Andres Karu läks mais Islandile vallutama saare kõrgeimat tippu – viimast, mis tema Euroopa kõrgeimate tippude kollektsioonist puudus. See sai tehtud. Karu reisi kõrghetkeks kujunes aga hoopis kurikuulsa tuhavulkaani nõlvadel turnimine.
Islandile mineku põhjus oli ilmselge – tegemist oli ainsa Euroopa riigiga, mille kõrgeimasse tippu (Hvannadalshnùkur, 2110 m) ma veel tõusnud polnud. Matkapunt sai kokku pandud eelmise aasta lõpus ning lennupiletid veebruaris ära ostetud.
Seda, et Eyjafjallajökulli liustikul aktiivne vulkaaniline tegevus pihta hakkab, me siis loomulikult aimata ei osanud. Olime küll arutlenud, et tegelikult võiks pärast kõrgeima tipu õnnestumist tõusta veel ka teise Islandi kuulsa vulkaani Hekla otsa. Ning teadsime ka seda, et Hekla purskab viimasel ajal umbkaudu iga kümne aasta järel ja viimane purse oli aastal 2000 ehk täpselt kümme aastat tagasi... Samuti teadsime, et lumi Hekla tipus on viimasel ajal hoogsamalt sulama hakanud, mis viitab sellele, et kuum magma on tõusnud väga maakoore lähedale.
Igatahes võtsime uudiseid Eyjafjallajökullil asuva Fimmvörðuhàlsi pursetest kui boonust, sest mitte just väga paljudel ei ole elu jooksul võimalust oma silmaga tegutseva vulkaani toimetamist jälgida. Ainus asi, mis ärevaks tegi, oli häiritud lennuliiklus. Eelmisel aastal jäi Islandi kõrgeim tegemata põhiliselt just halva ilma tõttu ja seega ei ole tervitatav, kui meie niigi lühikesest reisist (Islandil 9 päeva) lennuliikluse häirete tõttu mõned päevad ära lõigatakse – siis on võimalus tipu tegemiseks sobivat ilma saada palju väiksem.
Õnneks piirdus meie viivitus Stockholmi lennujaamas 13 tunniga (6 tunni asemel ootasime oma lendu 19 tundi) ja 11. mai varahommikul maandusime pärast pealpool tavapilvi tuhapilve nägemist Keflaviki lennujaamas. Järgmisel päeval võtsime juba rendiautoga suuna Islandi ( ja kogu Euroopa) suurima liustiku Vatnajökulli poole, mille lõunaserval saareriigi kõrgeim punkt asubki.
Islandil on üks suur ja enamuses asfaldiga kaetud maantee – nr 1. Vulkaanipurske alguses olid kohalikud selle tee ühe lõigu peal umbes neljast-viiest kohast läbi kaevanud, selleks et sildasid säästa, kuid nüüdseks oli veetase oluliselt langenud ja tee taastatud. Seda mööda liikudes jõudsime Fimmvörðuhàlsist lõunasse populaarse joa Skògafossi juurde, mis asub purskavast kraatrist umbes 9 km kaugusel. Ilm oli pilves ning tükk aega ei näinud me piltlikult öeldes tuhkagi, kuid õnneks toimus umbes tunni aja pärast kerge selginemine ja saime esimesed kaadrid taevasse kihutavast tuhapilvest kätte. Siis sõitsime edasi Vatnajökulli alla ning kuigi Islandi ilmaennustajad lubasid 13. maiks väga vihmast ja tuulist ilma, panime telgi raja algusesse püsti ning pakkisime igaks juhuks varustuse väikestesse seljakottidesse valmis.
LAULUPIDU ISLANDI KÕRGEIMAS TIPUS
13. mai hommikul kell 4 pead telgist välja pistes saime aru, et tegime õhtul õigesti – väljas puhus Islandi kohta väga mõõdukas tuul, taevas olid vaid mõned üksikud pilved ning parklasse raja alguses oli juba jõudnud paarkümmend maastikumasinat ja bussi. Liustikel ronimine ja ka tõus Hvannadalshnùkuri otsa on nii kohalike kui turistide hulgas väga populaarne tegevus ja sellel päeval tundus, et vaid korraks on avanenud ühepäevane aken tippu tõusmiseks. Kõik giidid püüdsid seda head võimalust rahateenimiseks ära kasutada. Arvata- vasti oli sellel päeval tippupürgijaid ligi 200 ning üles jõudis umbes 160 ronijat.
Rada algab merepinnast umbes 30 meetri kõrguselt, mis teeb puhtaks tõusuks üle 2000 meetri. Giidide jutu põhjal on tippu ja tagasi 24 km ja aega kulub edasi-tagasi käimisele 12–16 tundi. Kaasas peavad tehnilisest varustusest olema köis, julgestusvööd, kassid, kirkad, kiivrid ja igaks juhuks ka mõned jääpuurid.
Rada tõuseb mööda vulkaanilisi kivimeid umbes 800 meetri kõrgusele, kus pannakse ennast köide. Siis järgneb suhteliselt lauge tõus kuni kõrguseni 1850 meetrit ning sellele omakorda raja kõige tüütum osa – 3 km mööda tasast liustik- ku tipu alla. Alles seal pannakse saabaste külge kassid, sest viimased 250 meetrit tõusu oleks ilma nendeta üsna raske. Sain sellest osaliselt aimu, sest olin oma kassid köide panemise ajal kuskile kivi peale unustanud ja seega läksime mina ja kaaskannataja Aare Hommik tippu kumbki ühe kassiga.
Tipus oli paras laulupidu, sest seal oli suhteliselt vähe tuult ning kõik jäid üles kauemaks kui tavaliselt. Seega tähistasime minu Euroopa riikide kõrgeimates tippudes turnimise kulminatsiooni koos umbes saja ronijaga. Tehti palju pilte ja me pidime teiste gruppide ronijatele seletama, et pildi tegemise ajal ei ole tarvis karjuda „Jeeeeeee“ või „Juhhuuuuuuuu“, sest hääl ei jää nagunii pildile. Kuna meid ei mõistetud, siis tegime ise vastava näidispildi ilma hääleta.
Tõus tippu võttis meil aega veidi üle 8 tunni, tipus olime umbes 40 minutit ja laskumisele kulus täpselt 4 tundi. Seega olime rajal kokku 13 tundi. Oma kassid muide sain laskudes ilusasti sama kivi pealt kätte.
REISI TEGELIK KÕRGPUNKT
Pärast kõrgeima tipu õnnestumist arvasin ma, et reisi kõrgpunkt on möödas. Õnneks olen ma ekslik, nagu kõik inimesed.
Järgmise kolme päevaga tegime saarele tiiru peale ja käisime muuhulgas polaarjoone vahetus läheduses Islandi kirdetipus ja külastasime paari maailmakuulsat geisrit ning veerohket Gullfossi koske. Islandi sisemaa vaated on tegelikult üsna üksluiselt vulkaanilised ja ilma igasuguste taimedeta. See on kindlasti erakordselt põnev kant vulkanoloogidele, geoloogidele ja geofüüsikutele, kuid tavaline mägironija ei oska paraku paljusid põnevaid asju näha ning kivil ja erakordsel kivil vahet teha. Seetõttu sõitsime peagi taas Eyjafjallajökulli juurde, sest me ei olnud enda arvates veel Fimmvörðuhàlsist häid tuhafotosid saanud.
Vahepeal oli Skògafossi ümbrus tublisti rohkem tuhka kaela saanud ja lähedal asuvate linnakeste elanikud pesid üsna agaralt oma majade seintelt ja katustelt voolikuga tuhka maha, maantee nr 1 tolmas tahavaatepeeglis muljetavalda- valt ning ümberkaudsete jõgede vesi oli muutunud väga halliks.
Et tuul puhus põhjakaartest, siis ot- sustasime Fimmvörðuhàlsile läheneda pealtpoolt tuult, ehk siis põhja poolt. Plaan oli sõita läänest ümber liustiku vulkaanile külje alla ja seal võimaluse korral ööbida. Ning järgmisel päeval ronida veidi kõrgemale ja ühtlasi vulkaa- nile lähemale. Tundus hea plaan.
AUTOGA LIUSTIKUKEELE ALLA
Sõitsime mööda orupõhja, mis oli alles hiljaaegu Eyjafjallajökulli liustike sulavett mitmesaja meetri laiuselt ja purustava jõuga ookeani poole kandnud. Nüüdseks olid sellest ajast alles jäänud mustad tasased laavaväljad endiselt kiirevoolulise, kuid oma sängi tagasi taandunud jõe kallastel. Sellel tuhaväljal töötas mitu hiiglaslikku buldooserit ja suured kallurid tõid kõrvalasuvast mäeküljest kaitsevallide jaoks sadade kaupa vulkaanilise kruusa koormaid. Lugesime hoiatusmärgil olevat infot, et tuhka tuleb ülalt palju ja tee on mitmest kohast jõekestega üle ujutatud ning sõitsime pärast väikest kõhklusmomenti läbisõitu keelava märgi alt siiski edasi.
Väikestest jõgedest tuli varsti tõepoolest otse läbi sõita ning tee muutus aina kitsamaks ja ebatasasemaks. Tegime peatuse teepervel mahajäetult paksu tuhakihi all seisva Toyota Hiluxi juures ning üritasime mõistatada, et mis too siin teeb. Taevas oli vulkaani jalami ümbruses süsimusti pilvi täis ja pärast vulkaani järjekordset valjuhäälset möiratust tundus, et sellele lähemale minna ei ole eriti mõistlik tegu. Sõitsime siiski teed mööda edasi, kuni võimaluse jätkata lõikas ära jõgi, mis meie Suzuki Grand Vitara jaoks ilmselgelt sügavaks jäi. Olime jõudnud liustikukeele alla, mille juurest purske esimestel päevadel põhiline veemass orupõhja poole sööstis.
Ronisime mööda moreenivalli veel veidi ülespoole ning tegime digi- ja mälupilte tumedast taevast. Pärast süsimusta tuhapilve ja selles pilves sähvivate välgunoolte jäädvustamist hakkasime tagasi auto juurde laskuma ning märkasime, et kergelt tibutavast vihmast jäävad meie riietele piisasuurused hallid plekid.
See aitas lõplikult ära otsustada, et me täna siia, vulkaanist linnulennult 5 km kaugusele siiski telkima ei jää. Lisaks hakkas tume pilv ennast laiemaks ajama ning rippus juba ähvardavalt meie kohal.
TUHAVIHMA KÄES
Ning siis hakkaski vahelduse mõttes korralikult sadama. Tuhaga küllastunud vihma. Hüppasime kiiresti autosse ja hakkasime mööda tuldud teed tagasi sõitma. Tuhalärakad esiklaasil aga ei lasknud meid sugugi pikalt sõita, sest kojamehi ei tohi tuhavihmas pidevalt töös hoida. Kraabib esiklaasi ära ja siis kaob igasugune nähtavus.
Meie leidsime sellise lahenduse, et kui mõnest jõekesest läbi sõitsime, siis jäime selle keskel seisma ja kõrvalistuja täitis kiiresti oma istmelt lahkumata kaheliitrise veepudeli. Siis viskas ta pudelist vett esiklaasile ja kõrvaldas sel- lega enamuse tuhast. Seejärel võis juba kojamehed koos auto enda veejugadega esiklaasi kallale lasta ning hetkeks muutus maailm taas nii selgeks, kui hallis vihmasajus vulkaani vahetus läheduses võimalik on. Kuid seda vaid umbes kolmesajaks meetriks, sest selle ajaga kittis tuhk kogu esiklaasi taas ühtlaselt pruunikashalliks. Siis tuli loomulikult kogu operatsiooni korrata. Paarist jõekesest saime sellise hooga läbi sõita, et vesi pritsis ka esiklaasile ning tegi kõrvalistuja eest loputustöö ära.
Tuhavihma alt välja saime umbes 6 km hiljem, mahajäetud Hiluxi juures. Hiljem kuulsime, et sellel õhtul toimuski taas kord üks suurem purse ning tuhapilv paisus nii pikuti kui ka laiuti.
Magasime selle öö Skògafossi all kämpingus, kus olime loomulikult ainukesed telkijad ning omanikud meilt raha ei küsinud, sest arvatavasti islandlased lihtsalt ei arvanud, et keegi hellitatud välismaalastest selle kõikjale pugeva tuha peal ja sees üldse telkida tahab. Meie leidsime parima lahenduse tuha vastu nii, et panime telgi püsti kämpingu duširuumide ette katusega varjatud puitterrassile. Enne tuli sealt muidugi sentimeetrine tihe tuhakiht maha pühkida.
HEKLA VULKAANI VAATAMAS
Järgmisel päeval saime oma arvatavasti parimad pildid Euroopa poole suundu- vast tuhapilvest, sest ilm oli ebaislandlikult päikeseline ja pilved ei katnud kogu Eyjafjallajökulli. Ühtlasi sõitsime samal päeval teise kuulsa Islandi vulkaani Hekla juurde ning panime telgi püsti kämpingus, millest avanes suurepärane vaade nii veel lumisele Heklale kui ka eemal silmapiiri lähedal asuvale Fimmvörðuhàlsi tuhapilvele.
Järgmisel varahommikul sõitsime Heklale lähemale ning taas kord tuli mööduda läbisõitu keelavast märgist, sest see sisemaale viiv tee ei ole keskosas Islandi mõistes varakevadel veel täielikult läbitav. Kuid ma teadsin, et Hekla nõlval asuvale parkimisplatsile viiv tee pöörab suurelt teelt juba mõne kilomeetri pärast maha ning me ei muretsenud tee läbitavuse pärast.
Siiski peab märkima, et lume sulamine Hekla tipus vulkaanilise tegevuse aktiviseerumise tulemusena on tõepoolest teed veidi vähemaks uhtunud. Paaris kohas pidi kraavikeste servasid enne läbisõitu veidi tasandama, et mitte põhja peale kinni jääda. Tee lõpuosa kulges aga juba lumisel nõlval, kus eksimiseks oli vähe ruumi jäänud. Meile piisas.
Hekla tippu tõusmine on iseenesest väga lihtne – meil kulus auto juurest tipuni (hetkel 1491 m) ja tagasi kokku umbes kolm ja pool tundi. Kuid Hekla on tuultele väga avatud ning tõusu teeb ebamugavamaks selle poolt üles korjatud vulkaaniline tuhk, mis pidevalt suure hooga vastu nägu peksab ja sinna muidugi ka kaunid tumedad jäljed jätab. Olime siiski väga rõõmsad, sest sellise kõrgusega Hekla otsa varsti enam arvatavasti ronida ei saa, kuna rahuliku loomuga purskajana kasvatab Hekla ennast tavaliselt iga korraga kõrgemaks ja laiemaks.
20. mail rahulolevana tagasi Eesti poole lennates nägime lennuki akendest, et tuhapilv on võrreldes kümne päeva tagusega üsna madalaks jäänud. Ning viimastel andmetel keeraski Fimmvörðuhàls 23. mail oma kraanid kinni. Arvatavasti selleks, et naabruses asuv võimas Katla ja rahuliku loomuga, ent regulaarselt aktiivne Hekla oma pursetele rohkem tähelepanu saaksid.
KARU EDASISED MÄEVALLUTUSPLAANID
Enam ma ühte maailmajagu korraga ette ei võta, vaid sõidan järjest kohtadesse, kuhu aeg ja rahakott lubavad.
Selle aasta plaanidesse kuulub kindlasti veel ühe lünga täitmine – nimelt on mul Euroopa Liidu maadest käidud kõik peale geograafiliselt Aasias asuva Küprose. Seega üks reis on kindlasti sinna.
Septembris sõidan koos kaaslastega Iraani, et teha sealne kõrgeim, 5671-meetrine Kuhe Damavand. Arvatavasti jõuan enne aasta lõppu teha veel ühe reisi kuhugi Euroopa lähistele – Egiptusesse, Iisraeli või Tuneesiasse (kõrgeimad tipud vastavalt Mt Sinai – 2285 m, Mt Hermon – 2224 m, Jebel Chambi – 1544 m).
2011. aasta plaanides on kindlalt Jaapan ja Fuji (3776 m) ning Marokos asuv Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Toubkal (4165 m).
2012. jaanuaris lähen uuesti Argentinasse Lõuna-Ameerika kõrgeima tipu Aconcagua (6962 m) peale. Ja arvatavasti mahub sinna aastasse ka ekspeditsioon Kanada kõrgeima tipu Logani (5959 m) ja USA kõrgeima tipu Denali (6194 m) peale.
2013. aastal aga tahaksin lennata Kesk-Ameerikasse, et kahe kuuga tõusta Mehhiko, El Salvadori, Panama, Belize, Hondurase, Guatemala, Costa Rica ja Nicaragua kõrgeimatele. Tipud on seal vahemikus 1160–5636 meetrit. Ning samal aastal sooviksin võimalusel tõusta mõnele Kesk-Aasia 7000-meetrisele tipule.
Rohkem praegu ei tea ja arvatavasti tuleb madalamaid tippe ja lühemaid reise kõrgemate ja kaugemate vahele ja kõik plaanid arvatavasti ei jää ka paika.