Mauritiuse kiirsöögid ja rahaiharad inimesed

Hea restorani jagu sööki korjab Mauritiuse linna­ keste tänavail kokku um­ bes 30 meetri raadiusest, õpetab Martin Hanson.

Hea restorani jagu sööki korjab Mauritiuse linna­ keste tänavail kokku um­ bes 30 meetri raadiusest, õpetab Martin Hanson.

India ookeani lääneservas asub umbes Saaremaa­suurune saar, kus müttab rin­gi sama palju inimesi kui terves Eestis ning vähemalt poole rohkem ülbeid ja pidevalt näljas olevaid koeri ja kasse. See saar on Mauritius.

Ajahammas on küll lammutanud ena­miku vanadest koloniaalhoonetest ning põrmustanud vanade suhkrurooistan­duste majesteetlikud villad, kuid siin ja seal on näha ajalugu, mis on muutnud Mauritiuse prantslaslikust heaolust ning inglaslikust täpsusest kinnipida­vaks riigiks.

Elu Mauritiusel on lihtne. Mehed kalas­tavad (viis hommikutundi merel ja pere on toidetud), naised töötavad tekstiilite­hastes ning lapsed jooksevad karjakaupa tänavatel valgete turistide autode sabas.

Peaasjalikult on inimesed muretud, rõõmsad ning valmis võõrastega kogu oma elu jagama – kutsuvad külla, rää­givad lugusid ja küsivad palju küsimusi stiilis „kuidas te Mauritiusest kuulsi­te?“, „kuidas teile siin meeldib?“, „miks te siia tulite?“. Nad pakuvad sulle kodust rooga, võtavad su oma perekonnaga ühte lauda, joodavad ja söödavad. Aga … nad ootavad ka vastuteenet – kas ostad nende poest midagi, võtad vastu nende vahendatava pakkumise või kingid pisku rahakest.

Niisama kohalikuga juttu vesta on mugav, nad on arukad ja räägivad mitut keelt. Aga kui jutt hakkab liikuma mil­legi ostmise või soetamise peale, tuleb tänada vestluse eest ning lahkuda. Pole tarvis liigset närvipinget. Mauritiuslased on sinu raha iharad ning vahel kahepalgelised ja laisad ning, mis puutub eriti politseisse, siis ka pahatahtlikkuseni ükskõiksed.

Aga pole häda – kui neisse samamoodi suhtuda, on kõik tasakaalus. Tänaval sööki ostes annad täpse raha, mujal küsid alati klotsi tagasi, ei lase kellelgi endale tünga teha. Hoiad kinni oma va­rast, paned kappi lukkude ja riivide taha oma väärisasjad. Siis on julge liikuda.

Vargus on saarel suhteliselt tavaline. Röövimine noaga ähvardades mitte niivõrd, kuivõrd uneajal villadesse roni­mine ning kokkumäng mõne hacienda valitsejaga, kes tegelikult peaks sind ja sinu asju kaitsma. Üldjuhul panevad öised sissetungijad avastamise korral kiirelt plehku.

See selleks, lõbus oli kolada pisikestes linnades ning korjata tänavanurkadelt samosa’sid, suppi, mille nimeks halim, ning erinevaid biryani ja roti versioone. Halim, tummine hernesupp rammusa sealihaga, mida süüakse ohtra rohelise sibulaga, on üks paremaid tänavasööke, mida ma mekkinud olen.

Tore on Mauritiuse tänavatoitude juu­res see, et hea restorani jagu sööki kor­jab kokku umbes 30 meetri raadiusest. Ühest lahvkast ostad roti, teiselt poolt tänavat hunniku kana­ või merean­ ni­biryani’t, järgmiseks samosa’t ning kruusitäie lassi’t. Söök olemas, odavalt ja kiirelt.

Iialgi ei unune mul ka Mauritiuse rannal grillitud tuunikala ja muud rannamõ­nud.

KANA-BIRYANI

Materjal

• Kanaliha • Või • Laimimahl • Sool

• Sibul • Küüslauk • Kardemon • Kaneel • Riis

Kokkupanek:

Sulata malmist pajas tükk võid ning pruunista selles kanatükid. Maitsesta soola ja laimimahlaga. Teises pajas hauta võis hakitud sibul, küüslauk, kaneel ja kardemon. Sega läbi ning vala kaussi. Tõsta pajast välja ka kana. Keeda riis nelja laimi mahla, kardemoni, kaneeli, küüslauguküünte, vee ja võiga poolpehmeks. Tõsta pool riisist patta, kus oli kana, vala peale veel vett, pane peale kana, praetud sibulasegu ning ülejäänud riis. Tõsta kaas peale ning küpseta, kuni segu on kuiv.

MAURITIUSE AJALUGU

Mauritiuse avastasid 10. sajandil araablased, kes tulid meresõidul saarele tormivarju, kuid jätsid selle peagi sajanditeks unustusse. 1507. aastal maabusid saarele portugallased, kes seda saart mitukümmend aastat oma valduses hoidsid, peaasjalikult ühe peatuspaigana teel Euroopast Indiasse.

Paar aastat enne 16. sajandi lõppu saabusid hollandlased, kes saart tõsiselt koloniseerima hakkasid. Hollandi admiral Van Warwyck nimetas saare Hollandi printsi Mauritsi järgi Prins Maurits van Nassaueiland.

Läks mööda vaid 17 aastat, kui 1615. aastal võttis saare endale Prantsusmaa ning pani sellele nimeks Île de France. Sajandi jooksul suutsid prantslased Mauritiusel maksma panna oma elukorralduse ja võtta maha enamiku saart katnud metsast.

Napoleoni sõdade ajal sai Mauritiusest Prantsuse korsaaride baas, sealt võtsid nad ette rünnakuid Inglise kaubalaevadele. Inglastele polnud see meeltmööda, nad vallutasid 1814. aastal saare ning andsid sellele nimeks Mauritius. 1814. aastast kuni 1968. aastani kuulus Mauritius Briti kroonile.

1968. aastal sai Mauritius iseseisvuse, kuid 1992. aastani oli tema riigipeaks formaalselt ikkagi Inglise kuninganna. 1992. aastal sai Mauritiusest vabariik. Iseseisev valitsemine pole läinud probleemitult – näiteks 1999. aastal lõi politsei mättasse saare kultuslauliku, reggae-mees Kaya, tuues ettekäändeks selle, et mees omavat narkootikume, kuid keelduvat diilerit välja andmast. Selle tagajärjel põletasid rastafarid maha saare politseijaoskonnad.

Mauritiuse vanema ajaloo silmitsemiseks tuleb sõita pealinna Port Louis’sse, kus parimateks koloniaalaja näideteks on vana postimaja ning hooned sadamapromenaadi ääres. Vanu istandusvillasid võib näha Curepipe’is ja Mahébourg’is.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga