Ma jooksin üle Alpide

„See kõlab üsna jaburalt, aga ma jooksin eelmisel sügisel üle Alpide. Tegelikult veel ühe hooga üle Dolomiitide ka. Startisin Lõuna-Saksamaalt, jooksin läbi Austria ja finišeerisin Põhja-Itaalias Lõuna-Tiroolis. Aega võttis see kaheksa päeva.“ Jutustab Reigo Lehtla.

„See kõlab üsna jaburalt, aga ma jooksin eelmisel sügisel üle Alpide. Tegelikult veel ühe hooga üle Dolomiitide ka. Startisin Lõuna-Saksamaalt, jooksin läbi Austria ja finišeerisin Põhja-Itaalias Lõuna-Tiroolis. Aega võttis see kaheksa päeva.“ Jutustab Reigo Lehtla.

Selline jooks on täiesti olemas ja seda korraldab Saksa klubi PlanB juba kuuendat aastat järjest. Ette rutates võib ära öelda, et korraldus on suurepärane ja kõik toimib õlitatult. Kogu seda rändtsirkust üle Alpide transportida ja kõik need kaadervärgid iga päev kokku pakkida ja jälle üles sättida on tõsine logistiline kangelastegu.

Rada märgiti lippude ja oranži värviga. Ööbimised olid korraldatud tavaliselt spordihallide põrandal – keeruliste nimedega suusakuurortides. Soovijad võisid ööbida ka hotellides, aga päris igas linnakeses neid muidugi ei olnud. Üsna paras ports oli ka selliseid jooksjaid, keda saatis omaenese sõitev maja ja toetustiim.

Toitlustamiseks löödi üles tohutu suur telk, või siis kasutati kohalikke spordihalle. Hommiku- ja õhtusööki anti osalejakaardi ettenäitamisel. Toit oli maitsev ja seda oli täiesti piisavalt. Umbes poole võistluse pealt hakkasin koguni osa portsjonist alles jätma, kuna tundus, et ma ei kuluta neid kaloreid päeva jooksul ära.

Transalpine’i jooksul osalemiseks on kahjuks vajalik ka partneri olemasolu – tiimivõistlus. Väidetavasti on see vajalik ohutuskaalutlustel. Üsnagi mõistetav ohutusmeede, sest startijaid on ju üle 500 ja mõni neist kaoks 8 päeva jooksul muidu ära küll.

Aitamaks mõista, millega tegu, mõned arvud. Transalpine on kaheksapäevane jooks, mille käigus joostakse Saksamaalt Itaaliasse. Üle Alpide ja Dolomiitide, kokku üle 300 km, sealhulgas vertikaalselt võttes kokku 17 km tõusu. Kaheksast etapist kaks annavad ka eraldi võttes ultrajooksu mõõdu välja ja üks on täpselt maratonidistants. Ehk siis sisuliselt tuleb joosta 8 mägimaratoni järjest. Ilma trenni tegemata ei soovita minna sinna lolli mängima, katkestajaid oli palju. Paika on pandud ka kontrollajad.

PROLOOG: PÕRSAS KOTIS

2010. varakevadel leidsin, et vaja on lõpuks Transalpine’il ära käia. Olin seda mõtet juba paar aastat haudunud. 2008. aastal jooksin prooviks kaks maratoni kahel järjestikusel päeval. Transalpine tundus olevat täiesti tehtav – jalad on mul väga tugevad ja taastun suhteliselt kiiresti.

2010. aastal tundus kõik lõpuks ometi klappivat – raha oli, aega oli, vaim oli valmis ... Ainult kuramuse partner tuli veel leida. Üsna pea selgus, et ei Serbiast (töötasin mullu seal) ega ka Eestist ma omale kaaslast ei leia. Peale selle, et see üritus on füüsiliselt väga nõudlik, on ta ka ajaliselt üsna pikk ja kallis. Keskmine inimene eelistaks sama aja ja raha (stardimaks EUR 1230) investeerida pigem kahenädalasse lebotamisse Kanaari saartel.

Peale isikliku kontaktvõrgustiku ammendamist jäi üle viimane võimalus – anda end korraldajatele üles kui üksik huviline. Korraldajad koguvad neid kontakte ja jagavad teistele samasugustele. Sain neilt sadakond meiliaadressi. Umbes kuu aja jooksul saatsin täiesti tundmatutele inimestele laiali kümneid e-kirju, milles tegin vastupandamatu ettepaneku tulla ja minuga koos üle Alpide joosta. Vältisin Hispaania ja Saksa nimesid, samuti naisi. Kokku sain ainult kaks vastust, milles erinevatel põhjustel viisakalt keelduti. Tundus üsna lootusetu juhtum.

Aga äkitselt – see oli juuni algul ning regamine võistlusele oli juba sulgumas – sain ise sarnase kirja ühelt belglaselt. Ilma liigselt pead murdmata oli ta selle adresseerinud kogu nimekirjale. Kaasas foto temast ja tema tüdruksõbrast mägede taustal. Valikuvõimalust ei olnud. Haarasin härjal sarvist ja registreerisimegi kiiresti tiimi ära. Hiljem kuulsin, et ta oli peale minu veel ainult ühe vastuse saanud. Olla keegi väga ambitsioonikas sakslane olnud, kes tahtis jooksu võitma minna.

Belglane tituleeris end triatleediks. Guugeldasin hoolega, aga – nui neljaks – mingit võistlustulemust tema nimega ei seostunud. Püüdsin talt välja pressida, mis ta parim maratonitulemus on? Selgus et, nojah, ega ta tegelikult maratoni polegi jooksnud. Ja kohe mauhti Transalpine’ile!? Nunuh ...

Uurisin sellepeale, et mis ta VOmax näitaja ka on? Vastuseks küsimus, et misasi see veel on? Mingil hetkel saatis mulle oma treeningkava. See oli küll muljetavaldav – üle saja kilomeetri jooksu nädalas, lisaks veel 12 km ujumist ja 200 km ratast! Võttis kõhedaks – kuidas ma küll sellisel loomal kannul suudan püsida? Hiljem ta selgitas, et see on tegelikult ühe tema tuttava treeningkava, kes on ka mõni aasta tagasi Transalpine’il käinud – no et kui tuttavale sobis, ju siis sobib temalegi! Avaldasin selle peale ettevaatlikult muret, kas tal ikka põlved vastu peavad sellisele koormusele ja uurisin ka, et kas ta glükosamiini sööb? Pole vist vaja lisada, et ta ei olnud ka glükosamiinist midagi kuulnud. Tuginedes oma kogemustele seiklusspordi- üritustelt ja rogainidelt, instrueerisin teda varustuse osas. Tüüp lubas minu keelitamisest hoolimata alpikepid võtta ning kippus lisaks seljakotile ka vöökotti kaasa võtma. Hm, kas ta kavatseb sinna kepikõndi tulla tegema või mis?

Jaanipäeval sai õige eestlase kombel käidud korra kodumail. Kohtusin oma treeneriga, sain treeningplaani ja pärast Belgradi naasmist asusin trenni tegema. Tööl oli ka suhteliselt rahulik aeg ja sain pühenduda. Juulis ja augusti esimesel poolel tegingi tegelikult esimest korda elus tõsiselt trenni. Joosta sai peale tööd ning nädalavahetustel 4–5 korda näda- las a’ 25–35 km – vastavalt treeningplaanile. Serbia suvi on kuum, tavaline temperatuur oli 30–33 °C. Tavaliselt jooksin Sava jõe läänekaldal Obrenovaci suunas. Mäkkejookse tegin Kosutnjaki pargis. Mäetrenni jäi siiski väheks. See andis ka esimestel Transalpine’i päevadel veidi tunda.

Samal ajal sain häirivaid teateid oma partnerilt. Et tal olla mingi vana põlvetrauma välja löönud ja ta ei saavat korralikult treenida. Tegelikult kohe üldse ei saa. Et põlv on valus. Ka isiklikus elus olla tal mingid jamad. Millalgi augusti lõpul andis teada, et ta nüüd proovis korra joosta ja sai koguni neli kilomeet- rit järjest joosta! NELI!? Ega me mingile Stamina tervisejooksule ei reganud, dämmit!

Hoolimata põrgupalavusest edenesid treeningud hästi ja rahuldustundega täheldasin teatavaid füsioloogilisi muutusi. Nagu mootor oleks välja vahetatud – 1,6 bensiinimootor kaheliitrise diisli vastu. Valisin hoolega, mida süüa ja kaotasin ka mõned kilod.

Kätte jõudis september. Sõit Belgradist Ruhpoldingi võttis aega 11 tundi. Startisin kell 6 hommikul ja õhtul kell 5 olin kohal. Oleks ka veidi kiiremini saanud, ent Austrias tuli poolteist tundi liiklusummikus vahtida. Parkisin võistluskeskuses ja tundsin Jefi juba kaugelt ära. Mitte niivõrd näo kuivõrd selle järgi, et ta ... lonkas mulle vastu!

Pastapidu. Lippude sisse toomine. Korraldajad olid maru uhked, et sel aastal on osalejaid juba 26 riigist. Eesti lippu ma aga lipurivis ei näe. Lähinaabritelt – Lätist, Leedust, Soomest ja Norrast pole kedagi. Venemaalt on kaks tiimi, Rootsist ja Taanist kolm. Pakime kaasavõetava varustuse ära – iga võistleja sai selleks otstarbeks 100-liitrise Salomoni spordikoti. Punkt kell 10 tuli surnuks ja magama.

ESIMENE PÄEV

Ruhpolding – St. Ulrich am Pillersee: 36,3 km, 1,2 km tõusu ja 1 km allamäge

Stardis sadas vihma. Kontrolliti varustuse olemasolu. Sakslasi ei maksa selles osas alahinnata, valitseb ordnung! Pinev hetk oli, kui selgus, et Jef pole pikki pükse kaasa võtnud, kuid üle noatera lastakse ta siiski starti. Hea oli näha ühe- korraga nii palju nii heas vormis olevaid inimesi, kel kõigil soov Itaaliasse joosta. Muusika – jooksu tunnusmeloodiaks on „Highway to hell!“. Pauk. Läks!

Alustame vägagi mõõdukalt, kuid küm- nendaks kilomeetriks palub Jef tempo alla tõmmata. Selgub, et särk ta kileka all on märg nagu põrandakalts. Ei saa ma absoluutselt aru neist inimestest, kes tulevad puuvillaste riietega kestvussporti tegema! Keelan tal puuvilla kasutamise edaspidi, ette rutates olgu öeldud, et järgmisel päeval kandis ta uhkelt särki, milles oli 30% sünteetilist kiudu lisaks puuvillale.

Algas tõus, ilus mets, rada viib kose alt läbi. Suvalises kohas rajal teatab vineertahvel jõudmisest Austriasse. Joogipunktid on iga ca 15 km järel, neis antakse energiabatoone, banaani, apelsini, arbuusi, rosinaid ja saia. Mingil hetkel hakkab Jef rääkima kontrollaega- dest. Mulle jõuab tasapisi kohale, et talle teeb muret, kas me ikka kontrollaja sisse mahume. No kui nii aeglaselt liikuda, siis muidugi ... Kas selleks saigi siis Transalpine’ile tuldud, et nibin-nabin kontrollaegade sisse mahtuda?

Tõusust ta läheb siiski enam-vähem normaalselt üles, isegi möödume paljudest. Laskumine. Väga libe ja järsk rada, savi ja kuusejuurikad. Jef laskub oma keppidega aeglaselt nagu haige vanainimene, ootan teda ja krigistan hambaid, meist mööduvad kümned tiimid ...

Aeg 4.50, energiat kulus Polari järgi 4200 kcal. Esimene päev kaheksast on läbi. Ööbimine on kohalikus koolimajas, põrandal. Rahvas on mudane, külmunud ja kuivatab riideid ning ravitseb ville.

TEINE PÄEV

St. Ulrich am Pillersee – Kitzbühel: 33,2 km, 1,8 km tõusu ja 1,9 laskumist

Start on reeglina kell 6 hommikul ja hommikuti on ikka kaunis külm – vist 5–6 kraadi. Jagatakse stardigruppidesse, A on eliit, B on eri arvestuste esimesed 20 tiimi ja C kõik ülejäänud. Selle etapi eripäraks on, et juba mõnisada meetrit peale starti suubub rada kitsasse ja järsku kanjonisse. Halb stardipositsioon tähendab kümneid kaotatud minuteid, sestap sunnin Jefi algul spurtima. Tänane rajaprofiil on nagu kahe küüruga kaamel. Pikkuse poolest suhteliselt lühike.

Päev kulub Jefi järele oodates ja loodust nautides. Rada kulgeb suuresti mööda metsahooldusteid, ilm on ilus ja vaated ka. Lumepiir on Alpides 1,7 km peal. Jefi vaevalist laskumist vaadates tilgub süda jälle verd – kahju on sellist piinamist pealt vaadata. Aeg 5.53, energiakulu 4300 kcal.

Ööbimine on seekord hotellides, olime endale eelnevalt broneerinud toad ühes täitsa hubases võõrastemajas. Kogu mööbel on käsitsi lilli täis joonistatud ja põrandatel ehedad kaltsuvaibad. Omanik on üks iidvana Austria mutike, kes valdab ainult saksa keelt.

Õhtusöök spordihallis, satume ühte lauda rootslastega, kellest üks kurdab, et ta partner ei jaksa joosta ja on tal nagu ankruks kaasas. „Ma tean mida te tunnete ...“ tuleb selle peale nohuravimi reklaam meelde.

Õhtul hotellis rebin kaks varbaküünt maha – see on tühiasi, paar aastat tagasi kaotasin kümnest küünest seitse. Otsin homseks raskeks päevaks välja oma salarelva – Sealskinzi sokid. Käiku läheb kolmas paar jalatseid, mul on kaasas kaks paari Salomone ja üks paar vanu äraproovitud Asicseid. Seljas kannan Crafti riideid ja Salomoni joogisüsteemiga seljakotti.

KOLMAS PÄEV

Kitzbühel – Neukirchen am Großvenediger: 47 km, tõusu 2,3 ja laskumist 2,1 km

Äratus kell pool viis. Jef teatab mulle, et ta peab loobuma ja ei saa enam edasi joosta. Võtan selle teate vastu hästivarjatud heameelega. Viimane temapoolne heategu on, et ta tuleb koos minuga starti ja ma pääsen niimoodi stardikoridori. Jef jookseb mõnisada meetrit ... ja ta pöörab otsa ringi.

No hard feelings. Ta oli mu pilet Transalpine’ile! No nüüd ma alles panen! Panengi. Annan eufoorias gaasi. Rajaprofiil on sel päeval kahe kõrge küüruga kaamel ja esimest laskumist võtan madallennul. Lendangi niimoodi kuni 26 kilomeetrini. Siis jõuab kohale, et olen paraja haamri saanud – ultrat tuleb ikka peaga joosta! Püüan end koguda ja ukerdan lumistel harjadel vaikselt edasi. Nii kõrgel ei ole sel jooksul varem olnud, üle kümne kilomeetri kulgeb rada üle 2000 m kõrgusel. Ka on tänane distants terve jooksu pikim. Kaotan kõvasti aega ja kohti, mägilased traavivad must mööda karjakaupa. Jah, Jef tegi õigesti, et katkestas – tänast päeva ta poleks enam üle elanud, see oli mullegi raske. Aeg 7.43. 5940 kcal.

NELJAS PÄEV

Neukirchen am Großvenediger – Prettau im Ahrntal: 43,9 km, tõusu 2 km ja laskumist 1,4 km

Finišis selgitan korraldajatele, et mu partner kahjuks oli sunnitud katkestama ja mis siis nüüd saab? Kästakse omale uus partner leida. Kerge öelda, raske teostada.

Uurin õhtul protokolli ja leian, et too kiirem rootslane on kah üksi lõpetanud. Kahjuks ma teda õhtu jooksul üles ei leia, ei leia ka järgmisel hommikul. Üksi starti ei lasta! Kui ma nõutuna ümber stardikoridori tiirutan ja korraldajaid tüütan, pannakse mind lõpuks punti ühe äsja kokkuklapitud tiimiga. Mõlemad olla oma partnerite jaoks liiga aeglased olnud. Austerlased. Krimpsus mutike ja õllekõhuga vanamees. Olgu ka kohe ära öeldud, et kumbki neist Transalpine’i ei lõpetanud.

Mind panevad nad paika kohe esimese lausega. Ah et Eestist? Oot, kas see on osa Venemaast, mis hiljuti iseseisvaks hakkas? Märgin seepeale malbelt, et eestlastele üldiselt eriti ei meeldi, kui neid Venemaa osaks peetakse. Nojah, kui nemad veel koolis käisid, siis oli see osa Venemaast. Aga mina äkki ei ole kuulnud, et Anschluss oleks ära tühistatud, mõtlen, ei ütle aga midagi – mul on tiimi vaja.

Jooksu mõttes on mu uued sõbrad umbes seesama nagu vana hea Jef. Mutike on ikka eriti nõder ja ei jaksa ülesmäge kohe üldse. Püüan ikka viisakas olla, teen kauneid loodusfotosid, istun, puhkan, sobitan teiste jooksjatega juttu ... ühesõnaga, löön aega surnuks, kuidas oskan. Püüan oma kalli tiimiga ikka silmsidet hoida.

29. kilomeetril algab aga järsk tõus ja siin, lumetormi sees ma ei suuda neid enam järele oodata – lihtsalt külm võtaks ära muidu. Lähen üle tipu, küll ma enne finišit ootan neid järgi, mõtlen. Tipu lähistel (2670 m) on keegi nais- terahvas ära nõrkenud, fooliumisse pakitud ja ootab, et päästeteenistus ta kanderaamile korjaks.

Laskun kiiresti ja naudin seda täiega. Teisel pool mäge vihma sajab ja vastik on oodata. No ei paista kuskilt neid austerlasi. Lasen jälle suured rahvahulgad endast mööda. Lõpuks valin välja ühe reipama sammuga liikuva saksa tiimi ja ajan end neile ligi. Selgitan soovi nendega koos finišeerida ja õnnestubki veenda neid oma üllastes kavatsustes. Viimased viis kilomeetrit läbimegi koos. Paar kilomeetrit enne lõppu siseneme Itaaliasse. Tegemist on Lõuna-Tirooliga, tegelikult elab siin „saksa keelt kõnelev elanikkond“. Aeg 8.03, 5890 kcal.

VIIES PÄEV

Prettau im Ahrntal – Sand in Taufers: ca 35 km, tõusu 1,8 ja laskumist 2,4 km

Lõpuks saan oma rootslasel sabast kinni ja tal pole midagi koos jooksmise vastu. Nonii, lõpuks on mu unistus täitunud ja järgmisel päeval olen nõrgemaks lüliks enamasti mina – seda tõusude peal. Laskumistel ma ei näe aga kedagi, kes minuga ligilähedastki kiirust suudaks arendada.

Eelmisel õhtul on rajameister pidanud rada muutma, sest üks vihane maaomanik peletas rajamärkijad oma maalt minema. Rada pikeneb umbes 5 km ja 500 kõrgusmeetri võrra. Tühiasi – selliseid muudatusi on teistelgi päevadel olnud, seepärast ei vasta ka jooksu veebiküljel olevad profiilid ja rajaandmed päriselt tõele.

Umbes 30. kilomeetril saame tänu kiirele (Jonase sõnul brutaalsele) laskumistehnikale kätte teise tugeva Rootsi tiimi, mis Jonasele iseäranis suurt heameelt teeb. See päev osutub ka ainsaks korraks, kui minu esitlus Transalpine’i klipi vääriliseks hinnatakse – nad püüavad ikka midagi erakordset sinna peale saada ja ju ma siis seekord hüppasin üle lati. Neid klippe saab juutuubist vaadata Transalpinerun kanalilt.

Kolm kilomeetrit enne lõppu püüame kinni naiste kolmanda tiimi (nood tunneb kaugelt ära punaste lehvivate juuste järgi). Viimasel kilomeetril pressivad need siiski taas mööda, olen end täiesti tühjaks jooksnud ja ei suuda enam ülesmäge kiirendada. Lõpuks ometi üks korralik jooks! Aeg 5.12, 4410 kcal.

KUUES PÄEV

Sand in Taufers – St. Vigil: 39,7 km, 1,5 km tõusu ja 1,2 laskumist

Revideerin tõsiselt oma seljakotti, asi on lõpuks jooksuks pööranud. Maha jääb Sonimi telefon (162 grammi) ja kaamera (203 g) – enam pole pildistamiseks aega! Välja lendab ka varusärk ja energiabatoonid. Kaalun mõtlikult salvrätikute pakki – no las see esialgu jääb... Hommikul saan aga teada, et Jonase partner on vahepeal surnust üles ärganud ja tahab jälle joosta – kuigi lõpetajana ta niikuinii enam kirja ei lähe. Halvad uudised minu jaoks, aga mis teha. Lastaksegi meid siis kolmese tiimina starti. See päev on tegelikult kahe mäestiku vaheline lõik – siirdumine Alpidest Dolomiitidesse.

Mõne mehe arvates oleks võinud meid selle asemel bussiga edasi visata.

Tõepoolest, esimesed 20 km on surmigav asfaldijooks, rada viib isegi paarist linnast läbi, kus peab fooride taga ootama. Ja siis algab mägi. Olen end seni tagasi hoidnud ja oma rootslasi ikka järele oodanud, aga ka Jonas tundub täna vormist väljas olevat. Tõusu peal ei viitsi neid enam järele oodata ja teen edasi juba oma jooksu. Otsustan, et eks võtan enne finišit jälle kellegagi kampa. Hirm disklaffi saada on ikkagi suur – ega ma selleks siia ei tulnud, et DQ saada!

Lähen päris hoogu ja möödun paljudest. Eriline maiuspala on laskumine, kus minu perspektiivist kõik nagu aegluubis liiguvad. Paar kilomeetrit enne lõppu võtan jälle punapäise naiste kolmanda tiimi kinni ja seekord pole neil enam šansse – laskumine kestab peaaegu lõpuni välja. Püüan ühe hispaanlaste tiimiga koos lõpetada – et juhul kui korraldajatega ütlemist tuleb, siis saaksin õiendada, et jooksin nendega koos. Aeg 4.57, 4080 kcal. Jonas tuleb 26 minutit hiljem, Per veelgi hiljem – ka nemad on rajal lahku läinud.

SEITSMES, EELVIIMANE PÄEV

St. Vigil – Niederdorf im Pustertal: täismaraton 42,2 km, nii tõusu kui laskumist 2 km

Stardikoridori pääsen seekord sel viisil, et väidan oma partneri(d) seal juba ees olevat. Ees on täismaratonidistants, pluss 2 km tõusu ja laskumist – üle kahe terava tipu. Jooksu kauneimad vaated. Üleüldse on Dolomiidid palju kaunimad kui Alpid. Nagu nimigi ütleb, on tegemist dolomiitkaljudega. Alpid seevastu on kaetud okastraataedadega, lehmade täissitutud mägikarjamaade ja kuusemetsaga. Kui teil on valida, kuhu matkama minna, siis valige kindlasti Dolomiidid!

See päev läheb paraku ajalukku kui üks rängimaid dieediga altminekuid minu sportlasekarjääris. Joon nimelt enne starti mingit kahtlast Serbia mineraal- vett, mis maitseb umbes nagu Läänemere vesi ja on seetõttu tugevalt laksatiivse toimega. Nii tugeva, et jaksan stardist vaevu joosta lähima metsatukani. Ja see ei jää ainsaks peatuseks. Esimese tosina kilomeetri jooksul teen sarnaseid peatusi tükki kuus. Tempole ei jäta see muidugi mõju avaldamata ja esimesse toitlustuspunkti jõuan ikka üsna viimaste seas.

TP-s tangin end ning olemine pole enam nii hõre, ju sai siis mineraalvesi viimase tilgani kehast väljutatud. Algab tõus ja asun oma kaotatud positsioone hoolega tasa tegema. Pole varem ega hiljem nii paljudest mööda trüginud, nagu sel päeval. Teen mis suudan, kaotatud aega aga tasa enam ei tee ja Jonast ma kätte ei saa. Viimased viis kilomeetrit mööda asfalti on minu jaoks eriti ränk. Tundub, et korraldajaid paarisolemine enam nii väga ei huvita. Aeg 6.05, energiakulu 4780 kcal.

KAHEKSAS JA VIIMANE PÄEV

Niederdorf im Pustertal – Sexten: 33,4 km, tõusu 1,3 ja laskumist 1,1 km

Nüüd pole tagasi hoida enam midagi, tuleb panna, nagu torust tuleb. Raja- profiiliks on ühe küüruga kaamel. 18. kilomeetril nabin kinni naiste kolmanda tiimi ja 25. kilomeetril ka naiste teise tiimi – nood on blondid tüdrukud ja ka hea orientiir. Korra panen laskumisel ka kägarasse – jalg jääb juurika taha kinni ja lendan pea ees võssa, kuid ei kaota sellega üle paari sekundi ning jäädavaid tervisekahjustusi ei saa. Viimased 8 kilomeetrit on küll mööda asfalti, kuid kergelt langeva profiiliga ja seega üleelatav. Finiš. Aeg 4.06, 3260 kcal. Jonas ja Lars-Ake edestasid mind vastavalt 17 ja 19 minutiga, naiste võitjatest jäi puudu neli ja pool minutit.

Jooks kulges minu jaoks tõusvas joones, kurnatust ja vigastusi ei olnud ning tegelikult oli mul siiralt kahju, et see nii ruttu otsa sai. Olen veendunud, et edaspidi oleksin oma positsiooni ainult parandanud. Transalpine’i tulemused on esitatud üsnagi segasel kujul ja neist on esmapilgul raske sotti saada. Üksinda finišeerijad ei olegi lõpp-protokollis kohaväärilisteks tunnistatud, samuti on kategooriaid palju (mehed, seeniorid, master-seeniorid, segatiimid ja naised) ja need on kõik eraldi esitatud.

Minu lõpptulemuseks on 46 h 53 min, mis meeste põhiklassi tiimide arvestuses oleks andnud ca 35. koha, või siis seeniorite hulgas 29. Kui hinnata, palju sai aega kaotatud oma partnereid järele oodates, siis võimetekohane aeg oleks võinud olla ehk isegi 5–6 tundi kiirem. Oleksid aga teatavasti spordis ei maksa ja protokolli neid ei kanta. Võitjate (UK) aeg on 28 h 29 min – minu jaoks tulemus teiselt planeedilt. Nad võitsid kõik etapid. 267 alustanud tiimist lõpetas jooksu 184 tiimi ja 75 üksikjooksjat. Katkestajaid seega 17%.

Väidetavasti on Transalpine üks raskemaid Euroopas korraldatavaid võistlusi üldse. USAs on sellest juba eeskuju võetud, seal joostakse üle Kaljumäestiku (Transrockies Run) – kontseptsioon on sarnane, ainult ööbimine on seal telkides. Transrockies on siiski lühem ja kergem jooks kui Transalpine.

Mis edasi? Välja on hõigatud Trans-Kilimanjaro Run, mis ei toimu küll enne 2012. aastat. Jah, 21. sajandit võetakse mägesid joostes, RIP mägironimine!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga