Maailm seljakotis

Lennart Meri mõte, et maailm on väärt enam kui kord avastamist, on valitud näituse „Maailm seljakotis – 100 aastat loodusteaduslikke ekspeditsioone“ motoks. Huvi midagi avastada, kogeda midagi uut ning saada värskeid teadmisi on innustanud Tartu ülikooli loodusteadlasi ette võtma uurimisretki juba rohkem kui kaks sajandit.

Rahvusülikooli 100. aastapäevaks avati Tartu ülikooli loodusmuuseumis näitus, mis vaatleb viimase saja aasta ekspeditsioone alates Eesti loodusteadlaste koolkonna kujunemisest 1919. aastast kuni tänapäevani. Selle pika aja jooksul on rännatud kaugetes ja eksootilistes paikades, kuhu Eesti teadlase jalg pole varem astunud, kuid on käidud ka piirkondades, mida meie loodusteadlased on juba aastakümnete eest uurinud. Akadeemik Hans Trass on öelnud: „Korduv avastamisrõõm on antud kõigile – neile, kes tõusevad esimest korda Suure Munamäe torni, neile, kes näevad esimest korda öökuningannat; samuti neile, kes, heitnud pilgu mikroskoobi vaatevälja, hämmastuvad mikromaailma lõpmatust vormirohkusest ja ilust. Igaüks avastab elu nagu teised, ühtesid ja samu asju ja nähtusi, ja samaaegselt erinevalt...“

 

Mida on andnud loodusteaduslikud ekspeditsioonid? 

Eelkõige on kogutud tohutu hulk materjali ja andmeid Eesti ja maailma eri piirkondade looduse kohta. Tartu ülikooli loodusmuuseumi kogudes on üle 1,2 miljoni eksemplari, millest suurem osa ongi kogutud just ekspeditsioonidelt. Mõistmaks, kuidas globaalsed protsessid on mõjutanud, mõjutavad praegu või hakkavad lähitulevikus mõjutama meie elukeskkonda Maal, on vaja teha järjepidevalt uuringuid – seega on vaja loodusteaduslikke ekspeditsioone. Tartu loodusteadlaste silmapaistvaks saavutuseks viimase saja aasta jooksul on ligi 900 Maal elutsenud või elutseva uue liigi avastamine ja esmakirjeldamine. Nende liikide tüüpeksemplare hoitakse praegu Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli kogudes, need on kantud andmebaasi ning nende leiukohtadest on näitusel digitaalne kaart, mis on kättesaadav ka eElurikkuse portaalis https://elurikkus.ee/.

Et saja aasta jooksul on toimunud tohutu hulk ekspeditsioone, millest on osa võtnud väga suur hulk teadlasi, valisime erialad, mis on seotud ülikooli loodusteaduslike kollektsioonidega: geoloogia, zooloogia, botaanika ja mükoloogiaga. Kuraatoritel tuli teha raskeid valikuid, et tutvustada näitusel vaid kümne tippteadlase uurimisreise, jättes ruumipuudusel kõrvale terve hulga silmapaistvaid loodusteadlasi, akadeemikuid. Need kümme teadlast esindavad eri valdkondi ja põlvkondi ning nende persoonilood toovad esile ka ajastu ekspeditsioonidele iseloomulikud jooned. Näha saab teadlaste uurimisobjekte, välitööde varustust, filmilõike ning ekspeditsioonidelt kaasa toodud loodusobjekte koos „lugudega“, nagu näiteks lennujaamas plehku pannud varaani või võikarbis lemmikloomana peetud hiidämblikku. Kuigi ekspeditsioonil on esmatähtis uurimistöö, on ette tulnud üksjagu kummalisi seiku, mis on meieni jõudnud ekspeditsioonipäevikute, kirjade, mälestuste ja legendide kaudu.

 

1920.–1930. aastate ekspeditsioonid

Toonaste ekspeditsioonide põhirõhk oli kodumaa looduse uurimisel, milleks Eesti riik eraldas stipendiume. Vaatamata sellele, et välisekspeditsioonide korraldamiseks puudus nii raha kui ka inimressurss, õnnestus botaanik Teodor Lippmaal ja paleontoloog Armin Öpikul siiski käia ekspeditsioonigrupi liikmena kaugemates paikades – Lippmaa Põhja-Aafrikas ja Öpik Gröönimaal. Eestis olid uurimisrühmad aga väikesed ning koosnesid vaid professorist ja paarist üliõpilasest. Tavaliselt liiguti mööda maad jalgsi, vahel sai edasi talumehe hobuvankri või autoga ning 1930. aastatest alates juba jalgrattaga. Kuigi välitöödel kanti rasket seljakotti ja lisaks veel plekist botanisiiri või geoloogi tööriistu, ei saanud professor loobuda valgest särgist, villastest ratsapükstest, kaabust ja isegi lipsust, sest seisus kohustas.

Elati üsna askeetlikes tingimustes: enamasti valla- ja koolimajades, harvem taludes, kus hea õnne korral võis rühmaga liituda ka professoriproua, kes võttis siis majapidamismured enda kanda. Pärast päevatööd, kui jõuti uude paika, algas öömaja otsing, mida on värvikalt kirjeldanud kaks Lippmaa naistudengit: „Jõudsime õhtul Aresse. Võõras maa ja rahvas, süda muret täis – kust öömaja saada. Esimene katse koolimajja ebaõnnestus. Šeff [Lippmaa] vaatas voodid järele ja tuli õige umbuskliku näoga meie poole. Töötamise ruum oleks ju olnud kena, kuid magamisega ei saanud leppida – pealegi oli siin õige palju lutikaid, kes oleksid sõjakäiku linlaste peale korraldanud. Üks teine mees lubas siis lahkelt toa. Meil kahel tudengil polnud just viga, saime voodid, tõime veidi heinu ja asi ants. Kuid šeff pidi leppima sellega, et heitis põrandale ühele koolitahvlile.“

 

Nõukogudeaegsed ekspeditsioonid

Eesti inkorporeerimise järel NSV Liidu koosseisu hakkasid kehtima reeglid, kus otsustav sõna oli sageli hoopis mitmesugustel võimuesindajatel. Kuna välismaailm oli teaduslikeks ekspeditsioonideks suletud, jätkasid Tartu loodusteadlased välitöid Eestis ja andsid tõsise panuse NSV Liidu kaugete piirkondade looduse tundmaõppimisse. Laienes ekspeditsioonide geograafia, mis ulatus NSV Liidu Kesk-Aasia mägi- ja kõrbepiirkondadest kuni jäise tundra ja Kaug-Ida saarteni. Tartu ülikooli kõrval kujunesid tähtsateks uurimiskeskusteks Teaduste Akadeemia instituudid.

Selle perioodiga seondub veel mõiste „reisimata reisid”, mille puhul ei antud sõiduluba, kästi muuta marsruuti või peeti teadlast üldse kahtlaseks isikuks ja tal keelati piirkonnas viibimine. Mõnikord anti aga teadlasele kaasa „abiline”, nagu Kaukasuse mägedes juhtus mükoloog Erast Parmastoga, kes metsas kolades oli sattunud Türgi piiri lähedale. Järgmisel päeval külastas teda KGB ohvitser, kes määras talle saatjaks ühe „puuraiduri“. See oli pikk ja turske mees, suur kirves õlal. Koos keerutati seeni otsides ühe puutüve juurest teise juurde, kuid mõne tunni järel “puuraidur” väsis ning heitis pikali, käskides ennast enne kojuminekut üles ajada. Järgmiseks päevaks oli Parmasto isik üle kontrollitud, kes osutuski teadlaseks, mitte spiooniks ning ta võis jälle iseseisvalt metsas liikuda. Samuti oli „kahtlane isik“ botaanikaprofessor Viktor Masing, kes oli noorena mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ega saanud seetõttu välismaale sõiduks luba. Nii otsustas Masing käia läbi vähemalt kõik NSV Liidu territooriumil asunud looduskaitsealad, mida oli rohkem kui poolsada. Seda ta tegigi ning lisaks tõi ta kaasa tohutult materjali ülikooli botaanikakogudesse.

Kaugetes ja hõreda asustusega paikades käies tuli ekspeditsioonivarustusele lisaks pakkida seljakotti piisav kogus toitu ning muud olmeks vajalikku. Selle aja ekspeditsioonide põhivarustusse kuulus tingimata presentriidest suurte taskutega tuulejakk ehk sturma, soe madrusesärk ja metallraamiga seljakott „Jermak”. Elati suurtes telkides, mis paduvihmaga ei pidanud paraku vett, süüa tehti lõkkel ja kuivtoidumenüüle vahelduseks käidi ise küttimas või kalastamas. Ekspeditsioonidel koguti tuhandeid kivimeid, taimi, samblikke, seeni, looma- ja linnunahku ja palju muud, mis pakiti kastidesse ning saadeti raudteetranspordiga Eestisse.

 

Tänapäevased ekspeditsioonid

Kuidas saavad välitööde kogemuse aga tulevased loodusteadlased? 1960. aastal pandi alus Eesti noorte loodusteadlaste kompleksekspeditsioonide traditsioonile, millest esimest juhtis erandlikult Lennart Meri, kes oli osav läbima nõukogulikku bürokraatiat. Esimesel Kaug-Ida ekspeditsioonil tuli lisaks teaduslikule uurimistööle teha kohapeal ka „kultuurhariduslikku valgustustööd” vastavalt uurimisreisi rahastanud Eesti NSV komsomoli keskkomitee suunistele. Meri on kirjeldanud seda ekspeditsiooni oma reisiraamatus „Lähenevad rannad“ ning sellest on „Tallinnfilmis“ valminud ka dokumentaalfilm. 1960.−1970. aastatel toimus kuus noorteadlaste kompleksekspeditsiooni ning seal käinud teadlastest võrsus hiljem mitu akadeemikut. Vahepeal katkenud traditsioon taastati 2011. aastal, kui edukamad loodusteaduste doktorandid said osaleda Islandi-ekspeditsioonil. Kokku on nüüd toimunud neli noorteadlaste ekspeditsiooni, millest viimane viis 2018. aastal Réunioni saarele.

Praeguses Eestis on loodusteaduslike ekspeditsioonide sihtpiirkondade ring tohutult avardunud. Tartu ülikooli teadlased on osa võtnud suurtest rahvusvahelistest loodusuuringutest, mis on võimaldanud neil osaleda ekspeditsioonidel Vaikse ookeani saartele, troopilisse Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Antarktikasse ja Arktikasse.

Kuigi tehnika areng on teadlaste tööd vägagi kergendanud ning loodust ja keskkonda uuritakse üha täpsemate seadmete abil, on ka tänapäeval loodusteadusliku ekspeditsiooni ettevalmistamine üsna kulukas ja aeganõudev ettevõtmine. Hankida tuleb arvukalt kooskõlastusi, koostada mahukas dokumentatsioon ning täpselt järgida asjaomaseid rahvusvahelisi regulatsioone, kohapealsete võimuorganite ettekirjutusi ning hõimupealike nõudmisi. Siiski ei ole kaugetes ja kultuuriliselt võõrastes piirkondades päriselt kadunud ohud – meie teadlastel on tulnud seista püssitoru ees, neid on ahvatletud tarbima kanepit või on tulnud rinda pista keeruka troopikahaigusega, millest vabanemine kujunes tõeliseks katsumuseks.

Samas ei ole ekspeditsioonilt enam vaja kaasa tuua kilode või tonnide kaupa näidiseid – tänapäeval piisab organismi DNA-uuringu tegemiseks ka imeväikesest osakesest ning kaasaskantav aparatuur võimaldab analüüse teha juba ekspeditsiooni käigus. Nii mahubki kogu uurimistööks vajalik materjal ühte seljakotti.

 

Tekst: Inge Kukk

Foto: Botaanik Teodor Lippmaa uurimisretkel Põhja-Aafrikas 1930. aastal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga