Maailma lõpp – Fin del Mundo

Tartu Ülikooli botaanikaaia direktor Heiki Tamm kirjutab Tulemaa sümbolpuust – lõunapöögist.

Tartu Ülikooli botaanikaaia direktor Heiki Tamm kirjutab Tulemaa sümbolpuust – lõunapöögist.

Kui Buenos Aireses inimeste käest küsida, kas te olete Tulemaal käinud, siis raputab enamik neist pead ning saadab küsija poole ka ilmeliku pilgu, millest võib aimata kahtlust küsija mõistuse suhtes. Tulemaa on argentiinlasele Fin del Mundo ehk maailma lõpp. Sinna tavaelanik vabal tahtel ei lähe.

Linnulennult on Buenos Airesest Ushuaiasse peaaegu 2000 km, autoga sõites muidugi hulga rohkem ning Tulemaal kulgeb sõit juba enamasti mööda auklikke ja vihmast libedaid kruusateid. Enne Magellanii väina äärde jõudmist tuleb läbida lumiste tippudega ida-läänesuunalise mäeaheliku käänulised ja ohtlikud lõigud.

Vihmast libedal teel renditud väikebussiga aeglaselt edasi liikudes jõudsime hilisõhtul Tulemaa pealinna Ushuaiasse. Siin tabas meid retke suurim üllatus – kui me ühest hostelist öömaja küsisime ja kui kohalikud tudengid olid meie päritolu kindlaks teinud, hakkasid nad laulma: “Sinule, sinule tuksub minu karvane, karvane rinnake…“ . Selle laulu oli neile õpetanud üks tüürimees, kes 2000. aastal ümberilma seilanud purjejahilt Ushuaiasse toppama jäi. 

Tulemaa põhjaosa on tasane stepiala, kus lisaks aruheina kõrrepuhmastele kohtasime tugevas tuules hõljuvaid kuni meetrikõrgusi puisastreid, madalamaid ja ümarja põõsakujuga muliinume ning jõuluvorste meenutavate viljadega prosoopiseid. Enamik nendest taimedest väikese lehepinnaga, kompaktse ja ümarja võrakujuga, et kuivust paremini taluda. 
Enne mägedesse jõudmist nägime karjamaadel üha rohkem üksikuid lõunapööke ja mägedes palistasid lõunapöögi metsad juba teeäärigi. Kohati kasvas metsaservas nii tihedalt noorte puude tüvesid, et metsapeatuseks tuli hõredamat kohta otsida. Varjulistes orgudes sirgusid vanemad ja suuremad puud, mille tüved ja oksad olid samblavaibaga kaetud. Tuulistel kaldapealsetel on lõunapöökide tüved tugevasti kaldu ja võrad ühesuunalised nagu tuulelipud. 

Võrakuju poolest meenutvad vanad puud vast kõige rohkem 10-15 m kõrgust sangleppa, lehed on noorte lepa- või kaselehtede sarnased ja vilju (lepakäbisid) pole üldse näha. Ega saagi olla, sest lõunapöök kuulub pöögiliste seltsi. Pöögiliste hulka kuulub meil vaid harilik tamm. Tuleks tõrusid otsida, kuid ka neid pole – on vaid väikesed, mõne millimeetrise läbimõõduga, kimpudesse koondunud pähklikesed, mis meeldivalt lõhnavad. 

Tulemaal peaks kasvama kolm liiki lõunapööke: harilik lõunapöök (Nothofagus antarctica), kohaliku nimega nire, kääbus-lõunapöök (Nothofagus pumilio), kohaliku nimega lenga ning vähelevinud igihaljas kaselehine lõunapöök (Nothofagus betuloides), kohaliku nimega coihue. Tulemaa Rahvuspargis olid kaks esimest puuliiki küll kasvanud vastupidiselt oma nimele – kääbus-lõunapöök oli suuremakasvulisem ja harilik hoopis väiksem. Kaselehist lõunapööki seal ei leidnud. Puude all nägime mustade marjadega magellaani sõstrapõõsaid ning meie mustikaid meenutavate marjadega kukerpuuliike. 

Euroopa põhjaosas on lõunapööke kasutatud haljastuses Norras ja Islandis. Norras märkasin lõunapööke Bergeni lähistel, kus sarapuusuurused põõsad sumisesid mesilastest (tolmutajate ligimeelitamiseks lõhnavad lõunapöökide õisikud mesimagusalt. Ning Islandil kasutati seda puud lagedate alade metsastamiseks, sest teised puittaimed ei pea tormituultele vastu. Tuul on seal nõnda kõva ja muutliku suunaga, et noorte lõunapöökide liikuvad tüved olid enda ümber mulda lehtri keerutanud Kuid taimed kasvasid ja kinnistasid oma juurtega pinnast, et luua soodsad tingimused teiste taimede ja loomade eluks. 

Nii nagu tamm Eestis, on Tulemaal lõunapöök sümbolpuu. Tema kaharat siluetti võib kohata märkidel, embleemidel, turismiväljaannete kaanepildil. Mitmed meened Ushuaia poodides on valmistatud lõunapöögi puidust. Kuna lõunapöök on ainus korraliku tüvega puu, siis on see ka ainus kohalik ehituspuit, küttepuu ja tarbeesemete valmistamise materjal. Siinsed yamana-hõimu päriselanikud, kelle lõkketuli oligi põhjuseks, miks Magalhaesile saari hakati Tulemaaks nimetama, on juba ammu valge mehe poolt välja tõrjutud ning ainsate „pärismaalastena“ kohtasime mererannikul ringipaterdavaid põlvekõrguseid mustakuuelisi patagoonia pingviine. Lindude hävitamist takistab õnneks seadus!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga