Mägironimine, mis see veel on?

Viis Eesti mägironijat avaldas GoDiscoverile oma mõtteid mägironimisest, sellest, miks ikkagi mägedes ronitakse ning natuke muustki.

Viis Eesti mägironijat avaldas GoDiscoverile oma mõtteid mägironimisest, sellest, miks ikkagi mägedes ronitakse ning natuke muustki.

Teadaolevalt on eestimaalased käinud mägedes juba ammu. Üheks kuulsamaks näiteks on Johann Friedrich Parrot, kes jõudis Ararati tippu aastal 1829 ning kellest ka GoDiscover oma 3. numbris kirjutas.

Tänapäevases mõttes tuleb pidada Eesti alpinismi sünniaastaks 1956, kui Peeter Varepil õnnestus hankida kuus kohta alpilaagrisse „Baksan”. Läbinud alpilaagris õppeprogrammi, tõusid 28. juunil 1956 Leida Hellak, Hillar Kaal, Astra Maltsaar, Albert Sulg ja Peeter Varep Azau-Bashi 3800-meetrise mäe tippu. Just seda tõusu saabki pidada süstemaatilise mägironimisega tegelemise alguseks Eestis.

Helme Suuk on Eesti esimene ja ainuke Lumeleopard (1991. a). Tõusnud viiel korral ja ainsa Eesti naisalpinistina üle 7000-meetristele tippudele ning üle 8000 meetri kõrgusele merepinnast. Tema saavutuste hulka kuulub enam kui 100 erineva raskuskategooria mäetippu. Ta on NSVL meistersportlase kandidaat alpinismis (1984. a). Helme töötab Kiviõli 1. Keskkoolis logopeedina.

Tõivo Sarmet matkab alates 1971. aastast. Ühildas mägimatkamise kõrgalpinismiga. Organiseeris esimese eestlase tõusu 8000-meetrisele mäele Cho Oyu (8201 m) ja ekspeditsiooni Džomolungmale (8848 m). Matkade käigus on ta tõusnud Han-Tengri (6995 m), Estonia (6211 m), Pik Lenini (7134 m), Korženevskaja, Kommunismi (Somoni) ja Aconcagua (6906 m) tippudele. NSVL meistersportlane matkamises (1990. a).

Tarmo Riga alustas matkamisega 15-aastaselt. Teinud kõrbe- ja mägimatkasid Kesk-Aasias (Terskei-Alatau, Tshatkal, Pamiir-Alai), hiljem Beluhha (4506 m), Energia tipp (5120 m), Han-Tengri, Cho Oyu, Broad Peaki (8035 m) eeltipp. Üritas tõusu Gasherbrum 2-le. Ajakirja trükkimineku ajal on teel Mount Vinsonile, Antarktika kõrgeimasse tippu.

Raivo Plumer matkab alates 1982. aastast. Ta on olnud tõusujuht kõigil 8000-meetristele mägedele tehtud Eesti ekspeditsioonidel ja jõudnud Cho Oyu tippu. Ta on Eesti Matkaliidu asepresident. Tõusnud Aconcagua, Denali, Pik Lenini, Korženevskaja ja Somoni tippu.

Andres Hiiemäe on noorema põlvkonna alpinist. Andres on viinud Eesti mägironimise tagasi tehniliste marsruutide juurde. Tema saavutuste hulka kuuluvad 5a raskuskategooria (6b on kõige raskem) tõusud Tju-Tju ja Dzailõkil Kaukaasias ja Hibiinides.

Miks peaksid inimesed mägironimisega tegelema ja kas see on sport või pigem harrastus või hoopis midagi muud?

HELME: Alpinism oli hea võimalus reisida, viibida Nõukogude Liidu erinevais mägirajoonides, tutvuda kohaliku looduse, linnade ja auulide elanike kultuuri, kommete ja tavadega. Veeta kõik suved „soojal maal” koos toredate ja tegusate, põhiliselt tudengite või kõrgkooli lõpetanute seltskonnas. Minu mägede sõprus on säilinud väga paljudega siiani, sest koos sai söödud puud soola ja käidud läbi nii tulest kui ka veest. 
30 aastat tagasi oli mägironimine lihtsalt popim kui tänapäeval, sest tollased aktiivse elu võimalused olid piiratud. Kõrgemal spordijärkude tasemel alpinismiga tegelemine nõudis häid tehnilisi oskusi, füüsilist vastupidavust ja vaimset valmisolekut. Seega sai mägedes ka kõige seiklusjanusemate adrenaliinivajadus rahuldatud.

Kõrgmäed köitsid mind oma mastaapsuse ja salapärasusega ning ma tahtsin neid õppida austama ja armastama.

Rahvusvahelised laagrituusikud maksid väga vähe, sest enamuse hinnast kompenseeris vist ametiühing (u 75%) ning ka sõidu- eriti rongipiletid olid suhteliselt odavad. Tartu Ülikool soosis alpinismiga tegelemist. Alati lubati eksamid ette teha, kui tekkis vajadus sõita sessi ajaks alpilaagrisse.

Minu jaoks oli alpinism siiski kõige enam SPORT. Unistasin igal aastal ikka kõrgema spordijärgu täitmisest, et pääseda üha tõsisematele mäetippudele, ekspeditsioonidele ja sõitudele raja taha. Usun, et realiseerisin oma unistused. Samas tegelesin üheaegselt nii alpinismi kui ka mägimatkamisega, mis tollal olid iseseisvad spordialad. Kuigi ma ei alahinnanud mägimatkamist, pidasin seda siiski enda jaoks rohkem hobiks ja heaks ettevalmistuseks alpinismiga tegelemisel.

TARMO: Ei ole põhjust, miks peaks üldse keegi tegelema mingi spordi või hobiga. Mina küll ei propageeriks mägironimist, püüdes selles leida kasulikku. Lapsena meeldis mulle puude otsa ronida ja metsas luurekat mängida; poisina sattusin mägimatkale ja kõrgete lumiste mägede ilu jättis sügava mulje. Tahtsin ronida võimalikult kõrgele, et seda vägevat ilu veelgi rohkem näha. Lisaks motiveeris mind üldine reisikihk – vist mingi avastamis- ja õppimisvajadus. Tahtsin näha teisi maid, teistsuguseid paiku. Minu jaoks ei ole mägironimine sport – ma ei osale kiirusronimise võistlustel ega püüa mingite marsruutide läbimise rekordeid. Mägironimist võib nimetada spordiks vaid selles mõttes, et see tähendab mõnikord kestvat füüsilist pingutust. Võistluse asemel on mägironimises määrav pigem võitlus enda tahte või tahtejõuetusega ja loodusjõududega.

RAIVO: Laiemalt võttes on alpinism liikumisharrastus, millel on valdavalt positiivne mõju inimese füüsisele ja vaimule. Negatiivseks pooleks on harrastamisega kaasnevad riskid. Paljudele harrastajatele on alpinism kindlasti sport, kus eesmärgiks on oma saavutusvõimet tõsta. Ja osadele kindlasti ka võistlussport, kus eesmärgiks on olla teistest kiirem, julgem, vastupidavam. Selles osas pakub alpinism lõputult võimalusi. Muidugi kaasneb sellega ka suurem risk, oht piire ületada. Alpinism on intellektuaalne tegevus, ta rahuldab inimeste väga erisuguseid vajadusi. Urbaniseerumise ajastul hädavajaliku füüsilise koormuse kõrval võimaldab ta olla looduses, tegeleda keerulise organiseerimistööga, lahendada taktikalisi ülesandeid (marsruudivalik, liikumisaeg jm), sunnib keskenduma keeruliste liikumiste ja tehniliste võtete sooritamisele, grupis tegutsemisel paneb proovile suhtlemisoskuse ja pingetega toimetuleku, õpetab väsimuse ja hirmudega toimetulekut jne.

See on tegevus, mis haarab jäägitult, lülitab välja argipäeva hallusest, sunnib harjumuspäraseid väärtuseid ümber hindama, võimaldab tunda end osana loodusest ja õpetab/sunnib looduse rütmidega arvestama. Alpinism avab meeli ja õpetab iseennast tundma. Need ongi põhjused, miks inimesed võiksid ja peaksid mägironimist harrastama. Oma kogemusest võin öelda, et kui pole tükk aega saanud mägedes liikuda, on elus midagi puudu. Tavaliste spordialade harrastamine ei asenda mägedes turnimist. Nooremana olid tähtsamad sportlikud eesmärgid (soov olla teistest parem, või vähemalt mitte kehvem!), vanemana pakub rohkem rahuldust looduse eri tahkude avastamine, kaaslastega suhtlemine ja iseenda tunnetamine. Vähetähtis pole ka argipäevast väljalülitumine – see on parim puhkus vaimule.

TÕIVO: Arvan, et inimesed ei pea, vaid võiksid mägironimisega tegeleda. See leevendab reisimiskihku, kutsub lähemalt tutvuma geograafia ja ajalooga. Kui sellega põhjalikumalt tegeleda, siis on see omaette elulaad: terve aasta tuleb piisavalt harjutada, et vormis püsida; plaanid tehakse aastateks ette ja neid püütakse kiivalt täita. Arenguruumi on lõputult. Kui läheb hästi, püüad kohe midagi uut ja põnevat ette võtta. Kui ei lähe hästi, püüad ikka midagi uut teha. Kui mägironimisega piisavalt kaua tegeleda, allub kogu eelnev ajaarvamine toimunud retkedele: see asi toimus sel aastal, kui käisin seal ja seal. 
Mäkke ronides pead paratamatult palju arvestama teistega, tugevalt maha suruma oma ego tahtmised ja ambitsioonid, taluma rusuvat stressi, tegevusetust, külma, nälga, väsimust jne, mida tavaelus ei pea tegema – ühesõnaga, muutud sisemiselt vastupidavamaks ja tugevamaks, hindad ja märkad paremini inimeste iseloomujooni.

Kui palju mägironimine on sport, ei suuda täpselt määratleda. Harrastussport kindlasti. Mida raskemad marsruudid, seda rohkem sport. Kõrgalpinism vähem, kaljuronimine ja tehniline alpinism rohkem.

ANDRES: Alpinism on väga kaasakiskuv ala. Kes mägedes käinud, see teab, millist suurt emotsiooni ja rahulolu pakub pärast paljude raskuste ja takistuste – olgu selleks sügav lumi, jäine nõlv või järsk ja tehniline kaljusein – ületamist koos kaaslastega mäetippu jõudmine. Kaunid vaated, võitlus ilma ja iseendaga on sellega kaasnevad lisaboonused. Samas on tegu üsna riskirohke alaga – suur kõrgus, laviinid, kivivaringud, kiiresti muutuvad ilmaolud, mis nõuavad ala harrastajalt ohtudega arvestamist, mängureeglite head tundmist.

Mulle tundub, et mägironimist ja alpinismi saab võtta nii hobi kui ka spordina, nagu enamikke teisi spordialasid ja harrastusi. Hobikorras harrastamisel on eesmärkideks uute vahvate mägipiirkondade külastamine, hea seltskond, ilusad vaated, huvitavad paigad, mõõdukalt tehniliste takistuste ületamine; marsruudid on jõukohased ja riskitase reeglina väiksem. Sportliku alaga tegelemisel on lisaks nimetatud põhjustele põhieesmärkideks enda tehniliste oskuste täiustamine ning järk-järgult raskemate marsruutide läbimine, mis nõuavad reeglina professionaalsemat ja aastaringset väga head füüsilist-vaimset-tehnilist ettevalmistust. Mõõdupuuks on eelkõige läbitud marsruutide tehniline raskusaste, mille kohta niisamuti konkursse korraldatakse ja paremusjärjestust selgitatakse, nagu muudel aladel.

Mida pead Eesti mägironimise tähtsündmusteks ning mis on Sinu kõige eredam alpinistlik kogemus või mälestus?

TARMO: Kõigepealt 50. sünnipäevast – see on siiski 50 aastat suhte alustamisest nõukogude alpinismiga ehk nõukogudeaegse mägironimise ühe eriliigiga, mitte tänapäevase mägironimise sünnipäev, mis vääriks eraldi esiletoomist.

Arvan, et Eesti mägironimises võiks tähtsündmusteks pidada esimeste Eesti gruppide retki Kaukasusse ja Pamiiri, esimeste raskete tehniliste marsruutide läbimisi (nn 5. kat. tõusud), esmatõuse (nt Tallinna tipp), Ilmar Priimetsa tõusu Pik Pobeda (Tomur) mäetippu ja Alar Siku tõusu Everesti tippu. Häid elamusi on mul olnud palju, kuid usun, et kõige eredamad on veel ees, näiteks eesseisev Mt. Vinsoni ekspeditsioon Antarktikas.

RAIVO: Neid on mitmeid- Eesti mägironijate esmatõusud uutele kõrgustele (esimene kuuetuhandeline, seitsmetuhandeline, kaheksatuhandeline), esmatõusud tippudele (Tartu Ülikool 350 jt), esmatõusud uutes piirkondades üle maailma ning kõik tõusud kaheksatuhandelistele. Olulisim on minu meelest Alar Siku tõus Everestile 2003. aastal. Selle tõusuga teostusid mitme põlvkonna ronijate unistused ja püüdlused – ilma nende tööta poleks ka seda tõusu toimunud.

Minu enda eredaim kogemus on esimene tõus seitsmetuhandelisele (Pik Lenin 1990. a) pärast mitu nädalat kestnud matka, mille käigus meie grupp ei kohanud kahe 9-päevase perioodi jooksul mitte ühtegi teist ronijat, meil polnud sidevahendeid ja ajaliselt lühim tagasitee „tsivilisatsiooni” kulges peaaegu üle tipu. Tipputõusule eelnes 4 päeva ootamist 5870 meetrisel kurul – selle ajaga sadas maha 1 meeter lund. Olime täielikult looduse meelevallas. Seal kogesin, mida tähendab kõrgtõus ja sain aru, et mul on eelduseid veelgi kõrgemale pürgimiseks. 
Ereduselt teine ja kolmas on vast Everestile tõusu üritus 2003. aastal ja peale kolmenädalast matka tõusud Korženevskajale ja Kommunismile 1991. aastal.

HELME: Eesti mägironimise tippsündmus on Alar Sikk Everestil. Supersooritus! 
Enda mägironimises pean märkimisväärseteks tõuse Nõukogude Liidu seitsmetuhandelistele: 1979 ja 1992 Lenini tipp, 1990 Han-Tengri, 1991 Korženevskaja ja Kommunism. Seega sain esimeseks naislumeleopardiks Baltikumis. 1998. aastal osalesin Himaalaja ekspeditsioonil Cho Oyule (8201 m). Tipp jäi minu poolt vallutamata, kuna rünnakpäeval vedas tervis alt ja ma pöördusin umbes 8000 meetri kõrguselt tagasi. Mäevallutamine on meeskonnatöö ja pooled meist jõudsid tippu. Seega olin minagi õnnelik, et sain üritada tõusu kaheksatuhandelisele mäele.

Mägironimine kõrgmägedes on üks lõputu kannatus, kus inimene viibib nädalaid suures kõrguses, tardunud jää- ja lumeriigis. Aeg-ajalt tulevad kahtlused, mis muudavad olemise põrguks. Mõnigi kord olen sattunud tuisu, tormi, külma, rõske udu või vihma meelevalda. Olles avatud liustikul või püstloodsete kaljujärsakute vahel, olen tundunud iseendale tühise putukana, kes kohe-kohe hääbub. Olen arutlenud, kas pikaajaline mägedes viibimine on tulnud millegi loobumise arvelt? Oh ei! See aeg on olnud vajalik iseendas selgusele jõudmiseks, nn akude laadimiseks, et minna kirkamana uuele ringile. Nõrkushetkedest toibudes olen tundnud veel tugevamat mägede kutset. See on fantastiline ja sõnulseletamatu! Ma tõesti armastan neid lummavaid mägesid ja nende kordumatut ilu. Mu hing ihkab ikka ja alati sinna tagasi!

TÕIVO: Pean Eesti mägironimise kõige tähtsamaks isikuks kahtlemata Peeter Varepit. Tema ekspeditsioonid Kazbekile, Elbrusele, Pik Estoniale, Leninile ja Kommunismile panid ju kõigele järgnevale aluse. Parrot on ajalugu, millega hea eputada, kuid mitte edasiviiv tähtsündmus. Teiseks tähtsündmuseks pean Eesti I Himaalaja ekspeditsiooni tõusuga Cho Oyule, mis pani aluse uuele kvaliteedile, võttis maha hirmu ja pinged Himaalaja ees. Tõus Everestile oli juba selle tulemus.

Iga teine retk mägedesse on omaette ere kogemus-mälestus. Kindlasti on selleks omaalgatuslik esimene tõus kõrgele mäele, sellele eelnenud mägimatkad: Han-Tengri, Pik Lenin. Eriti Leninile eelnenud matk, Korženevskaja, Kommunism, kõik Himaalaja ekspeditsioonid. Vanad reisid tuhmuvad, uued eredad muljed tulevad peale.

ANDRES: Eesti mägironimisega seotud tähtsündmusi on mitmeid, absoluutseks tähtsündmuseks seni on kindlasti Alar Siku tõus maailma kõrgeimale mäele, ent märkimisväärseteks sündmusteks pean samuti Lumeleopardi tiitliga pärjatud eestlasi; kindlasti ka nende väheste eestlaste tõusud tehniliselt väga rasketele kuuestele marsruutidele, mis näitavad alaga tegelejate taset. Samas usun, et hulk ilusaid kõrghetki seisab veel ees – eestlane käib ära kontinentide seitsmel kõrgeimal tipul või eestlane käib ära kõigil 14 kaheksatuhandelisel, mis oleksid mägironijate seas kahtlemata kõrgelt hinnatud saavutused. Nende kõrval ja samaväärsel kohal oleks, kui eestlane roniks mööda väga kuulsaid põhjaseinu ja tehnilisi mäetippe, mis absoluutse kõrguse poolest silma ehk ei paista, ent millel ronimine on alpinistide ridades väga respekteeritud.

Mul on alpinismiga tegelemise kogemusi tagasihoidlikult, vaid nelja aasta jagu, mistõttu midagi eredat välja tuua pole. Mõned hästi meeldejäänud hetked on aga küll – näiteks äikses ja lumesajus ronitud viiene kaljumarsruut Kesk-Kaukasuses Adõr-Su orus Tju-Tju mäele, kus tippu jõudsime juba pimedas ja rajuilmas, ent siiski õnnestus nendes oludes laskuda kurule; siis aga torm vaibus, välja ilmus täiskuu, mis valgustas meile teed üle liustiku telklaagrisse. Teine tore hetk aasta varasemalt käigult samasse orgu Ullu-Tau peatipule ronides – käisime tipus ära ja pöördusime tagasi, ent peagi olime sunnitud ööbima jääma teraval tipuharjal ühele platsikesele, kus ruumi jätkus napilt telgijagu, kahel pool ligi kilomeetripikkused järsakud, suurepärased vaated alla orgu ja teistele ümbritsevatele tippudele; seal siis ööbisime kolmele inimesele mõeldud telgis silkudena kuuekesi ilma magamiskottideta 4200 meetri kõrgusel – väga pikk öö oli.

Kuhu Eesti mägironimine liigub, kas sellel on tulevikku?

TARMO: Arvan, et alpinism jääb suhteliselt väikese arvuga huviliste alaks –süstemaatiliselt tegelevad kõrgmägedes käimisega ehk mõnikümmend harrastajat. Palju on neid, kes käivad mõnel korral Alpides, Kaukasuses või mujal, saavad ronimise kogemuse, kuid kes ei tee mägironimisest enda põhiharrastust. Arvatavasti tekib väike ringkond, mis keskendub peamiselt kõrgmägedele (üle 7000-meetrised tipud) ja raskemate tehniliste marsruutide läbimisele.

RAIVO: Usun, et Eesti mägironimisel on tulevikku. Loodan, et uus pealekasvav mägironijate põlvkond ei rahuldu eestlastele hästituntud ja paljukäidud suhteliselt lihtsatele tippudele ronimisega, vaid võtab ette uusi mägipiirkondi, tippe ja marsruute. Seda saab teha omaalgatuslikult, mitte kommertsürituste raames. On vaja julgust kõrgeid eesmärke seada. Püüan ka ise jõudumööda kaasa lüüa.

Helme: Eesti mägironimisel on ikka tulevikku! 50 aasta jooksul oleme jõudnud päris kaugele ja kõrgele. Meie mägigurud ei hoia omi kogemusi endale, vaid jagavad neid noortele. Tulemuslikult tegutsevad Jaan Künnapi Alpinismiklubi ja Firn. Kuhu edasi? Himaalajas on kaheksatuhandelisi piisavalt. Võib-olla sooritab tulevikus ka keegi eestlastest üksiktõuse. Veel pole eestimaalase jalg jõudnud iga mandri kõrgemale tipule. Kui Haanjas on kõik „mäed” vallutatud, siis Ida-Virumaal jätkub tehismägesid kõikidele huvilistele.

TÕIVO: Mingit eriti helget tulevikku ei näe, kuid uued tegijad tulevad peale ja kõik oleneb juba nende fantaasiast ja ettevõtlikkusest. Kõik on kinni tahtmises. Kindlasti minnakse peagi uuesti Himaalajasse ja tehakse kaheksatuhandelisi tippe, kuid keerukate tehniliste marsruutide tegijat vast niipea ei tule. Välistada ei või muidugi midagi –kandepind on ahtake, kuid tugev tegija võib alati võrsuda. Võimalus on osaleda ka teiste riikide ekspeditsioonides.

ANDRES: Eesti mägironimine liigub kindlalt ülesmäge. 1990-ndad olid alale mitmel põhjusel raske aeg, ent nüüdseks on see aasta-aastalt järjest paremale järjele jõudmas, mille ilmekateks näideteks on üha vahvamatesse mägipiirkondadesse ja tippudele tehtavad eestlaste ekspeditsioonid. Tasapisi hakkab peale kasvama uus põlvkond – suured tänud "vanakestele", kes selle eest seisavad, noortele algtõdesid õpetavad, reise korraldavad ning toetavad nõu ja jõuga neid, kellel ala vastu suurem huvi. Paremad ajad on kindlasti alles ees – kui seni on käidud mägedes üsna tuntud radasid, siis ootakski tulevikus, et eestlased jõuaksid ka raskemini ligipääsetavate ja vähekäidud mägipiirkondadeni ning keerukamatele tippudele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga