Tudengipõlves rippus mu toaseinal kõverik rapiir, mis õigustas oma olemasolu jabura tõsilooga bonistikast: keegi prantsuse aristokraat kogunud paberraha rapiirile torgatult, kusjuures autentne torkejälg oli kollektsionääridele hinnalisem kui „haavatud“ rahatäht ise. Absurd sobis nõukaaegsesse interjööri suurepäraselt.
Sinivereliseks kollektsionääriks oli vististi Päikesekuningas, veidrik, kellele meeldis kellamehhanisme lahti ja kokku lapata. Mis aga kindel: Louis XIV oli rapiiriloole sobilikult kirglik numismaatik ning just tema korraldusel trükiti hilisemate kollektsionääride ajaüleseks rõõmuks prantslaste esimesed paberrahad. Paberraha ise vaimustas tollal väheseid.
Koduse rapiiri torkeulatusse jäid tollal vaid rublad, mis polnud aja- ning piiritaguseid ohvreid varitsenud relva väärilised ja nii pääseski ruublitel kujutatud Lenin voodoolikust atentaadist. Esimese tabava torke võinuks saada Bulgaaria ühelevine, mille välispraktikalt kui esimeselt välissõidult koju tõin. Tollane levi oli aga rublaga ühte nägu, seega samuti kõlbmatu trofeeks rapiirile, millel oli vahva lugu ning rahuldamata reisikire kontuuridega märgilisus.
Rapiir läks varsti kaotsi, erinevalt ühelevisest rahatähest ning kombest monetaarseid suveniire võõrsilt koju haarata. Paberrahad muudkui kuhjusid raamaturiiulile ning mündid kõlksusid lillevaasidesse, mida kogunes „sihtotstarbelistena" viimaks lausa kolm. Arukas see muidugi ei olnud. Pahatihti käiaksegi rahaga arutult ringi. Juba ajalooliselt.
Kiiksuga oli Päikesekuningas, täiesti segi aga punakhmeer Pol Poth, kes keelas (sic!) Kambodžas raha aastateks! Anekdootliku lähiajalooga kambodža riel lõbustab mind mälestusena ammusest põikest Phnom Penhi, kus hotelli jõudnult proovisin 100 dollarit kohalikuks rahaks vahetada. Pealinna eliithotellis riisuti korrus korruse haaval kokku napilt paarikümne dollari eest riel'isid, mille kuhil ei läbinud ühes tükis valuutapunkti kassaakent! Ponnistusi nendega hiljem maksta saatis aga khmeeride unustamatult homeeriline naer...
Tarbetu raha naeruvääristab alati. Nõukogude turistina kõigest paariks päevaks Ungarisse suundudes ahnitsesin vahetusraha kogu lubatud viiesaja rubla eest. Forintide kulutamiseks puudusid ühtaegu tarbimisvilumused ning aeg ja nii ma ostsin lahkumisõhtu merkantiilses agoonias ... puhvaika. Balatoni rannakuurordist. Kesksuvel. Suvi oli kuum, puhvaika kohvrisse ei mahtunud ning järgmisel päikeselisel varahommikul Belgradi jõudnult sammusin hotelli fuajeesse šortsides, kohev puhvaika higistel õlgadel...
Puhvaikaga oli Belgradi suves siiski mugavam kui tühja taskuga mööda Beirutit kõmpida. Liibanonlasest võõrustaja ei lasknud mind hetkekski omapäid linna kondama, saatjad aga nurjasid juba eos kõik katsed raha vahetada. Nemad maksavad, kui vaja! Kogu pika nädala! Lahkumisõhtu tänukõnes pillasingi repliigi, et kuigi all inclusive vastuvõtt oli imetlusväärne, soovinuks ikka raha ka. Šokeeritud võõrustaja vajas pisut elustamist – enne, kui jõudsin täpsustada, et suveniiriks Liibanoni naeltest, mida endal kasutada ei õnnestunudki.
Kahtlemata on „tühja taskuga" reisimine säästlik. Rollingute järjekordsel Kesk- Ameerika piiriületusel raha vahetades vihastus kamraad riigipanga ametlikust vahetuskursist ning nõudis kassiirilt colon'eid endakehtestatud kursiga. Ei mäleta, kas see juhtus Salvadoris või Costa Ricas, igal juhul oli valuutaks colon ja sama kindlasti oli see napikas, et me raevunud ametnikelt otsesõnu peksa ei saanud. Esimese rahustava õlleringi tasusid mõistagi need kuulekad ullikesed, kes jõudsid intsidendi eel raha nöökiva kursiga vahetada...
Tingimine võib tõesti olla ohtlikult tarbetu. Üleujutustest taastuvat Trinidadi ja Tobagot väisates rappusime mööda mudavaalusid maalilise rannasopini, kus palmipuude vilus kaks musta vanamehenässi enda ette laotatud rannalinal igavlevalt baari pidasid. Et rannabaari sortiment oli niru ning baarmenid hämmastavalt apaatsed, siis hakkasime „hinda kujundama" kohe tellides. Kas külma õlut polegi?! Suupistele nii sobimatud taldrikud?! Kus on salvrätid? Preventiivne hinnakujundus osutus oodatust selgelt efektiivsemaks: külma kõhuga ätid lükkasid tagasi – omakorda teatraalse põlglikkusega – kõik neile ulatatud Trinidadi dollarid. Very happy hour!? Külalislahked „baarmenid" olid hoopiski noorpõlvesõbrad, kes rannaliival pahaaimamatult tipsutades kogusid ülemeelikust õhtuseks trummikarnevaliks! Ja me veel imestame, miks gringodele pahatihti kaigast antakse!
Gringode idiootsus võib olla lausa füüsiliselt ohtlik. Vigastustest pääses napilt nica ehk nicaragualasest kelner, kellel jätkus jultumust kirjutada võidunud paberitükile arveks numbri 2, rasvaselt allajoonitud täpsustusega mil. Kaks miljonit?! Isegi cordoba'des oli see jõhker lausrööv ja metsseaks vihastunud semu käsi haaraski rahakoti asemel tabureti järele. Mil, olgu ka siinkohal õpetlikult rõhutatud, tähendab hispaania keeles „kõigest" tuhandet...
„Palju" ja „vähe" ongi just monetaarsest aspektist täiesti suhtelised kategooriad. Sõidul Dubrovnikust Budvasse ehmatas teeäärne trahter omakorda seletamatult väikese arvega, mis ei klappinud minu slaavlasest reisikaaslase õiglustunde ning pillavate maneeridega mitte üks raas. Välisuksel armetut kassipoega silmates ta tardus ja nii, nagu kohkunud politruki käsi haarab nagaani, tõmbas tema tagataskust kahekümneeurose. Kassi jootrahaga määrimine tundus vähemalt ühele osapoolele pisut arutu ja nii readresseeriti rahatäht hämmingus kelnerile. Kassile piimarahaks. Erinevalt kangestunud kelnerist pani kass plagama, heldinud sõbra tuju oli aga taas rõõmus hiliste õhtutundideni.
Heldimushoog on tabanud mindki. Iiri naelane rahatäht kinnitab seda kui peegel, millesse vaadates näen just filantroopi. Dublini kõrvaltänaval tõkestas mu tee elupõliselt ülejoonud välimusega inimvare, kes korjanduskarpi väristades osutas selle kleebisele: Iirimaa alkohoolikute päästmisfond. Tavaliselt on mõistlik tänavakassiiridest sulisid ignoreerida, sedapuhku oli aga ilmne, et tegu polnud petisega ning karpi poetatud ühenaelane leidis ilmeksimatult õige adressaadi. Aus mäng tõstab alati tuju!
Iiri naelast on siiski meeltülendavam Svaasimaa linangen, millel kujutatud kuningas valis endale hiljuti juba viieteistkümnenda kaasa. Kahjuks on ta rahatähel üksinda. Võiks olla vähemalt oma parlamentäärist poolvend Jomo Dlaminiga, kes meie peret oma kuningriigis – mõistagi eraviisiliselt – võõrustas. Korraldas isegi Mbabane eliitrestoranis reisisemust tütretirtsule seitsmendaks sünnipäevaks uhke peolaua, veskikivi mõõtu tordiga. Tütre nimi tordil oli küll näpuveaga, kuid maitses ikkagi hea. Nii hällilapsele kui ka poolkuninglikule võõrustajale, kes mugis poole tordirattast sakusmendiks Johnnie Walkerile. Viimase tordiviilu laskis endale kaasa pakkida, viski eest maksin mina. Linangen'ides ehk võõrustaja monarhist venna portreepiltides...
Jomo Dlaminiga tutvusin Hiinas, kus kiuslikud jüaanid varjasid tollal oma tegelikku väärtust nagu keelatud linna Gugongi müürid Mingi ja Qingi dünastiate peresaladusi. Pekingi ööpimeduses, ise võikast riisiviinast kõveras, tasusin taksosõitu hotelli lausa üliheldelt. Enda meelest, tänamatu sohver nõudis aga ilmselgelt lisa. Mehikese üha valjenevaid hiinakeelseid kiunatusi ehk argumente mõistmata sööstsin taksost hotelli, hullunud sohver kannul kui püssikuul.
Vedamisi ei söandanud hotelli ebalev portjee peatada mind, küll aga hüsteerilist taksojuhti, kes jäigi hotelliesisele lennuvõimetut helikopterit jäljendavalt kätega vehkima. Haavatud õiglustundega, kuid muus kontekstis vigastusteta, numbrituppa jõudnult rahakoti sisu revideerides taipasin, et tollased jüaanid ei hargnenud mööda harjumuspärast kümnendsüsteemi ning sohvri „jootrahasse uputatud honorar” kattis taksoarvest ... napi kolmandiku.
Pekingis õnnestus niisiis pisut tasaarveldada taksomasinistidega, kes on üldteada virtuoosid turiste nülgima mis tahes valuutas. Eriti markantselt Brasiilia real'ides, mille inflatsioonisammu koreograafia oli samba sünnilinna külastades etteaimamatu. Quanto vai custar? Taksojuht Rio de Janeiro lennujaamas tõotas end hingetuks, et sõidutasu on kristalselt aus ja taksomeetripõhine. Oligi. Hotellini jõudnult presenteeris sohver vihikulehele ohtrate parandustega kritseldatud tabelit, kus oli akuraatselt kirjas, et kui palju real'e tuleb tegelikult tasuda vastavalt erinevatele taksomeetri näitudele. Bom dia!
Mälestuste rapiirile sobiks imeliselt ka jutukas plastraha: kaardimaksete üleilmne võidukäik on vääramatu, rahvusvaluutad kaovad ja näiteks ühisraha euro on jõuetu eristama hispaania aventura't prantsuse avantüürist reisimälestusena. Esimeseks torkeks valiksin krediitkaardi, mis saatis mind pisut valulisel seiklusel Ladina- Ameerikas. Valulisel, sest Colombias lõi mu randmesse põrgulik valu ning Caracase kaudu Havannasse jõudnult kihutasin lennujaamast otse haiglasse.
Haigla sobinuks suurepäraselt Tarkovski mis tahes kultusfilmi võtteplatsiks ning sealt saadud tabletid viskasin hullema kartuses kohe ... ma ei mäleta kuhu, sest prügikaste hospidalis kindlasti polnud – seal polnud palatitel isegi uksi ja aknaid ees. Randme jätsin aga kipsi – kipsiga või mitte, kasutu oli käsi niigi.
Viimaks hotelli jõudnult hõikasin murelikud reisikaaslased lobby-baari, et tunnustada nende osavõtlikkust Cuba Librega. Sobiv efectivo ehk Kuuba peesod olid veel vahetamata, õnneks kõlbas baarmenile ka krediitkaart. Paraku oli kipsis käsi tšeki allkirjastamiseks täiesti kõlbmatu. Ahastusest ogar baarmen otsis abi mu sõbralt, kes halvastivarjatud muigega allkirjastas – minu tšeki! – imetillukeste varesejalgadega: Pisuhänd.
Kuuba peesod, olgu konverteeritavad või mitte, pole iseenesest just humoorikad vestluskaaslased. Kui, siis vaid oma nime suudluslikult kõlapildilt (beso – hisp. k. suudlus) ning makulatuurselt olemuselt, sest Vabaduse Saarel polnud vähemalt tollastel peesodel reaalse eluga pahatihti muud hõõrdepunkti, kui just Cuba Libret ostes. Cuba Libre sobinuks lausa pangatähele trükkida! Olnuks kohe selge, et milleks kõlbavad peesod ja milleks jällegi valdavalt Washingtoni näolapiga reisiraha.
Washingtoni näopildiga rahatäht on visiitkaart, mis sõna otseses mõttes avab uksed kaugeltki mitte ainult Ameerikas. Teeb seda isegi meie koduõuel! Rublaaja lõppu jäänud õhtupoolikul otsustasime sõbraga väisata tollast Tallinna A+ kategooria ööbaari Mefisto. Sammusime, surma trotsides, vaenulikult looklevast järjekorrast mööda, klõmmisime kohkunud administraatori irvakil uksele ning nõudsime pääsu sm. Washingtonile broneeritud lauda. Õigustuseks ulatasime nimetatud isiku näopildiga kortsus dollari. Baariuks prantsatas silmapilkselt valla, ajusurmas administraator lubas alandlikult valida isegi neid laudasid, kus lõbus rahvas juba ees.
Tõsi, Washingtoni on armutult löönud nii Jakobson, Koidula kui isegi Kristjan Raud. Eesti krooni taaskehtestamise ülevatel hetkedel ootasin kojulendu New Yorgi lennujaamas täiesti muretult, tagatasku dollarid garanteerimas pehmet maandumist „vastkroonitud isamaal“. Nuta või naera, Tallinna jõudes ei õnnestunud dollareid kroonideks vahetada kuskil. Viimases agoonias uuristasin end ühe staažika Viru eksärikani, kes rahavahetusest mis tahes kursiga (sic!) kategooriliselt keeldunult soostus – väga vastumeelselt! – lühiajalise kroonilaenuga. Tõsi, laenu tagastamisel polnud tal enam midagi dollarite vastu...
Eesti oli vabanenud rublast, millel kujutatud Lenin arvas vabaduse lausa nii hinnaliseks, et seda tulebki rahvale vaid jaopärast anda. Taasiseseisvunud Eesti kroon seljatas viivuks isegi dollari ja polnud ammugi võrreldav nõukogude kümnerublasega, mille leegilt tänane parlamentäär Aivar Riisalu mulle ELKNÜ Keskkomitee puhvetis – mis lokaliseerus praeguse USA suursaatkonna keldris! – suitsule tuld pakkus.
Raha kaob, kaob ka leegita ning bitcoin'i võidukäiguta. Maailm ei sarnane mälupildiga Eritreast, kus pealinna Asmara bazaari teadetetahvlil otsiti omanikku turuplatsilt leitud – nakfadest pungil! – rahataskule. India ruupiad haihtusid copperfieldiliku trikiga Mumbai hotelli retseptsiooni turvatud seifist, reisimeeneteks Numbritoa lauanurgale selekteeritud Namiibia dollarid kadusid aga ilmselt jootrahaks arvatuna toateenija kitlitaskusse. Õnnesärgis on sündinud aga need vandersellid, kes pärast hilisõhtust jalutuskäiku Caracases või Johannesburgis saavad kurta vaid rahakaotust. Mis aga jäävad, need on mälestused ja mõned neist toituvad otsesõnu rahatähtedest.
Mälestusi on õpetlik revideerida ka siis, kui nende elustajad on monetaarsed. Rahatäht õpetab aabitsana isegi lugema! Rosette kivi raidkirjalt egiptuse hieroglüüfid dešifreerinud Champollion sillutas oma teed triumfini – vähemalt kaude – tudengipõlve eratundidega ... numismaatikast. Raha avab silmad?
Rosette nimi ja kivi on mulle emotsionaalselt tähtsad mõlemad, samas kodune rahakogu oli raamatukogus aastaid laiali nagu Kovpaki partisanid Brjanski oblastis! Sadade kupüüride ning müntide albumitesse rivistamine häbistas paraku veelgi: monetaarne jälg just kodu-Euroopa väisamisest nende euroeelses seisundis osutus nii armetuks, et eksootiliste rahade sekka polnud suveniiriks kiilunud isegi Soome mark. Ainuüksi Helsingi vahet kurseerivatele laevadele jäi neid ju aastatega trümmitäis!
Väisasin head kamraadi, kes samuti pikka aega peenemat reisiraha kollektsioonina kõrvale paneb. Seda küll, et sain paari Haiti gourde ning Roheneemesaarte eskuudo eest Hongkongi kümnedollarilise ning lisaks veel miljon Türgi liiri, Soome marka polnud aga temalgi. Isegi näitamiseks mitte! Ja nagu selgus hiljem, polnud ka teistel reisikogenud sõpradel!
Nüüd ma siis kõmbingi, allaneelatud vandesõnadest tüsedam, vaevaliselt mööda „numismaatilisi netilehekülgi", ostes tagasi vaid mulle kuuluvaid reisimälestusi. Teadmatuses, et mida need frangid või eskuudod mälestuste rapiirile torgatult ka räägivad. Õpetlik käibetõde, et raha eest saadu pole väärt punast krossigi, valgub veelgi rohkem laiali...