Maailmavallutus paberil

Kaks briti kaardientusiasti John Davies ja Alexander J. Kent (Briti Kartograafi aühingu president) on välja andnud ajaloolise teose sellest, kuidas Nõukogude armee külma sõja aastatel 1950–1990 salaja, tipptasemel ja ülidetailselt maailma kaardistas.

The Red Atlas: How the Soviet Union Secretly Mapped the World

John Davies, Alexander J. Kent

Ilmus oktoobris 2017

Eessõnas nimetatakse seda kõige laiaulatuslikumaks kaardistamisprojektiks maailma ajaloos. Lisaks tänavate täpsusega teedekaartidele said paberile kantud muidugi mõista strateegilised objektid, nagu sadamad ja tehased, samuti ehitiste kõrgused, sadamate sügavused, teede laiused, sildade kandevõime jms. Lisaks algelisele, aga üha arenevale satelliittehnikale kaasati selleks tööks ilmselgelt reaalseid inimesi, luurajaid. Sest kaartidel on paljutki, mida taevakaameralt teada ei saa – näiteks tehaste nimed ja mida seal valmistati. Kaartidel on salajasi objekte, mida ameeriklased ja britid isegi oma kaartidel ei näidanud. Kiirus, millega kanti paberile uued ostukeskused, kiirteed jms, oli tagantjärele vaadates hirmuäratavalt muljetavaldav.

Raamat algabki ehmatava tõdemusega – ükskõik, millises maailma punktis sa elad, on väga suur tõenäosus, et Nõukogude Liit on seda piirkonda detailselt kaardistanud. Juba Lenin nõudis sõjalis-topograafiliste kaartide valmistamist, mis baseerusid fotogramm-meetrial. Fotogramm-meetria on fotode (satelliidifotode, aerofotode ja maapinnalt või selle lähedalt tehtud fotode) abil objektide asendi, mõõtmete ja kuju määramine. Fotogramm-meetriat kasutatakse taevakehade uurimisel, loodusnähtuste ja -varade uurimisel ning mitmesuguse seire tegemisel paljudes valdkondades.

Teise maailmasõja ajal lõi Stalin kaartide tegemiseks nõukogude armee sõjalistopograafilise osakonna, mis järgnevatel aastakümnetel tootis hiigelprojekti raames hinnanguliselt üle miljoni kaardi. Seoses Zenit-satelliitide orbiidile saatmisega muutusid kaardid iseäranis detailseks. 1961.–1994. aastani saatis N. Liit taevasse üle 500 fotoluuresatelliidi, mille eesmärk väideti olevat kosmose uurimine. Lisaks N. Liidule endale kaardistati umbes 2000 linna üle maailma, neist umbes 150 Ameerika Ühendriikides ja sadakond Suurbritannias. Kaardimõõt oli enamasti  1 : 25 000, aga leidus ka 1 : 5000 tehtud kaarte. Võrdluseks: näiteks Regio teedeatlases on linnad kaardimõõdus 1 : 20 000 ehk et 1 cm kaardil vastab 200 meetrile reaalsuses ja nende järgi saab päris kenasti orienteeruda. Üldkaardid on kaardimõõdus 1 : 150 000 ehk siis 1 cm kaardil vastab 1,5 kilomeetrile looduses. N. Liidu salakaardid pakkusid infot kuni tasemeni 1 cm = 50 meetrit.

Autorid on memuaare ning sõjalisi ja luuredokumente läbi töötades leidnud viiteid sellele, kuidas luurajad kohtadel infot kogusid. Mõned lood on päris koomilised. Näiteks see, kuidas 80ndate alguses Rootsis nõukogude diplomaadid piknikke organiseerisid – ikka strateegiliselt põnevatesse paikadesse. Või kuidas nad püüdsid sõprust sobitada töölistega, kes olid ametis sõjaliselt tundlikel objektidel. Üks nõukogude luuraja oli näiteks rannal juttu alustanud ekskavaatorijuhiga, kes kaevas kraave miinivälja tarbeks. Aga oh üllatust, samal rannal oli ka Rootsi salaagent, kes kogu vestlust kuulis.

Raamatus on üle 350 väljavõtte külma sõja aegsetelt kaartidelt. Need olid ülitäpsed ja kvaliteetsed. Ameerika piloodid ründasid näiteks 2001. aastal Afganistani parimate olemasolevate ehk Vene sõjaväe 1980ndatel tehtud kaartide järgi. Lisaks täpsusele olid need ka silmapaistvalt maitsekalt kujundatud. Iroonilisel kombel olid N. Liidus avalikult kättesaadavad kaardid nende täielik vastand, vigadega maitsetud käkerdised, mille eesmärk oli pigem varjata kui näidata. Stalinlik paranoia sissetungijate ees esitas kaartidele oma nõuded. Loodeti, et välisvaenlased võtavad eeskujuks ametlikud kaardid ja nii saab neid ninapidi vedada.

Raamatus toodud kaartide väljavõtted on pärit erakogudest. Venemaal on need kaardid endiselt salajased. Kaartide tegijatelt võeti vaikimisvanne ja nad ei räägi tänini. Suur hulk neist kaartidest jäi aga N. Liidu järsu lagunemise ajal taasiseseisvunud Baltimaadesse. John Davise tõsisem huvi saigi alguse 2000. aastate alguses, kui ta nende kaartidega Lätis töötades kokku puutus. Ta on nimetanud neid „oma aja Wikipeediaks”, sest tegijad olid neile kandnud kõike, mida olid selle paiga kohta välja uurinud ja teada saanud. Davies peab ka kodulehte sovietmaps.com.

Teine autor Alexander Kent, Oxfordis õppinud geograaf-kartograaf, sattus neile kaartidele aga täiesti juhuslikult Almatõ raamatupoes Kasahstanis, kui ta 2001. aastal sealkandis matkamas käis.

Eks neil kaartidel oli ka puudusi. Need olid muidugi kirillitsas ja autorid viitavad lõbusatele „tõlkes kaduma minemistele”. Inglise kaartidel on kohanimed kirjutatud häälduse järgi. Näiteks Gloucester on kaardil Gloster. See teinuks kaardikasutajal lihtsamaks ehk kohalikelt tee küsimise, kuid osutunuks kaunis kasutuks teeviitade lugemisel õige teeotsa kätteleidmiseks. Her Majesty’s Theatre Londonis on kirillitsas nimetatud Kuninganna ja peaministri residentsiks. Või näiteks Railway depot Highgate Road.

Autorite sõnul annab kirillitsa lääne inimestele erilise kõhedust tekitava ja kriipiva tunde − neid ülidetailseid kaarte vaadates näevad nad oma kodupaiku justkui läbi vaenlase kunstimeisterlikkuse. Kaartidel olid hoole ja armastusega ära toodud keemiatehased, kummi- ja metallitootmisüksused, tuletõrjedepood, elektroonikatehased, kõikvõimalikud laboratooriumid, postkontorid, raadiojaamad, veepuhastus- ja pumbajaamad, kütuselaod, vanglad, koolid ja palju muud.

Jäi vägisi mulje, et need kaardid polnud tehtud vaid sõjalisteks vallutusteks, mõeldud oli kaugemale – kuidas neil  territooriumidel hiljem ka püsivalt tegutsema jääda.

Eesti kaarte raamatus pole, küll aga on üks lugu Eestis olnud kaartide saatusest. Nimelt hoiti kaarte umbes kahekümne viies sõjaväele kuuluvas laos üle Nõukogude Liidu. Viimase kokkukukkumisega sõltus kaartide saatus sellest, kuhu need kriitilisel hetkel jääma juhtusid. Valgevene, Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni territooriumil olnud hoidlad jäid Venemaa kontrolli alla. Mujal tekkis aga kiiresti rida poolametlikke, salajasi ja ka kriminaalseid kanaleid, kus nimetatud kaartidega hangeldati ja neid kiirustades „kõvaks rahaks” konverteeriti. Raamat kirjeldab 1989. aasta juhtumit, kus ameeriklasest kaartide edasimüüja oli kokku leppinud kohtumise Tallinna lähedasel helikopteri maandumisplatsil, kaasas portfell 250 000 dollari sularahaga. Paik ei näinud küll sõjaväebaasi moodi välja, aga inimesed olid mundris ja relvadega. Teda ootas mitu laudkasti. Üht avades lõi vastu tugev pahvak männilõhna. Kastis oli veel teinegi kast ja nende vahe oli täidetud kadakaokstega. Ilmselt olid kastidesse panijad kogenud keelatud asjade pakkimises, mis pidid narkokoertest ohutult mööda saama. Sedakorda polnud aga kastides mitte narkootikumid, vaid tuhanded kaardid.

Samuti annab raamat värvika ülevaate Riias asuva Baltikumi suurima kaardipoe Jana Seta Map Shop algusaegadest, mil seal müügil olevate Vene armee topokaartide varule pandi alus kahe tonni kaartidega, mis õnnestus päästa Lätis asunud sõjaväelao kuuest tuhandest purustamisele määratud tonnist.

Hea lugemine kaardi- ja ajaloohuvilistele.

Maris Pruuli

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga