Lumeaaret vallutamas

Nepal, juba seitsmendat korda, aga seda matka ei anna ühegi eelnevaga võrrelda. Madis Konsap kirjeldab rasket teekonda maailma kõrguselt kolmanda mäe jalamile – 8586 meetri kõrgusele Kanchenjungale.

Nepal, juba seitsmendat korda, aga seda matka ei anna ühegi eelnevaga võrrelda. Madis Konsap kirjeldab rasket teekonda maailma kõrguselt kolmanda mäe jalamile – 8586 meetri kõrgusele Kanchenjungale.

Raja alguspunkti Taplejungi (1820 m) jõudmiseks tuli meil varahommikul Katmandust 35 minutit lennata Nepali idapiiril olevasse Bhadrapuri. Sellele järgnes ligi kümnetunnine džiibisõit peadpööritavalt serpentiinirohkel mägiteel. Keskpäeval läbisime Ilāmi teekasvatuspiirkonna. Kogu ümbruskond oli silmapiirini kaetud istandustega. Parimat Nepali teed tootvatele nõlvadele istutati esimesed põõsad alles viiekümnendate aastate lõpus. Teisel pool piiri Sikkimis asub samal kõrgusel Himaalaja eelmägedes väga kuulus Darjeelingu teekasvatuspiirkond. Tuntuse tulemuseks on see, et ametliku 10 000-tonnise aastatoodangu asemel müüakse maailmaturul „piirkonnast pärinevat teed“ kokku 40 000 tonni. Autosõidu ainsaks plussiks sai asfalt, mis oli Nepali tavateede kohta ebaharilikult korralik. Enne Taplejungi ootas mussoonvihmade tekitatud maalihetes lõhutud trass. Mudastes aukudes hüplevas autos kannatades jõudsime sügavas pimeduses kohale.
  1. 1. oktoober: Taplejung–Sinwa (980 m)
Meie neljaliikmelist gruppi Eestist täiendasid giid ja kaks kandjat. Matk algas enam kui kilomeetrise laskumisega. Kivine tee oli libe ja väga järsk. Keskpäevases palavas praadimine võttis parajalt läbi. Jõudsime suure jõeni ja ületasime pika raudsilla. Temperatuur tõusis 36 kraadini. Õhtu saabudes olime teel olnud kaheksa tundi. Higi valasime ohtralt ning päeva lõpuks sai jaks päris otsa. 2. oktoober: Sinwa–Chiruwa (1270 m) Hommikul varjas päikest mäeahelik ja pärastlõunal hoidis hullemat lõõska pilvkate. Lõunapeatuse ajal sadas tihedat vihma. Olime kenasti katuse varjus. Teekond sai üheteist ja poole tunni pikkune. Püüdsime tasa teha esimese päeva mahajäämust graafikust ning teekonna viimane osa jäi pimeda kätte. Umbes tunni marssisime pealampide valgel porisel libedate kividega kaetud rajal. Toetasin käimiskepi hooletult kitsa raja servale, kus polnud enam midagi pidamas. Matkakepp murdus ja sadasin kaldaäärest alla. Õnneks sain juurikatest ja okstest kinni ning kaaslased said mu rajale tagasi tõmmata. Hea, et valitseva kottpimeduse tõttu allateed ei näinud. Peatuspaika jõudes avastasime saabastest sinna pugenud kaanid. Tänu hilisele mussoonile olid need kõige pisematest aukudest läbi pugevad 3–5 sentimeetri pikkused poripruunid tegelased meie edaspidise teekonna pidevad kaaslased. Minu viie kutsumata kostilise halastamatu eemaldamine jättis jala tükiks ajaks veritsema. Verejooksu hoidnuks ära see, kui kaan end täis imeb ja ise jalalt lahkuda suvatseb. Seda lõbu ei tahtnud meist keegi neile lubada. 3. oktoober: Chiruwa–Lelep (1750 m) Rada algas järsu tõusuga. Suured maalihked olid tee päris ära lõhkunud. 2015. aasta 25. aprilli suur Nepali maavärin raputas tugevalt ka siinse piirkonna ebastabiilsema pinnasega mäenõlvu. Järgnenud mussoonvihmad tõid kaasa hulgaliselt maalihkeid. Mitmete kohtade ületamine osutus vägagi ohtlikuks. Meie giid andis kohaliku kogukonna juhtidele teada, et taolistele korrastamata radadele turistid ei tule ning tulu nendelt jääb teenimata. Juba ennelõunal olin omadega päris läbi. Lõunasöögipaigani laskusime ülilibedal savipinnasel ja kivikamakatel umbes 150 meetrit. Pärastlõunal ületasime vana roostes tugitrossidega kipaka silla, mis oli enam-vähem käepäraste materjalidega taastatud. Uus uhke rauast rippsild lebas jões. Sellega sai vihmarohkel suvel hakkama poolt mäenõlva kaasa haaranud maalihe, mis viis kaasa jõe ühte kallast toestanud betoonkonstruktsiooni. Ka täna õnnestus mul üle rajaääre alla sadada. Püüdsin puhkuseks suurele kivile toetada, kuid libisesin ja kaotasin tasakaalu. Õnneks pidas kukkumishoo kinni pisut allpool kasvanud randmejämedune puu, muidu oleks veeremine võinud lõppeda sadakonna meetri pärast mäslevas mägijões. Rajale tagasi sain omal jõul. Vahetult enne pimedat jõudsime ööbimiskohani. 4. oktoober: Lelep–Gyabla (2730 m) Vettinud rododendronimets. Puud väänlesid mööda maad ja tõusid nõiametsa kombel kõveriti ülespoole. Jämedamaid tüvesid kattis paks roheline samblakiht. Kõikjal tilkus ja kaljuseinu pidi voolas vesi. Habesammal lehvis tuules. Kivikamakad rajal olid porised, ligased ja vastikult libedad. Viimane tõus ööbimiskohani jõudmiseks tundus lõputu. Lõpuks lõppes mets ja kuru tipul lehvisid palvelipud. Olin Nepalis seitsmendat korda. Ühelgi varasemal aastal polnud matkarada nõnda raske. Suured ja väga suured kivid vaheldumisi musta püdela pori ja rohke loomasitaga, millest mööda loovimine eriliselt kurnas. Kõik riided ja asjad olid märjad, sest veeuduses ööõhus polnud võimalik midagi kuivatada. Isegi päeval paistev päike ei aidanud. 5. oktoober: Gyabla–Ghunsa (3427 m) Jätkus samasugune teekond nagu eile, mägedele omaselt üles-alla. Enamasti küll üles, nii umbes seitsesada meetrit tõusu eilsega võrreldes. Viimane teeosa osutus eelnevaga võrreldes väga meeldivaks – lai kruusane rada ning kõrged kadakad kahel pool kasvamas. Sadas küll vihma, kuid umbes kahekümnekraadine temperatuur lubas kerges riides kulgeda. Maastik meenutas kodust Saaremaad. Läbisime inimtühja ja pisut lääpas majadega küla. Eemalt paistis väike puust hoonetega budistlik klooster, palvelipud lehvisid katuste kohal. Ületasime pika raudsilla ja jõudsime piirkonna suurimasse külla nimega Ghunsa. 6. oktoober: Ghunsa Tänane päev sai aklimatiseerumis- ja puhkepäevaks. Tõusime küla kohal kõrguval kaljul 3600 meetrini. Nautisime vaateid ja soojendasime end päikese käes. Õhtu läks päris jahedaks. Kohalikus teemajas peremehega juttu ajades saime teada, et külas elab umbes 150 inimest. Talvel jäetakse Ghunsa maha ning kolitakse paaritunnise retke järel allapoole kloostri lähedasse tühjade majadega külasse, millest olime eile möödunud. Noorem rahvas läheb enamasti Katmandusse elatist teenima. Talveks jääb paigale vaid politseipost. Külm tuleb krõbe ja lumi ulatub meetrist üle. Nõnda on üles-alla liigutud juba ammusest ajast. Haiguse korral saab helikopteri haiglasse sõiduks kutsuda vaid rikkam inimene, vaesemad surevad sinnasamma. Kadunukesed põletatakse. Minu matkakella sammumõõtja andis tavapäeva tulemuseks pisut üle 20 000, pikemalt teel oldud kõnninumber tuli 30 000 kanti. 7. oktoober: Ghunsa–Kangpachen (4050 m) Tee viis algul läbi metsa. Korralik rada vaheldus muda ja sopaga. Eriti keeruline oli all vahutava jõe kohal väänleval kitsal üliporisel lõigul. Maalihete lahtist kruusa ja kiviklibu tuli ületada eriti ettevaatlikult. Viimaseks teeosaks enne päralejõudmist sai järsk tõus kaljurinnakule. Lahtiste kõikuvate palkidega puitsillale järgnenud järsema mäenuki ületamise järel paistiski kiviaedu täis küla. Teel olime kuus tundi. Õhtuvalguses taganes meid pidevalt saatnud udu ja võimsalt näitasid end lumised hiigeltipud. Eriti muljetavaldav oli Jannu ehk teise nimega Kumbhakarna (7711 m). Kontideni küünitava külma peletas kõrvalruumis kuivanud jakisõnnikuga kuumaks köetud plekkahi. Selle ümber istudes ja teiste matkajatega juttu vestes veetsime aja magamaminekuni. 8. oktoober: Kangpachen Pidasime järjekordse aklimatiseerumispäeva. Parem karta kui kahetseda. Kohatud Uus-Meremaa abielupaar pidi ülestee katkestama. Nad olid kohanemispeatuseta läinud järgmise kohani (Lhonak 4780 m) ning seal tabas naist kõrgustõbi. Said järgmisel päeval suure vaevaga tagasi ning nüüd pidid lahkuma veelgi allapoole. Kõrgusega kohanemiseks ronisime kõrvalorus 4400 meetri kõrgusel asuva Jannu baaslaagrini. Kahjuks nägime mäge vaid põgusalt läbi tiheda uduloori. Vägev liustik sirutus jalamil kaugele allapoole. Matkajad, kes õhtul Kanchenjunga baaslaagrist tulid, teatasid, et pideva pilvkatte tõttu nad mäge ei näinudki. 9. oktoober: Kangpachen–Lhonak (4780 m) Öö läbi sadas vihma. Hommikul sadu jätkus ja tihe udu ulatus maapinnani. Alustasime teed tavalisest hiljem. Metsa vahel ootas kariloomade poolt mudaauguks tallatud rada. Suuri kive mööda karates ja turnides sai hullemaid kohti vältida. Paremaks rada ei läinudki ning mõnes kohas tuli toetuspunktide puudusel mudast läbi kahlata. Tänu järjekordsetele maalihetele sai väga ebakindlal pinnasel tormleva jõe kohal pikalt kulgeda. Mõnes kohas säilinud vanad rajakohad olid heas korras. Pärast kurnavat ronimist kaljuseinte vahel saime kohale. Avaral vesisel lagedal seisid mõned uuemad ja vanemad lobudikud. Proovisime algul tulutult meie sara köögis sooja saada. Tunduvalt hubasemaks osutus värskelt valminud naaberputka söögituba, kus olid end sisse seadnud varasemal matkateel meile tuttavaks saanud kolm noort juuti, kaks Novosibirski vana matkahunti ja ameeriklane, kes õpetas vabatahtlikuna juba aasta Nepali lapsi. Nemad veetsid Lhonakis teist ööd. Eilset edasiteed baaslaagrisse takistas hommikul maha sadanud paks lumi, mis alles pärast keskpäeva ära sulas. Maitsesime suurepärast jakijuustu ning puhusime mõnusat juttu. Öösel oli magamiskotis paras olla, kuid hommikupoole muutus hingamine ebaühtlaseks ja uni rahutuks. 10. oktoober: Lhonak–Ghunsa Hommikul varjas Kanchenjunga massiivi lootusetult tihe uduloor. Meie ajakava oli muutunud pingeliseks ning otsustasime seetõttu otsa ringi keerata ja alla tagasi minna. Polnud mingit mõtet ronida baaslaagrisse (5140 m), et veenduda olematus vaates. Juudid ja venelased jäid ilma paranemist lootma. Tagasiteel suure maalihke kohal nägime kõrgel ülevalpool sinilammaste karja. Teisel pool mäenukki asjatasid Nepali 50-ruupialisel rahatähel kujutatud suurte uhkete sarvedega tahri (himaalaja kitsantiloop) viis isendit. Kangpachenis sõime lõunat ja puhkasime. Õhtul jõudsime Ghunsasse. Olime olnud teel kümme ja pool tundi. Sammumõõtja näitas rekordit – 37 500. Kokku laskusime päevaga 1300 meetrit. Siinkandi budistlikes külades pole palverataste ridasid nagu Nepali lääne- ja keskosas. Siin-seal võib näha pikki manikivide müüre. Teel jäid silma mõned suured vee jõul ringi aetavad palverattad, mida ilmastiku eest kaitsesid laudadest putkad. Kõhuprobleeme vältida aitav pudelivesi oli müügil vaid allpool asuvates külades. Kõrgemal mägedes kasutasime probleemivabalt kõikjal voolavate ojakeste ning küladesse veetud plasttorudest tulevat vett. 11. oktoober: Ghunsa–Selele (4223 m) Asusime varahommikul teele, et jõuda üle kõrgete kurude viival trassil Kanchenjunga retke lõunapoolsesse baaslaagrisse viivale rajale. Ilm oli päikseline ja tuul mahe. Kohe pärast Ghunsat algas tõus. Möödusime küla varustavast hüdroelektrijaamast. Jäme jõevett juhtiv raudtoru oli maalihkes kannatada saanud ning lekkis lahinal ajutistel tugedel. Tõus kulges tavakohaselt mööda suuri kive ja musta muda. Kohati muutus rada väga järsuks. Mets varjas päikeselõõsa eest, kuid 800-meetrisel vaevalisel ülesminekul voolas higi otsata. Ööbimiskoha väheldane puulobudik asus paraja päevatee kaugusel Ghunsast. Majataguse jõekääruni viiv maapind oli väga vettinud ja mudaselt pehme. Õhtul hajus udu ning avarad vaated rõõmustasid silma. 12. oktoober: Selele–ei tea kus Hommikuteekond algas tavapärase ülesmäge minekuga. Järjekordne 800-meetrine tõus kulges võlumetsana väänlevate rododendronite vahel. Kuru sai ületatud ning siis otsustas giid teha põhirajalt kõrvalepõike. Valesti planeeritud ajakava torpedeeris meie plaani jõuda Kanchenjunga massiivi lõunapoolsesse baaslaagrisse. Loodetav uus otsetee pidi meid viima kergema vaevaga allamäge Taplejungi poole. Tee õgvendamine lõppes kehvalt. Eksisime ära ja ka ilm muutus viletsaks. Algas tihe vihmasadu, mis läks peagi üle lörtsiks. Kõik riided tilkusid ning käed külmetasid ka kinnastes. Kui olime pikalt 4000 meetri kõrgusel õiget suunda otsides mööda mäenõlvu tiirutanud, leidsime mingi allatee. Üksildase lehmakarjuste sara juures sai rada otsa. Pimeduse tulekuni oli jäänud vaid pool tundi ning edasi minna polnud kuhugi. Hea saatus oli toonud meid enne ööd siia. Võimalusest konutada lörtsises pimedas katuseta pea kohal poleks tahtnud mõeldagi. Väheldase hoone peremees lükkas muldpõrandalt luuaga suurema sodi kokku. Kuskilt nurgast ilmusid välja kaks suurt jakivillast tekki, mis laotati maha seinte äärde. Keset põrandat põles lõke. Korstnat polnud ning ruumi õhutas üllatavalt efektiivselt lahtine välisuks. Õhtu osutus kõigele vaatamata väga meeleolukaks. Riided said kuivatatud ja ka magama mahtusime. Mis sest, et silkudena kokku pressituna. 13. oktoober: ei tea kus–Tortong (2995 m) Hommikul ostsime peremehelt kivikõva jakijuustu. Pulk maksis 150 ruupiat. Ta tuli lahkelt meiega kaasa, et viia grupp lõunapoolsele põhirajale. Päev oli täis otsata ronimist ja laskumist. Kohati tundus, et nendel radadel polnud liigutud aastaid. Kõrget heina ja hõredat võsa pidi pidevalt maha raiuma ning tee   mäeküljel oli vaevumärgatav. Pidevas vihmas olime teel kaksteist tundi. Viimane ülijärsk ja porist lirtsuv laskumine algas hämaras. Pimeduse langedes kiskus päris ekstreemseks. Pidime alla saama teele ette jäänud kõrgest kosest. Vesi pahises kurjakuulutavalt ja libedus lisas õõva. Kaljusel pinnal polnud peaaegu üldse pragusid, kuhu jalga toetada. Meie teejuht toimetas mingil imelisel moel libastumist vältides tõelise vägilasena meie kandamid alla ohutusse kohta. Giidi ja kandjate abil kinnitas ta taimestiku külge mõned tuginöörid. Pilkases pimedas pealampide veiklevas valguses laskusime ühekaupa küliti kose vaiksema serva vees paarkümmend ohtlikku meetrit. Lõpuks saime suure pingutuse järel peatrassile. Peagi vigastasin tõsiselt jalga. Astusin üle suure rajal vedeleva puutüve ning libisesin libedal juurel. Parem jalalaba jäi kinni, väändus väljapoole ja mina kukkusin kõndimishooga takkajärele. Tundsin pahkluu juures kahtlast raksakat ning siis tuli valu. Meie teejuht aitas mu püsti ning võttis enda kanda seljakoti. Käimiskepi najal sain kuidagi öömajani. Õnneks tuli sinnasaamiseni vaevelda vaid pool tundi. Porist olid kõigile külge hakanud kaanid, kellest mõni paistis imetud verest juba väikese näpu jämedune. Laskusime päevaga üle kilomeetri ning lahke teejuhita oleksime kindlasti olnud veel kuskil mägedes. Lisaks õnnetusele hakkasid mu Meindl-matkasaabaste Vibram-tallad irduma. Aeg ka, sest need teenisid mind juba üheksandat pikka mägimatka. Kahjuks polnud ööbimiskoha poekeses liimi ning paranduseks kasutatud teip rebenes uuel päeval mõnesaja meetri läbimisel. 14. oktoober: Tortong–Lasiya Bhanjyang (3310 m) Hommikul oli jalg paistes ja valus. Grupijuht Indrekul oli kaasas jala otseasendit hoidev tugiasjandus. Sidemega mahtus saabas vaevu jalga. Minu edasine matkateekond oli läbi. Kohapeal puudus hobutranspordi saamise võimalus. Pidin kuidagi poole päevateekonna kaugusel oleva lähima helikopteriplatsini jõudma. Sõin sisse tugeva valuvaigisti. Vedas, et tee viis enamasti ülesmäge. Allapoole liikumine õnnestus väga vaevaliselt. Esimene teeosa koosnes nagu kiuste peamiselt paksus poris laskumisest jõge ületava sillani. Järgnes allapoole koperdamine libedatel kividel ning siis algas kolmesajameetrine tõus. Üleval pool ootasid suured maalihked. Mäeharjal jooksid laiad praod. Pinnase järjekordne varisemine oli vaid aja küsimus. Helikopteriplatsi kõrval asuva hooneni viis lai hoolikalt laotud kivitee. Kaugema osa oli varing alla orgu viinud. Teemajas sõime lõunat ning siis jätsin kaaslastega hüvasti. Õnneks oli kohapeal korralik side ning saime juhtunust matkafirmat informeerida. Minule jäi seltsiks üks kandja. Korralikku inglise keelt rääkivast toredast ja arukast poisist oli suur abi asjade korraldamisel. Helikopterit ootasin kaks päeva. Algul võtsid aega formaalsused kindlustuse ja kohalike võimuesindajatega ning siis muutus takistuseks pidevalt püsiv udu. 16. oktoobri hommikul tõmbus taevas lõpuks selgeks. Saabunud helikopter korjas minu koos kandja ja varustusega peale. Taplejungi lennuväljal tehti tankimispeatus. Lennumasin tekitas üldist elevust ja hulk rahvast kasutas võimalust end ja oma järeltulijaid kopteri taustal jäädvustada. Katmandu lennuvälja servas oodanud kiirabi toimetas vigasaanu hospidali. Siin selgus, et jalaluu oligi kukkumisel mõranenud. Nüüd ravin end kodus. Kanchenjunga jäigi meil oma silmaga nägemata. Udu püsis järjekindlalt ja varjas kõike. Meist kaks päeva eespool matkavatel Šveitsi tüdrukutel oli rohkem õnne. Kauneid vaated mäemassiivile põhja- ja lõunalaagrist saan lohutuseks imetleda nende saadetud fotodelt. Tekst ja fotod: Madis Konsap

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga