Maailma suurlinnade tänavapilti kuuluvad lahutamatult miimid ehk lihast ja luust skulptuurid. ühe miimi, Madridi südalinnas Preciadosel iga päev töötava rumeenia päritolu Vasili tööd jälgis Peibol Pavlovic.
Majanduskriisist hoolimata keeb Madridi elu täiel rinnal. Asjata ei tunta kohalikke nime all gatas (’kassid’) − seda ilmselt tänu nende väsimatule ööelule. Madridi iseloomustab kõigi raskuste kiuste tohutu elujõulisus. Muuseumid, teatrid ja näitused on siin maailmatasemel ning linna pargid ja väljakud täis elu. Madridis jääb silma suurel hulgal kunagiste Hispaania kuningate, sõjaväe juhtfi guuride ja poliitikute skulptuure ning kujusid. Samas leiab ka „maalähedasemaid” olukordi kujutavaid skulptuure, näiteks ülikooli seina najale nõjatuv noor tudengineiu sõpra ootamas või pronkssõdur austusavaldusena Madridi tänavapühkijaile, kes linna tänavad puhtana hoiavad.
Eelmainitud kujude kõrval on Madridis, nagu ka teistes suurlinnades, kanda kinnitanud ka teist liiki „lihast ja luust kujud”. nende tänavamiimide saatused on sageli sarnased, nad on jäänud majanduskriisile jalgu ning kaotanud väga palju, elu keerdkäigud on nad toonud tänavatele leiba teenima.
Miim Vasili lugu
Vasili on Madridis elav Rumeenia immigrant, kes parema elu nimel lahkus kaheksa aastat tagasi oma kodumaalt. Vasili sündis Braşovis, ühes pealinna Bukaresti lähedal asuvas 280 000 elanikuga Transilvaania linnas, ning kaheksa aastat tagasi otsustas tulla paremat elu otsima Madridi.
Vasili, kuidas sai sinust tänavamiim?
Varem olin ehitustööline. Rumeenias on väga head kutsekoolid, kus ehitajaid ette valmistatakse. Olen sellel alal töötanud terve elu ning tööandjad on mind kõrgelt hinnanud. Kuid siis tabas Hispaaniat majanduskriis ja ehitusbuum sai otsa. kuna endisele kodumaale naasta on keeruline − mul on siin naine ja poeg −, ei jäänud muud valikut, kui otsida tööd siitkandist.
Pärast pikki ebaõnnestunud otsinguid tuligi mõte proovida ühes pealinna pargis tänavamiimi tööd. Leidsime abikaasaga, et kaotada pole midagi. naine töötas koristajana ja tema palgast ei jätkunud meie kulude katteks: üür, toit, transport, laps…
Kuidas sinu tegelaskuju sündis?
Mul ei olnud kostüümidele võimalik väga palju raha kulutada. Ma ei saanud minna poodi ja osta kauboikostüümi, nagu teevad paljud teised tänavamiimid. Mõnedel on väga põhjalik grimm ning nad kulutavad palju raha ka riietele. on tõsi, et osa tänavamiimide kostüümid on väga ilusad ning hämmastavalt hästi ja kvaliteetselt valmistatud. nad näevad väga ehedad välja.
Mina otsustasin kasutada omi riideid ning neid väheste vahenditega esinemise jaoks ümber kohandada. Mu naisel tuli idee kasutada mu ehitussektoris töötavate sõprade abi, hankisime raudvardaid ja juhtmeid, millest valmistasime kostüümile karkassi. karkass aitab luua tunde, et tegemist on väga tuulise ilmaga.
Kirjelda oma kostüümi veidi lähemalt.
See, mida kannan, on tavaline riietus. Prillid andis mu ülemus ehitustööde ajal kaitsevarustuseks. Paruka ostsin Hiina poest täpselt ühe euro eest. See gabardiinkangas on mul olnud mitu aastat. Olen püüdnud hakkama saada miinimumeelarvega. Sõbrad on aidanud paar detaili kokku keevitada. Konstruktsioon, mida vahepeal kandsin, oli kokku keevitatud mitmest rauddetailist.
Mul on kaks poosi: ühes kõnnin vastutuult ja teises tundub, justkui kukuksin, aga tänu „tuule jõule” suudan püsti püsida. Selleks juhtumiks on mul vaja tasast pinda, mille katan riidetükiga, paar raudvarba, mis asetan pükstesse, ja väikest konstruktsiooni rindkerele, mis takistab mind kukkumast ettepoole. Tõsiasi on aga see, et ma peaaegu kunagi ei kasuta seda teist poosi, kuna raudvarbu on liiga raske kodust metrooga kohale transportida.
Kui palju pead selle töö jaoks harjutama? Arvan, et keegi pole sündinud teadmisega, kuidas inimskulptuuri kehastada.
Algul oli see väga raske. On keerukas hoida sama asendit pikemat aega. Nüüd suudan seista liikumatult, ilma silmi pilgutamata ja hingamata kuus pikka minutit.
Kuus minutit hingamata ja silmi pilgutamata! See on üsna aukartustäratav tulemus! Olen lugenud, et Hollandis peetud inimskulptuuride rahvusvahelise võistluse võitja suutis hinge kinni hoida kümme minutit, seega on kuus minutit tõeliselt hea aeg.
Jah, olen selle tulemuse üle üsna uhke. Selleks, et nii kaua ühes asendis püsida, pean väga täpselt kombineerima hingamise, keskendumise ja tasakaalu. See on kogemuse ja pideva treenimise tulemus. Mäletan, et kui alustasin selle tööga, ma isegi ei mõelnud sellele, et ei tohi silmi pilgutada või peab hinge kinni pidama. Seisin liikumatult, aga ma ei suutnud püsida ühes asendis kauem kui 15 minutit, lihased hakkasid valutama. See oli minu jaoks piin. Olin pinges, närviline ja mul oli ebamugav. Teatud aja pärast õppisin lõdvestuma. Mõistsin, et mul pole enam graafikut ega bossi, kelle pilli järele tantsida. Olen ise oma aja peremees.
Seejärel leidsin õige asendi, mis ka publikule kõige enam meeldib. Õppisin olema silmi pilgutamata ja seejärel võtsin kasutusele hingamise tagasihoidmise tehnika. Mäletan, et kui alustasin, ei suutnud ma kuigi kaua seista samas asendis, seega kasutasin konstruktsiooni, millest juba rääkisin, kus ma põhiliselt toetun sellele, justkui võideldes vastutuult. Minu jaoks on kergem veeta kogu päev selles asendis, kuna tundub, nagu puhkaksin, aga tuska tekitab selle kohaletransportimine. Praegu ma ei kasuta seda enam, lihtsalt teesklen, et kõnnin vastutuult, ja naeratan. Arvan, et suuremale osale inimestest see meeldib.
Kirjelda palun üht tavalist tööpäeva.
Pean tunnistama, et ma ei ärka väga vara. Varahommikuti kiirustatakse tööle, kõigil on kiire ja siis münte ei visata. Mõnikord olen püüdnud töötada tipptunnil metroos, aga siin ei avalda tuuleefekt nii suurt mõju ning ma ei teeni eriti palju raha. Seetõttu lähen otse Preciadose tänavale umbes kümne-üheteistkümne ajal hommikul. See on turistiderohke ostutänav.
Preciados on üürikalliduselt maailma linnadest viiendal kohal. Kas teadsid seda?
Ei teadnud. Aga usun, et see nii on, sest siin on alati rahvast. Pealegi on see hea koht töötegemiseks. Ehitistel on varjualused, mis võimaldavad mul vihmastel päevadel töötada nii, et ma läbimärjaks ei saa. Mõnikord teevad lapsed tempe, näiteks rebivad mu vihmamantlit, püüavad mind tasakaalust välja viia või muud sarnast. Üritan säilitada kontrolli igas olukorras, aga mõnikord nad võidavad. No nad on lapsed, ma saan aru, aga nende vanemad peaksid neile selgeks tegema, et ma teen siin tööd.
Kui palju päevaga teenid?
Tavalisel päeval teenin 20–30 eurot. Erilistel puhkudel, nagu jõulude või kohalike pidustuste ajal pisut rohkem. Ma ei ela luksuslikult, aga mul pole millestki puudust. Mu naine töötab koristajana ja toob samuti raha koju. Saame üüri makstud ja elada inimväärselt. Teenin küll vähem kui ehitustöödel, aga pean möönma, et praegune töö teeb mind õnnelikumaks.
Kes kõige heldemalt raha annavad?
Las ma mõtlen… Arvan, et turistid ja vanaprouad on need, kes annavad kõige rohkem raha. Noored ilmselt naeratavad kõige rohkem, aga tavaliselt ei viska nad kuigi palju raha. Ka lastega perekonnad jäävad tavaliselt seisma, teevad pilti lastest koos minuga ning annavad mõne mündi.
Kui palju suhtled teiste tänavamiimidega?
Mul ei ole nendega palju kontakte. Meil on suur konkurents, kõik soovivad saada parimat kohta tänaval. Mõnikord vaieldakse teravalt või isegi kakeldakse teatud erilise koha pärast tänaval, kus on suurem rahateenimise võimalus.
Vahepeal töötasin metroos, seal oli olukord veelgi hullem. Metroojaamades on kõik kohad konkreetse esineja „omand” – seal on muusikud, lauljad, näitlejad… Lugesin lehest, et Madridi linnavalitsus on metroodes töötamiseks viimasel ajal esinejatelt nõudnud isegi teatava loominguliste oskuste eksami läbimist (mõned nimetavad seda ka kerjamiseks). Vapustav, kuhu oleme välja jõudnud!
Kuigi tänavatel ei ole nii äärmuslik, pole ka siinne olukord kerge. Mõnikord noritakse tüli, siis on kergem astuda samm tagasi ja vältida kaklust. Paljudel on probleeme suurte pangavõlgadega või alkoholitarbimisega. Ent mina pean ennast õnnelikuks, sest saan töötada alal, mis mulle meeldib ning mis veelgi olulisem, mul on kodu ja toetav perekond!
Millised on su tulevikuplaanid?
Tahaksin sellel kuul minna oma kodumaale. Lihtsalt paariks päevaks, et näha vanemaid, kes on väga eakad ning keda ma ei ole näinud aastaid. Kuid minu elu on siin, Madridis. Siin on mu naine, mu poeg ja mu töö. Olen väga tänulik hispaanlastele kõige selle eest, mis nad on mulle andnud.
Kuigi Vasili oli üks majanduskriisi ohvritest, on ta optimistlik lähituleviku suhtes. „Ma arvan, et hispaanlastel läheb hästi. Põhiliselt tänu selle rahvuse väsimatule loomusele. Me oleme halvimast kriisist üle saanud,” ütleb ta.