McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles

Jälgedeta lumi viitas, et tippu polnud mitu päeva keegi jõudnud, kuigi pidevalt üritati, jutustab tänavu 25. mail Põhja-Ameerika katusele astunud Eveli Habakuk.

Jälgedeta lumi viitas, et tippu polnud mitu päeva keegi jõudnud, kuigi pidevalt üritati, jutustab tänavu 25. mail Põhja-Ameerika katusele astunud Eveli Habakuk.

Romantiline kujutlus Alaskast toob silme ette koheva lume, kelgukoerad ja jääaugust kala püüdva karusnahkades põliselaniku. Kas mootorsaani, windstopper ́i ja kiirtoidu ajastul seda kuskil veel ka näha saab, jäi välja selgitamata, sest meie esimeseks eesmärgiks oli hoopis McKinley mägi. Muuks aega ei jagunud.

Ameerika võttis mind vastu New Yorgi tolliametniku poolavatud huulilt välja pressitud küsimusega: “What the hell are you doing here?” Võltsnaeratusega inimesed, suu- red autod, kole ja kõle Anchorage ei ole need, mis mind sellesse riiki tagasi tõmbaksid. Kui neil ei oleks võrratut loodust...

Aga võrratut loodust neil on, sealhulgas Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Denali ehk Mount McKinley (6194 m) nagu teda laialdasemalt tuntakse. Mägi, mis meelitab aastas ligi üle 1000 inimese – kes tuleb suure eesmärgiga püüda ühte Suurest Seitsmest, kes lepib vähemaga ja proovib tõusta oma riigi või osariigi kõrgeimasse tippu. Kui kogu see inimeste hulk jagada peamiselt kaks kuud vältava hooaja peale, siis on selge, et mais ja juunis tõusu üritavad inimesed ei leia eest Alaska lõputute avaruste üksildust, vaid kaitsemüürides telklinnakud paljurahvuselise elanikkonnaga.

Tarkus telgis oodata

Enne minekut olin läbi lugenud kolm McKinleyt puudutavat raamatut. Need jätsid mulje, et kui peaksingi eluga tagasi tulema, siis mõned sõrmed-varbad kaotan ma, külmakartlik, kindlasti. Kas aitasid kaasa võetud 16 kinnast või oli lihtsalt õnne, igal juhul jäi kõige külmemaks temperatuuriks öised -30 kraadi – väga leebe võrreldes võimaliku -50 kraadiga.

Samas kuulsime üles rühkides hirmutavaid lugusid tuule tugevusest ja külmast just seepärast ebaõnnestunud allatulijatelt. Ka hiljem oli kuulda inimestest, kes olid kas varbad või sõrmed ära külmetanud. Samuti jäid märkamatuks need viis surmajuhtumit, mis meie mäeloleku ajal toimusid.

Seega, alahinnata seda mäge ei tasu. Usun, et meid päästis tarkus õigel ajal telgis oodata ning kahel nurjunud tipukatsel ringi pöörata. Seda võimaldas piisav ajavaru.

Olime mäel kokku 20 päeva, neist ootepäevadeks kujunesid kaks tormipäeva II laagris, neli halva ilma päeva viimases V laagris ning kaks päeva baaslaagris, mil ootasime sobivat ilma tagasilennuks. Seega on sellele mäele tõusmiseks vaja eelkõige aega ja kannatust.

McKinley ekspeditsioon algab väikesest Talkeetna külakesest, kus esimeseks kohustuslikuks käiguks on Denali rahvuspargi esindusest läbi astumine. Siin peetakse loeng ohtudest ja reeglitest, jagatakse lagunevaid ja mittelagunevaid kilekotte ning tualetiurne.

Tuleb tunnistada, et kõik on hästi organiseeritud ja toimib. Tänu karmidele reeglitele ja järelvalvele püsib mägi meeldivalt puhas vaatamata suurtele rahvahulkadele.

Esimesed 2000 meetrit tõusu tulevad kõige lihtsamalt, sest valdavalt lennatakse baaslaagrisse (ca. 2200 m) väikelennukiga, vältimaks nädalapikkust jalutuskäiku läbi soode ja metsade, kaaslaseks sääsed ja karud. Baaslaagrist saab kaasa tellitud kütuse ja kelgu, mis aitab vältida liigrasket seljakotti.

Lennukile minnes läheb kõik kaalumisele, seega tean, et minu kaal koos suusasaabastega oli 145 naela ning mu kotid kaalusid 99 naela, varustust oli seega 2/3 kehakaalu jagu, mis seletab ka kelgu vajadust pikal teekonnal.

Baaslaagrist kuni III laagrini (3350 m) on tegu suhteliselt laugete nõlvade ning pikkade vahemaadega, mil liikumise hõlbustamiseks ja ka turvalisuse eesmärgil kasutatakse matkasuuski või lumeräätsasid. Valdavalt jäetakse suusad-räätsad kolmandasse laagrisse, sest edaspidi tulevad sekka kassidega tõustavad nõlvad. Samuti hakatakse enamasti alates III laagrist kasutama kahetaktilist liikumist, s.t ühel päeval viiakse osa asju ette, peidetakse need kuskil lumme, järgmisel päeval tõustakse järgmisse laagrisse ning laskutakse kas samal või järgmisel päeval peidikut üles korjama.

Meie grupist otsustas neli inimest tõusta suuskadega kuni IV laagrini (4330 m), mis tähendas küll suuskade kandmist järsematel nõlvadel, kuid pakkus ettekandmisretkelt tühjalt naasmisel ainukese lühikese suusaelamuse kogu ekspeditsiooni jooksul. Kelguga laskumine ei kvalifitseeru suusatamise alla, vaid meenutab rasket kahevõitlust jonnaka kelguga, püüdes samal ajal suuskadel püsida ning olukorda kontrolli all hoida.

IV laagrist jätkatakse reeglina jala. Vaid üht-kaht eriti osavat seiklejat nägime tõusmas suusad seljas, et tipust laskuda.

IV laagrist tuleb tõusta ca. 600 meetrit järsenevatel lumenõlvadel, neist viimasel 150 meetril on võimalik kasutada tugiköisi. Seejärel jõutakse West Buttressi nimelisele harjale, millel kulgev 400-meetrine tõusulõik annab nime ka meie poolt kasutatud tavarajale ning on vaieldamatult üks marsruudi ilusamaid.

Prantslaste vabaduselembus jättis köie sageli kotti ning tundus, et köit seal harjal vaja ei olegi (all liustikul oleks muidugi asja ette läinud, sest siinsed lõhed, nii kalad kui ka liustiku omad, on ühed maailma võimsamad). Teisiti arvas pargivaht, kes meile teisel tõusul V laagrisse (5240 m) juhtus seal harjal vastu tulema. Kuna kõik kuus liikusid omas rütmis, siis sai see vaene mees kuus korda oma manitsevat loengut lugeda.

Kolm laipa olid tekkinud just sellelt harjalt alla libisedes ning ta rõhutas, et lisa ta ei soovi. Et meile mõju avaldada, ähvardas ta meilt mäeloa ära võtta. Mõjuski.

Tipus käisime köies, samal ajal, kui austerlased vabalt ringi jooksid.

Päeval, mil me teist korda V laagrisse tõusime, oli ideaalne tipuilm. Oli põhjust kahetseda ühte II laagris kaotatud päeva. See kahetsus süvenes nelja päeva jooksul, mil V laagris oma võimalust ootasime. Sel ajal jõudsime teha kaks mitte eriti tõsist tipukatset, ehitada ja kindlustada lumemüüre, mängida kaarte ning loota.

25. mail pärast kannatlikku ootamist otsustas mägi, et oleme teda väärt ning pärast seitsmetunnist rahulikku astumist olime kella kaheks päeval Põhja-Ameerika katusel.

Mahe ilm lubas tippu jääda pooleks tunniks ja kauemaks. Kuna paljud peatuvad enne viimast pikka ja pigem horisontaalset tipuharja, siis oli tipp kogu selle aja vaid meie päralt. Jälgedeta lumi lubas arvata, et sinna ei olnud päris mitu päeva keegi jõudnud vaatamata pidevatele üritustele. Süda rahul alustasime laskumist juba tugevnevas tuules ja kella kuueks õhtul olime pärast 11-tunnist retke taas V laagris ning kahe päeva pärast baaslaagris.

Meeldivalt pikad päevad

McKinley meeldivaks omapäraks oli päeva pikkus. Nii lõpetasime kord kell üks öösel telgis kaardimängu, sest hakkas hämaraks kiskuma. Otsmikulamp jäigi kogu reisi ajaks kotti.

Teine meeldiv ja mugav element oli päikese vähene mõju lume omadustele. Kell kolm pärastlõunal oli lumi üsna samasugune kui hommikul.

Pea pidev valgus ja päikese vähene mõju võimaldasid mugavalt eirata igasuguseid kellaaegu, mis mägedes enamasti on väga olulised. Ehk ka seepärast oli tegu rohkem puhkuse moodi väljasõiduga – magamiskotist võis välja ronida siis, kui päike soojendama hakkas, ning teele asusid siis, kui valmis jõudsid.

Huvitava kogemuse saime baaslaagris tagasilendu oodates. Nimelt osalesime lennuraja taastamistöödel, mis seisnes suuskade ja räätsadega kleepuva lume kompakt- semaks pressimises. Müts maha kohalike lendurite ees, kes lendavad nägemise järgi ja on võimelised lendama ka üsna kehva nähtavusega.

Täitmaks kahte viimast äralennueelset päeva, otsustasi- me üürida auto ning ringi sõita. Kaarti lähemalt silmitsedes muidugi selgus, et Alaskal ei saagi ringi sõita. Saab sõita ainult edasi-tagasi ning teed viivad vaid ameeriklaste juurde. Põliselanike juurde pääsemiseks olid varem olulisel kohal kelgukoerad. 1920. aastatel hakkasid koeri asendama väikelennukid ning koerterakenditele andis lõpliku löögi mootorsaani tulek. Sealne väikelennukite arvukus on igatahes muljetavaldav. Küllap on mootorsaane veelgi rohkem ning koerte peamiseks rolliks on kujunenud vanal Iditarodi teel korraldataval samanimelisel võistlusel osalemine.

Järgmine kord Alaskale minnes tuleb veelgi rohkem aega varuda, et jõuda ka põliselanikeni. Iditarodist veel ei unista.

Samal ajal samale mäele

Mäkkeminemiseks ei ole vaja muud, kui leida mõned sarnaste põhiväärtustega inimesed, kes tahaksid minna samal ajal samale mäele. McKinley jõudis mul mõtteis mõlkuda juba paar aastat ning tänu huvitavatele juhuste- le sai asi sel aastal teoks.

Kuigi tõenäosus kohtuda maailmas sama inimesega juhuslikult 3 korda on väga väike, juhtus see siiski. Prantslase Micheliga olime 2004. aasta suvel samaaegselt Han-Tengril Kirgiisias ja meie teed ristusid kaks korda Boliivias 2006. aasta sügisel. Pärast kolmandat korda me enam juhusele lootma ei jäänud ning vahetasime kontak- tandmeid. Nii sai alguse minek McKinleyle.

Lisandusid veel mõned sõbrad ja sõprade sõbrad ning igasugu soovitusi ja kogemusi eirates läksin ekspeditsioonile ühe tuttava ja nelja tundmatuga. Vastupidiselt grupipsühholoogia reeglitele toimis kõik algusest lõpuni ja pigem väga hästi. Õnneliku juhuse tahtel sattus igasse telki üks üdini lahke ja üks pisut keerulisem isiksus. Küllap oli sel oma osa, et kõik kujunes meeldivaks 20-päevaseks jalutuskäiguks värskes karges õhus lõbusa seltskonnaga: 4 prantslast, 1 itaallane ja 1 eestlane.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga