Bangladesh on nii odav, et koguni paadunud seljakotireisijad peatuvad siin keskmise tasemega hotellides ning söövad restoranides, leidis Rutt Veide.
Bangladeshi pealinn Dhaka tervitab meid tohutu rahvamassi, läppunud õhu ja meeletu sagimisega. On reede hilisõhtu lennujaamas.
Bangladesh on Eestist umbes kolm korda suurem moslemiriik, mille üsnagi tagasihoidliku suurusega territooriumile mahub enam kui 156 miljonit elanikku. Neist 13 miljonit elab riigi pealinnas Dhakas. Ülerahvastatus torkab silma igal sammul. Seda tunnistavad ka kohalikud.
Esmapilgul hämmastab Dhaka isegi India kogemusega reisijat. Tänavad on kaetud ühtlaselt paksu rämpsukihiga, mille peal tallavad läbisegi nii inimesed kui loomad. Kõnnitee servad on palistatud pappkarpidest ja koormakilest meisterdatud onnidega, mille ees käib vilgas elutegevus – kes keedab lõkkel süüa, kes tühjendab keha, kes kantseldab lapsi. Sõidutee on otsast otsani täis kõikvõimalikke sõiduvahendeid: paarikümneaastavanused TATA bussid ning veoautod, motorollerid, beebitaksod (baby taxi – kolmerattaline kabiiniga motorolleri baasil ehitatud sõiduk), velorikšad, vankrid, kärud ja sekka mõni Lexus või Land Cruiser. Käib pidev tuututamine. Imekombel paistab liiklus isegi toimivat ja seda ilma avariideta!
Bangladesh on maailma vaeseimate riikide nimistus üsna kõrgel kohal, mis teeb seal reisimise vägagi taskukohaseks. Isegi paadunud seljakotireisijad peatuvad keskmise tasemega hotellides ning söövad restoranides. Näiteks üks öö Dhaka kesklinna hotelli konditsioneeriga toas kahele inimesele maksab 1200 takat (~176 Eesti krooni) ning korralik hommikusöök 80 takat (12 Eesti krooni).
Üldse tunneb valge inimene end Bangladeshis reisides staarina – ilma suurte tähelepanuavaldusteta ei ole lihtsalt võimalik minutitki liikuda. Kõikjal saadab sind 20–30-liikmeline peamiselt noorematest meestest koosnev saatjaskond, kes kõik tahavad sinuga rääkida, sind võib-olla katsuda ning sind mobiiliga pildistada. Tundub, et igal Bangladeshi elanikul on mobiiltelefon!
Õnneks ei ole bangladeshlased nii pealetükkivad kui näiteks inimesed kõrvalasuvas Indias. Suurem osa vaatab valgeid turiste siiski vaikides eemalt. Valge inimese populaarsus tuleneb tõenäoliselt turistide vähesusest. Hoolimata turismihooajast ei kohta me enne reisi eelviimast päeva ühtegi heledanahalist inimest. Turistid lihtsalt ei käi Bangladeshis. Kahjuks mängib selles suurt rolli ülikehv infrastruktuur ning valitsuse olematu turismipoliitika. Sellegipoolest on Bangladesh oma kauni loodusega suurepärane paik ehedaid elamusi otsivale ja spartalike tingimustega leppivale reisijale.
Bangladeshiga tutvumiseks tuleks kindlasti varuda vähemalt kuu aega. Kuna meie käsutuses oli ainult kaks nädalat, siis piirdusime Sylheti ja Chittagongi piirkonna külastamisega.
Esmalt tahtsime ära näha riigi kirdeosas asuvad teeistandused. Selleks tuleb sõita „tee kuningriigina“ tuntud linna, mis kannab nime Srimongol. Olime Lonely Planeti info põhjal otsustanud peamiselt liikuda rongidega, kuna need pidid enam-vähem usaldusväärsed transpordivahendid olema. Bussisõidu suurematel maanteedel võrdsustab LP enesetapuga. Pärast väiksemat sorti segadust araabia numbritega õnnestus osta 580 taka (~85 Eesti krooni) eest Dhaka Kamlapuri raudteejaamast pilet öörongile 1st sleeper AC vagunisse. Meie kupee meenutas mingil määral nõukaaegse Moskva rongi kupeed, kuid oli viimase väga vana ja väsinud sugulane. AC kohta täitsid kaks lakke kruvitud ventilaatorit. Rong väljus õigel ajal.
Srimongoli saabus rong kell 3 öösel. Olime teinud väikese valearvestuse – lootsime hoopis päikesetõusuks kohale jõuda. Perroonile astudes oli küllaltki kõhe tunne. Ooteplatvorm oli täis kaltsudes püssidega mehi, põlesid lõkked. Ja meil polnud aimugi, kus võiks asuda lähim hotell.
Õnneks märkasime meiega samast vagunist väljunud viisakalt riides ning intelligentse välimusega härrasmeest. Otsustasime tema käest teed küsida. Härrasmees kuulas vaikides meie juttu ning vangutas pikalt pead. Valged turistid üksinda võõras kohas ja veel öösel – see oli ennekuulmatu ning tema sõnul ka väga ohtlik tegu. Kuna talle tuldi raudteejaama autoga vastu, siis pakkus ta meile võimalust linna hotellini sõita, millega me loomulikult rõõmuga nõus olime.
Juba autos pakkus härrasmees meile võimalust ööbida tema lähedalasuvas bungalow’s. Kuna kell lähenes poole 4-le hommikul ning meil paremaid variante polnud, siis jäime pakkumisega nõusse. Bungalow poole teel olles selgus, et meie heategijaks on piirkonna kolme suure teeistanduse – M.M.Ispahani Ltd. direktor, kellest sai meie võõrustaja järgnevaks kolmeks päevaks. Tänu temale avanes meile harukordne võimalus tutvuda teeistanduste köögipoolega ning õppida tundma tee valmistamise saladusi. Harilikult on teeistandused külastajatele suletud ning sinna pääsemine võimatu.
Kolme Ispahani valdustes veedetud päeva jooksul tutvustas hr Mustafa meile nende firma kõiki teeistandusi, teevabrikuid ja muid kohalikke vaatamisväärsusi. Ispahani teeistandused on üle saja aasta vanad ning toodavad musta teed. Tänapäeval läheb kogu toodang kohalikuks tarbimiseks. Aastakümned tagasi eksporditi aga suurem osa toodangust NSV Liitu. Teeistandustes käib vilgas töö aastaringselt: 15. märtsist kuni 15. detsembrini korjatakse teepõõsastelt lehti, ülejäänud ajal toimub põõsaste hooldamine. Teepõõsas annab saaki (uusi lehti) iga seitsme päeva tagant. Teekond põõsast pakendini võtab aega umbes ööpäeva, sõltuvalt õhutemperatuurist ning -niiskusest.
Musta tee valmistamisel on märksõnaks hapnik. Kõigepealt lastakse teelehtedel suurtes vannides umbes 18 tundi seista, mille käigus niiskusetase lehtedes väheneb. Seejärel lõigatakse teelehed ribadeks ning jäetakse kuni tunniks ajaks õhuga reageerima – oksüdeeruma. Järgneb tund poolteist kuivatis ning seejärel sorteerimine ning pakendamine. Pakendatavate teelehtede niiskusesisaldus on langenud 72 protsendilt 4-le. Huvitav kogemus on ka tee degusteerimine, mis meenutab paljuski veini degusteerimist. Hinnatakse tee värvi, lõhna ja maitset.
Srimongoli piirkonnas viibides tasub kindlasti veeta päev ka Lowacherra rahvuspargis, kus on üsna suur võimalus näha erinevaid linde-loomi. Mõnetunnise jalutuskäigu jooksul õnnestus meil jälgida gibonite (ahvid) perekonna toimetusi ning ära sai nähtud ka paar keskmise suurusega madu.
Kuna transport on Bangladeshis natukene kahtlane, siis otsustasime hakata aegsasti lõunasse Chittagongi, riigi suuruselt teise linna suunas liikuma. Järjekordselt öörongiga. Nüüd olime natuke targemad ja veendusime eelnevalt, et rong ei jõuaks sihtkohta enne päikesetõusu. Öö rongis polnud just kõige meeldivam. Külmalaine tõttu oli väljas tohutu paks udu ning olematu nähtavus. Sellest hoolimata sõitis rong kohati üsna kiiresti ning loksus ja kolises kohutavalt. Und ei tulnud ja eriti pärast väikest kokkupõrget tundmatu objektiga kippusid mõttesse koledad pildid raudteekatastroofidest. Õnneks saabusid õigepea hommik ja Chittagong.
Hotelli jõudes otsustasime leida kohaliku reisikorraldaja, kes viiks meid Chittagong Hill Tractsi aladele hõimurahvaid vaatama. Kuna Myanmari piiri lähistel asuvatesse mägedesse minekuks peavad kõik välismaalased eelnevalt loa taotlema, siis tundus reisikorraldaja kasutamine hetkel lihtsama variandina.
Esmalt lihtsana näiv ülesanne osutus üle ootuste keeruliseks. LP toob ainsate reisikorraldajatena välja kolm ettevõtet ning needki asuvad Dhakas. Meie hotelli administraator teadis rääkida, et Chittagongis on küll üks selline mees ja tema kontor pidavat ka üsna lähedal asuma, kuid ainus, mida ta teab, on mehe nimi ning tänav, kus kontor asub. Sellise teadmisega varustatutena asusime hr Didari otsinguile. Bangladeshis on väga keeruline mingit kohta leida, kuna majadel ei ole numbreid. Aadressi moodustab asula ning tänava nimi, millele on lisatud vastavalt ettevõtte või siis seal resideeruva isiku nimi. Olles tund aega mööda Jubilee tänavat kõndinud, astusime meeleheites sisse ühte uhkemana näivasse hotelli, et teed küsida. Ja jällegi naeratas meile õnn! Administraator tundis hr Didari isiklikult. Mõni aeg hiljem istusimegi Ecotoursi tagasihoidlikus kontoris ning leppisime järgneva nelja päeva sisustamises kokku.
Kahjuks selgus, et Bandarbani (Chittagong Hill Tracts) külastamiseks vajamineva loa saamiseks ei ole meil jäänud piisavalt aega. Taotlus tuleb sisse anda hiljemalt kolm päeva enne plaanitavat retke. Selle asemel pakuti meile võimalust külastada lähemal asuvat Rangamati piirkonda, kuhu pääsemiseks saab loa kiiremini. Rangamati on Chittagongist umbes 80 km ida pool asuv küla, mille asukad elavad laialipillutatutena 1960. aastal paisutatud Kaptai kunstjärve arvukatel saartel. Piirkond on maaliline. Järve äärt palistavad banaaniistandused ning troopilised metsatukad. Järvel toimetavad kohalikud kalamehed ning kõikjal liiguvad erinevate suurustega arhailised veesõidukid. Huvipakkuvad on ka traditsioonilised bambushütid ning bambusest ehitatud budistlikud palvelad.
Päev enne Rangamatisse sõitu kulus Chittagongiga tutvumiseks. Varahommikul seadsime sammud Karnaphuli jõe ääres asuvale kalaturule, kus käis vilgas kauplemine kõikvõimalike jõe- ja mereandidega. Valik oli tõesti rikkalik ( ja suuremalt osalt ka tundmatu). Kalaturu vahetus läheduses asus „laevatööstus“, kus meistrimehed iidsel moel käsitsi laudu hööveldasid ning neist siis üsna suuremõõtmelisi (kuni 30 m) traalereid kokku klopsisid. Ühe kalapaadi ehitamiseks kulub orienteeruvalt kuu aega ning aluse võib endale soetada umbes 50 000 krooni eest.
Chittagongi üheks suuremaks vaatamisväärsuseks võib pidada linnast veidi põhja pool asuvat laevade lammutust (Ship-Breaking Yards). Turistil on sinna pääsemine raskendatud, kuna kohalikud on hirmul järjekordsete välismaiste ajakirjanike ning Greenpeace’i aktivistide ees. Aastas tuuakse lammutusse umbes 200 ookeani- ja merelaeva (seda põhiliselt Singapurist), mis seal käsitsi jupp jupi haaval lahti monteeritakse. Vähegi kobedamad esemed alustades sõukruvist ning lõpetades roolirattaga müüakse siinsamas värava taga maha. Taaskasutamist mitteleidvad laevaosad uputatakse aga merelahte. Ohtlike jäätmete käitlemisest pole nemad vist veel kuulnud!
Reisi viimased päevad veetsime pealinna Dhaka hingeelu uurides. Linn on suur ja selle ühest servast teise jõudmiseks kulub tänu pidevatele ummikutele umbes kaks tundi. Kõige mõistlikum (hea hinna-kvaliteedi suhe) on liigelda beebitaksoga, mis on autoga võrreldes päris väike ning mahub igalt poolt läbi. Lühemaid otsi tasub aga sõita velorikšaga, kes küsivad oma teenuste eest 10–30 takat (1.50 – 4.50 Eesti krooni). Rikšad on siin värvikirevad ning ilusate joonistustega kirjatud. Rikšade kaunistamine on Bangladeshis omalaadne kunstiliik. Suuremates linnades on kvartalite kaupa töökodasid, kus kunstnikud maalivad, õmblevad ja kleebivad kõikvõimalikke kaunistusi jalgrattakäru ehtimiseks. Muide, uue velorikša saab omandada 2000 krooni eest.
Bangladesh on küll ülerahvastatud, vaene ja räpane, kuid siin võib näha ja kogeda midagi sellist, mida enamikus riikides pole võimalik – inimeste siiraid tundeid: lapsemeelsust, ülevoolavat abivalmidust ning erakordset ausust. Tahaks ainult loota, et selline suhtumine ei kao!