Kahjuks on nii mõnelgi inimesel kujunenud paikade paremusedetabel, ilma et oldaks kohapeal käinud. Ukraina ei ole selles vist eriti kõrgel kohal, võin ma järeldada siin ja seal kuuldust-kirjutatust. Kuid Merits teeb selles suhtes tänuväärset tööd – kirjutab Ukrainast ja ukrainlastest nii, nagu nad on. Ja nad on nagu prantslased, nagu norralased, nagu venelased.
Merits on olnud aastaid Ukrainas ja mujalgi diplomaat, tema teab. Saame meiegi teada ukrainlasi siduvast ühistundest, sellest, kuidas kogukondlik ellujäämismehhanism on nad alles hoidnud läbi õudsete katastroofide nii 20. sajandil kui ka varasematel aegadel.
Ukraina-tutvustus on esitatud teemade kaupa lühikeste faktinovellide, tihti miniportreede kaudu. Näiteks Soome diplomaadist Osmo Lipposest, ekspeaministrist ja eksvangist Julia Tõmošenkost, Viktor Janukovõtšist, gaasioligarhidest ja kümnetest-kümnetest teistest, kes on määranud Ukraina saatust viimasel paaril katsumusrohkel kümnendil. Ja siis tavainimeste kaudu, nagu taksojuhid, tõlgid, sekretärineiud, õllekaaslased ja kõik teised toredad inimesed.
Pole ka halastatud, korruptsioonile ja muudele eeldemokraatia ilmingutele läbi sõrmede vaadatud. Saame teada, et diplomaatidel on olnud kombeks ristida asukohamaa poliitikuid vallatute-isikupäraste hüüdnimedega. Arvake ära, kes on nende suus Mesinik ja Patsiga Tüdruk? Täpne vastus leidub raamatus.
Merits kirjeldab oma tööreisidest Ukraina eri nurkadesse. Nendest on tulnud paigaportreed, sama huvitavad ja kokku surutud nagu päris portreed. Herson, Odessa, Krimm.
Ja muidugi sõda Donbassis, muidugi Krimmi okupeerimine. Rahvusvaheliste vaatlejate töö on põnev. Olen ka ise seda tööd teinud samas Kossovas (a-ga lõpus on albaaniapärane, o-ga serbohorvaadis), kus Meritski, ja võin kinnitada, et kirjeldus on täpne.
Vürst Potjomkinist juttu tehes oleksin mina lisanud, et ta oli vägeva keisrinna (tänase Ida-Ukraina liitja) Katariina II lemmikarmuke, sealt oli pärit tema võim ja rikkus.
Reisikirjanike ees seisab oma rasket-meeldivat tööd tehes alati probleem – kas lasta end kaasa kiskuda mütoloogiast või olla skeptiline-kriitiline, püsida kinni ainult sajaprotsendiliselt kindlates faktides.
Kuidas lüüa kaks kärbest korraga? Merits on mänginud faktid kujundeiks ja kujundid faktideks, esitab meile Ukraina esiajaloo näiteks kaudses kõneviisis, vat-vormis. Nii on hundid söönud ja lambad terved. Lugeja pole ilma jäänud meeliköitvatest legendidest, autor pole jätnud kergeuskliku muljet. Viimane oleks diplomaadile miinuseks, kirjanikule teatud piirides plussiks. Ja hea lahendus on, kui need on tekstis koos.
Olev Remsu, reisikirjaniku kolleeg