MALI lummuses

Kui ajalooüliõpilane Indrek Elling sattus üle 20 aasta tagasi Rotary Internationali stipendiaadina Senegali pealinna Dakari wolofi ja prantsuse keelt ning afrikanistikat õppima, jäi tal täitmata unistus külastada naaberriik Malit ja Timbuktut.

3.jpg

Kümme aastat tagasi istusid nad aga Kyllikese, Tiidu, Marise, Jaani ja Kaidoga Timbuktus, odavas kõrtsis nimega Poulet d’or, jõid külma Castel Beeri ja jälgisid, kuidas täiskuu kuldas selle iidse linna liivaga kaetud tänavaid, tumedad turbanites kogud õhtupimeduses oma asju ajasid ning kuskilt kõlaritest kostis tuareegide rütmikas ja samas nii kaeblik muusika. See oli hetk, mille nimel sai see reis ette võetud.

Aastal 2012 ei olnud Timbuktus enam ei õlut ega muusikat ning usuhullud hävitasid kirkadega pühakute mausoleume ning põletasid sajanditevanuseid käsikirju. Praegu on Malis taas pisut paremad ajad ja ka Timbuktu taastub oma haavadest. Indrek Ellingu jaoks on Malis ja terves Lääne- Aafrikas midagi, mis teda aeg-ajalt tagasi tõmbab ning kokku on ta seal reisides ja töötades veetnud umbes aasta.

I.

Sõja algus tõi ilmselt hulga halle karvu Prantsuse kindralitele, kes jälgisid sündmuste käiku peastaabi operatsioonikeskuses Pariisis, Saint-Germaini bulvaril. Oli 2013. aasta 11. jaanuar ja Prantsusmaa just alustanud sõjalist operatsiooni Malis. Saabus tõehetk. Kas pikalt viimistletud sõjalised kavad peavad vastu kokkupuutele tõelisusega? Vähem kui aasta eest ametisse astunud president François Hollande investeeris operatsiooni „Serval“ suure osa oma poliitilisest kapitalist ning juba esimene päev tõi esimese langenu. Prantsuse piloot, leitnant Boiteux sai surmavalt haavata kuulist, mis tabas teda läbi tema Gazelle’i ründekopteri kokpiti põranda. Lisaks lasus kogu operatsiooni vältel prantslaste pea kohal must vari − oli ju džihhadistide vangistuses prantslasi ja teisi eurooplastest pantvange, keda võidi kättemaksuks iga hetk videokaamera ees mõrvata.
Prantsuse sõdurid, kellest viimased lahkusid Malist septembris 1962 riigi esimese presidendi Modibo Keïta survel, olid nüüd ingliskeelset militaarslängi kasutades naasnud „in anger“ ehk päris asja pärast. Erinevalt mitmest teisest piirkonna riigist pole Mali kunagi varem lubanud Prantsuse sõjaväebaase oma territooriumile. Kõige rohkem, mida Pariis Bamakolt on suutnud välja pigistada, oli 1985. aastal sõlmitud sõjalise koostöö leping, mis võimaldas prantslastel saata Malisse sõjalisi instruktoreid ja anda tehnilist abi. Ja ehkki praeguse Mali aladel on ajaloos paiknenud koguni kolm Aafrika suurriiki − Ghana, Mali ja songhaide impeeriumid − on tänapäevase Mali piirid kaardile tõmmatud sellesama Prantsusmaa koloniaaladministratsiooni poolt. Seega, Mali puhul on tegemist prantslaste loodud kunstliku moodustisega, millesse sisemised pinged olid juba sisse kirjutatud.

Territooriumilt ühe maailma suurima riigi Mali (endine Prantsuse Sudaan) piirid mahutavad endas kahte eriilmelist maailma. Välise kuju poolest on Malit võrreldud liblikaga. Liblika suurem tiib katab riigi valdavalt Sahara kõrbes paikneva põhjapoolse ala, lõunapoolne väiksem tiib paikneb nn Saheli üleminekupiirkonnas. Põhi ja lõuna erinevad teineteisest nii etniliselt, keeleliselt, kultuuriliselt kui ka klimaatiliselt. Kahel piirkonnal on vähe ühist ning nad ei puutu omavahel ka eriti kokku, kui mitte arvestada laias laastus Mali kitsast vöökohast kuni Nigeri jõe loogani laiuvat piirkonda. Ehkki põhi on territooriumi poolest palju suurem, pindalalt umbes poolteist Prantsusmaad, elab seal riigi elanikest vaid umbes 10 protsenti. Põhjarahvaid, tuareege ja araablasi (les bérabiches), kutsutakse „heledanahalisteks“ (les peaux blanches ehk les peaux claires). Lõunas, kuhu on koondunud suur osa riigi põllumajandusest, tööstusest ja kaubandusest, elavad n-ö mustad aafriklased (bambarad, dogonid, songhaid, fulanid ja paljud teised).

Mitmekesisus teeb Malist ühe ilusama ja põnevama riigi Aafrikas. Lõunas, mis sisuliselt on täies ulatuses suurlinn Bamako tagamaa, annavad tooni inimeste rõõmus ja üldiselt muretu meel, värvikirevus, traditsioonilised külad oma maaliliste mangopuusalude ja võimsate ahvileivapuudega. Külal hoiab sageli eluvaimu sees mõni naiste põllumajanduslik või käsitöönduslik kooperatiiv. Põhjas meelitab rändajaid endiselt müstilise aura säilitanud Timbuktu (tunnuslause: „la ville aux 333 saints“) oma iidsete käsikirjade ja pühakute haudadega. Veel palju kaugemal põhjas − tavaturistile veelgi kättesaamatum kui Timbuktu − on Kidal, mis on nooblite Ifoghase tuareegide (tuareegi omanimetus on tamašek) pealinn. Kirjanduses on tuareege romantiliselt kutsutud ka sinisteks meesteks („les hommes bleus“), kuna kallimate turbanite ja riiete naturaalne indigo jätab nende nahale sinise läike. Tuareegid oma kaamelitel on kahtlemata fotogeenilised, nii et tahtmatagi kerkib silme ette kujutluspilt, et kohe-kohe läheb mõne Võõrleegioni tugipunkti ründamiseks. Ehkki tänapäeval oleks kaameli asemel pigem Toyota Hilux ja Võõrleegioni asemel mõni Mali relvajõudude kõrbegarnison.

Lisaks Timbuktule on Malis vähemalt kaks paika, mida tõeline reisisell peaks külastama. Esiteks Djenné linn oma uskumatult kauni nn sudaani (mitte ajada segi tänapäeva Sudaani) stiilis mošeega, mille torne kaunistavad puhtuse ja süütuse sümbolitena jaanalinnumunad. Sudaani stiilis ehitised on tehtud puitkarkassile kihtidena mätsitud savimudast, mis hooajaliste vihmade käes laguneb ja mida kogukond talgute korras siis uuesti taastab. Nii aastakümnete kaupa. Teiseks Bandiagara kõrgel kaljuastangul paiknev Dogonimaa, üks müstilisemaid paiku maakeral, kus elavad inimesed kummardavad ülimalt keerulisel viisil taeva heledaima kaksiktähe Siriuse sekundaari Sirius B-d, valget kääbustähte, mille olemasolust neil aimugi ei peaks olema.

Kui dogonid ehk välja arvata, pole ülejäänud Mali sündinud just õnneliku tähe all. Alates iseseisvumisest 1960. aastal on riik kannatanud põudade, mässude ja pika Nõukogude Liidu poole kaldu olnud sõjaväelise diktatuuri läbi. Aastakümnete vältel on Mali lõunaosa eliit toimetanud oma toimetusi, enamasti ignoreerides seda, mis toimub riigi põhjapiirkondades. Nigeri jõest põhja poole ehk kaugemale Timbuktu-Gao mõttelisest joonest lähevad ainult valitsuse esindajad − ametnikud ja sõdurid − ja sedagi enamasti vastumeel selt. Põhja poolt vaadates on tegu Bamako saadetud koloniaaladministraatoritega. Viimased on pahatihti ka need, kes topivad oma taskutesse enamiku neist vähestestki ressurssidest, mida valitsus riigi põhjaosale on eraldanud.

Lõunamalilase arusaam põhjas toimuvast kujuneb valdavalt negatiivse meediakajastuse kaudu. Põhjas elavad tänamatud ja reeturlikud inimesed, kes korraldavad regulaarselt valitsusvastaseid mässe. Eriti põlluharijatest songhaide kollektiivses teadvuses on tuareeg keegi, kes ilmub ootamatult kõrbest rüüstama, tapma ja orjastama. Minevikku tagasi vaadates on see nii ka olnud. Selle tõestuseks on valdavalt songhai päritolu mustanahalised bellad, kes on elanud põlvkondade kaupa tuareegide seas ja on sõltuvad viimaste klanniühiskonnast (mõnede tõlgenduste kohaselt nende orjad). Viimastel aastatel elavad põhjas muidugi ka nn narkodžihhadistid. Õigemini, lõunamalilaste meelest põhjas peamiselt viimased elavadki. Seejuures ei peeta silmas päris islamiste − need on enamiku meelest prantslaste probleem −, vaid tuareege.

Väljast vaadates on keeruline hinnata, mida peab keskmine tuareeg silmas, kui ta räägib iseseisvast Azawadist, kuid ilmselt võib väita, et nad tahaksid lihtsalt elada ilma Bamako sekkumiseta nende asjadesse. Tuareegid ei hooli palju praegustest riigipiiridest ja neid väga ei huvita, mis toimub Mali lõunaosas. Nad sooviksid ajada omi asju, kontrollides Saharat läbivaid kaubateid oma traditsioonilistel asualadel, peamiselt Malis, Nigeris, Burkina Fasos ja Alžeerias. Tuareegi ülestõusudel on olnud nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjuseid. Teatud vaatevinklist on tegemist iga uue põlvkonna noorte meeste initsiatsiooniriitusega. Võib julgelt väita, et ühe tuareegi sõnal on ühiskonnas rohkem kaalu, kui ta on osalenud mõnes Bamako-vastases ülestõusus. Näiteks online-ajakiri Slate on kirjutanud Grammy-auhinna võitnud tuareegide etnorokkbändi Tinariwen kohta, et tegemist on „rock’n’rolli mässajatega, kelle jaoks mäss polegi pelgalt metafoor“. Samas on objektiivne reaalsus see, et kõrbes ongi raske elada ning Mali valitsusel pole isegi parimate kavatsuste korral võimalik Saharat viljakandvaks põllumaaks kujundada.

Tuareegid ise on oma põlise asualaga emotsionaalselt seotud, kuid erinevalt möödunud aegadest on alternatiiv kõrbeeluviisile kõigile näha. Euroopa unistust näitavad televiisorid isegi berberi telkides. Mali valitsus on tuareegidele tihti ka pettumuse valmistanud ja jätnud enamiku lubadustest täitmata. Korruptsioon ja bürokraatia söövad ära valitsuse ja rahvusvahelise kogukonna rahaeraldised ning inimeste elujärje parandamiseks koolide, teede või veepuhastusseadmete rajamise kaudu jääb vähe alles. Lisaks on põhja erinevatel gruppidel erinevad eesmärgid ning omavahelised vastuolud takistavad nii ühtse läbirääkimiste positsiooni saavutamist kui ka vähegi püsivama kokkuleppe sõlmimist keskvalitsusega. Seni on igale tuareegide ülestõusule järgnenud ühel või teisel viisil „rahvuslik leppimine“ välispidise, peamiselt Alžeeria-poolse surve taustal. Mõnevõrra üldistades algab pärast suurema relvakonflikti lõppemist võitlus selle nimel, missugune osa kohalikust hõimueliidist hakkab kontrollima rahvusvahelise kogukonna doonorraha.

II.

Kui Malis olid mitmed asjad keskmisest kehvemini juba pikemat aega, siis naaberriik Alžeeria kodusõja lõpp 2002. aastal tõi endaga kaasa uue nuhtluse. Mitmed Alžeeria salafistid leidsid endale Põhja-Mali kõrbes uue tugiala. Kurikuulus ühesilmne terrorist Mokhtar Belmokhtar, tuntud ka kui Mr Marlboro, oli esimene, kes endale Põhja-Malis uue elupaiga leidis. Belmokhtar võttis omale abikaasaks Mali araablaste mõjukasse hõimu kuuluva naise ning tagas selle sammuga endale kohaliku kaitse. Teised järgnesid tema eeskujule. Modus vivendi kohalike Põhja- Mali hõimude − tuareegide ja araablastega − sisaldas peamiselt tööjaotust inimröövide ja salakaubaveo vallas. Viimase puhul oli oma kaalukas roll etendada ka rahvusvahelisel organiseeritud kuritegevusel ning Mali korrumpeerunud poliitikutel ja ametnikel.

Kes kontrollib Põhja-Mali kõrbe läbivaid igivanu kaubateid, kontrollib illegaalseid kaubavoogusid Põhja-Aafrikasse, Lähis-Itta ja muidugi Euroopasse. Läbi Sahara liikusid põhja poole inimkaubanduse ohvrid ja narkootikumid (eeskätt Ladina-Ameerikast pärit kokaiin), lõuna poole relvad, aga ka legaalsed kaubad, nagu kütus ja muud tarbekaubad. Iga end Malis sisse seadnud AQMI (Al-Qaïda au Maghreb islamique − Al Qaeda islami Maghrebis) või MUJAO (Le Mouvement pour l’unicité et le jihad en Afrique de l’Ouest − liikumine Ühtsuse ja Džihaadi nimel Lääne-Aafrikas) katiba ehk võitlusgrupp hakkas oma prestiiži tõstmiseks ja lunaraha saamiseks lääne kodanikke röövima.

Kokaiiniga seoses on legendiks muutunud Mali ajakirjanduses Air Cocaïne’iks ristitud lugu. 2009. aasta lõpus leiti keset Saharat Boeing 727-200 vrakk, mis, nagu hiljem selgus, oli toonud otse Colombiast kümme tonni kokaiini. Vana lennuki viimase reisi tarbeks oli Mali põhjaosa kõrbesse rajatud ajutine lennurada ning pärast kauba mahalastimist lennuk hüljati. Kokaiin haihtus nelja tuule poole veel enne, kui Mali ja rahvusvahelised narkootikumidega tegelevad ametkonnad kingapaeladki jõudsid kinni siduda.

Nii podises kriis Malis vaiksel tulel juba aastaid, kuni 2011. aastal varises Lääne õhulöökides kokku Liibüa. 2012. aasta jaanuaris järgnes Liibüale doominokivina Mali, seejuures õhulöökideta. Arvestataval hulgal tuareegi noorukeid − hariduseta, sissetulekuta −, kes olid osalenud eelmises ülestõusus, olid endale aastate vältel leidnud rakenduse kolonel Gaddafi nn berberi üksustes. Kui lääneriigid hakkasid Liibüat pommitama, ei soovinud valdav osa Mali tuareegidest Gaddafi kaitseks võitlusse sekkuda. Nad võtsid oma relvad kaasa ning pöördusid tagasi Põhja-Malisse. Taas töö ja sissetulekuta, tõstsid nad taas üles Põhja-Malis iseseisva Azawadi riigi loomise mõtte. Selle eesmärgi saavutamiseks moodustasid nad ilmaliku poliitilis-sõjalise organisatsiooni MNLA (Le Mouvement national de libération de l’Azawad − Azawadi rahvuslik vabastusliikumine).

Võimalik, et Põhja-Malis pikemat aega kohal olnud välismaised islamistid, eeskätt alžeerlased, oleksid olnud rahul ka senise olukorra jätkumisega. Nüüd saabusid aga tuareegid ja käivitasid sündmuste ahela. MNLA teadis, et nõrkade ja demoraliseerunud Mali garnisonide väljaajamine ja võimu võtmine Azawadis on üks, võimu hoidmine teine asi. Seetõttu sõlmis MNLA Mali keskvõimu kukutamiseks põhjas taktikalise liidu kohalike (Ansar Dine) ja välismaiste islamistidega (AQMI, MUJAO). Mali väikesed ja demoraliseerunud garnisonid kolmes põhjapiirkonnas − Gaos, Timbuktus ja Kidalis − jätsid oma relvad ja varustuse ning põgenesid.

Tegemist oli üsna väheverise protsessiga, mille suur erand on jaanuaris 2012 Aguelhoki- nimelises asulas sooritatud veretöö. Aguelhokis paiknevat Mali garnisoni ründasid AQMI ja MNLA võitlejad. Pärast seda, kui peamiselt noortel äsjavärvatud Mali sõduritel oli laskemoon otsa saanud ja nad alistusid, seoti neil käed selja taha ja lasti maha (nii talitati mustade malilastega) või lõigati kõri läbi (nn heledanahalistel). Kõige sagedamini mainitav arv on 93 mõrvatut. Ehkki MNLA on hiljem eitanud, et nemad tapatalgutes osalesid, jääb Aguelhoki veresaun ka nende südametunnistusele, sest on fakt, et nad olid AQMI-ga liitlased.

Samal ajal, kui Mali põhjaosas tuareegi iseseisvuslaste ja islamistide ühisrinde ees riigivõim kokku varises, ei toimunud Bamakos suurt midagi. Kuna riigi kaks piirkonda on nii eraldiseisvad, siis oli lõunas võimalik jätkata suhteliselt tavapärast elu − eks ole neid tuareegide mässe ennegi nähtud! Keskvõimu jõuetust ülestõusu mahasurumisel ettekäändeks tuues korraldas 2012. aasta märtsis Amadou Sanogo nimelise Mali armee kapten Bamakos kerge vaevaga veretu riigipöörde. Suurt osa mängis siin ka asjaolu, et malilastel oli kõrini über-korruptandist president Amadou Toumani Touré'st.

Mali sõjaväeline riigipööre oli järjekordne tõestus selle kohta, kui haprad võivad olla ka üle viiekümne aasta vanused riigid. Mali riiklus sellest afäärist muidugi ei tugevnenud, pigem vastupidi. Selle asemel, et mobiliseerida riigi struktuurid ning asuda Põhja-Mali tagasivallutamisele, hakkas kapten Sanogo koos semudega kohe oma taskuid täitma (ja oma vastaseid mõrvama). Rahvusvahelise surve pärast pidi ta nominaalse võimu peagi loovutama ajutiseks presidendiks määratud endisele parlamendispiikrile Dioncounda Traoré’le, kuid võimeka aferistina jätkas ta niitide tõmbamist valitsuse tagatoas.

2012. aasta jooksul toimus Põhja-Malis kõiksugu jubedusi. Ehkki MNLA oli välja kuulutanud Azawadi iseseisvuse, aeti nad islamistide poolt peagi eksiili. Erinevad islamistide grupeeringud (AQMI, MUJAO ja Ansar Dine) jagasid Mali põhjaosa omavahel ära, tehes seejuures ladusat koostööd. Kuna malilased nii lõunas kui ka põhjas on moslemitena valdavalt tolerantsed ja rahumeelsed, siis oli islamistidel ehk nagu sealkandis öeldakse „Jumala hullukestel“ (les fous de Dieu) käed tööd täis. Tapeti ja sandistati inimesi. Rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul põgenes aasta jooksul Mali põhjaosast üle poole elanikkonnast (300–400 000 inimest), peamiselt naaberriikidesse Mauritaaniasse (araablased) ja Nigerisse (tuareegid). Malile iseloomulikult tulid Lõuna-Malisse varjule vähesed.

Lisaks Talibani-laadsetele repressiivmeetoditele suhtlemisel kohaliku elanikkonnaga lisati uut vunki ka inimsmugeldamisele ja salakaubaveole. Mali ja Alžeeria piiri lähisel asuvatesse Adrar des Ifoghase mäestikku rajati turvalasid, väljaõppelaagreid ning relva- ja kütusepeidikuid juhuks, kui Lääs peaks neid ründama. Timbuktus hävitasid Ansar Dine võitlejad osa UNESCO kaitse all olevaid pühakute haudu. Maailma šokeerisid ka teated Timbuktu iidsete käsikirjade hävitamisest, kuid õnneks ei vastanud need uudised suures osas tõele. Timbuktu vanad marabuttide perekonnad on põlvest põlve hoidnud araabia- või fulanikeelseid manuskripte, millest osa on veel islamieelsed ning annavad edasi sajanditevanuseid teadmisi astronoomiast, botaanikast, matemaatikast ja teistest eluvaldkondadest. Kokku on Timbuktus pea sada tuhat käsikirja, millest hävitati õnneks vaid väike osa.

III.

Seega oli olukord 2012. aasta lõpuks selline, et Euroopa lähinaabruses, tema pehmes kõhualuses, oli tekkinud hiiglaslik territoorium, mida ühegi päris riigi võim ei kontrollinud ning kust vägivald ja ebastabiilsus ähvardas igas suunas edasi levida. Selleks ajaks oli Prantsusmaa otsustanud asjadesse sekkuda. Mali lagunemine ähvardas kogu Saheli piirkonda järjest süveneva ebastabiilsusega, mille mõjusid oleks tunda saanud nii Prantsusmaa kui ka kogu Lõuna-Euroopa. Tasub ka märkida, et Prantsusmaa energiahiid Areva kaevandab Mali naaberriigis Nigeris Prantsuse majandusele üliolulist uraanimaaki. Areva kaevandusi Arlitis, Põhja-Nigeris, on juba ühe korra rünnatud ning üsnagi pretsedenditult kaitsevad kaevandusi sellest ajast peale Prantsuse eriüksuslased.

Prantsusmaa ettekujutuses pidid Mali territoriaalse terviklikkuse ja stabiilsuse nimel oma panuse andma nii Euroopa kui ka Aafrika Liit. Euroopa Liit pidi saatma Malisse oma väljaõppemissiooni (EUTM Mali, European Union Training Mission in Mali). Euroopa väljaõppeinstruktorid õpetaksid välja Mali pataljonisuuruseid lahingugruppe, mis oleksid seejärel järkjärgult riigi põhjaosa tagasi vallutanud. Aafrika Liidu missioon omakorda pidi aitama kaasa stabiilsuse tekitamisele tagasivallutatud aladel. Ideaalis pidi suhteliselt nigelate ressurssidega Aafrika Liidu missioon (MISMA − Mission internationale de soutien au Mali sous conduite africaine) muutuma − ja muutuski − märksa suuremate ressurssidega ÜRO missiooniks (MINUSMA − La Mission multidimensionnelle intégrée des Nations unies pour la stabilisation au Mali).

Kogu plaan mängiti ümber jaanuaris 2013, kui Põhja-Malis võimutsevad islamistid hakkasid ähvardama riigi lõunaosa. Mali kitsas vöökohas koondusid AQMI, MUJAO ja Ansar Dine võitlejate autokolonnid, mis oleksid kahtluseta võinud mõne päeva jooksul vallutada nii Bamako kui ka kogu Lõuna-Mali. Prantsusmaa sai ettekäände ründamiseks ning edaspidi läks islamistidel kõik allamäge. Valdkonna eksperdid arutavad siiamaani, mis tingis viimaste näiliselt nii suitsidaalse käitumise. Lihtne vastus oleks ilmselt see, et nad ei oodanud tänapäeva Euroopast nii kiiret ja jõulist tegutsemist. Või vastupidi, ootasidki seda sekkumist, et siis matta Prantsusmaa Malis sama põhjatusse mülkasse, kui jänkid Afganistanis.

Prantsusmaa operatsioon „Serval“, mis sai omale nime kõrbes elava rebase järgi, polnud Prantsusmaa jaoks tavaline sekkumine Aafrikas. Selline, mida oma endistes kolooniates Lääne- ja Kesk-Aafrikas oli piisavalt sageli tehtud. Sekkumine ise polnud üllatav, ettevalmistused selleks olid kestnud juba kuid. Mali ajutine president Dioncounda Traoré oli seda Pariisilt ka palunud. Olemas oli ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat. Üllatav oli aga ettevõtmise mastaap, kiirus, jõulisus, otsustavus ja professionaalsus. Maailma sõjalised asjatundjad jälgisid põnevusega, millal prantslased oma edenemisel peatuvad või millal neil võhm otsa lõppeb, kuid kuni lõpuni välja (operatsioon kestis 11. jaanuarist 2013 kuni 15. juulini 2014) oli tegemist peaaegu perfektse sõjalise operatsiooniga. Ilmselt oli neil kõigele lisaks ka roppu moodi õnne. Seejuures ei olnud vastased üldse papist poisid ja neil oli mänguväljakul hulk eeliseid.

Sõjaliselt ja poliitiliselt õnnestus Pariisil peaaegu kõik, mida nad Malis sel ajavahemikul ette võtsid. Õhujõudude toel tegutsevad eriüksused lõid esmalt puruks islamistide kolonnid ning seejärel hakati viimaseid järjest tagasi rullima. Piirkonna suuremad linnad Gao ja Timbuktu vabastati suuremate lahinguteta. Islamistid olid otsustanud taanduda Prantsuse õhulöökide eest ja võidelda oma ettevalmistatud territooriumil Alžeeria piiri lähistel. Leegionärid kammisid Tšaadi eliitüksuste ja mitteametlikult MNLA võitlejate toel põrgukuumuses jalgsi läbi Adrar des Ifoghase mäestiku, hävitades islamistide baase ja peidikuid kohati lähivõitluses. Lahingute ägedusest annab tunnistust 22. veebruar 2013, kui Tšaad kaotas ühel päeval 26 meest surnute ja 52 raskelt haavatutena.

Nagu iga eurooplaste suurem ettevõtmine Aafrikas, põhjustas ka operatsioon „Serval“ üsna palju poleemikat. Mingil määral kiskus see lahti vanu haavu, põhjustades jutte neokolonialismist, kuid kindlasti oli Aafrika riikide, eeskätt Mali enda reaktsioon palju positiivsem, kui keegi oleks oodanud. Toetus Prantsusmaa sõjalisele sekkumisele oli algusest peale kõrge. Selle väite parimaks tõestuseks on Bamako tänavameeleolud, mis püsisid rahulikuna kogu operatsiooni vältel. Prantsuse (operatsioon „Serval”) ja teised Euroopasõdurid (EUTM Mali) olid tänavatel populaarsed.

Prantslastele tõi edu Malis lai rahvusvaheline ja nii Mali kui ka Prantsusmaa riigisisene toetus. Põhja-Mali elanikel oli islamistidest kõrini ning Lõuna-Malis kardeti neid nagu tuld. Prantsusmaal on mitmes Aafrika riigis eelpositsioneeritud väed, mida on vajaduse korral kerge ühest kohast teise liigutada. Näiteks operatsiooni alguses osalenud Võõrleegioni 1. ratsarügemendi kaks rühma olid just lõpetamas oma neljakuulist teenistust Tšaadis, kust nad vähem kui 24-tunnise etteteatamisega Malisse sõdima saadeti. Selliseid üksusi oli teisigi. Prantsuse sõjavägi on omaks võtnud ekspeditsiooniväe mentaliteedi, mida iseloomustab „teeme ära“-suhtumine, mida nad ise kutsuvad système D (D nagu débrouille, tõlkes umbes nagu leidlikkus, nutikus). Prantsusmaal on Aafrikas väga head luurevõimekused ja kindlasti teavad nad Aafrikast rohkem kui ükski teine lääneriik, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid kaasa arvatud. Lisaks tegi Prantsusmaa operatsiooni vältel tihedat koostööd USA inim- ja tehnilise luure võimekustega.

Ehkki tänasel päeval pole islamistid Malis võimul mitte üheski suuremas asustatud punktis, pole nad ka kuskile kadunud. ÜRO ja Mali vägede vastased rünnakud Põhja- ja Kesk-Malis on küllalt sagedased, et piirkonda saaks rahulikuks pidada. Poliitiline ebastabiilsus Malis on kestnud märksa kauem kui islamistide kohalolek. Mali on üks osa tervet Saheli piirkonda räsivast kriisist, mille märksõnadeks on vaesus, põud, poliitiline ebastabiilsus ja korruptsioon. Kas Bamako suudab nendes tingimustes oma ego maha suruda ja leida mingisugunegi kestev kompromiss tuareegidega? Tänased märgid näitavad, et paraku mitte. 2012. aasta tuareegide ülestõus ei jää ilmselt viimaseks, kuid võis olla viimane ilmaliku riigi lipu all.

IV.

Lõpuks jõuame ka võtmeküsimuseni. Mis saab Malist edasi ehk kas GO Reisiajakirja lugejal oleks lähitulevikus võimalik seda põnevat riiki külastada, võib-olla võtta ette isegi matk läbi Sahara kõrbe? Rahvusvaheline kogukond teeb praegu märkimisväärseid jõupingutusi, et üks Aafrika kriisidest − Malis − oleks hõlmatud kohapeal, enne kui see valgub Euroopasse. Ka Eesti annab sellesse oma panuse. Esimene Eesti kaitseväelane saabus Malisse 2013. aasta märtsis ja 2015. aastaks on olemas Riigikogu mandaat saata kuni kümme kaitseväelast Euroopa Liidu EUTM-i väljaõppemissioonile ja sama palju kaitseväelasi ÜRO MINUSMA missioonile. Ja ehkki Mali on rahvusvahelise sõjalise sekkumise aspektist edulugu, tuleb potentsiaalsele turistile praegu paraku öelda, et Mali lõunaosa, palun väga, aga olge muidugi ettevaatlikud! Põhja-Malisse turistina reisimine ilma oma elu tõsiselt ohtu seadmata hetkel kahjuks välja ei mängi. Aga loodame tulevikule, inshallah!

Mali Vabariik

Pindala: 1 240 192 km2 (ligikaudu kaks Prantsusmaad, suuruselt 24. riik maailmas).

Asukoht: Paikneb sisemaal ja piirneb seitsme Lääne- ja Põhja-Aafrika riigiga. Riigi põhjaosa paikneb Sahara kõrbes, lõunaosa nn Saheli piirkonnas (savannilaadne vahepiirkond Sahara ja nn musta Aafrika vahel). Malist voolab läbi Nigeri jõgi, mille kallastel asub riigi pea kogu põllumajanduslik maa.

Pealinn: Bamako (hinnanguliselt umbes 2 miljonit elanikku).

Rahvastik: Malis elab arvatavalt umbes 16 miljonit inimest, kellest pooled kuuluvad mande rahvaste hulka (bambara, malinke, soninke). Valdav enamus malilastest on nn mustad aafriklased. Berberi päritolu tuareegid ja beduiini päritolu araablased moodustavad rahvastikust u 10%. Mali ametlik keel on prantsuse, 80% elanikest räägib bambara keelt.

Usk: 90% elanikest on moslemid, 9% on erinevaid animistlikke usundeid järgivad inimesed ja 1% kristlased.

Mali kuulub maailma kümne vaeseima riigi hulka ja riigi majandus põhineb peamiselt algelisel põllumajandusel.

Tekst: Indrek Elling

Fotod: Indrek Elling, Tiit Pruuli, Jaan Tätte

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga