai kollektsiooni ja kutsub üles mõtlema, kuidas võiks neid asju kutsuda.

Kutsun Nukuteatrisse kaasa fotograaf Priidu. Et ta teeks Meelisest ja tema uksesiltidest pilte. „Teatri direktor kogub hotellide uksesilte,” seletan Priidule. „Aa, aga kas see ei ole umbes sama nagu koguda trollibussi akendelt marsruudisilte?” küsib Priit. „Et õhtul topid tühjas trollis sildi vaikselt hõlma alla. Ma peaks seda rohkem varguseks.” Mõtlen, et küll sel Priidul on kõrged eetilised normid − peab väikeste paberilipakate koju kaasavõtmist suureks varguseks. Ei julgenud talle enam öelda, et mina võtan näiteks kõikvõimalikest eksootilistest pubidest õllealuseid kaasa. Jõudsime teatrisse, saime kokku Meelisega, kes hakkab kilekotist sadu „Do not disturb”-silte välja koukima. Seepeale hakkab Priit vabandama. Tema arvanud, et läheme pildistama hotelliuste kõrvalt seinte pealt virutatud marmorist või roostevabast terasest plaate „Radisson SAS”, „Ibis”, „Shangri-La” või „Viru”. Meelis peab kohe vajalikuks lisada, et kui talle vähegi tundub, et silt, mida hotellitoa uksele riputatakse, on vähegi kallimast materjalist kui paber või kuidagi muidu eriline, siis küsib ta toateenijalt või administraatorilt selle kaasavõtmiseks luba. Meelis ei tea, palju tal neid silte täpselt on, ei suuda enam dateerida ka kogumise algust. Välja arvatud paar silti, on kõik reliikviad toodud tubadest, kus Meelis Pai on ise maganud. Meelis kogub ka reisidelt toodud kruuse, neid on tal kodus seinal terve pikk rivi. Iga päev vaatab ta neid, valib ühe, mõtleb selle koha peale, kust see toodud, lõpuks joob sealt. „See on umbes samalaadne asi kui perekonna- või reisipilte seinale või riiulisse panna – ma tahan neid asju meenutada, neid emotsioone alles hoida,” seletab Meelis. Uksesildid annavad Meelise tähelepanekute põhjal tihti üsna hea iseloomustuse kogu hotellile. Enamik siltidest on üsna ühetaolised ja anonüümsed, aga on ka vaimukaid ja nutikaid uksesilte, mille puhul on näha, et hotellipidaja on püüdnud teistest eristuda, on proovinud oma hotelli eripära ka sildil välja tuua. Mitmed kollektsiooni sildid on pärit Meelise ümbermaailmareisilt. Kahe kuuga tehti koos sõpradega maakerale tiir peale, külastati paljusid maailma kultuuripärandi nimistu kohti, eriti neid, milleni keerulisem jõuda. Austraalia kõrval on ta üheks suurimaks lemmikuks saanud Mehhikos Teotihuacanis asuvad Päikese ja Kuu püramiidid ning tsivilisatsioonid ja kultuurid, mis sellega seotud. Umbes kümne aasta pärast tahaks Meelis veel ühe ümbermaailmareisi teha, siis vaataks rohkem ringi „rahulikumates” kohtades. Muuseum ja teater on kohad, kus Meelis igas külastatavas paigas ära püüab käia. Ka Venemaa hotellidest on kaasa toodud palju meeneid. „Euroopa Liidu teatrimaailmal on palju koostööprojekte Venemaaga ja meie teater on tihti olnud Euroopa Liidu poolne partner.” Imelisi ja luksuslikke hotelle on Meelis leidnud näiteks kaugel Sahhalini saarel, kuhu luksus on tee leidnud tänu nafta- ja gaasiärile. Venemaal on aga üldiselt palju probleeme teguriga, mida Meelis peab hotelli juures kõige olulisemaks – puhtus. Kokkuvõttes on Meelisel tänu oma hobile anda ka praktiline reisisoovitus: „Hotelli taset saab hinnata selle järgi, kas seal on tubades uksesildid või mitte. Alla kolme tärni hotellides tavaliselt uksesilte ei ole.” XXX Meelis Pai hotellisoovitus: Nižni Novgorod – parimad pliinid, mis elus saadud, on selle hotelli hommikusöögi menüüs. Kõige parem kingitus: üks kahest sildist, mis ei ole ses mõttes „originaalid”, et neis tubades, kus seda silti kasutatud, pole Meelis maganud. Selle uksesildi tõi Tarmo Männart sukeldudes vee alt välja Tallinna kalasadamast. Kõige dramaatilisem: aastaid tagasi hoiti Tais ühe hotelli ees kinni mitut bussitäit rahvast, sest administratsioon avastas, et ühest toast on üks uksesilt kadunud. Tegu oli tavalise pabersildiga. Meelis ei kujutanud hetkekski ette, et selle kaasavõtmiseks peaks luba küsima. Samas sõbrad bussis teadsid, kelle pärast neid kinni hoitakse. „Aga otsustasime mängu lõpuni välja mängida, sest see lisas kollektsioneeritavale esemele vaid väärtust. Keegi ei reetnud mind,” naerab Meelis nüüd. Kõige erilisemad: hotelliuste silte on tehtud ka nahast ja plastmassist. Kõige kallim: „Olime grupiga tööasjus Serbias. Samal ajal juhtus seal olema Eurovisiooni laulukonkurss. Kahe töise asja vahele jäi kuus päeva. Reisibüroo broneeris meile hotelli, kus üks öö maksis Eurovisiooni tõttu 6000 krooni. Hullumaja! Mõeldamatu! Kihutasin kogu grupiga lennujaama, esimene sobiv lend läks Maltale. Võtsime seal ühe sviidi ja ühe tavalise toa, mahutasime 12 inimest neisse kahte tuppa. Kõik see kokku oli poole odavam, kui oleks olnud Serbiasse jäämine.” Kõige eestlaslikum: Kambodžas juhtus Meelis täiesti juhuslikult kokku Kroonika ajakirjanikega. Vesteldi hotellidest. Selgus, et Meelis elab hotellis, mille hind 50 dollarit öö, ajakirjanikud hotellis, mis maksis 5 dollarit. „Tahtsin siis näha, et milline see 5-dollariline välja võib näha. Kurinahk, see oli parem kui minu viiekümnene!” Kõige ehmatavam: „Jõudsime kohale ja imetlesime, et vaata, kui paindlik hotell, siin saab võtta toa üheks tunniks, kolmeks tunniks, kuueks tunniks ja ööpäevaks. Arutasime sõber Jaaniga, et nii mõnus, kui tuled ja näiteks rongini on paar tundi aega ja saad ennast pikali visata ega pea terve ööpäeva raha maksma. Aga öösel selgus tõde – see oli ju bordell. Ja teenuseid pakuti väga agressiivselt, nii et magada oli päris keeruline.” GO REISIAJAKIRI paneb välja ajakirja aastatellimuse sellele, kes mõtleb välja parima eestikeelse termini hotellitubades kasutatavate „Do not disturb”-siltide jaoks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga