Martin Kala. Maailm, nõudmiseni

Tunnen üsna mitut inimest, kes reisivad selleks, et mitte mõelda. Nad valivad päikese-, kuurort-, pere- või pakettreisi, et pendeldada segamatult söögilaua ja mereranna vahet, lubades endale mõnes meeletusehoos ka diskoõhtu või poolepäevase kõrbesafari. Ja siis tean ma üsna mitut sellist, kes reisivad nimme selleks, et koguda mõtlemisainet. Et mõelda. Nad eelistavad ebaharilikke sõidusihte, kasutavad liikumiseks kummalisi teid ja transpordivahendeid ning suhtlevad kahtlaselt palju kohalikega.

Tunnen üsna mitut inimest, kes reisivad selleks, et mitte mõelda. Nad valivad päikese-, kuurort-, pere- või pakettreisi, et pendeldada segamatult söögilaua ja mereranna vahet, lubades endale mõnes meeletusehoos ka diskoõhtu või poolepäevase kõrbesafari. Ja siis tean ma üsna mitut sellist, kes reisivad nimme selleks, et koguda mõtlemisainet. Et mõelda. Nad eelistavad ebaharilikke sõidusihte, kasutavad liikumiseks kummalisi teid ja transpordivahendeid ning suhtlevad kahtlaselt palju kohalikega.

Martin Kala võib südamerahuga viimaste hulka arvata. Pole juttugi, et ta Kagu-Aasiat külastades lepiks vaid traditsioonilise Taimaaga, ikka on tal vaja oma nina ka Birmasse toppida, kus valitseb vaesus ja sõjaväeline hunta. Pekingisse tikub ta aga nimme 2009. aasta septembriks, et selgitada välja, kas elu Hiinamaal on 09.09.09 teistmoodi kui 08.08.08, kui hoolimata Tiibeti kriisist avati olümpiamängud. “Tühjagi,” teeb ta järelduse – puna-Hiinas valitseb endiselt silmakirjalik vaikus, rahvale ei lähe korda, et meedia on tsenseeritud ja parteijuhid korrumpeerunud.

Kala ei saa olla mõtlemata. Ta jälgib Pom Pomi saarel võlutult, kuidas kilpkonnapojad kooruvad, ja arutleb, miks loomadel pole parlamendisaadikuid, kes nende õiguste eest seisaksid. Ta kondab Jeruusalemma tänavatel ning mõtiskleb, miks hoolimata kõigis usundites levinud sallivuse jutlustamisest “arvab nii mõnigi mees, et tema õigus rusikaga vehkida lõpeb teise mehe ninaga”.

Nii on saanudki see reisikiri väga mitmekihiline, kus lõbusate juhtumite ja rännusekelduste kõrval antakse ülevaade ka maa möödanikust ja tulevikuvõimalustest, analüüsitakse suhteid naabritega, kirjeldatakse ühtviisi kirglikult nii naisi, ninasarvikuid kui iidseid niisutussüsteeme. Sest teadmishimulisele inimesele läheb kõik korda, uudishimulik ei saa olla uurimata.

Martin Kala “Maailm, nõudmiseni” on sisukuse poolest võrreldav Gerald Durrelli loomalugude või muistsete maadeuurijate päevaraamatutega. Saab südamest naerda, saab kaasa mõelda ja saab lihtsalt targemaks.

Tiina Väljaste

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga