Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea

Pisut kaootiline stardikorraldus, aga mõnus jooksuüritus sellegipoolest, iseloomustab Villu Zirnask Istanbuli maratoni.

Pisut kaootiline stardikorraldus, aga mõnus jooksuüritus sellegipoolest, iseloomustab Villu Zirnask Istanbuli maratoni.

7.30 ootavad maratoni kontori kõrval bussid, mis viivad teid teisele poole Bosporuse väina – Euroopast Aasiasse – starti, olid korraldajad lubanud. Ootasidki. Hüppasin ühe pilgeni täis bussi peale, mis ka õige pea minema põrutas... selleks, et mõne kilomeetri pärast teeserva koos teiste maratonibussidega midagi ootama jääda.

Mitte kauaks. Kümne minuti pärast läks ralli edasi, bussijuhid üksteisega võidu kihutamas. Millegipärast piki Bosporuse väina, mitte seda ületava silla poole. Nojah, üle Bosporuse viib praegusel ajal juba kaks silda ning meie sõitsime mingil põhjusel neist kaugema poole. Jooksurada viib üle esimese – võib-olla on see juba liikluseks kinni.

Paarikümne minuti pärast ületasimegi teise silla. Bussijuht, kes sillamaksu kogumise kohas vale rajavaliku tõttu teistest pisut maha oli jäänud, võttis laiadel teedel masinast viimast. Kiirteelt mahasõidukohtadel viipasid politseinikud teda muudkui edasi sõitma. Tekkis tunne, et meid on otsustatud hoopis Ankarasse saata.

Õnneks siiski mitte. 8.30 olime kohal. Või nii vähemalt tundus. Stardini jäi 25 minutit. Jalutasin koos rahvamassiga edasi. Siin-seal jagati tasuta Türgi lippe ja muud patriootlikku atribuutikat (selleks, et rahvajooksu ajal valitsuse kurdi-aktsiooni toetuseks meelt avaldada, sain hiljem teada). Võtsin ka ühe Türgi lipu – näeb ju päris kena välja?

Stardini jäi kümme minutit, kui jõudsin tiheda rahvasummani, mis stardikanga alla kogunes. Millegipärast polnud näha peaaegu ühtki maratoninumbriga jooksjat. Trügisin ettepoole. Ikka ei kedagi. Jõudes stardilindini, kus oleksid kindlasti pidanud olema mõned miljonit dollarit jagama tulnud eliitjooksjad, sai selgeks, et midagi on valesti. *#*~#! Rahvajooksjaid tagasi hoidev politseinik andiski viipekeeles mõista, et minu start on kusagil eespool.

Kella 9.00 stardini oli jäänud kolm minutit. Läksin sörgi peale üle, jätsin lipu teeveerde – Türgi värvid ei tundunud mulle sel hetkel enam nii ilusad. Et stardipaika ikka nähtavale ei ilmunud, lisasin tempot ... ja 9.08 ületasingi stardijoone. Bosporuse sillal jalutas oma finiši poole juba hulganisti rahvajooksjaid, kuigi nende start pidanuks ametlikult olema alles 9.30.

Kui nüüd maratonist ka rääkida, siis tuleb öelda, et Istanbuli maratoni trass on üks kenamaid, mida mööda olen jooksnud. Viib Aasiast Euroopasse, kulgeb pikalt piki Marmara mere kallast, teeb kaare ümber Sultanahmeti, viib viimaks üle Galata silla ja lõpeb Dolmanbache palee lähistel. Esimesed 15 km on küll mägisevõitu, kuid edasi on rada tasane; ka tänavuse võitja David Cheruiyoti aeg 2:10.56 ei luba öelda, et tegu oleks väga raske rajaga. Aeglasematele jooksjatele võib vastukarva olla vaid see, et tänavad avatakse autoliiklusele lähtudes lõpuajast 5 tundi.

Istanbuli maratoni stardimaks (15 EUR) on võrreldes Lääne-Euroopa maratonidega väga soodne; selle raha eest saab end kirja panna isegi veel ürituse eelõhtul.

Ja kuidas õigeks kellaajaks starti jõuda? Peab meeles pidama, et maratoni ja 15 km start on rahvajooksu lähtest paar kilomeetrit eemal, ning pöialt hoidma, et bussijuht teab, kumba starti ta oma jooksjad peab viima. Tegelikult pole ka hilinemine päris korvamatu äpardus, sest aega võetakse Istanbulis kiibiga ning protokolli läheb mitte stardipaugust, vaid stardijoone ületamisest finišini kulunud aeg.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga