Maailma-ajakiri ja MAAILMA-MEES

Esimene ajakirja National Geographic number trükiti aastal 1888. Praegu ilmub seda väljaannet iga kuu enam kui kolmekümnes keeles, kokku ligi 9 miljonit eksemplari. Äsja hakkas National Geographic ilmuma eesti keeles. Kolm aastakümmet, 1973. aastast alates oli meil oma mees Havannas ehk selle maailmaajakirja toimetuses. Priit Vesilind (68) on eesti reisi-, loodus- ja seiklusajakirjanduse grand old man.

Esimene ajakirja National Geographic number trükiti aastal 1888. Praegu ilmub seda väljaannet iga kuu enam kui kolmekümnes keeles, kokku ligi 9 miljonit eksemplari. Äsja hakkas National Geographic ilmuma eesti keeles. Kolm aastakümmet, 1973. aastast alates oli meil oma mees Havannas ehk selle maailmaajakirja toimetuses. Priit Vesilind (68) on eesti reisi-, loodus- ja seiklusajakirjanduse grand old man.

Tegelikult on ta üks lihtne ja tore Ameerikas elav ja tihti Eestis käiv mees. Ühe tema eesti keeles ilmunud raamatu pealkiri on „Eestlane igas sadamas“. Tõepoolest, Priit Vesilind ongi vist see eestlane, kes on inspireerinud Hemingwayd – ta on kindlasti käinud kõigis maailma olulistes sadamates. Mis aga esmatähtis – ta pole mitte lihtsalt mööda maailma ringi kihutanud, vaid tõsiselt süvenenud sellesse, mida näinud ja kuulnud. Maailma-mehega tegi intervjuu Tiit Pruuli.

Kuidas traditsioonilised reisi- ja loodusajakirjad internetiajastul elavad? Millised on tähelepanuväärsemad trendid?

Liikumatut pilti, National Geographicu põhiliini, on internetiajastul palju kritiseeritud kui minevikuigandit. Tavaline küsimus on: miks peaks keegi maksma leopardi liikumatu pildi eest, kui võib klikkida YouTube’i ja näha kolmeminutilist lõiku savannis jooksvast leopardist. Selles on omajagu õigust ja kahtlemata on ajakiri kaotanud lugejaid, kes vilunult internetis surfavad. Internet pakub aga enamasti loo fragmente. Ajakiri paneb loo kunsti vormi, millele arvutiekraanil harva võrdset leiab. Kunstiline kombinatsioon sõnadest, fotodest, kujundusest ja asjatundjast võib siiski lugejat kütkestada. Teiseks – hoolimata digifotograafia lihtsusest ja odavusest ei suuda amatöör professionaali taset saavutada. Need ajakirjad, mis pakuvad seiklust, mis viivad lugeja ohtlikesse, raskesti ligipääsetavatesse ja imelistesse maailma paikadesse, hoiavad jätkuvalt lugeja austust ja haaravad kujutlusvõimet. Usun, et tavalistel reisiajakirjadel on raskem lugejaid hoida, iseäranis, kui põhirõhk on visuaalsel poolel. Reisiajakirjadest saavad järjest enam „soovituste nimekirjad“ ja „abiks reisijale“ tüüpi väljaanded.

Sa oled kirjutanud National Geographicule enam kui 40 artiklit. Millised neist on su enda jaoks olnud kõige erutavamad?

Ei olnud midagi erutavamat kui näha Berliini müüri langemist. See oli sügav psühholoogiline seiklus, mis muutis maailma. Olla seal just sel momendil, teades, et mu oma inimesed olid piltlikult sellesama seina taga, andis minu jaoks sellise elektrilise impulsi, millele naljalt võrdset ei leidu. Teisteks mälestusväärseteks seiklusteks on olnud akvalangiga sukeldumine Yucatani sügavates maa-alustes koobastes maiade tsivilisatsiooni jälgi otsides, laskumine kuue kilomeetri sügavusele Atlandi ookeani Vene Mir allveelaeval, otsimaks Jaapani kulda transportinud allveelaeva, kohtumine Sri Lanka Tamili Tiigrite enesetaputerroristidega, sõitmine Kanada Arktika osa metsikul kärestikujõel maadeavastaja David Thompsoni teekonda korrates. Kuidas jõudis 1980. aastal maailmakuulsasse ajakirja sinu pikk lugu „Return to Estonia“ Nõukogude Eestist? See oli omal ajal uskumatu reklaam okupeeritud väikeriigile, mis kippus vägisi maailmakaardilt kaduma ja ununema. Eesti lugu algas aastal 1978, kui toonane Kirjanike Liidu sekretär Lennart Meri minuga Washingtonis ühendust võttis. Toimetajad kiitsid projekti silmapilkselt heaks, sest nad olid aastaid püüdnud leida juurdepääsu isoleeritud kommunistlikesse maadesse. Meri oli läbi VEKSA teinud korraldustööd, et saaksin 1979 osaleda Tallinnas suveseminaril. Seminari ja sellele järgnenud turistiviisaga Helsingist tehtud külaskäigu kestel lubati mul näha Eestit mitme kuu jooksul päris palju, välja arvatud Saaremaa ja Hiiumaa. Me lahkusime kiiresti, kui Moskva avastas, et me seal olime. Eesti ametnikud polnud neid informeerinud.

Kas terrorism ja üldine maailmapoliitika on mõjunud ka inimeste reisimisharjumustele?

Lähis-Idas käib muidugi vähem turiste. Praegusel pingelisel ja ebakindlal ajal otsivad turistid minu meelest vaikseid randu ja mägesid, kuhu peitu pugeda. Siiski on heameel näha üha suuremat hulka inimesi Eestit külastamas. Kruiisiettevõtted teevad suurepärast tööd, viimaks inimesteni ajaloolist informatsiooni Balti mere rahvaste kohta. Eesti jätab peaaegu kõigile väga hea mulje. Ma ei väsi iial oma sõpradelt kuulmast, kui suurepärane linn on Tallinn.

Milliste projektide kallal oled viimasel ajal töötanud?

Olen just lõpetamas huvitavat projekti – Päevalehe kirjastuses peatselt ilmuvat eestikeelset raamatut lastest sõjajärgse Saksamaa pagulaslaagris, kus ma ka ise ligi neli aastat elasin. Selle pealkiri on „Kui müra oli lõppenud. Geislingeni lapsed meenutavad“ („When the Noise Had Ended: Geislingen’s Children Remember“). See on komplekt piltidest ja memuaaridest pagulasaastatest 1944−1950. Esmalt avaldasime selle inglise keeles, kuna paljudel meist polnud piisavalt hea eesti keel. Nüüd saab see kättesaadavaks ka Eesti lugejatele.

Millisena kujutad praegu ette oma unistuste reisi?

Minu unistuste reis? Kirjakastini ja tagasi – koos heade uudistega. Olen juba piisavalt palju reisinud.

Aga kuhu reisid siis vaimses mõttes? Tean, et tegeled Vittus Beringi eluloo uurimisega. Miks?

Bering esindab Peeter Suure kirge palgata kogemustega välismaalasi, et muuta Vene impeerium läänelikumaks. See on tüüpiline näide sellest, kuidas Peeter umbusaldas Vene seiklejate − mõned neist olid siiski suurepärased – võimet juhtida kõige kaugemaid ametlikke rahvuslikke ekspeditsioone. Bering oli Taani kapten, kes teenis Vene mereväes. Tema ekspeditsioonide ajal Ida-Siberisse elasid ta lapsed koos hoidjaga Tallinnas. Pärast pensionile minekut kolis ta kogu perega Viiburisse. Paljuski nagu Krusenstern ja teised, oli ta üks välisvenelasi, kes pani aluse Venemaa reputatsioonile Euroopas. Nõukogude Liidu ajaloolaste jaoks esindas Bering järjekordset ajaloolist saavutust, mida polnud juhtinud põlisvenelased ja nii vähendasid nad teadlikult Beringi avastuste rolli kogu 20. sajandi vältel. Kui poliitiliselt korrektne olla, siis omistasid nõukogude ajaloolased Beringi Alaska territooriumite avastuse vene päritolu maadeavastajale Aleksei Tširikovile. Seetõttu ei saanud Bering kunagi väärilist tunnustust. Tema nimi kuulub samasse kategooriasse Magalhãesiga, kuid esineb seal väga harva. Seega oleks raamat Beringist justkui ajaloo korrigeerimine. Mulle meeldis ka fakt, et Beringi lugu oli tegelikult „Venemaa Ameerika avastamine“, teema, mis võiks Ameerika publikule väga huvi pakkuda. Teiseks sarnanesid tema ekspeditsioonid paljuski Ameerika enda ekspeditsioonidega üle Põhja-Ameerika kontinendi – ühes põlisrahvuste ja teiste samalaadsetega pärapõrgus elavate inimestega, kes asustasid nõukogudeeelset Siberit. See meeldiks Ameerika lugejatele väga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga