Sigurd ja Johanna elavad juba mõnda aega aasta ringi oma teraskerega purjekal „Thindra“, mille kajutiaknast paistab Frami muuseum Oslos. Nad unistavad Loodeväila läbimisest ja võtsid „Admiral Bellingshauseni“ meeskonna esinduse vastu esimese advendi hommikul 2022.
Esimest korda kohtusime virtuaalselt Facebooki grupis North-west Passage 2023, mille Sigurd ja Johanna lõid koondamaks neid, kes järgmisel suvel tõsiselt Arktika poole vaatavad. Laev-kodu oli õdusalt soe, laual Rootsi kuulus pruun juust brunost ja jõulusai. Floristist Johanna oli juba jõulupärjagi vöörikajuti uksele riputanud.
Kuidas purjetamise enda jaoks leidsite?
Sigurd: Minu isa kasvas üles purjetades ja nad ostsid koos mu emaga purjeka, kui mina olin umbes seitsmene. See oli 1980ndatel Rootsis valmistatud 30-jalane Comfort 30. Umbes 15-aastasena hakkasin vaikselt laeva üle võtma, tegime sõpradega pikki rannikuäärseid sõite ja õppisime samm-sammult tegutsedes. Laev oli väga lihtne, ilma tehnoloogiliste seadmeteta ning kõik sai praktikas läbi proovitud ja selgeks. Tegelesin kuus aastat aktiivselt ka võistluspurjetamisega, mis õpetab palju purjetrimmi kohta ja muud sarnast. Isegi oma lõbuks sõites on hea, kui tead, kuidas purje seada, et jaht sujuvalt ja kiiresti liiguks, muidu tüütab ju ka ära.
Johanna: Mina sündisin Rootsis ja ehkki elasime rannikul, polnud ma kunagi varem purjetanud. Kümne aasta eest kolisin Norrasse ja kui Sigurdiga kohtusime, ütles ta, et plaanib ümber maailma sõita. Tegime suvel paarinädalase treeningsõidu ja aasta hiljem purjetasime kahekesi Kariibi merele ja tagasi. See oli 2016.–2017. aastal, olime 21-aastased ehk vanuses, kus kui miski kõlab nagu fun, siis teeme ära! Tagantjärele mõeldes on isegi hea, et me kõike ei teadnud ega osanud kartagi.
Sigurd (naerdes): Meie riskianalüüs on tänaseks hoopis teine.
Eestis oleme harjunud, et laevad tõstetakse talvel enamasti veest välja, siin on aga detsembrikuus terve laevastik vees ja elu keeb. Millest sellised erinevad traditsioonid?
Sigurd: Ma kasvasin Oslost pisut väljas, kus on saarestik ja saartevaheline vaikne vesi külmus ka seal ära. Siiski jätsime paadid vette nn „mullisadamasse“, mis tähendab, et vette laevakere ümber pumbati õhku ja mullid ning vee liikumine ei lasknud laeva ümber jääd tekkida ka siis, kui fjord ise oli korralikult jääs ja käisime seal uisutamas. Siinne Oslo fjord ei külmu kinni, suured laevad liiguvad samuti pidevalt. Nii elavadki paljud inimesed oma paatides ja siin on väike sõbralik kogukond. Vahepeal elasime ka korteris, aga see ei meeldinud meile. Pärast kahte aastat ei teadnud me ikka õieti, kes me vastaskorteris elas. Siia tulles võeti kohe kai pealt otsad vastu, tehti juttu ja suhtleme hoopis teistmoodi.
Kas pärast Kariibi merd jäitegi pidevalt purjetama?
Sigurd: Kui 2017. aastal tagasi jõudsime, jäid meile mõneks ajaks purjetamiseks vaid suved, sest õppisime mõlemad, mina arhitektuuri, Johanna disaini.
2018. aastal ostsime selle laeva. Tahtsime juba Kariibi merelt tulles külmematesse vetesse minna, aga saime aru, et meie vana laev nimega „Hakuna Matata“ (’ei ole muret’ – M. P.) pole selleks sobiv. Vana laeva nimi oli meile sadamates tihti abiks hea kontakti tekkimiseks, tollimehed hakkasid pabereid täites enamasti naerma ja asjad sujusid kergelt. Loodeväil on aga tõsine projekt ja selleks vajasime teraskerega laeva. Saime selle võrdlemisi soodsalt, kuid väga palju on olnud vaja ümber teha, asendada, värskendada, kogu elektri- ja veesüsteem tehti ümber, mootori kapitaalremont. Tööd käivad siiani, aga oleme lõpusirgel. Veemagesti on veel algosadena töölaual.
Johanna: Kohe, kui seda laeva nägime, mõtlesime Loodeväila ja jää peale. Teie laeval on lisaks teraskerele ka kinnine roolimaja, aga me ei leidnud sellist ega oleks seda saanud endale ka lubada. Olime tudengid ja see laev oli väga hea hinnaga saadaval. Samas pikalt ise nokitsemine tagab selle, et tunneme oma laeva põhjalikult ja suudame vajaduse korral ise parandustöid ette võtta ka teel olles.
Mitmekesi te Loodeväila lähete, kas ikka kahekesi?
Sigurd: Ei, siiski mitte, päris Loodeväila osas plaanime olla neljakesi. Oleme planeerinud selleks kolm kuud. Eriti hea, kui hiljem Beringi väinas keerulistes mereoludes on meeskond, kellega vahikordi jagada. Meie kütusetank on 600 liitrit, 200 plaanime veel 20-liitristes kanistrites tekil kaasa võtta. Meie keskmine kiirus on 5–6 sõlme ja tunniga võtab mootor kütust keskmiselt 4–5 liitrit. Johanna pere aitas meil mootori täiesti korda teha, see on nüüd tõsiselt kuulikindel.
Johanna: Oleme siin laeval praeguseks elanud kaks aastat, remontinud kambüüsi ja kajutid, et siin oleks järjest mugavam elada. Uus vannituba, tualett, puhastasime kütusetankid, võtsime teki korraks päris lahti. Ostsime uued purjed, käisime kõik taglase süsteemid üle.
Kuidas te plaanite saada infot jääolude kohta?
Sigurd: Kanada ametlikud jääoludest informeerimise kanalid on need, millest plaanime juhinduda. Sealtkaudu oleme jälginud ka seda, kes Loodeväilas liiguvad. Üle-eelmisel hooajal läbis väila vaid üks Uus-Meremaa laev, oli koroona ja vaikus. Lõppenud hooajal (2022) tekkisid juba mõned blogid ja oli huvitav. Jälgisime teekondi ja jääolusid ning mängisime mõtteharjutusena läbi, mida me ise ühes või teises olukorras teinud oleksime.
Johanna: Oleme jääoludes üsna vähe sõitnud, seni üksnes Teravmägedel. Üks meie meeskonnakaaslastest on siiski päris kogenud ja oleme kõik väga elevil. Tema võttis kunagi meid oma meeskonda, et laeva Teravmägedele viia. Ta on Sail Norway firma kapten, professionaalne purjetaja, kes on käinud ka Jan Mayenil ja mitmel pool mujal.
Me asume teele juba mais, võtame sammhaaval, et oleks rahulikult aega. Teeme peatuse Fääri saartel, Islandil ja sealt suundume Gröönimaa lõunatippu ning enne Loodeväila sisenemist plaanime Lääne-Gröönimaal peatusi teha ja ringi vaadata. 1. juulil võtame Nuukis meeskonna peale ja vaatame, kust väinad esimesena avanema hakkavad.
Amundseni laeva „Gjøa“ raamatukogus oli Loodeväilas kaasas 600 raamatut, kuidas teil?
Johanna: Meie raamatute hulk võib veel kasvada, aga pool riiulit on juba täis! Meil on plaan end kevadel kaheks ja pooleks aastaks töölt vabaks võtta ning pärast Loodeväila pallile tiir peale teha ja maailma vaadata.
Olge ettevaatlikud, maailmamerel on palju neid, kes läksid kuuks ajaks merele ja tegid seda kümne aasta eest.
Sigurd ja Johanna (kooris): Meiega tegelikult juhtus nii, et kui eelmiselt pikalt reisilt koju jõudsime, läks vaid nädal, kui hakkasime uut reisi kavandama.
Olav (S/Y „Admiral Bellingshauseni“ meeskonnaliige): Meie hakkasime juba eelmise reisi ajal järgmist planeerima.
Johanna: Üks asi, mis mind pikale merereisile minnes kurvastab, on see, et lilleseadja töö jääb täiesti tagaplaanile, taimed ei ela nii pikki reise üle.
See ei pruugi nii olla! Meiega tegi suure osa eelmisest Arktika retkest kaasa ripp-petuunia, mis kiikus kuude viisi ahtriteki lae all ja elas kenasti üle ka mõned külmakraadid. Tegime temaga jäämägede taustal uhkeid fotosid. Oleme päris kindlad, et see oli esimene petuunia, kes koos Eesti sinimustvalgega esimest korda üle 80 kraadi põhjalaiuse rändas. Lisaks on eestlased välja mõelnud väikesed moodsad pisiaiad Click and Grow, katsetasime üht oma Arktika reisil ja see oli suurepärane meeleolu loomiseks ja maitseainete kasvatamiseks.
Sigurd: Näete, meil siin messiruumi lae all ripub praegu mitu siugjate lehtedega toataime, mis loovad hea koduse tunde. Sellega on ka nalja saanud. On ütlema tuldud, et väljastpoolt vaadatuna pidi see mõnele kanepi kasvatamise aeda meenutama.
(Johanna ja Sigurd naeravad oma ilmsüütuid toataimi vaadates ning lubavad Click and Grow peale mõelda.)
Meie laeval oli kokaks kitarri mängiv bluusilaulja ja see oli tohutult oluline hea tuju hoidmisel. Naerame, et see on meie ootused nii kõrgele ajanud, et kokka otsides küsime nüüd esimese asjana, et mis pilli te mängite. „Framil“ oli klaver. Kas teie mängite mingit pilli?
Sigurd: Mina mängin saksofoni. 17. mail, meie rahvuspäeval, on suured pidustused, orkestrid marsivad. Väga paljud Norra lapsed mängivad seal mingeid pille.
Johanna: Sigurd, sa pead oma saksofoni kaasa võtma!
Miks te tahate just Loodeväila minna?
Sigurd: Põhjuseid on mitu. Alustuseks olen suur Amundseni fänn. Minu vanaisa sai 1930ndatel tema päevikud, kui neid raamatutena välja andma hakati. Ta jättis need minu isale ja ma kasvasin nendega üles ning pärisin need oma isalt. Need lood köitsid mind väga. Kariibi merelt koju sõites tahtsime väga jäämägesid ja Gröönimaad vaatama sõita, aga aega jäi väheks ning meie fiiberklaasist väike laev polnud selleks ka sobiv alus. Kariibi meres oli ju ka tore ja mõtlesime, olgu, järgmisel korral. Meil oli nagunii plaanis ümberilmareis ning Loodeväil on ju otsetee Vaiksesse ookeani ja sobib meie plaanidesse hästi. Tahame sõita ümber Alaska San Franciscosse ja olla järgmisteks jõuludeks Hawaiil. Külm alguses ja soe preemiaks peale.
Kui palju te Eestist teate?
Sigurd: Te olete esimesed eestlased, keda kohtame, ja teame ausalt öeldes Eestist väga vähe. Pidin kord minema, aga ilm keeras nii ära ja tuuled olid vastu, et jäigi käimata.
Johanna: Minul on Eestiga väike side Shishi firma kaudu. Ühel firma omanikest on lillepood Oslos, kus ma töötan.
Lepime siis kokku, et kui tulete ümberilmareisilt, siis purjetage ka Eestist läbi!
Johanna: Oleme kokku leppinud, nii teeme!
Istusime veel mitu tundi koos ja arutasime, kui õnnelikud me oleme, et meie mõlema meeskonna laevad on ajastust, kus osati veel ilusaid laevu teha. Sõprussuhted, mis merel kujunevad, on tihti ilusad ja püsivad. Eelmisel Arktika-retkel tutvusime Fääri saartel Taani jahi „Arctic Challenge“ perega. Kohtusime taas Islandil ja kuu aega hiljem Gröönimaal. Seal polnud sadade miilide kaupa hingelistki, kui meie pardasüsteem AIS näitas järsku purjekat ja kohtusime ühel udusel varahommikul täiesti juhuslikult uuesti. Milline rõõm, panime pardad kokku ja istusime pikalt koos, suhtleme siiani. Teisisõnu – Arktika on väike ja küllap me seal ühel ilusal päeval näeme!
Vahetult enne suurele mereretkele asumist Johanna ja Sigurd abiellusid ning on nüüdseks pikema pulmareisi alguses. Lubasime, et „Admiral Bellingshauseni“ pulmakingi saavad nad kätte siis, kui Loodeväilas loodetavasti kohtume.
***
Loodeväil on Atlandi ja Vaikse ookeani vaheline meretee, mida otsiti Arktikas sajandeid ja mis on laevatatav vaid mõnel kuul aastas. Esimesena läbis Loodeväila laeval „Gjøa“ Roald Amundsen aastatel 1903–1906. Sellest ajast on seda teinud veel vaid 351 laeva, neist umbes pooled purjekad.
Mootorpurjekas „Admiral Bellingshausen“ alustab mereretke Loodeväila suunas juuni lõpus 2023 ja loodab väila läbida augustis-septembris.
Tekst: Maris Pruuli
Foto: erakogu