31. detsembril 2017 valmistusime koos saja reisijaga aastavahetuseks Antarktika vetes ekspeditsioonilaeval Sea Spirit. Olime just väljunud maalilisest Lemaire’i kanalist ja suundusime brittide ajaloolisse baasi Port Lockroy, mille koordinaadid on 64°49’ lõunalaiust ja 63°30’ läänepikkust.
Ekspeditsioon oli kestnud juba nädala, Drake’i väin õnnelikult läbitud ja olime juba mõnda aega Lõuna-Shetlandi saarte kaitsvas varjus vaiksetel vetel. Kulutasime päevas 7 tonni kütust, liikusime keskeltläbi 12 sõlmega ja murdsime vajaduse korral läbi ka kergemat sorti jääsupist. Laeval olid stabilisaatorid, mis kontrollisid kõikumist ja tagasid laevarestorani täituvuse ka kergema tormi korral. Me lasti hulgas oli 3000 pudelit häid Argentina veine, 4000 pudelit õlut, liiga palju kanget alkoholi, 3420 muna, 700 kilo liha, 350 arbuusi ja sadu kilomeetreid tualettpaberit. Peakokk oli Prantsusmaalt ja toidud sellised, et täispika polaarekspeditsiooni lõpuks võinuksime kõik olla nagu jõulupõrsad. Aastavahetusemenüüs olid mereannisalat, kuninglik tomatikonsomee, hiidkrevetid, Uus-Meremaa lammas, Tai juurviljakarri, šampanjasorbett ja veel muud head-paremat maailma eri paigust.
Aga pole põhjust arvata, et varasemad meresõitjad toidust lugu ei osanud pidada.
Uhked söögilauad
Esimest korda talvitusid Antarktikas belglaste kuulsa Belgica ekspeditsiooni liikmed, kelle laev külmus jäässe Bellingshauseni meres 1898. aastal. Ekspeditsiooni juht, mereväeohvitser Adrien de Gerlache märgib oma raamatus „Quinze Mois dans l'Antarctique”, kui oluline on tuju tõstmiseks mõnikordki, näiteks Belgia rahvuspäeva puhul, süüa korralikku ja peent toitu:
„21. juulil korraldasime meeldejääva pidusöögi sel puhul, et päike näitas end hetkeks taas horisondil ja andis lootust, et kannatusterohke polaaröö oli mööda saamas. Ühtlasi tähistasime ka Belgia monarhia aastapäeva ja heiskasime lipu. Taas uskusime, et jää ükskord sulab ja veeteed on taas lahti. Rahvuspäeva puhul otsustasime menüüsse võtta just Belgia toidud.
Hommikusöök: kohv, leib ja või, Genti piparkoogid, Antwerpeni filee (soolatud, küpsetatud ja suitsutatud veiseliha, Flandria rahvustoit. Kasutatakse peenemat sorti võileivapealsena). Lõunasöök: sibulasupp, röstitud kuningpingviin ulukilihakastmes, kartulipuder, Mecheleni asparaagus, Ardennide juust. Õhtusöök: Ličge’i verivorst, ahjuõunad.
Sööki valmistasid ohvitserid ja lihtliikmed ühiselt. Viimased loputasid eine alla kolme pudeli šampanjaga. Ohvitserid, kellest kolm ei joonud üldse, said hakkama napilt pudeli veiniga.”
Gerlache, muide, ei soovitanud oma meestel süüa hülge- ja pingviiniliha.
Uhke on ka Robert Falcon Scotti 1911. aasta talvitumise jõulumenüü enne traagilist pooluseründamist. Selle on raamatusse „The Worst Journey in the World” talletanud ta kaaslane Apsley Cherry-Garrard:
„Meil oli kõige meeldivam õhtusöök supi, pingviinihautise, ploomipudingi ja lihapirukatega, asparaaguse, šampanja ja likööridega. Hiljem laulsime kõik.”
Erinevalt Gerlache’ist hakkas Scott taipama, et meeste vitamiinivaegust pikkadel ekspeditsioonidel saab leevendada värske lihaga, miks ka mitte hülgelihaga.
Skorbuut
Esimeste pikkade merereiside tegijaile oligi mässava ookeani kõrval üheks suurimaks vaenlaseks skorbuut – haigus, mille põhjuseks on C-vitamiini puudus ja mis väljendus jõuetuses, veritsevates igemetes, juuste väljalangemises, haavandites. Kui abi polnud võimalik anda, lõppes haigus tihti surmaga. Skorbuudi tõttu kaotasid suure osa oma meeskondadest esimesed maadeavastajad ja ümbermaailmapurjetajad Vasco da Gamast ja Fernćo de Magalhćesist alates ning James Cookiga lõpetades. Arvatakse, et suurel maadeavastusajastul, XVI–XIX sajandil kaotas skorbuudi tõttu oma elu kuni kaks miljonit meremeest.
Ehkki hapukapsa ja tsitruseliste vitaminiseeriv mõju skorbuudi vältimisel oli juba teoreetiliselt ammuilma teada, polnud skorbuut sugugi kadunud ka XX sajandi alguseks. Ikka ei osatud või ei suudetud neid riske toidusedeli koostamisel piisavalt maandada. Veel Ernest Shackletoni esimesel Antarktika-ekspeditsioonil (1901–1903) kannatasid inimesed selle käes. Shackleton suutis üldiselt Antarktika riske võrdlemisi adekvaatselt hinnata ja kuulsusest tähtsamaks pidas tervelt naasmist. Nii tegi ta ühe kangelaslikuma otsuse polaarajaloos ja katkestas 1909. aastal üsna enne poolusele jõudmist oma retke ja pöördus tagasi, sest nagu ta hiljem naisele ütles: „Parem elus eesel kui surnud lõvi.”
Mitmed ei tulnud aga polaarreisidelt tagasi just seetõttu, et polnud suutnud toiduvarusid õigesti planeerida.
Scotti häving
Toit on peategelane ka Scotti ekspeditsioonipäeviku viimaste päevade dramaatilistes sissekannetes:
„Eelmisel ööl jäime raskustega laagrisse ja külmetasime kohutavalt kuni õhtusöögini, milleks oli külm pemmikan ja biskviit ning pool tassi piirituslambil soojendatud kakaod. /…/ Toidulaoni on 15½ miili ja peaksime sinna jõudma kolme päevaga. Milline progress! Meil on kahe päeva söök ja ühe päeva küttevaru.“
Väljas oli aga päevi kestev torm ja toidulaoni ei jõutudki...
Ekspeditsioonide baaslaagrite toidulaud oli võrdlemisi rikkalik, kui aga pooluste poole sammuma-sõitma hakati, olid lood muidugi teised. Toiduratsioonid olid grammi pealt välja arvutatud ja pole teada, et keegi noil aegadel lõunapoolusel šampanjakorke oleks paugutanud. Ekspeditsioonide pikkused olid erinevad, näiteks Amundsen liikus koertega umbes 15 miili päevas ja tema teekond lõunapoolusele kestis 55 päeva. Toiduratsiooni sisse olid arvestatud ka koerad, kellest suur enamik tagasiteel lihaloomaks said.
Teele olid jäetud eelnevalt moonaga täidetud toidulaod. Nende paigutamise tihedus ja ülesleidmine olid ellujäämisel võtmetähtsusega. Kui Scott tähistas oma laod pisikese lumme torgatud lipukesega, siis tema võistleja norralane Roald Amundsen kasutas palju silmapaistvamat süsteemi, kus laod tähistati paljude mustade lippudega, mida oli märgata ka tuisus või teelt kõrvale kaldudes. Amundseni toiduvalik oli väga hästi läbi mõeldud. Tema pemmikanivarud sisaldasid ka kuivatatud köögivilja ja hülgeliha, mis aitas meeste kehas C-vitamiini tasakaalu säilitada ja hoidis ära skorbuudi.
Scott liikus inimjõul umbes 7 miili päevas ja oli teel 89 päeva. Igaks päevaks pidi kaasas olema toit inimestele ja ka koertele. Tagantjärele on leitud, et toitu oli kaasas liiga vähe, vitamiinide peale polnud mõeldud, toiduratsioonid ei katnud külmas kliimas jalgsi rühkivate meeste kalorivajadust. On arvatud, et Scott kaotas viimastel surmaeelsetel kuudel kuni 40% oma kehakaalust.
Amundseni tarkus
Amundseni lõunapooluse raamatust, mis avaldati esmakordselt kohe pärast poolusevallutust 1912, leiame terve tema laeva Frami talvitusperioodi menüü. Nii koeri kui ka inimesi toideti suuresti hüljestega. Hommikuti läksid hülgekütid jahile ja naasid paari-kolme hülgega. Hülgesteik maitses üha paremini ja mehed olid valmis seda sööma ka igaks toidukorraks, siiski püüti pakkuda ka vaheldust. Päevased söögikorrad olid sellised: kell 8 hommikusöögiks võiga tehtud koogid moosiga. Amundseni meeskonnaliige Lindström tegi neid haruldaselt hästi. Lisaks leib, või, juust ja kohv. Lõunaks enamasti hülgeliha, talve edenedes üha enam ka konservliha. Magusaks olid põhiliselt konservidena kaasa toodud puuviljad, koogid, pudingud. Õhtusöögiks taas hülgesteik pohlamoosiga. Lisaks juust, leib, või ja kohv. Igal laupäevaõhtul tehti sigar ja võeti külmarohuks klaas toddit (sooja ja magusasse vette segatud alkohol).
Amundsen pidi ausalt tunnistama, et ta polnud kunagi nii hästi elanud. Kõik mehed olid terved ja tugevad ning Amundsen uskus, et nende ettevõtmist poolusele jõuda kroonib edu. Hülgelihaga varustati järjest kõik toidulaod, mis pidid neid tagasiteel elus hoidma.
Koeri toideti ühel päeval hülgeliha ja rasvaga, teisel kuivatatud kalaga. Kõik söödi hetkega ära, aga oli selgelt näha, et hüljes meeldis koertele rohkem. Orienteeruvalt kulus Frami meeskonnal talvitumisel koerte toitmiseks nelikümmend hüljest.
Amundseni päevikutest leiame ka poolusele liikumise teekonnale arvestatud toiduratsiooni ühe mehe kohta päevas: pemmikani 375 g, küpsiseid 425 g, šokolaadi 125 g, piimapulbrit 5 g. Koertele anti pool kilo pemmikani päevas.
Toit oli seitsme kelgu peale kindluse mõttes nii ära jagatud, et kõigis oli kõike võrdsetes kogustes. Ühe kelgu peal olid näiteks järgmised kogused: küpsisepakke 5309 tk (ca 50 kilo), koerte pemmikani 112 portsu (56 kilo), piimapulbrit ja kuivatatud vorste 3,3 kg, šokolaadi 14 kg. Ja nõnda edasi veel palju muud.
Ühe kelgu kaal oli ca 303 kg. Igal kelgul oli ka vihik, kuhu kõik oli kirja pandud ja kus toiduainete kulumise üle täpset arvet peeti. Toidukastid olid musta värvi, siis oli neid sõidu ajal parem vaadata, silm puhkas üleüldisest säravast valgest ja tagasiteel oli ladudesse jäetud kaste ka kergem leida.
Polaarseiklejate toidusedelid
Toidu kohta tehtud märkmeid leiame enamiku toonaste ekspeditsioonide kirjeldustest. Näiteks Norra-Austraalia päritolu Carsten Borchgrevinki laeval South Cross, mis 1899. aastal Antarktikasse seilas, olid kaasas peened härjakeelekonservid ja hernesupid. Need läksid aga soolases õhus ja eriti suveperioodi niiskuses kergesti käest ära.
Briti firma The Symington Company pakkus välja parema lahenduse ja spetsialiseerus dehüdreeritud toidule ning sai selliste toodetega kohe peagi kuulsaks. Hernesupi asemel võeti edaspidi kaasa hernejahu. Symingtoni toidud olid saanud tõsised tuleristsed 19. sajandi teisel poolel, kui Briti väed võitlesid Krimmis.
Norra vaalakütt ja maadeavastaja Carl Anton Larsen jäi laevaga Antarctic jäässe kinni Antarktika poolsaare tipu juures 1903. aasta alguses. Laev hakkas lekkima ja hukkus tormis. 22 meest suutsid päästepaatidega sõita 1,5 km läbimõõduga Pauleti saarele, ehitasid sinna pisikese onni ja jäid talvituma. Pingviine ja hülgeid süües hoiti endil hing sees, pingviine kasutati, muide, ka kütmiseks.
XX sajandi keskpaigaks oli aga Antarktika toidu poole pealt palju muutunud. Andres Tarand, kes talvitus 1969–1970 nõukogude uurimisjaamas Molodjožnaja, kirjutab oma mälestustes: „Pool sajandit ja pole enam midagi sellest, millega maadlesid esimesed hakkajad mehed siin mandril. Siis oli viletsus number üks nälg. Kõik mehed, kes jääkuplil kõndisid, nägid unes luksuslikke söömaaegu ja päeval jutustasid üksteisele minevikus ette tulnud naudingutest esmaklassilistes restoranides. Aga leppima pidid nad pisku pemmikanivee ja paari kuivikuga. Isegi kuiviku raasukesed koguti kokku kruusi teevee või härjapuljongi sisse. Võttis nälg mehi mahagi, nagu kõige tuntumas kapten Scotti loos, aga ka näiteks Mawsoni koertejuhi. Shackelton tunnistab, et nälg tumestas mõistust nii, et suurem kuivik teise mehe käes oli pika meelehärmi põhjus. Pingviinid ja hülgeliha ei olnud kaugeltki kõige viletsam suupiste. Nüüd räägitakse viimastest kui haisvast traanirämpsust ja polaarlaste häda on see, kuidas kaalus vähem juurde võtta.”
Enn Kreem, kes 1965. aastal esimese eestlasena alustas Antarktikas helkivate ööpilvede vaatlemist ja talvitumist, meenutab, et üldiselt oli toit lihtne, aga hea ja küllaldane: kartul, liha, kala. Oli aga mõni asi, mis jäi eriliselt meelde. „Meil Mirnõi jaamas raviti vitamiinipuudust õllega. Ja mitte lihtsa õllega, vaid nõukogude inimese jaoks täiesti eksootilise, ennenägematu purgiõllega, mis oli ostetud Austraaliast. Igale mehele purk õlut iga päev.” Teine haruldane asi, mida Kreem Antarktikas sai, oli must kalamari. „See oli Venemaalt kaasa toodud ja kokk andis igal hommikul teelusikatäie. Mitmed vene mehed polnud seda delikatessi varem näinud ja küsisid kokalt, et too annaks aga rohkem seda head „musta putru”,” räägib Enn 50 aastat hiljem. Talvituvate teadlaste energiat taastati šokolaadiga. Enn Kreem: „Šokolaaditahvleid anti nii palju, et jäi ülegi ja osa neist toodi peale talvitumise lõppu koju Eestisse.”
Tänapäevane elu polaarjaamades on toidu suhtes veelgi edasi arenenud. Kuigi sigalaid, nii nagu omal ajal Framil ja veel 1950ndatel erinevates polaarjaamades, enam kuuldavasti pole. Toiduained tuuakse talvitumisperioodiks kõik mandrilt kohale. Suveperioodil on aga võimalik kasvuhoones isegi köögirohelist kasvatada. Aasta ringi taimekasvuks valguse tegemine on siiski üsna kallis ja see luksus olevat kuuldavasti vaid mõnes üksikus jaamas. Ka kanamune on võimalik üheksa kuud värskena säilitada, kui hoida neid kindlal temperatuuril ja regulaarselt keerata. Talvituma minevad kokad saavad ses vallas eriväljaõppe ja värsket toitu jätkub kuudeks.
Brge Ousland, Norra polaaruurija, fotograaf ja kirjanik, oli esimene inimene, kes 1994. aastal suusatas üksi põhjapoolusele ja 1996–1997 ületas üksi suuskadel Antarktise. Kogu varustust vedas ta ise spetsiaalselt talle ehitatud kevlarkelgul. See on materjal, mis on terasest mitu korda tugevam, kuid tublisti kergem.
Temperatuur oli tema retke ajal Antarktikas püsivalt 35 miinuskraadi, energiakulu tohutu ja iga gramm arvel. Borge rääkis Oslos, kus teda 2006. aasta suvel külastasime, kuidas kõik tema kaasa võetav toit kuivatati-külmutati spetsiaalselt, et kogu vesi toidust kätte saada ja kaalu vähendada. Isegi oahelbed tegid läbi spetsiaalse dehüdratatsiooniprotsessi.
Oma raamatus „Alone Across Antarctica” räägib Bųrge ka sellest, et muu hulgas oli tal eriti pidulikeks juhtumisteks, hetkiks, kui midagi erilist oli saavutatud, kaasas mandlikook. Poole sellest sõi ta ära teekonna algupoolel vallutatud mäetipul ja teise siis, kui viimane ohtlik jääpragude ja -sildade ala enne suurt siledat platood sai läbitud. Kohati oli jääsild sügavsiniste põhjatuna näivate pragude vahel vaid paar meetrit lai ja Bųrge poleks imestanud, kui sealt väljunud kombitsad oleks teda rünnanud. Pinge oli tohutu, kook selle järel imeline!
Sõber ja reisikaaslane oli aidanud tema toitu pakkida ja jätnud toiduratsioonide pakenditele üllatussõnumeid. Näiteks jõulutoidu pakendil oli kirjas: Cheers, Borge, and enjoy yourself! Toiduks oli sel puhul soolatud lambaribid ja kaalikapüree, mispeale jõi ta öö jooksul liitri vett.
Polaarjaamad
Neli polaarsuve Kuninganna Maudi maa „tagahoovis” ehk väikeses ja kauges Soome polaarjaamas Aboa (73°02'32''S 13°24'26''W) veetnud Priit Tisler rääkis, et nende 5–15-liikmelise meeskonna tarbeks võeti toiduvarusid kolmeks kuuks kaasa umbes 300 kilogrammi: külmutatud kala, juurviljad ja liha. Lisaks juustu, mune, siirupeid ja muud, mida Lõuna-Aafrika varustajad suutsid pakkuda. Nende toiduvarud läkitati Antarktikasse just sealt. Jaamas oli eraldi sügavkülmik-konteiner, aga külmutatud toitu on seal hoitud ka köite otsas sügaval jäälõhes. Vett saadi lund ja jääd sulatades või lähedal asuva sinise jääala jääkihtide vahele tekkivast järvest.
Aboal olid hommikusöögiks tavaliselt pudrud, lõunaks supp ja õhtusöögiks tugevam praad koos magustoiduga. Neljapäeviti püüti vahelduseks teha hernesuppi ja pannkooke, reedeti valmistas leidlik kokk aga keelt alla viivaid pitsasid. „Erilisi kulinaarseid orgiaid muidugi loota ei maksa, aga hea ja maitsev toit leevendab mingilgi määral tavalise mugavustsooni vajakajäämisi,” ütles Priit. Tähtpäevadel, nagu sünnipäevad, jõulud, aastavahetus, kui laud on uhkem, ripub seinal menüü ja sööjadki on uhkemalt riides. Alkoholi kasutamine oli Aboal limiteeritud, kuid näiteks Saksa Neumayeri jaamas on suur baar, kus kõiksugu napsid ja kraanidest voolav õlu on osa igapäevarutiinist. Tegemist on suure jaamaga, mis asub selfijääl ja mida külastavad ka suured laevad, mis varustust täiendavad. Samuti toetab Saksa riigieelarve polaarprojekte muljetavaldavas ulatuses.
Maailma lõunapoolseim avalik baar, lahti ka turistidele, asub ilmselt ukrainlastele kuuluvas Vernadski baasis Antarktika poolsaarel (65°14'45''S 64°15'28''W).
Antarktika toidu eraldi teema on ka turismibaasid, kus maksevõimeline seltskond vahetub sageli ja kuhu lennukitega tuuakse tihedalt värsket ja mitmekülgset toitu. Näiteks Tšiili Union Glacier Campi (79°46'10''S 82°54'26''W) inimesed on kiitnud, et tänu tihedalt käivatele kauba- ja tšarterlendudele on neil Antarktika kõige värskem ja maitsvam menüü.
Tuntud ekstreemturismifirma White Desert küsib nädalase Antarktise-reisi eest ligi 70 000 eurot, hinna sees on ka luksuslikud söögid-joogid. Priit Tisler rääkis, et kui ta lendas 2017. aastal venelaste IL-76 transpordilennukiga (piltlikult ja otseselt öeldes vineerist taburettide peal kauba vahel istudes) Kaplinnast Antarktikasse, torkasid silma kastid korraliku ja kalli šampanjaga, peal kleepsud „to White Desert”.
Antarktika kokaraamatud
Mõned kokad on Antarktika toitudest ka kirjutanud.
Vist parim, mida Antarktika köögi kohta lugeda, on „Hoosh: Roast Penguin, Scurvy Day, and Other Stories of Antarctic Cuisine”. Polaarveteranist autor Jason C. Anthony, kes on Ameerika polaarprogrammi raames kaheksa korda Antarktikas talvitunud, annab ülevaate toidu tähtsusest Antarktika ajaloos ja nüüdisaja polaarjaamades.
Täpselt nii ongi, nagu ta ütleb. Antarktika köök pole kuigi kuulus, kuid kuulsad on lood kangelaslikest ekspeditsioonidest, kus nälg oli põhiline maitseaine, mida kõik kaasas kandsid. Kokad improviseerisid uskumatult keerulistes tingimustes hülgerasvast ja pingviinilihast roogasid teha ja hea, kui üldse oli, millest teha. Autor räägib enda kokkupandud kolmesaja söögikorraga menüüst, mille ta koostas kahele inimesele reisiks Antarktika mägedesse. Vaimukas, sisukas ja mahlane lugemine.
Raamatu pealkirjas viidatud hoosh tähendab üht polaaralade põhitoitu – pemmikanist (lihast), rasvast ja lumeveest valmistatud putru. Pudru paksendamiseks lisati võimaluse korral küpsisepuru. Eesti keeles võiks selle sõna tõlkida „möginaks”.
Brittide Port Lockroy polaarjaamast, mis tegutseb juba ammu ainult suveperioodidel vaid muuseum-suveniiripoena, soetasime oma Antarktika-matkal Gerald T. Cutlandi kokaraamatu „Fit for a „FID”” (esmatrükk 1957), mis annab pildi polaarjaama toidulauast enne Antarktika lepingu kehtima hakkamist, mis ka eluslooduse toiduks tarvitamisele ranged piirid pani. Port Lockroy muuseumis oli see kokaraamat avatud vanal puupliidil roostetanud konservikarpide vahel kohalt, mis kirjeldab pingviiniaju omleti valmistamist kodusel viisil. Pingviini söömise kohta lisab autor siiski, et alati, kui ta seda teeb, on tal kohutav tunne, nagu ta sööks väikesi inimesi, kes on lihtsalt liiga uudishimulikud ja rumalad. Hoopis parem tunne on tal, konsumeerides hülge maksa, südant või aju. Seejuures ei tohi end lasta heidutada iseloomulikust tugevast lõhnast. Et toit oleks maitsev, tuleb lõhnast vabaneda. Esmalt tuleb aga hüljes kätte saada. Selleks tuleb talle kõvasti vastu nina virutada ning siis kõri läbi lõigata. Selliselt ei vigastata maitsvaimat osa – hülge ajusid. Võimaluse korral tasuks kasutada noort hüljest, vana hülge liha tuleks enne praadimist kuumas vees läbi keeta. Kui vesi on keema läinud, tuleb kohe eemaldada kõõlused ja liha traanist hoolikalt puhtaks pesta. Siis kaob ka lõhn. Noorte hüljeste puhul kaotab lõhna ka ainult praadimine.
Üheks Antarktika luksuslikumaks eineks peab Cutland kormoranist tehtud praadi või paellat. Tema kindel soovitus on: „Kohe kui näed mõnd kormorani lendamas, võtta 22-ne vintpüss ja too mõni alla!“
Inimene toiduks
Antarktika toiduahelas võivad asjad ka inimese kahjuks pöörata. Scotti Rossi saare laagris pääses innukas loodusfotograaf Herbert G. Ponting napilt mõõkdelfiinide toidulaua rikastamisest. Mõõkdelfiinid tegutsevad koos ja üks nende jahipidamise viise on ühiselt kõigutada jääpanka, millel lesib maitsev hüljes. Sedakorda sai rünnaku objektiks kaameraga mööda jääd kalda poole rühkiv fotograaf, kes pääses vaid õnneliku juhuse läbi. Kogu laeva meeskond jälgis vaaladele looduse poolt ettekirjutatud käitumist abitult ega uskunud oma sõpra enam elavana nägevat. Fotograafi päästis vaid tuule järsk pöördumine, mis lahti murtud jääpanga sobivasse suunda triivis, nii et ta kindlale pinnale sai hüpata.
Teada on ka mõned merileopardide ründed inimeste vastu.
Muidu valitseb ses kauges maailmanurgas õnnis rahu ja vaikus, mida segavad üksikud turismilaevad.
Esimese jaanuari pärastlõunal 2018 olime Zodiaci kummipaatidega vaikses lahesopis. Kapteni korraldusel oli aastavahetus toodud kaks tundi varasemaks, sest ilmaprognoos lubas südaööks halba ilma ja kapteni soov oli, et grupipilt ülemisel tekil saaks tehtud särava päikese käes. Õhtusöök oli taas olnud meie prantsuse peakoka vääriline. Küsitava väärtusega aastavahetusprogrammi asemel naelutas inimesed tekkidele ja akendele aga suur mänglev vaalaparv, mis me tuledesäras laeva kuue tunni jooksul ümbritses. Nüüdseks olid nad läinud.
Õngitsesime üle kummipaadiserva küünitades vees liustikujääd. Me ei osanud arvata, kui vana see täpselt on. Sada aastat kindlasti. Aga võimalik, et jää vanusele võinuks julgesti nulli juurde panna. Või kaks nulli. Mootor oli välja lülitatud, tuul oli vaibunud, peegelsile vesi läks taamal üle jääseinaks ja selle kohal kadus turris liustikukeel valgesse kaugusse.
Kirjanik Juhan Smuul kirjutas oma „Jäises raamatus” sellest, et polaaraladel, nii põhjas kui ka lõunas, on kombeks, et piiritus tembitakse laiuskraadi kohaselt. Nii et kui Smuul elas mõne kuu Mirnõi jaamas, mille positsioon on 66°30’ lõunalaiust, siis piiritus pidi olema 65–67 kraadi kange.
Meil piiritust ei olnud, küll aga võtsime põuest kodust kaasa toodud 50-kraadise magusa likööri Vana Tallinn. Lasime sellesse kukkuda mõned ürgvana jää tükid ja mahe jook tegi lõikava tuule käes olemise kenasti soojaks.
450 miljoni aasta eest asus Antarktika pooluse lähedal ja siin mühasid troopilised metsad. Võimalik, et mõnesaja miljoni aasta pärast on maalaamid kuhjanud Gondwana-sarnase mandrite moodustise põhjapoolkerale. Mis kliima siis on, kes maal elab ja mida sööb? Ei tea ja ei saagi teada, aga ilus oli see karge hetk meie igavikus.
Tekst: Maris ja Tiit Pruuli
Fotod: Elo Strauss, Priit Tisler, Tiit Pruuli