Kui ma Keavas Marguse maja ees auto peatan, seisab viimane ootamatult nagu vanake Hottabõtš auto akna taga, soojad India leivad käes. „Tulge tuppa!“
Koos soojade papadamidega on mõtted juba India peale viidud ning nii India kui ka üleüldse Aasia kiirgavad kõigest Margust ümbritsevast: igal pool vedeleb eksootilisi käevõrusid, puidust kujukesi ning kirevaid, võõrsilt pärit kangaid. Mees muheleb rahulolevalt ja kannab ette omavalmistatud õhtusöögi – loomulikult indiapärase.
Margus on raamatu „Minu Aasia“ autor. See on raamat, mida soovitan lugeda kõikidel, kes esimest korda sinna maailmakanti rändama suunduvad. See mahukas teos valmistab sind ette kentsakateks olukordadeks, mis algajat Aasia-uurijat tõenäoliselt tabavad, ning nendeks valmis olles sujub värskel reisumehel kõik palju libedamini.
Miks on Margus Aasia teemadel hea nõuandja? Ikka sellepärast, et mees on enamiku oma elust, keel vestil mööda seda kontinenti ringi padistanud, igasugust mõeldavat ja mõeldamatut kraami kokku ostes. Seda oma 1997. aastal loodud Universaal-Universumi poeketi jaoks, mis pakub eestlastele huvitavat eksootilist träni müüa. Ühesõnaga: Margus Kalam on kaubareisija.
Juttu räägime õues. Margus pakub mulle istumiseks käekujulist puust tooli ja selgitab: selle tõi ta Balilt müügiks, kuid iste oli nii hallitanud, et keegi tema töölistest ei tahtnud seda puhastada. Margus tassis omapärase istumisaluse koju ning vihm pesi selle puhtaks. „Istu palun,“ pakub Margus ning hoiatab: „Suure tõenäosusega käid sa sellega uppi.“
Sa muudkui käid mööda maailma ringi ja kaupled, ostad müüd ja vahetad. Kas sa „ausat“ tööd ka elu sees teinud oled?
Aga muidugi! Ma olin tööteenistuse käigus mõnda aega hapukooreliini automaatik, kuni Kehtna kunstliku seemenduse jaam mind üle lõi ja enda jaoks ametisse pani.
(Vaatan Margusele pikalt otsa, ta vaatab tõsiselt vastu.)
Sa oled Aasias nüüdseks nii palju käinud, et äkki oskad kokku arvutada lausa aastates – kui palju sealmail aega veetnud oled?
Neid tuleb ikka väga palju. Ainuüksi Indias olen ma kokku veetnud vast kaks aastat…
Tobe küsimus, aga kas sul on ka oma lemmikriik või -koht?
(Kindla häälega) Ei ole! (Kõhkleva häälega) Aga Bangladesh on kõige ebalemmikum koht!
Miks küll?!
Mind on seal nii palju üritatud tõmmata … ma ei teagi, veider koht. See on nagu üks väike India veel India sees! Nad on seal küll heasüdamlikud… aga siira näoga üritavad sind lüpsta, sest sina oled ju rikas ja rikkaid peab lüpsma. Mul on sellest raamatus ka hea lugu.
Kuidas sul reisimine ja „kaubareisimine“ proportsioonis on? Kas Aasias oled käinud ka lihtsalt reisimise pärast?
Ma otsin ikka kogu aeg midagi! Kui lähen Sumbale (saar Ida-Indoneesias – toim.), siis tahan alati kokku osta kangaid ja kaelaehteid, mida nad seal teevad. Oota, ma toon sulle seakihvad! (Käib ära ja toob mulle näha suure hunniku paelte otsas rippuvaid seakihvu.) Näe vaata! (Kõigutab neid mu silme ees.) Ma ei ole neid veel oma poodidesse müügile pannud, need lähevad kokku minu uue raamatuga!
(Margus kirjutab nimelt oma „Minu Aasia“ reisikirjale järge „Minu Aasia saared“.)
Esimene maa Aasias, kuhu läksid?
Tuneesia. Ei, Tuneesia on Aafrika ju. Tuneesias ja Türgis käisin, kuigi Türgi on juba nagu Aasia – pool Istanbuli on Aasias.
Ja kuhu viis sind elu päris esimene välisreis?
Prantsusmaale. Seal ma tundsin esimest korda seda tunnet, kui hea on üksinda reisida. Nii mõnus on istuda näiteks bussi peale, teadmata, kuhu lähed – astuda kuskil suvalises bussipeatuses maha ja tajuda, et oled kodunt väga kaugel, aga pead hakkama saama. See tekitab adrenaliini ja sellest tundest jääb sõltuvusse.
Prantsusmaal käisin ma Taizés. See on katoliiklik kommuun, vennaskond, sinna lähevad inimesed kokku üle Euroopa. Oli aasta 1998 – siis sai väikese rahaga välismaale. Pidi maksma kolm tuhat krooni ja seejärel sõitsime laevaga Soome, sealt laevaga Rootsi, Rootsist Taani, Taanist Saksamaale ja Saksamaalt sõitsime Prantsusmaale ja olime lõpuks kommuunis nädal aega. Igaüks pidi tööd tegema ja sain valida, kas olla prügivedaja või laste kasvataja. Valisin kasvataja ameti.
Lapsed on ikka parem kui prügi!
Just! See oli ses mõttes hea töökoht, et lapsi polnud. Ma hakkasin hoopis smuugeldajaks. Laagrist väljas ei tohtinud käia, aga leidsin võimaluse ning hakkasin liinibussiga linna sõitma, kust ma siis laagrisse spordikotiga odavat veini tassisin. Inimesed laagris esitasid mulle soove. Näiteks too mulle palun üks kallis ja üks odav vein ning siis üks tass, kirjaga Pariis.
Smuugeldaja – see on lõbus sõna.
Jah. Kord olin ma elus veel ka nii-öelda tubaka smuugeldaja! (Minu kulmud kerkivad.) Ammustel aegadel ei müüdud Eestis vesipiibutubakat. Tavalist tubakat tohtis vähe sisse tuua. Mina aga müüsin vesipiipe ja tassisin kord kotis kilode kaupa seda kraami üle piiri. Ega piiril seda keegi tol ajal otsida ka ei osanud – see näeb välja ja lõhnab ju nagu Turkish delight.
Selle tubakaga on seotud ka minu elu esimene kaubareis tehasesse. Enne käisin ainult turgudelt ostmas, aga siis... Nimelt soovisin mingil hetkel hakata seda magusa maitsega tubakat ametlikult maale tooma – helistasin Nakhla Tobacco nimelisse firmasse Egiptuses ja tegin neile oma soovi teatavaks. Nemad pärisid, kas mul selle jaoks luba on. Helistasin siis majandusministeeriumisse ja palusin endale luba – sealt öeldi, et selleks, et luba saada, peab mul olema tubakafirmaga leping.
Minu äripartner otsustas nüüd, et mulle tuleb osta ülikond ja lips ning mind Egiptusesse saata. Nii tehtigi ja ma läksin sellele firmale ette teatamata nende peakontorisse Kairos. Marssisin sinna sisse ja rääkisin kaks tundi. Kusjuures sel ajal ei rääkinud ma veel eriti ladusalt inglise keelt. Püüdsin Egiptimaale lennates lennukis korrata naise poolt üles kirjutatud lauseid nagu: „My name is Margus. I come from Estonia.“
Seal firmas sain lõpuks rääkida isegi firma omanikuga, kes küsis, kas mul on jõudu oma väikese firmaga nende tubakat kogu Eestile tutvustada, ja mina ütlesin JAH! (Margus lööb endale käega vastu rindu – see kõlab nagu trummipauk.) Pidin talle seletama, et kuigi me ei ole suur firma, siis oma poodidega tutvustan ma nende kultuuri, mitte ei müü lihtsalt tubakat. Mulle antigi selle peale võimalus.
Tagantjärele mõeldes oli see muidugi päris hull käitumine – minna sinna kontorisse endale müügiõigusi nõutama. Aga ma olen kogu aeg natukene hull olnud: kui olin 22, saatsin Normasse oma CV ja kandideerisin juhatajaks. Mulle saadeti viisakas kiri vastu, et minu asemel valiti sellele töökohale keegi teine.
Kui sa turgudel ja tehastes kaupled, kas sa harrastad seda Aasia kultuurile nii omast tingimist?
Ei, mina ei kauple alla. Ma vihkan seda. Enamasti käin nüüd suuremates kohtades ostmas ja ütlen kohe, et olen hulgiostja. Aga mu äripartner Peeter – tema on hästi kõva kaupleja. Tema võib mõne sendi pärast kasvõi tund aega vaielda, tulla järgmine päev tagasi ja hakata otsast peale. Talle meeldib see, mina ei saa sellest üldse aru. Ma ei saanud ka sellest alguses aru, et me vingume mõnikord vaevu viiekümne sendi pärast. Näiteks Peeter õpetas mind kunagi, kui ma Indiasse läksin: rikšajuhid tuleb panna omavahel võitlema. Tuleb kaua aega mängida ükskõikset, mitu korda minema jalutada ja vaadata, kes sulle järele jookseb ja nii edasi. Lõpuks saad siis odavaima rikša, oled ära kulutanud suurema osa oma närvidest ja võitnud kakskümmend senti.
Kas sa reisid suure või väikese kohvriga? On sul kui elukutselisel reisijal teistele soovitusi, mida reisile kaasa pakkida?
Mina reisin kahe seljakotiga, kuna mul on kaasas arvuti ja fototehnika. Alati on mul kaasas riided nii troopika kui ka mägede jaoks, kuna ma kunagi ei tea, millal mägedesse satun – selle jaoks on vaja soojemaid riideid. Kaasas on veel mõned tööriistad, millega valmistan ehteid, ja tööriistu saab kasutada teel igasugu asjade remontimiseks. Kindlasti on mul kaasas ka niit ja nõel! Olen avastanud, et ühte suurde seljakotti mahub ära kõik eluks vajalik – selle ühe koti sisuga saab kenasti hakkama kasvõi üheksa kuud järjest. Aeg-ajalt ma riideid muidugi vahetan: annetan vananevad hilbud mõnda hostelisse ja ostan uued. Igale algajale reisijale ma ütleks nii: alati on vaja vähem asju, kui sa alguses arvad. Mõtle oma koti sisu mitu korda läbi, enne kui pakid.
Elama ei ole mõelnud Aasiasse minna või seal äri alustada?
Äri juba alustasin vahepeal, kui pidin pühvleid ostma ja Sumba saarelt pärit neiuga abielluma. Me tahtsime Balile elama minna ja panna seal püsti logistikafirma. Aga see plaan läks nässu. Vahepeal tahtsin püsivalt ka Hongkongi jääda, otsisin juba korterit, aga see oli liiga kallis. Ja mingil ajal oli Kuala Lumpur mulle südamelähedane. Ühesõnaga, ma oleksin valmis Aasiasse kolima küll, kui teatud tingimused oleksid täidetud, aga senini ei ole seda juhtunud. Vaatame, mis tulevik toob.
Kui reisil eestlasi näed, kas lähed ligi või jooksed ära?
Pigem poen peitu. Mul on olnud halbu kogemusi eestlaste seltskondadega. Ei pea suhtlema inimestega ainult selle pärast, et nad on eestlased: inimesi on erinevaid. Ega sa Eestis ei jookseks ju ka igaühe juurde ainult sellepärast, et nad on eestlased.
Kas kõik peaksid reisima nagu sina, avardama meeli ja muu säärane?
Kindlasti mitte. Mõnele lihtsalt ei sobi see. Minu üks tuttav läks näiteks Saksamaale ja tal tuli juba teisel reisipäeval koduigatsus peale. Mida ta siis veel kaugel ja võõras Aasias peale hakkaks?
Sulle on reisimine, nagu mullegi, seotud vist söömise mõnudega?
Jah, muidugi. Toit ja toidu tegemine on mind alati paelunud. Reisides on mul suur huvi erinevate söökide ja maitseainete vastu. Pandeemia ajal, kui palju teha ei olnud ja reisima ei saanud, hakkasin ise kodus India toite valmistama ja neid „Minu Aasia“ kaubamärgi all müüma. Praeguseks on valikus 15 eri toodet. Need lähevad juba liiga hästi kaubaks ja olen oma köögis jännis, tellimusi on liiga palju, sest ma teen kõike üksinda.
Küsimus, mis rahvast kindlasti huvitab: mis on olnud kõige hirmsam hetk sinu rännakute juures?
Seda küsitakse kogu aeg. Ei ole sellist hetke, ei tule midagi meelde. See on vist ju hea ja julgustab reisima…
Sinu üks hobisid on ehete valmistamine?
Jah, ma ostan Aasiast kokku igasugu kive, kette, jubinaid ja panen need ise eheteks kokku – olen juba vähemalt kakskümmend tuhat tükki neid oma kätega teinud. Muidugi toon maale ka juba valmis ehteid ning kirjutan neile juurde väikese loo, mis inimestele meeldib. (Näitab luust tehtud kaelaskantavaid mõõku.) Näiteks ütlen, et see mõõk annab meestele jõudu. Võib-olla annab ka, ega ma ei tea ju! (Naerab.)
Kuidas sa ise ennast tutvustaksid? Ära palun kasuta ühtegi iseloomustust, mis on varem sinu kohta juba ilmunud.
(Kiirelt ja kindlalt) Ma olen seikleja! Ma teen seda kõike seikluse pärast – nii poode kui ka reisimist. Poodi pean ma selle pärast, et reisida. Raha on mul ainult selleks vaja, et reisida. Kolme autot ja luksuslikku maja mul vaja ei ole! Kõik piirdub sellega, et… saaks kuhugi minna. Maailma kõige parem tunne on see, kui lennuki rattad Tallinna lennujaama asfaldilt ennast lahti rebivad. Just see teadmatus on siis hea, et ma ei tea, millal ma tagasi tulen.
Kosmosesse tahaksid reisida?
Aga loomulikult.
Margus Kalam
- Vanus: 49
- Amet: elu- ja kaubareisija
- Armastab: Aasiat
- Lugeda meeldib: ulmet
- Kuulata meeldib: oi… hmm… indie ja klassikaline rokk
Margus Kalam on koostanud GO Traveli jaoks huvitava marsruudi Indias, et enda juhtimisel sinna väikeste rühmade viisi rännuhuvilisi viia, kui piirid jälle avanevad ning pandeemia oma haaret lõdvendab. Küsimuse peale, miks peaks Indiasse minema just temaga, vastab mees: „Ma olen seal nii palju käinud, et minuga koos olles on turvaline ja kindlasti ka ekstra põnev!“
Tekst: Rene Satsi
Foto: Margus Kalam, erakogu