GO Reisiajakiri avaldab ühe Eesti parima alpinisti Sven Mäsese kaasahaaravad kogemuslood eri mägedest. Ta kirjutab pidevast riskist, usust ja usaldusest, mis kuuluvad lahutamatult alpinismi juurde.
Võib-olla avastamis- ja väljakutsejanu oli ka üks põhjusi, miks astusin pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist 1978. aastal Tartu Ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonda bioloogiat õppima.
Üsna varsti pärast ülikooli astumist tekkis mul võimalus tutvuda ülikooli poolt pakutavate sportimisvõimalustega. Ülikoolil oli nimelt oma spordiklubi ühes muljetavaldava alade nimekirjaga, alates rahvatantsust ja lõpetades alpinismiga. Rahvatantsu olin ma koolipäevil juba proovinud, seega see kogemus oli olemas. Alpinism seevastu – seda ümbritses mingi müstiline aura. Ka oli mul selgelt meeles aeg, kui üliõpilasmaleva päevil sattusin esimest korda elus päris mägedesse (Kaukasus), see mulje oli kustumatu ja selle pinnalt alpinismi kasuks otsustamine ei võtnud kuigi kaua aega.
Oma esimese kokkupuute kaljuronimisega saingi ülikooli astumise aasta sügisel, mil alpiklubi Firn treeninggrupi algajad said võimaluse Toomemäe raamatukogu 20-meetrisel lõunaseinal ronida. Ehkki pidasin oma sportlikku vormi heaks, kiskusid mul käed laskumisel krampi. Siit sain oma päris esimese kaljuronimise õppetunni – kaljut ronitakse esmalt ikka peaga, seejärel jalgadega ja alles siis kätega. Sellest teadmisest on hiljem pikkadel kaljumarsruutidel palju abi olnud.
Esimene külmööbimine
Tol aastal olime Firni ja Vikiga (Viktor Palm) mägedes juba hooaja alguses juunis kohal. Treeningtipud tehtud, lasti meie grupp välja ühele kolmanda kategooria marsruudile, mis kirjelduse järgi pidi olema tehtav ühe päevaga. Seega ööbimise varustust, telki, magamiskotte, priimuseid, sooje riideid, k.a sulejoped jm provianti polnud vajadust kaasa tarida. Teada tõde – mida vähem träna, seda kergem liikuda.
Marsruudi algus oli suhteliselt lihtne, kuid juba esimesel järsumal kaljunõlval kiskus asi jamaks. Kirjelduse järgi pidi siin olema kuiv kalju, mis on kaljusussidega läbitav, kuid selle asemel oli hoopis nõrgjää, millel sussidega (kasutasime tol ajal selleks kalosse, kuna kaljusussid ei olnud veel saadaval) polnud midagi peale hakata. Egas midagi, kalossid kotti tagasi ja saapad uuesti jalga, kuid jää peal on ka saabastel ilma kassideta pidamine niruvõitu. Õnneks olid meil kaljunaelad kaasas ja neid kulus nüüd ohtrasti, paraku tegi see meie edasiliikumise üsna vaevaliseks. Samas, järele ei tahtnud me ka anda, kuna tegemist oli grupi esimese tõsisema marsruudiga ja mida meist laagris oleks arvatud, kui me oleks loobunud. Töötasime edasi. Alles vastu õhtut sai võtmekoht läbitud ja jõudsime lõpuks välja harjale, kust tipuni ei jäänud enam kuigi palju maad.
„Oodake siin,“ sõnas instruktor ootamatult grupile, kui olime vähe varjulisemasse kohta jõudnud. Seejärel pöördus ta minu poole järgmiselt: „Käime tipus ja vormistame selle ära.“ (vahetame tuurikirja – S. M.). Mõeldud-tehtud, see ei võtnud meil kuigi kaua. „Lähme vaatame meie laskumise teed,“ pani instruktor seejärel ette. Laskusimegi kuluaari kõrvale, mis marsruudi kirjelduse järgi pidi olema peene rusu nõlv, mida mööda laskumine alla orgu oleks vähem kui tunniga tehtav. Rusust polnud siin paraku jälgegi. Meie ees oli selle asemel järsk jäänõlv… Pöörasin pilgu instruktorile ja märkasin, kuidas ta näost veri ära valgub ja see muutub kahvatuks kui kriitpaber ja selles ei liigu ükski lihas. Vaatasime üksteisele otsa. Sõnad olid liigsed, mõistsime mõlemad olukorra tõsidust – siit ilma erivarustuseta laskuda ei ole võimalik, seega ootab meid ees külm ööbimine ilma telgita, magamiskottideta, soojade riiete ja söögi-joogita. Liikusime vaikides tagasi. Mõtlesin omaette – huvitav, mida ta grupile ütleb.
Öö, mis jääb meelde
Jõudnud grupi juurde, teatas instruktor enesekindla ja rahuliku häälega: „No nii, tipus on meil käidud, nüüd teeme väikese puhkepausi ja kohe kui koidab, alustame mööda juba tuldud marsruuti mööda laskumist.“ Asi selge, aeg oli end võimalikult mugavalt sisse seada. Otsisime kõige tuulevarjulisema kaljulõhe, kus lõime kaljusse julgestuseks mõned naelad. Seejärel otsisime seljakottidest välja kõik, millega oleks võimalik end kinni katta. Grupi peale oli meil kokku kolm vihmamantlit, mis tegi ühe mantli kahe peale. Egas midagi, paigutasime seljakotid istumise alla ja tõmbasime end kronksu nii väikeseks kui üldse annab end kokku pakkida. Enne vihmamantli alla pugemist heitsin pilgu üle mäeharja ääre alla orgu. Seal järve ääres põlesid jaanilõkked, kostis laulu, rõkkeid ja naeru. Küll tahaks praegu seal olla, aga meie oleme siin mäeharjal, kus on kõle, jääkülm ja tuuline. Egas midagi, tõmbasime kilemantli nagu teki peale. Kuidagi tuli ju koiduni ära kesta.
Suigatasin mingisse poolkooma taolisse seisundisse, millest ärkasin unenäo peale, kus mind külma veega üle kastetakse. Ei oska kokku arvata, kuipalju kordi ma niimoodi öö jooksul üles ärkasin. Ja otse loomulikult ei tulnud selle nähtuse põhjust kaugelt otsida. Meie endi hingeõhk, mis vihmamantli siseküljele on kondenseerunud, tilkus meile peale. No on alles valikud – kas märg või külm. Pigem siiski märg, vähemalt ei külma hommikuks ära. Pugesin tagasi vihmamantli alla. Lõpuks ometi esimesed päikesekiired, mis valgustavad horisonti! Mulle aitas, ronisin vihmamantli alt välja ja hakkasin end tasapisi liigutama. Ka teised grupiliikmed ilmutasid elumärke. Kinnitasime esimese nööri ja alustasime nöör nööri haaval dülferdades laskumist. Pärastlõunaks olime õnnelikult tagasi laagris.
Kuidas selline asi sai üldse juhtuda, et marsruudi kirjeldus ei vastanud tegelikkusele? Väga lihtsalt. Marsruudikirjeldus oli tehtud augustis, kui kaljud jääst välja sulanud, meie läksime marsruudile juunis, kui kaljud alles nõrgjää all. Edaspidi olime ühe teadmise võrra rikkamad.
Pamiir 1987 – laviin nagu metroorong
Suvistest juhtumitest on eredalt meelde jäänud 1987. aasta Fani mägedes Artutši alpilaagris.
Olime kõik suurepärases füüsilises vormis ja valmis kõige raskema kategooria (5B) marsruutideks, aga ilm jukerdas. Lõpuks lasti meid välja Maria-nimelise mäe seinale, marsruut mööda kanti 5B (5B on kõige raskema kategooria marsruut, marsruutide kvalifikatsioon algab 1A-st kui kõige kergemast marsruudist, seejärel raskusastme kasvades 1B, 2A jne).
Olime just esimese võtmekoha läbinud ja neli nööri üles riputanud, kui alt baaslaagrist tuli raadio teel korraldus – kähku alla tagasi, järjekordne tsüklon on meie poole teel. Vaevalt saime marsruudilt alla ja jalamilõhesse (alpinistide keeli bergsrund) varjuda, kui mööda meie ülesriputatud nööre tuhises alla võimas laviin nagu rong metroos. See läks küll napilt…
Kuna juba pimenes, siis otsustasime ööbida sealsamas jalamilõhes. Panime priimuse käima ja vaevalt olime saanud sõõmu teed juua, kui väljast kostis hõikumist „Maria 5B...“ Taipasime, et otsitakse meid. See oli päästesalk. Ja rõõm nende nägudel oli tõesti siiras, kui nad meid kõiki elusana ja tervena lõhest väljumas nägid. Nad pidasid meid kadunuks.
Ettevaatus ei tohi kaduda kunagi
Mis edasi? Pikemaajalisem ilmaprognoos näitas, et ilm ei pruugigi lähiajal oluliselt paraneda.
Ainuke marsruut, kuhu meid oldi valmis lubama, oli 5B raskuskategooria mäetippude Maria – Mirali – Aurundag – Adamtaš traavers (tippude keskmine kõrgus üle 5000 meetri), kuna võimalus, et sealt midagi pähe pudeneb, oli võrreldes teiste marsruutidega suhteliselt väike. Nii me siis läksime, 20 kilo selga ja seinale... Kaalu säästmiseks oli meil toitu vaid 200 grammi kuivainet inimese kohta päevas. Joogivee sulatasime jääst. Kolmanda päeva õhtul, kui jõudsime viimase tipu jalamile, leidsime mäeharjal telgi jaoks veidi tasasema koha. Julgestust ei saanud ära võtta, kuna oht alla kukkuda oli täiesti reaalselt olemas. Võtaks lõpuks ometi vähemalt korraks selle kiivri ära. Mõeldud-tehtud. Mõne hetke möödudes pööras mu kõrval magav Eesti üks parimaid naisalpiniste Anu Kallavus külge. Selsamal hetkel vihises miski läbi meie telgi katuse ja rusikast suurem kivi maandus täpselt Anu jalge vahel. See läks napilt. Enam ei tundunudki kiiver üleliigne ega ebamugav. Sekundiga oli see peas tagasi.
Sfinks paneb meid proovile
Mitte alati ei kulge kõik nii, nagu kavatsetud. Üks sellistest juhtumitest oli Sfinksil – 5A raskuskategooria marsruudil Fani mägedes (alpilaager Artutš), mägi ise on nime saanud lõvipea kuju järgi.
Treeningtipud tehtud, saime lõpuks loa 5. marsruudile minna, grupis peale minu veel Anu (Anu Kallavus), Viki (Viktor Palm) ja leedulane Saulius (leedu k ’päike’). Algus sujus, leidsime marsruudi alguse kenasti üles ja alustasime tööd – algul ikka üks side ees, paar nöörijagu tööd, seejärel vahetus. Sauliuse ja Anu side läks ette, meie Vikiga järgi. Lasin Viki mööda ja jäin ise julgestama. Ühtäkki kuulen šrapnelli (nii hüüdsime me kõrgelt kukkuvaid ja suure kiirusega mööda vihisevaid suuremaid kive) mööda tuhisevat. Heidan kiire pilgu üle õla. Kurat võtaks, see oli ju Viki. Ja nöör meie vahel oli juhtumisi üks. Palju aega just mõtlemiseks-tegutsemiseks polnud. Jäi vaid palvetada, et mõni klemm peaks. Üks klemm pidas... Mõte töötas palavikuliselt – mida edasi teha. Pole ju teada, mis seisus on minu ja Viki vaheline nöör. Üks vale liigutus ja Viki võib lennata edasi kuristiku poole.
Viki keeruline päästeoperatsioon
Otsustasime, et Saulius laskub Vikini ja hindab olukorda. Painajalik vaikus… Lõpuks kostis altpoolt hõige „elus“. Laskusime kõik Viki juurde riiulile. Hindasin Viki „lendu“, seda oli vähemalt 30 meetrit. Püüdsime Vikiga rääkida. Ta oli koomas ega kuulnud... Kuid siiski, väga kentsakas, ta ei kuulnud ühtegi teist häält peale minu oma. Võtsime raadioside baaslaagrisse ning teatasime juhtunust. Laagriarst oli minuti pärast eetris ning jagas meile nõuandeid, kuidas Vikiga toimida. Alustuseks süstisime talle sisse kõik kaasas olnud valuvaigistid, seejärel ülejäänud arstimid... süst süsti järel. Päästesalk tuli välja. Ees ootas öö kitsal riiulil... koomas kaaslase seltsis.
Hommikuks oli päästesalk kohal. Riputasime vabad nöörid neile vastu ja nüüd võisime ka ise lõpuks marsruudilt alla laskuda. Tundsin tinarasket väsimust. Oleksin tahtnud sel hetkel siit kaugele ära palmi alla ja ainult magada... aga seal kusagil üleval oli Viki. Päästesalga juht jagas korraldusi – otsustavalt, nagu sellistel puhkudel tavaks. Mulle öeldi, et ma läheks telki ja puhkaks. Ja ehkki mu keha ainult seda vajaski, ei saa ma seda teha. Viki kuulis ju ainult minu häält... Läksin päästesalga ülema juurde ja teatasin talle, et toon Viki ise alla. Ta vaatas mulle üllatunult otsa. Ja seejärel, nagu mingi äratundmiseni jõudes, noogutas „olgu pealegi“. Ei olnud mingit rõõmu ronida taas seinale, kus kõik värskelt äsja juhtunut meenutab, aga ma ei näinud teist võimalust. Jõudsin Vikini. Jumal tänatud, ta oli veel elus. Aega ei olnud kaotada. Vinnasin ta selga ja alla. Helikopter ootas. Lõpuks ometi telgis, nüüd võisin hinge tagasi tõmmata.
Risk on mägironija lahutamatu saatja
Mida raskemaks muutuvad marsruudid, seda suuremaks läheb ka risk. No näiteks – kuhu sul seina peal nii väga minna on, kui sealt midagi peaks pähe pudenema. Kõik, mida nöör puudutab ja mis vähegi „elab“, tuleb sulle endale kaela. Ja kui ilm seinamarsruudil olles järsult muutub, võib marsruut muutuda läbimatuks. Ka seda on juhtunud.
Riskiga seoses meenub mulle üks lugu. See oli alpinismiinstruktorite koolis Elbruse laagris, kuhu meid oli kogunenud ligi 30 noort instruktorihakatist. Enamik teoreetilisi ja praktilisi eksameid läbitud, jäi sooritada veel Ušba ümbruse matk, mis oli n-ö kondiprooviks, viimase rada kulges kaks korda üle Kaukasuse peaaheliku.
Läksimegi baaslaagrist välja, ületasime ilma vahejuhtumiteta esimest korda Kaukasuse peaaheliku ning Georgia territooriumile jõudnud, panime esimeses sobivas kohas laagri üles. Pool marsruuti on meil läbitud, vaja oli nüüd veel vaid tagasi pääseda, selleks tuli teist korda ületada Kaukasuse peaahelik, sedakorda siis Ušba platoo kaudu, mis asub ligi 4000 meetri kõrgusel. Telgi üles saanud, vaatasin ringi ja märkasin altpoolt orust pakse pilverünki lähenemas. See ei ole hea märk, tundus, et ilm muutub. Järgmise päeva hommikul ärkasime „pilve sees“. See on omapärane fenomen – otseselt ei saja, kuid kõik on märg.
Rühmaülem kutsus mind millegipärast enda poole. Ja öelda oli tal järgmist – et ilmaprognoosi kohaselt ei ole ilma paranemist lähipäevil ette näha, mistõttu on ta langetanud otsuse saata esmalt välja kolmeliikmelise luuregrupi, mille ülemaks ta määrab minu. Vaatasin talle otsa ja lugesin ta mõtteid – ta ei saa 30 inimese eluga riskida, arusaadav. „Siin on sulle raadiosaatja, vali ise endale kaks meest välja, lähete kergete kottidega, kaasa vaid kõige hädapärasem üheks ööbimiseks. Kui jõuate Ušba platoole, siis anna raadio teel teada. Peagrupp tuleb mööda teie jälgi järele.“
Õhus on elektrit ehk kõige õigema ajastusega suitsupaus
Pakkisime oma seljakotid vaikselt ja sama vaikselt kolmekesi ka laagrist lahkusime.
Alustasime teekonda mööda liustiku äärt ülespoole, jõudsime lahtisele liustikule. Peatusin ja tegin poistele ettepaneku teha üks väike suitsupaus, suitsumeestena on nad sellega rõõmsasti päri (ma ise ei suitseta). Vaevalt olid nad oma paberossidest jõudnud paar mahvi kiskuda, kui elekter „laheneb“ – kõrvulukustava mürina saatel sööstis meie suunas laviin. Seisime ja vaatasime naelutatult laviini. Joosta pole meil kuhugi, kuna asusime lahtisel liustikul, viimase pragude põhja silm isegi ei seletanud mitte.
