Helsingi lähedal asuvad kohalike elanike seas ääretult populaarsed mitmekülgsed rahvuspargid, mis eestlaste seas siiani veel suurt menu saavutanud ei ole. Trekzone’i matkajuhina töötava Martin Suga võib aga suvehooajal just nendelt matkaradadelt leida juba rohkem kui Eestist.
Põhjus on lihtne – võrreldes Eestiga pakub sealne loodus rohkem mitmekülgsust ja avastamist ning esimest korda Soome matkale tulnud eestlased üllatuvad tihti juba Helsingi äärelinnas.
Martin selgitab, et üldiselt on eestlaste seas mõningast populaarsust kogunud Põhja-Soomes asuv Karurada ning ülejäänud Soome matkavõimalused on tõesti suurema tähelepanuta jäänud: „Arvan, et Soome on riik, mis pikemalt puhkust ette planeerides tundub liiga lähedal ning nädalavahetuse plaanideks jällegi liiga kaugel – siis minnakse pigem juba Eestisse. Samas jõuab aga Tallinnast Soome matkama kiiremini kui näiteks Lõuna-Eestisse. Nii mõneski Helsingi lähedal asuvas rahvuspargis saab teha huvitava matka vaid nädalavahetusega ning selleks pole vaja võtta puhkust ega isegi vaba päeva.“ Jah, tõesti – laevasõit Tallinnast Helsingisse võtab aega vaid mõne tunni, põnevad matkateed algavad juba Helsingi äärelinnast ning nii lühemateks kui ka pikemateks jalutuskäikudeks on valikut palju. Soome kasuks räägivad ka head logistilised võimalused ning telkimisplatside tihedus, tänu millele saab planeerida täpselt oma võimetele ja soovidele vastava pikkusega matkapäevad. On loodud suurepärased võimalused nii päevamatkaks kui ka ööbimisega matkadeks. Seega kõigil, kes vähegi tahavad Soome loodust avastama minna, on see võimalus olemas.
Metrooga rahvusparki
Kui Soomes on valida peaaegu 40 rahvuspargi vahel, siis kõige kiiremini jõuab Helsingi sadamast kohale Sipoonkorpisse. Need, kes soovivad endale elu põnevaks teha, võivad sinna sadamast kohale sõita isegi metrooga – tuleb lihtsalt õiges peatuses maha minna ja veidike kõndida. Kõige lihtsam ja kiirem viis Sipoonkorpisse jõuda on aga Kuusijärvi kaudu, kuhu jõuab sadamast ka ühistranspordiga kohale vähem kui tunniga. Kuusijärvi kohvikus saab veel mõnusasti jalga puhata ja keha kinnitada ning viimaseid matkaplaane paika panna.
Sipoonkorpi on üsna väike rahvuspark, mis on kõige sobilikum päevamatkadeks – tähistatud radu on mitu ja neist pikim on 4,8-kilomeetrine Kalkinpolttaja matkarada. Seega on Sipoonkorpi ideaalne koht, mis Helsingit külastades päevakavasse panna, ning veeta looduses kas mõne tunni või terve päev. Samas on Sipoonkorpis ka palju tähistamata radu, mida kombineerides saab endale planeerida täiesti arvestatava pikkusega matka ning terve nädalavahetuse mõnusalt Soome metsades veeta.
Sipoonkorpis on avastamist palju ning Martin meenutab, kuidas ta esimestel kordadel tundide kaupa erinevaid vaatamisväärsusi otsis: „Mitme vaatamisväärsuse kohta teadsin umbmäärast asukohta ning nende otsimine võttis vahel päris palju aega, kuna paljud põnevad objektid ei ole tähistatud ning vahepeal olin juba väga lähedal, aga lihtsalt ei märganud, et seal mu otsitav objekt ongi. Põhjalikumalt rahvuspargiga tutvudes on võimalik omal käel palju põnevaid kohti leida,“ lisab ta.
Martin on Sipoonkorpis ja selle ümbruses kokku pannud näiteks 33-kilomeetrise ringi, mille läbimiseks kulub kaks päeva. Teisi suure seljakotiga matkajaid ta Helsingi külje all väga tihti kohanud pole, küll on aga piirkond populaarne just päevamatkadeks ja tervisespordiks. Jalutajad ja jooksjad püsivad aga enamasti tähistatud radadel ning kui nendest veidi kõrvale liikuda, siis leiab ka Sipoonkorpis piisavalt vaikust ja rahu.
Sipoonkorpile on iseloomulik mitmekülgne taimestik ning esindatud on ka enamik Soomes elavaid loomi, näiteks metskits ja ilves. Eriti liigirikas on rahvuspark lindude poolest. Mets on kivine-kaljune, vaheldudes laiade väljadega, ning Soomele omaselt leidub ka järvi ja väiksemaid rabasid. Kaljuse maastiku puhul tuleb matkates arvestada asjaoluga, et vihmaga muutuvad kaljud väga libedaks ning matkama peaks ettevaatlikumalt ja rahulikuma tempoga.
Rahvuspargis on kokku kolm ametlikku telkimiskohta ning kui muidu kehtib Soomes igameheõigus ja telkida võib nii riigi- kui ka eramaal, siis rahvusparkides tuleb telkida selleks ettenähtud kohtades ning mõnes kohas on lubatud ka vaid lõkketegemine, kuid mitte telkimine. „Näiteks üks huvitav telkimiskoht on meil Sipoonkorpis selline, et rahvuspargis on lubatud vaid lõket teha, kuid 50 meetrit eemalt läheb rahvuspargi piir ja seal on telkimine lubatud. Alguses võib-olla ei saa sellest telkimise süsteemist päris täpselt aru, aga siis vaatad, kuidas soomlased teevad ning varsti teed ise samamoodi,“ selgitab Martin. Telkimise võimalusi suurendab ka fakt, et Soomes on rahvuspargid üsna väikesed ja liigendatud, sest kui näiteks eramaa või suurem tee jääb sisse, siis lõigatakse see rahvuspargi territooriumist välja ning seega võibki vahel lähim telkimisvõimalus asuda hoopis rahvuspargi piiril.
Hiiglase pajad
Sipoonkorpi kõige erilisemad vaatamisväärsused on hiiglase pajad, mis on ümmargused augud graniidi sees ja pärinevad jääajast, mil liustiku pinnal voolanud sulavesi hakkas jääprakku jõudes pöörlema, kivid jäid keerisesse lõksu ning uuristasid kivi sisse järjest sügavama augu. Kui Soomes olevad hiiglase pajad on mõnemeetrised, siis kõige võimsamad uuristatud kivid asuvad Gausdalis Norras ning on 20 meetrit laiad ja 60 meetrit sügavad. Martini sõnul on hiiglase pajad Soomes, Skandinaavias, Šveitsis, Saksamaal ja USA-s üsna levinud, kuid inimesed ei ole neist tavaliselt midagi kuulnud – isegi paljud kohalikud ei tea, et seal üldse sellised asjad olemas on. Lisaks sellele pole Sipoonkorpis need erilised loodusnähtused ka tähistatud ning nende asukohta peab teadma, kuna suurimad asuvad kõrge mäe otsas, kuhu muidu niisama juba ei roniks. Tähistatud pole ka mõned põnevad koopad ning omal käel seiklejal võib avastamisrõõmu palju olla. Kuigi kogu rahvuspark on kaljune, siis üks Sipoonkorpi tuntumaid vaatamisväärsusi on 5 meetri kõrgune ja 100 meetri laiune Nuotiokallio, kus harrastatakse ka mägironimist.
Võimsad laskemoonalaod ja kaevikud
Sipoonkorpi matka saab üsna lihtsalt kombineerida ka ümbruskonna vaatamisväärsustega, millest ühed võimsamad on Mustavuori looduskaitsealal graniidi sisse raiutud Esimese maailmasõja aegsed kaevikud ja võimsad inimtekkelised koobaskindlused, mida kasutati laskemoonaladudena. On üllatav, et niivõrd eriliste ja põnevate vaatamisväärsuste juures puuduvad jällegi täielikult tähistused ja suunaviidad. Parklast alustades on võimalik Google Mapsi abil leida mõned olulisemad objektid, kuid ülejäänud leiab hea õnne korral lihtsalt eri suundades jalutades üles. Lisaks laskemoonaladudele on muljetavaldavad ka üle kahe meetri sügavused graniidis asuvad kaevikud, mis jäävad veel aastasadadeks meenutama Esimest maailmasõda.
Soome oma Pääsküla
Mustavuori looduskaitseala on teedevõrgustiku abil ühendatud ühe teise huvitava roheala Vuosaarenhuippuga, kus Martini sõnul on soomlased oma endisest prügimäest ökoloogilise restaureerimise käigus ehitanud midagi, mis isegi meie Pääsküla prügimäele silmad ette annab – sellest on saanud suurim looduslik piirkond Helsingis ning eriti botaanikahuvilistel on seal väga põnev: „Soomlased on sinna vist kõik taimed kokku istutanud, mis Soomes leida on. Seal on ka palju radu jalutamiseks ning tervisesportlaste seas on see piirkond populaarne.“ Vuosaarenhuippus leiab üle 400 taimeliigi ning ka ohustatud loomaliike. Muu hulgas elavad seal nii rebased, põdrad, rästikud kui ka ilvesed. Lisaks looduslikule mitmekesisusele pakub roheala ka imelisi vaateid üle Helsingi ning seda ümbritseva looduse.
Imeilus Nuuksio
Kui otsida kombinatsiooni lihtsasti ja kiiresti ligipääsetavast ning samas metsikust loodusest Helsingi lähedal, siis parimaks variandiks on Nuuksio rahvuspark, mis on ka Martini enda lemmik: „Nuuksios on lihtsalt niivõrd ilus ja vaheldusrikas maastik, kus saab endale kerge vaevaga mitmepäevase matka kombineerida, kuna tähistatud radu on palju.“ Kuna valikut on palju, siis parima kogemuse saamiseks soovitab Martin enne omal käel matkama minemist veidi aega võtta ning rahvuspargi kohta lugeda ja oma soovitud teekond põhjalikult ette planeerida: „Päris niimoodi, et reede õhtul otsustan, et lähen Nuuksiosse, ning laupäeva hommikul olen kohal ja hakkan matkama, ma sinna mitmepäevasele matkale minna ei soovita.”
Hästi ligipääsetav
Logistiliselt on Nuuksio hästi ligipääsetav ka ühistranspordiga – sadamast trammiga raudteejaama, rongiga Espooni ja number 245A bussiga Haukkalampi järveni. Järve juures olevas keskuses on suur parkla, kohvik, joogivesi, vesirataste laenutus ja palju muud ning sealt algavad põnevad matkarajad. Tagasi võib liikuda näiteks Haltia looduskeskuse kaudu, kust saab jällegi bussiga Espoosse ja tagasi rongile. Ühistranspordiga liikudes jõuab kohale 2,5 tunniga ning autoga vaid 50 minutiga.
Kohalike loodusearmastajate seas on Nuuksio väga populaarne sihtkoht. Kord õnnestus Martinil rajal olles kohtuda isegi endise miss Soome Lotta Hinstaga, kes praegu hoopis alpinistina maailma kõrgeimaid tippe vallutab: „Kõndisime mööda laudteed ning äkki jooksis meile vastu üks heleda peaga neiu, kes viisakalt teed andis ning teretas. Vaatasin kohe, et väga tuttav nägu, alles veidi aega hiljem sain aru, kellega tegemist.“
Nuuksiot läbivad erinevad pikemad rajad, mida on võimalik on matka planeerimisel ära kasutada. Neist üks, Reitti 2000, on ringikujuline ning algab tegelikult juba Helsingi kesklinnast. Martin selgitab: „Reitti 2000 on lassokujuline rada, mis algab 30-kilomeetrise etapiga Helsingist Nuuksiosse, seejärel teeb rada Nuuksios 50-kilomeetrise ringi ning läheb tagasi Helsingisse. Kuigi Reitti 2000 võib läbida ka jalgsi, on see oma olemuselt pigem rattarada, kus mõned lõigud Nuuksios on rattasõiduks eriti väljakutsuvad, kuna on liialt kivised ja juurikased.“
Hiiglase pesa
Kui Sipoonkorpis leiab hiiglase pajad üles vaid hea õnne korral, siis Nuuksios on nende leidmisel abiks ka tähistus ning ühes kohas on padasid korraga koos isegi kuus tükki. Eestlaste suureks lemmikuks on aga hoopis imeilusad vaated ning põnevad koopad. Eriti populaarne on hiiglase pesa nimeline koobas, mida Martin esimesel korral tükk aega otsis: „Läksin seda otsima ja teadsin, et kuskil ta on, ning otsisin peaaegu pool tundi. Seejärel liikusin mäe otsast tagasi alla raja äärde ja sealt ma leidsin nii infotahvli kui ka koopa. Alt ei tundunud see just väga põnev, aga kui sinna esimest korda koos inimestega koos läksin, siis oli kõigil huvitav – seal sees oli nagu täitsa tuba, kus saaks isegi ööbida. On ka koopaid, mis on täiesti rajalt kõrval ning kuhu peab liikuma mälu järgi. Tuul on seal iga kord puid juurde loopinud ja keegi rada ei hoolda. Ühe koopa kohal on kivirahnude külge kinni jäänud kivi, mis on tuhandeid aastaid seal olnud. Hoiatan siis inimesi, et kuigi see kivi on seal aastatuhandeid olnud ja arvatavasti on veel vähemalt samapalju, siis ikkagi on sealt alt läbi minemine omal vastutusel. Mõned siis lähevad koopasse ja teised jäävad ootama.“
Nuuksios on 16 piltilusat järve ning oleks patt matka jooksul nende ääres mitte ööbida. Kuigi Nuuksio on populaarne, siis Martini sõnul ei ole Soomes sellist varianti, et telkimiskohta ära ei mahuks: „Kui telkimiskoht on täis, siis pargid ennast kümme meetrit eemale ja ikka mahud ööbima, ei ole sellist asja, et telkimiskohale on kett on ümber tõmmatud ja rohkem ei mahu.“
Palju võimalusi Ilveserajal
Kui aega puhkuseks rohkem kui nädalavahetuse jagu, siis tasub minna Ilvesreitti radadele. 250 kilomeetri pikkune hästi tähistatud radade võrgustik läbib mitut rahvusparki, nagu näiteks Torronsuo ja Liesjärvi, ning suunda näitavad kollased nooled ja ilvese pildid. Erinevatest rajaharudest saab endale üsna lihtsa vaevaga kokku kombineerida sobiva matkatee ning tegevust jagub vähemalt nädalaks. Radade ääres on telkimis- ja lõkkeplatsid, onnid ja katusealused ning välikäimlad ja veevõtukohad. Loodus on äärmiselt mitmekülgne – vahelduvad jääajal moodustunud harjad, rabad, selgeveelised järved ning metsad.
Soomele omaselt rõõmustavad matkajat jällegi imeilusad järved ja avarad vaated. Eriti ilusaks peetakse Komio rahvusparki, mille äärest Ilvesreitti mööda läheb. Kalameeste seas on populaarne Pääjärvi järv, mis on ümbritsetud matkajate hulgas populaarse muinasjutuliselt ilusa metsaga. Iso-Melkutini järve ääres on lisaks telkimisele tänu järve selgele veele ka väga hea võimalus sukeldumiseks, snorgeldamiseks, ujumiseks ja süstasõiduks. Üks põnevaid vaatamisväärsusi on Kyynäränharju kõrgendik, mis on liivane kaldahari ning eraldab kahte järve: Kyynärä ja Liesjärvi. Kõige lihtsamini on Kyynäränharju ligipääsetav Pirttilahti parkla kaudu.
Ilvesreitti asub Helsingile suhteliselt lähedal, vaid 100 kilomeetri kaugusel ning on hästi ligipääsetav ka ühistranspordiga. Martin matkab Ilvesreittis tavaliselt nädala kaupa ning kuigi selline matk võib tunduda pikk ja väsitav, siis tasub päevad planeerida pigem lühemapoolsed, et oleks aega ka ringi uudistada, pilte teha ja õhtul mõnusalt lõkke ääres istuda. Esimene grupp, kellega Martin Ilvesreittis käis, ei tahtnud pärast nädalapikkust matka mitte kuidagi koju tagasi minna. Teel metsast välja hakati arutama, et tegelikult võiks ju poest läbi minna, toitu juurde osta ja edasi matkata, kuid lõpuks said siiski kodus ootavad kohustused võitu.
Soome loodus pakub puhkuseks palju võimalusi ning järgmisel korral nädalavahetuse plaane tehes ei tasu meie põhjanaabrit unustada. Isegi Helsingi ümbruses on avastamist palju ning kohale jõudmine lihtne – paaritunnine laevasõit on mugavam kui bussis või autos istumine. Võib kas lihtsalt mõne ilusa järve äärde kala püüdma, puhkama või telkima minna või siis hoopis endale ühe põneva matkaraja planeerida. Just see on Helsingi ümbruse rahvusparkide suur pluss – on loodud infrastruktuur, kus looduses saavad aega veeta väga erinevate huvide ja soovidega inimesed. Peamine on tagasi koju jõuda mõnusalt puhanuna ja toredate mälestustega.
***
Soome matkaradade kohta leiab infot
www.nationalparks.fi
www.metsa.fi
retkikartta.fi
Tekst: Janika Tamm
Foto: Maaja Hallik