Laviin sööstis otse meie suunas ja hargnes vahetult enne meieni jõudmist kaheks – üks haru lõikas meil eest tee läbi ja teine haru pühkis ära me äsjased jäljed. Laviin peatus. See läks napilt. Vaatasime üksteisele otsa, enam paremini ei oleks suitsupausi olnud võimalik ajastada. Mis seal ikka, suitsupaus läbi, seljakotid selga ja edasi.
Lõunaks jõudsime Ušba platoole, andsin sellest raadio teel laagrisse teada. Platool olime pilvedest kõrgemal, tsüklon siia ei ulatu, siin paistis päike ja see oli nii ere, et silmadel hakkas ka päikeseprillidega valus, ultraviolettkiirgus on selles kõrguses kümme korda intensiivsem kui all tavaoludes. Et mitte pimedaks jääda, otsisin seljakotist välja spetsiaalsed keevitajaprillid.
Õhtuks jõudis peagrupp meile järele ja me olime jälle kõik koos. Kui hea tunne oli lamada oma telgis ja kuulda taas kaaslaste „vadistamist“ teistest telkidest.
Laviin saab kätte
Hommikul ootas meid laskumine. Lumenõlvale jõudes kordus eilne. Õhus oli elektrit ja kohe see kärgataski… laviin sööstis minu suunas. Enam ei olnud aega mõelda, jooksin täiest jõust diagonaalis mäest alla ja võimalikult laviini peavoolu eest ära. Aga laviin sai mind seekord kätte. Ka seekord on õnne, jäin laviini pealmisesse kihti. Laviin seiskus, olin puusadeni sees. Esimene reaktsioon oli õnnetunne – ma olen elus! Puhkesin naerma… kuid see ei kestnud kuigi kaua, sest ma ei suutnud oma jalgu liigutada. Proovisin end vabastada, kuid olin kinni, kohe täiesti kinni, nagu segusse valatud. Õnneks oli kirka käepärast ja ma asusin end välja kaevama. Lõpuks ometi sain ühe jala vabaks, kuid teist jalga keeldus laviin välja andmast. Mida teha, kedagi ei ole ka appi kutsuda, Rahu, ainult rahu… sisendasin endale. Võtsin kogu jõu kokku ja jätkasin kirkaga tööd. Lõpuks ometi… jalg liikus veidi ja ma sain selle kätte.
Nägemine kaob ühest silmast
Edasi jätkus teekond alla orgu. Tundsin paremas silmas tugevat valu, võtsin prillid eest. Üks prilliklaas oli laviinis rähklemisega kas siis ära tulnud või katki läinud ja tulemus oli käes – olin paremast silmast pime. Võite siinkohal küsida, et kuidas ma seda varem ei märganud. Eks proovige ise… võtke päikseprillidel üks klaas ära ja pange prillid uuesti ette, te ei näe mitte ühest silmast tumedalt ja teisest heledalt, vaid näete tumedalt, sest nägemine on binokulaarne ja toimub ajus, kus „pilt“ kokku pannakse.
Katsin silma plaastriga ja jätkasin teekonda, üritades kuidagi ühe silmaga hakkama saada, ka see jooksis juba vett. Valu tugevnes. Jõuaks vaid laagrini… Tol päeval ei olnud minust laagri ülespanekul suuremat asja, õnneks seda märgati ja mind juhatati telki. Otsisin arstikomplekti välja, sellest oli vägagi abi. Magamiskotti ronides vasardas peas vaid üks mõte – kas ma hommikul veel näen?
Hommikul avasin ettevaatlikult silmad… Ma näen! Järgmise päeva pärastlõunal olime kõik kogu rühmaga koos Elbruse baaslaagris tagasi – olime alpinismiinstruktorid.
Usaldus
Usaldust on väga raske võita ja imekerge kaotada.
Minuga juhtus see lugu vahetult pärast seda, kui olin ühe oma unistustest täitnud ja alpinismiinstruktori tunnistuse kätte saanud. Kõigest kümme aastat pühendumist, järjepidevat tööd, nagu ikka tippspordis, ja ühel päeval oledki professionaal ning võid igale mäele minna ja gruppe juhtida.
Sain tööpakkumise alpinismiinstruktorina Ullu-Tau alpilaagrisse, mis Kaukaasia alpilaagritest asub merepinnast kõige kõrgemal, 2300 meetri kõrgusel vahetult metsa piiril Ullu-Tau mäemassiivi all. Laagri ülemaks oli seal Porohnja-nimeline mees, kutsusime teda isekeskis püssirohumeheks. Noore instruktorina oli mul õigus töötada algajate või märklastega (järgmine aste pärast algajaid), see tähendas peamiselt 1.–2. kategooria marsruute ehk alpinistide keeli „tagajalgade” tööd.
Laagri teisel päeval kohtasin teekonnal tualetti püssirohumeest, kes mind kohates seisatas ja küsis: „Noh instruktor Mäses, milleks sa tulid ?“ Hoomates, et küsimusel on sügavam tagamõte, vastasin tagasihoidlikult: „Võin tööd teha (alpinistide keeles tähendab see seina ronida, marsruudid alates 4. kategooriast), aga võin ka mitte.“ (Viide minu praegusele tegevusele elik 1.–2. kategooria marsruutidele). Püssirohumees puuris minusse oma läbitungiva pilgu ja piidles mind pikalt.
Ootamatu muudatus plaanides
Samal päeval tutvusin oma algajate grupiga ja meid lasti baaslaagrist välja ülemisse laagrisse. Panime telgid üles ja seadsime end sisse, lõkketule ääres oli hubane. Vaevalt olin end lõkke ääre mõnusalt sisse seadnud, kui mulle lähenes üks instruktoritest ja teatas, et baaslaagrist on radiogramm. Viimase sisu oli lakooniline: instruktor Mäses kohe alla tagasi baaslaagrisse, teda asendab homsest algajate juures teine instruktor. Egas midagi, toppisin oma asjad tagasi seljakotti ja alla. Mõte töötas… millega ma siis nüüd jälle hakkama sain, et mind eemaldatakse. Meenub, kuidas ma talvel sain avaliku noomituse kiiruse ületamise pärast slaalominõlval.
Jõudsin baaslaagrisse, kus on üsna vaikne, kuna enamik gruppe oli väljas. Astusin peahoonesse, kus mind juba ootas ees püssirohumees. Vaatasin talle küsivalt otsa. „Sa ütlesid, et võid tööd teha,” ütles ta muiates. „Siin on su grupp,” osutas ta neljale noormehele, kes seisid lahinguvalmis oma pakitud seljakottide kõrval, „te olete juba välja lastud 5. kategooria marsruudile (Tjutju lõunasein, 5A). Sul on pool tundi aega asjade ümberpakkimiseks ja grupiga tutvumiseks.“ Minu imestunud pilgu peale teatas ta stoiliselt, et rohkem aega ei ole, kuna grupile (sellest hetkest siis minu grupile) on planeeritud veel üks 5. kategooria marsruut (Dzailõki lõunasein, 5A). Mõte töötas palavikuliselt. See on ju kõigi reeglite rikkumine. Mul ei ole õigust töötada 2. järgu alpinistidega, selleks tuleks instruktorina töötada vähemalt veel oma kolm-neli aastat. Lisaks, 5. kategooria marsruut nõuab tavapraktikas vähemalt nelja päeva (üks päev ettevalmistust, vähemalt kaks päeva marsruudi alla minekuks, selle läbimiseks ja baaslaagrisse tagasitulekuks + üks kohustuslik puhkepäev). Aga ma olin vait, kuna „aeg läks käima“ ja seda ei olnud mitte raisata. Grupiga tutvudes selgus, et grupiliikmete hulgas oli ka püssirohumehe poeg. Nüüd mõistsin, miks ükski kirjalik reegel ei kehti. Üks kirjutamata reegel siiski kehtib – usaldus. Ta usaldas minu kätesse oma poja elu.
Usk
Maikuu ja Foros, kus asub ca 800 meetri kõrgune kaljusein. See on tõeline kaljuronijate Meka. Hommikul alustad päeva tassi kohviga, seejärel veedad päeva seinal ja õhtul võid nautida merelaineid. Esimesed päevad möödusid märkamatult tegutsedes, tegime soojenduseks mõned 2.–3. kategooria marsruudid. Ja nii siis seisime ühel päeval neljakesi 4. kategooria marsruudi all, mille nimeks Uho. Meie ees kõrgus kaljusein.
Vaikus, mitte keegi ei liiguta ega ütle midagi. Tajusin endal teiste pilke. Mis te mulle otsa vahite. Me tulime puhkama. Me ju ei leppinud kokku, kes esimesena ronib elik kes võtab kogu riski ja musta töö ära teeb. Vaikus.
Astusin seina alla ja tundsin, kuidas hirm haarab mind enda võimusse – higi voolab kõigist pooridest. Selsamal hetkel mõistsin, et kõik eelnev ei maksa mitte kui midagi. Ei maksa see, mis mina endast arvan, või see, mis mu kaaslased minust arvavad. Maksab vaid see, kas ma usun endasse. Kui usun, vaid siis on seinale asja.
Seisin ja silmitsesin seina, libistades pilgu alt üles mööda marsruuti. Jõudsin silmadega marsruudi lõpuni, ma olin valmis. Panin käe seinale ja alustasin marsruuti, hirm oli kadunud, sama järsku kui see tuli, sama järsku ka kadus. Lihtsalt enam ei ole hirmule ruumi, kogu jõud ja tähelepanu kulub nüüd „seinale“.
Surma „koputus“
Kes on surmaga silmitsi seisnud, sellele on see tunne tuttav. Veel üks samm… ja sa tead eksimatult, et sealt tagasiteed enam ei ole. Valik on sinu – kas see samm teha või mitte.
Mägedes tuleb selliseid asju ette ja nii on neid olnud ka minul. Kogenud mägironijad teavad, et surm hoiatab alati ette, väidetavalt kolm korda, mitte enam.
Järgnev lugu juhtus Ullu-Tau alpilaagris, kus ma töötasin suvel alpinismiinstruktorina. See tähendas, et instruktorina olin ma automaatselt päästesalga liige.
Laagri vahetus kulges sujuvalt – marsruudid said ilma eriliste vahejuhtumiteta õigeks ajaks tehtud ja ma olin oma grupiga juba tagasi baaslaagrisse jõudnud. Vahetuse lõpuni jäid loetud päevad.
Öösel aeti mind üles, instruktoritel on käsk koguneda. Kogunesime, meid on laagris neli instruktorit. Jutt oli lühike: üks grupp kaldus marsruudist kõrvale ja sattus laviini, vaja on minna neid päästma. Pakkisime kiiresti oma seljakotid kokku, võttes kaasa priimuse (et saaks sooja teed keeta) ja arstimid. Välja läksme kohe, s.o öösel, kuna aeg ju ei oota. Iga minut võib osutuda laviini alla jäänuile määravaks.
Jõudsime jäämurru alla, kus oli viimane veidi tasasem plats. Siit ei ole sündmuskoht enam kaugel.
Pidasime omavahel nõu. Otsustasime, et kaks instruktorit lähevad kohe edasi ja kaks panevad „väikse laagri üles“ – juhuks, kui kedagi peaks olema vaja üles soojendada. Kuna meil on juhtumisi kaasas minu priimus, siis mulle jäi priimusega ümberkäimine ja sooja tee keetmine. Lõin kirkaga jäämurrust mõned jäätükid (jääst saab palju kiiremini vee kätte kui lumest) ja panin priimuse käima. Vaevalt sain sellega valmis, kui kostib kõrvulukustav mürin – laviin sööstab alla… ja otse üle jäämurru, kus peaks praegu olema meie päästesalga kaks esimest instruktorit.
Laviin peatus, vaikus. Hauavaikus. Lõpuks ometi kostis üks hääl, kuid see tuli seinalt. Seal on keegi veel elus! Läksin hääle suunas ja leidsin selle tekitaja, selleks on üks osavõtjatest, kes abi kutsus. Ta on kõvasti räsida saanud (üks jalg on vigane), kuid õnneks suudab liikuda.
Hindasin olukorda. Mul ei olnud mingit mõtet alustada öösel üksinda ilma vastavate vahenditeta (detektorid, laviinilabidad jm) laviini lahtikaevamist, selle ajaga võin kaotada viimase ellujäänu. Aeg tiksub armutult …
Teatasin baaslaagrisse raadio teel enda otsusest, et alustasin ellujäänuga laskumist baaslaagri suunas. Igaks juhuks sidusin ta „lühikese julgestuse otsaga“ enda külge, et teda mitte ära kaotada, ja me liikusime, vaevaliselt, aga me liikusime… kahekesi öös. Esimeste koidukiirte valguses silmasin all baaslaagrit, me olime pääsenud. Teistel ei läinud nii hästi. Baaslaagris sain teada, et kaks meie päästesalga instruktorit (need, kes jäid jäämurrus laviini alla) on jäädavalt kadunud.
Teekond Jumalani…
Olen alpinismiinstruktor, kõlab uhkelt…
Poistel oli instruktorit vaja ja nad rääkisid mulle augu pähe minekuks Alpides asuvale Matterhornile. Mõeldud-tehtud ja ühel päeval olemegi paraja pundiga Alpides.
Eks alustuseks tuleb veidi trenni teha ja end soojaks ronida. Leidsin korraliku kaljuseina ja riputasin poistele neli nööri üles. Nüüd jätkub neil tegevust terveks päevaks. Päev oli ilus, päike paistis, meeleolu oli hea, kõik sujus.
Õppus läbi viidud, tuli nöörid alla tuua. Eks selleks see instruktor ongi. Läksin nööridele järele.
Jätsin ülemisse „punkti“ ühe naela ja alustasin laskumist. Jõudsin esimese „jaamani“ (jaamaks nimetatakse alpinistide keeli tugevdatud julgestuspunkti, kus kaljunael kombineeritakse ühe-kahe klemmiga või siis vastupidi, s.o. üks klemm ühe-kahe naelaga) ja vaevalt jõudsin enesejulgestusotsa jaama kinnitada, kui tõusis tuul. Ei, see ei olnud tegelikult mingi tuul, see on täielik maru. Mäletan Koola matkalt Jumegori kurult 50 m/s puhuvaid tuuleiile, mis täismehe maast lahti tõstsid. Aga see siin oli veelgi hullem. Ma ei suutnud end isegi mitte kalju küljes kinni hoida. Tuuleiilid peksid mind vastu kaljut nagu haavalehte sügistormis. Õnneks oli „jaam“ korralik ja pidas. Ainuke asi, mida suutsin teha, oli käed ette panna, et tuuleiilid mind vastu kaljut ei peksaks. Ah et kõlab uhkelt… Ei, uhkus oli jäljetult kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki.
Olukord läks aina hullemaks ja ühel hetkel hoomasin, et mina ei kontrolli enam midagi, see oli päris meeleheitlik situatsioon. Kõigil neil aastatel mägedes olen püüdnud olukorda kontrolli all hoida ja nüüd ei ole see enam minu võimuses. Tuuleiilid jätkasid mu peksmist vastu kaljut. Mind valdas üksainumas soov – veel kord seista kahe jala peal emakese Maa kindlal pinnal ja esimest korda elus ütlesin ma selle ka palvena välja „Mu Jumal, palun luba mul veel kord seista Maa pinnal, ma olen nõus kasvõi Maad suudlema.“ Möödus sekund, teine… tuul vaibus. Möödus veel paar sekundit ja tuult ei olnud enam ollagi.
Kerisin nöörid kokku ja alla. Poisid ootasid. All oli täielik vaikus. Poistele otsa vaadates mõistsin, et siin pole tuult olnudki. Mis mõtet oleks neile sellest rääkida. Eraldusin korraks grupist ja täitsin oma lubaduse, põlvitasin ja suudlesin emakest Maad. Tagantjärele mõistan, et kõik eelnev mägedes käimine oli vaid ettevalmistus selleks kohtumiseks Jumalaga. Sain teada, et Jumalaga on võimalik suhelda… palve abil.
Mis tõmbab mägedesse?
Tihti on küsitud – mis sa sinna mägedesse ronid? Tõepoolest, mis sunnib üht inimest 50-kilose koormaga ligi 50-kraadises pakases hargivaheni lumes sumpama või 20 kilo seljas mööda vertikaalset 2 kilomeetri kõrgust kaljuseina üles ronima? Kas soov ennast proovile panna, avastada midagi uut? Kahtlemata on see vähemalt osaliselt nii. Psühholoogid väidavad, et üks osa inimloomusest, mis tavatingimustes ei pruugigi avaneda, avaneb vaid ekstreemsetes oludes. Küllap see nii on. Mägedes käies avastasin, et mäed annavad suurepärase võimaluse ajas ja ruumis ette- või tagasivaateks. Egas buddha mungad asjata mägedes mediteerimas käi. Prana on seal tihe, igatahes.
Minu teekond mägedes lõppes enam-vähem siis, kui ma jõudsin Jumalani. Ma olin jõudnud pärale.
Tekst ja foto: Sven Mäses