Go Traveli seiklusreiside juht Arne Uusjärv on Etioopiasse sattunud kogunisti 12 korral, veetnud sellel imelisel maal kokku 209 seiklusrikast päeva ning tutvustab lugejale Lõuna-Etioopia eksootilisi hõime ja põlisasukaid, kelle kohta on kogu maailmal väga vähe teavet.
Meie jaoks on kõige eksootilisemad just Etioopia lõunaosa väikerahvad, kes on veel säilitanud oma traditsioonilise eluviisi ja rahvariided. Nende inimeste elu on käesoleval sajandil hakanud väga kiiresti muutuma. Traditsiooniline riietumisstiil (mitteriietumine) asendub katkiste pükste ja kulunud särkidega, odade asemele ilmuvad Kalašnikovi automaadid (vibude, mõõkade ja vintpüsside etappi vahele jättes), džunglitrummide asemele mobiiltelefonid (kirjade ja lauatelefonide etappi vahele jättes) jne. Riik ehitab maanteid, rajab jõgedele tamme, püstitab elektriliine ja tõrjub põlisasukaid nende asualadelt eemale.
Eestikeelset kirjandust nende rahvaste kohta peaaegu ei leidu ning ka ingliskeelse infoga pole lood just kõige paremad. Etioopia põhja- ja keskosa kohta on Indrek Jääts kirjutanud väga asjaliku raamatu „Aafrika kivine südamik“, kuid kahjuks ei käsitle autor oma raamatus Etioopia lõunaosa. Olen Etioopias käinud 12 korda, veetnud sellel imelisel maal kokku 209 toredat päeva ning püüan siinkohal põgusalt tutvustada ka Lõuna-Etioopia mõningaid rahvaid.
Gudži (guji)
Gudžid elavad Arba Minch’i linna lähikonnas Chamo ja Abaya järvede idakallastel. Nad on lähedased sugulased oromo rahvaga ja gudži keel kuulub Afroaasia keelkonna Kuši keelerühma. Gudži mehed on tuntud oma vapruse poolest ning nad peavad tänapäevani jõehobudele odadega jahti. Naaberrahvad räägivad neist hirmsaid lugusid, eriti nende pulmakommetest. Kui abiellub pealiku poeg, siis ohverdatakse üks noormees ja üks neiu ning peigmees sööb ära neiu südame ja pruut noormehe südame.
Veebruaris 2004 asutas Aafrika Rahvusparkide Fond (hollandlaste asutatud ja USA ärimeeste toetatav) kokkuleppel Etioopia valitsusega Chamo ja Abaya järvede piirkonda Nechisari rahvuspargi. Ootamatult selgus, et uue rahvuspargi territooriumil elavad inimesed, kes karjatavad seal loomi, peavad jahti ja harivad maad ning segavad metsloomade elu. Valitsus asus gudžisid rahvuspargist eemale tõrjuma, kuid rahvas, kes oli seal elanud mäletamatutest aegadest, ei tahtnud oma kodudest millegipärast lahkuda. Novembris 2004 kutsus rahvuspargi juhtkond appi suured politseijõud ning mõne päevaga põletati maha 463 majapidamist. Sellest sai alguse gudžide konflikt Etioopia valitsusega.
***
Ühel õhtul jõudsime Arba Minch’i linna ja plaanisime järgmisel päeval lisaks Chamo järve paadisõidule jalutada ka Nechisari rahvuspargis. Õhtul istusin oma lemmikbaaris ja jõin koos vanade kohalike sõpradega õlut, nagu ikka, ning nende käest kuulsin, et rahvuspargis on gudži hõimuga jälle probleeme. Jäin tõsiselt mõtlema hommikuse rahvuspargi külastuse otstarbekuses, hommikul pidasin nõu meie suurte kogemustega giidi Ashenafiga ning me otsustasime rahvuspargi külastamisest seekord loobuda. Ennelõunal sõitsime mööda Chamo järve ning vaatasime jõehobusid ja krokodille, kuid järve vastaskaldal asuvasse rahvusparki jätsime minemata. Pärastlõunal kuulsime, et rahvuspargis rünnati ühte turistide džiipi.
Prantslastest abielupaar jättis kokkuhoiu eesmärgil kaasa võtmata relvastatud turvamehe (tegelikult on see kohustuslik) ning neid ründasid gudži hõimu sõdalased. Härral murti käeluu, proua pääses õnneks vigastusteta. Kohalikul autojuhil löödi pea kiviga lõhki ja auto peksti puruks. Abi kutsumise võimalused peaaegu puudusid ja nii nad veetsid lõõskava päikese käes tunde. Lõpuks saabus juhuslikult abi ning kannatanud toimetati kohalikku laatsaretti (seal nimetatakse seda haiglaks). Prantslased lasti pärast esmaabi andmist haiglast välja, kuid kohalik autojuht kahjuks suri õhtul. Siit järeldub, et alati on kasulik läbi käia kohalikust õllekast ja ennast värskete uudistega kurssi viia.
Borana (borena)
Poolrändleva eluviisiga karjakasvatajad boranad on tuntud oma sügavate kaevude ja kaamelikarjade poolest. Keeleliselt on boranad lähedased oromodele, nad elavad Yabelo asula ümbruses Keenia piiri ääres (ka Keenia põhjaosas ja Somaalia lõunaosas) ja boranasid arvatakse olevat 140 000 kuni 4 miljonit. Borana naised torkavad silma oma kirevate kleitidega ning onnide ehitamisel kasutatakse ka tänapäevaseid koledaid materjale (kile, tõrvapapp, plekk jne). Praktiseeritakse nii poiste kui ka tüdrukute ümberlõikamist. Boranad on valdavalt moslemid ning see kajastub ka naiste riietuses. Igas külas on väike betoonist või plekist ehitatud mošee. Sealsed moslemid on üldiselt üsna liberaalsed, kuid kahjuks ulatuvad ka nendeni Somaalia äärmusliku islami mõjud ning aastal 2008 toimus Negele hotellides kaks pommiplahvatust.
***
Sõitsime ükskord Yabelost Konsosse ja juba Yabelos kuulsime, et aeg on veidi rahutu. Eelmisel päeval oli samal maanteel toimunud kokkupõrge borana ja konso hõimude vahel. Kaks hõimu ei suutnud jagada oma karjatamisterritooriume, probleemi hakati lahendama Kalašnikovi automaatidega keset Yabelo-Konso maanteed ning paarkümmend inimest sai surma. Meie sõitsime sealt läbi järgmisel päeval ja siis oli õnneks kõik rahulik.
Konso
Paiksed põlluharijad ja karjakasvatajad konsod on tuntud oma ilusate külade, kiviaedade ja omapäraste traditsioonide poolest. Konso hõim elab Etioopia lõunaosas Konso asula ümbruse mägistel aladel ja nende keel kuulub Afroaasia keelkonna Kuši keelerühma ning 2007. aasta rahvaloenduse andmetel on selle rahva esindajaid umbes 250 000. Konsod erinevad naabritest oma terrassipõllunduse, külade arhitektuuri ja puuslikekummardamise poolest. Aastal 2011 lisati Konso külamaastikud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Konso kiviaiad, roogkatused ja kirjud seelikud meenutavad üllataval kombel Muhumaad. Konso naiste iseloomulikuks tunnuseks on kirju seelik ja punasehallikirju (algselt vist punase-valgekirju) särk kirjaga „Los Angeles“.
***
Ammustel aegadel sattus Konso asulasse üks Arba Minch’i ärikas, kes mõningate teenete eest kinkis ühele konso naisele särgi kirjaga „Los Angeles“. Kuni selle ajani konso naised oma ülakeha ei katnud (kohati ei tee nad seda tänaseni ja kannavad oma trendikat särki lihtsalt ümber kaela) ning see oli külas esimene särk. Loomulikult tahtsid nüüd ka kõik teised naised moekad olla ja soovisid samasugust särki. Arba Minchi ärikas pakkus veidi teistsuguseid särke, kuid need ei olnud moes ja naised soovisid just sellist veidi võidunud „Los Angeles“ kirjaga särki. Ärimees sõitis tagasi linna ja leidis oma suureks õnneks kuskilt humanitaarabi jaotuspunktist sadakond vajalikku särki. Ta sõitis uuesti Konso asulasse ja seal sai temast suurärimees. Sellest ajast saadik käivad kõik moest lugupidavad konso naised särkidega, millel on suur kiri „Los Angeles“. Kellel veel sellist särki pole, käib palja ülakehaga, sest teistsugused särgid pole moes.
Tsemai (tsamai)
Tsemai hõim elab Weyto asula lähistel, neid arvatakse olevat umbes 18 000 ning tsemai keel kuulub Afroaasia keelkonna Kuši keelerühma. Kirjaoskajaid on umbes 3%, kuid uue asfalttee äärde on rajatud ka uus koolimaja. Tsemaid tegelevad põlluharimise (peamiselt sorgokasvatus) ja karjakasvatusega. Mehed kannavad pikki pükse ja T-särke, kuid naistel on säilinud traditsiooniline riietus (kitsenahast seelikud ja paljas ülakeha). Naiste seelik ulatub tagantpoolt maani ning kui seeliku allosas on puupulk, siis on naine abielus.
***
Kord Weitost Turmisse sõites oli tee mõni kilomeeter pärast Weitot tõkestatud kividega ning meie džiibid peatusid. Olin tagumises autos ja väljusin. Astusin paar sammu ettepoole ja märkasin, et minu juht asus millegipärast kiiresti mingisugust ohtu tunnetades eemale tagurdama. Jõudsin esimese džiibi juurde, kus meie kohalik reisijuht vestles ühe tsemai hõimu karjasega. Karjane oli väga ärritunud meeleolus ja näppis närviliselt oma Kalašnikovi. Jutust selgus, et hommikul oli sama teed mööda Turmi poole sõitnud üks džiip ja tema kitse alla ajanud. Seepeale peitis mees ennast teeäärsetes põõsastes ja varitses avarii põhjustanud autojuhti. Automarke ta ei tunne ja numbreid lugeda ei oska ning teab ainult seda, et tegemist on valge džiibiga. Nüüd istub ta siin juba hommikust saadik ja ootab valget džiipi, et selle juht karistuseks maha lasta. Pika vaidluse käigus suutis meie giid selgeks teha, et meie valged džiibid tulevad hoopis teisest suunast ega saanud kuidagi hommikul tema kitse alla ajada. Karjane võttis näpu päästikult ja jättis mõlemad meie autojuhid seekord ellu. Sõitsime edasi ning teel peatasime kõik vastutulevad valged džiibid ja hoiatasime juhte. Kuna kirjaoskamatu karjane ei tee autodel vahet, laseb ta tõenäoliselt maha kõikide valgete džiipide juhid ja tema laskmisoskuste juures valangutega laskmisel tõenäoliselt ka reisijad.
Erbore (arbore)
Erbored elavad Weyto ja Turmi külade vahel suhteliselt kõrbelisel maastikul. Erboresid on umbes 7000, nende keel kuulub Afroaasia keelkonna Kuši keelerühma ning rahvas tegeleb peamiselt karjakasvatusega. Onnid on tavaliselt ehitatud maisitaimedest ja naiste riietuses domineerivad tumedad toonid. Lapsed kannavad peas kõrvitsakoorest tehtud kiivreid, mis kaitsevad päikese ja vihma eest.
***
Oleme oma gruppidega ühes ja samas erbore külas peatunud paljudel kordadel ning rahulikult külas ringi jalutanud ja kohalikke elanikke pildistanud. Alguses maksis ühe inimese pildistamine 1 birr (tol ajal umbes 0,5 Eesti krooni), hiljem 2 birri, aga alati ronis pildi peale vähemalt kümme inimest ja kõik nad tahtsid ühe birri saada. Aastal 2010 üritasime juurutada innovatiivset pildistamist ja pakkusime külavanemale 100 birri vaba pildistamisloa eest. Sel juhul oleks ära jäänud tülikas ühe pildistatava inimese massist kõrvaleviimine ja raha peos poseerimine. Külavanem pidas teiste tähtsate meestega nõu ja juba poole tunni pärast teatas hinnaks 2000 birri. Keeldusime viisakalt pildistamisest ja istusime autodesse. Nüüd sai külarahvas aru, et nad ei teeni sentigi, ning läks marru. Kivirahe saatel kihutasime külast minema ning kogu küla tormas kive loopides autode järel. Umbes kilomeetri kaugusel külast nägime maantee ääres kahte erbore hõimu naist ja peatusime. Iga fotograaf andis mõlemale 2 birri ja sai oma pildid tehtud. Kõik olid rõõmsad, kuni märkasime küla poolt lähenevat tolmupilve. Tolm tekkis kruusateel oma autokummist sandaale kiirjooksul lohistavatest maruvihastest erbore külaelanikest, kes vastikute kapitalistide pärast oma rahast ilma jäid − neid oli umbes sadakand. Õnneks käivitusid meie autode mootorid õigel ajal ning me kadusime sealt kiiresti.
Hamer (hamar)
Hamerid elavad Turmi ja Dimeka ümbruses ning neid on umbes 45 000. Hameri keel kuulub Afroaasia keelkonna Omo keelerühma. Hamerid on poolrändleva eluviisiga ning tegelevad peamiselt karjakasvatusega. Mehed kannavad tavaliselt rahvuslikke seelikuid ja maika särke, naistel on säilinud traditsioonilised kitsenahast seelikud ja omapärased soengud. Mehe soeng näitab tihtilugu hiljutist vaenuliku suguharu liikme või suure kiskja tapmist ning kõrvarõngad tema naiste arvu. Naised määrivad oma juukseid ja keha ookri ja rasva seguga ning nende kaelavõrud näitavad positsiooni abielus. Hamerid on tuntud oma noorukite pullihüppe poolest. Noormees ei saa meheks ega tohi naist võtta enne pullihüppe edukat sooritamist. Eriti eksootilised on hamerite öised pidustused laulude ja tantsudega (evangadi). Hamerite onnide ehitamisel kaetakse okstest sõrestik sõnniku ja savi seguga.
***
Olen kunagi mõne päeva hamerite külas elanud, sooritanud pullihüppe ja läbinud sealse abielutseremoonia ning tänu sellele võtsid hamerid mind oma hõimu liikmeks. Sel teemal on üks jutuke ilmunud ka Go Reisiajakirjas (nr 4, 2008) ja GoMaailma blogis (http://blog.gomaailm.ee/hameridelu- hoimus).
Gruppidega käin Etioopia lõunaosas alati ühe ja sama hea giidi Ashenafiga, kuid ükskord ei saanud ta tulla ja kohalik firma andis meile ühe teise giidi. Noormees oli väga tubli, kuid mida rohkem me Addis Abebast lõuna poole jõudsime, seda kidakeelsemaks ta kohalike rahvaste traditsioonide suhtes muutus. Rääkisin siis ise grupile rohkem eesti keeles ja giid vaatas kuidagi imeliku näoga pealt. Kui hamerite juurde jõudsime, alustas ta kusagilt loetud juttu hamerite pullihüppest. Minu küsimuse peale vastas ta, et pole seda ise näinud, aga on sellest palju kuulnud. Mainisin talle muuseas, et olen selle pullihüppe ära teinud, ja nägin tema kahtlevat näoilmet. Aga kui hameri külas kogu rahvas mind nimepidi tervitama tuli, hakkas ta mu juttu uskuma. Giid rääkis uhkelt, et ta on juba kaks korda Omo oru rahvaste juures käinud, aga kui kuulis, et ma olen seal üheksa korda käinud ja ka hamerite onnis elanud, jäi üsna vaikseks ja hoidus edasisest raamatutarkuse jagamisest.
Daasanach (galeb)
Daasanachi hõim elab Etioopia äärmises edelanurgas Omo jõe ääres Omorate asula ümbruses ning osaliselt ka Keenias ja Sudaanis. Daasanachi keel kuulub Afroaasia keelkonna Kuši keelerühma ning selle rahva liikmeid arvatakse olevat umbes 50 000. Sealseks omapäraks on puutüvest õõnestatud paadid ja kuna sirgeid puid on sealkandis raske leida, siis on ka paadid tavaliselt kõverad. Bumerangikujulise paadiga üle jõe sõudmine on tõeline kunst. Onnid ehitatakse kõikvõimalikust kätte saadavast materjalist (oksad, kiletükid, riidetükid jne) ja need näevad välja üsna koledad. Naiste ehete omapäraks on õllekorkidest soengukaunistused.
***
Daasanachi hõimu kohta kasutatakse mitmetes infoallikates ka nimetust galeb, kuid see on hamerite poolt antud solvava alatooniga nimi. Need kaks naaberrahvast on omavahel sõjajalal ning suhtlevad ainult relvadega. Omorate asulat külastades oli minu reisikaaslaseks ka üks sõber hameri hõimust. Sinna sõites kartis ta kogu teekonna jooksul ning kohale jõudes ei julgenud autost väljagi tulla. Sõber oli kindel, et kui kohalikud temas hameri ära tunnevad, tapetakse ta kohe.
Benna (banna)
Benna hõim elab Lõuna-Etioopias Key Afari asula lähistel. Neid arvatakse olevat umbes 45 000 inimest ja benna keel kuulub Afroaasia keelkonna Omo keelerühma. Bennad tegelevad põlluharimise ja karjakasvatusega ning nad on välimuselt ja kommetelt sarnased oma naabrite hameritega. Benna meeste eritunnuseks on sinised maikasärgid.
***
Etioopia teedel on autodega porisse kinnijäämine väga levinud nähtus. Aastal 2005 olin esimese Eesti grupiga Etioopias ning meil õnnestus üks džiip peaaegu uputada. Jõge ületades suri autol mootor välja ja vesi hakkas akendest sisse voolama. Uksi enam lahti ei saanud ning reisijad väljusid akendest. Lõpuks õnnestus auto siiski jõest kätte saada, ära kuivatada ja edasi sõita. Eestisse jõudes nimetasid jõest pääsenud reisijad seda elu parimaks reisiks ja suurimaks seikluseks. Sellest alates olen hakanud kasutama terminit seiklusreis. Ka bennade asualal jäime ükskord oma Toyota Landcruiseriga maanteemülkasse kinni. Maantee kõrval passis (mitte juhuslikult) paarkümmend benna meest, kes olid valmis kõiki autosid aitama. Auto väljalükkamise eest küsisid nad 1000 birri. Pakkusime neile mõistliku summa 100 birri, kuid nad keeldusid. Juhuslikult olid meie autos kaks Eesti miljonäri, kelle jaoks ka 1000 birri poleks olnud suur summa, kuid nad otsustasid kohalikele õppetunni anda ning me asusime kolmekesi sügavas poris autot lükkama. Lõpuks saime masina mülkast välja ning ära sõites lehvitasime pettunud nägudega kohalikele. 100 birri oleks nende jaoks olnud päris suur raha, kuid nüüd ei teeninud nad sentigi. Üleni porised prominendid olid rõõmsad ja kinnitasid, et naudivad reisi täie raha eest.
Karo
Karo hõim elab Etioopia lõunaosas Omo jõe kallastel ning nende keel kuulub Afroaasia keelkonna Omo keelerühma. Karosid arvatakse olevat ainult 1500 ning tõenäoliselt pole seda rahvast enam kauaks. Karod on lähedased sugulased hameritele ning nende onniarhitektuur on samasugune. Erinevalt hameritest kasutavad karod valge saviga tehtud näomaalinguid ning nende omapäraks on alahuules tolknev papinael.
***
Mõni aasta tagasi ehitati Omo jõe kaldale karo külasse väike koolimaja ning ka Eesti turistid on paljude vihikute ja pastapliiatsitega selle kooli arengusse oma panuse andnud. Karode hulgas elab juba pikka aega ka üks hollandlane, kes on abielus karo hõimu naisega. Kohtusin temaga kunagi juhuslikult Turmi külas ning ta rääkis karodest ja oma elust palju huvitavat.
Mursi
Mursi hõim elab Jinka linnakesest lääne poole jäävas Omo jõe orus umbes 2000 km² suurusel alal. Mursisid arvatakse olevat 5000–10 000 ning nende keel kuulub Niiluse keelkonna Ida-Sudaani keelerühma. Mursid on poolrändleva eluviisiga karjakasvatajad, kuid kohati tegelevad nad ka põlluharimisega. Selle rahva oluliseks tunnuseks on naiste huuleplaadid ja meeste kehamaalingud.
***
Mursid on naaberrahvastega võrreldes üsna agressiivsed, nad jooksevad suure karjana turistide juurde, karjuvad, tirivad riietest ja nõuavad enda pildistamist, et raha saada. Mitmed meie turistid pole sellist ebameeldivat olukorda välja kannatanud ning jäänud kogu murside külastamise ajaks autosse istuma. Murside juures käime alati ennelõunal, sest pärastlõunaks on mursi mehed tavaliselt korralikus joobes ja nende käitumine muutub üliagressiivseks. Jinka asula piirilt antakse mursi asualadele liikumiseks alati kaasa mõni vintpüssiga vanamees, kuid tõsisema konflikti korral pole sellest mitmekümne murside käes oleva automaadi vastu tõenäoliselt eriti abi.
Murside juures hakkasid turistid käima alles käesoleva sajandi alguses. Meie giid Ashenafi oli seal üks esimesi ning meenutas juhtumit, mil nad jäid murside juurde ka ööseks. Hommikuks olid autol kadunud kõik iluliistud ja mursid käisid uhkelt ringi uute metallehetega. See rahvas ei tunne eraomandit ning seega puudub ka varguse mõiste. Kui mõni asi meeldima hakkab, siis see lihtsalt võetakse omale. Mäletan aegu, mil mursid ei tundnud ka rahatähtede erinevust. Nad teadsid, et peavad iga foto eest ühe birri saama ning nende ühebirriliste eest saavad nad Jinka turult midagi osta. Näiteks kümnebirrilist keeldusid mursid vastu võtmast, sest sellise pildiga rahatäht oli neile tundmatu. Nüüd tunnevad paljud mursid juba erinevaid rahatähti ja mõni suudab isegi kümnebirrilisest raha tagasi anda. Ka pildistamine on kallimaks läinud.
Mursidest kaugemal läänes on teedeta piirkond, mida siiamaani eriti ei tunta. Etioopia ja Lõuna-Sudaani piirialadel on veel mitmeid omapäraseid väikerahvaid, kes on tänapäevani isegi teadlaste poolt „avastamata“.
Rahvas nimega surma sarnaneb väga mursidega, kuid on veelgi metsikum. Nende omapäraks on meeste kepivõitluse traditsioon.
Bodi hõimu omapäraseks traditsiooniks on igal aastal toimuv paksude meeste võistlus. Kolm kuni kuus kuud enne võistlust nuumavad osalejad end veisevere ja piimaga. Mida paksem mees, seda rohkem teda austatakse.
Mursi ja surma keelte sugulaskeelt rääkiva mekani hõimu liikmeid peetakse inimsööjateks, kuid nad pidid olema ülimalt sõbralikud. Kui keegi saab suureks sõbraks mekani mehega, riskib ta oma eluga. Mekani hõimu liige ei soovi oma sõbrale kunagi piinarikast surma jahil või sõjas ja seepärast eelistab ülima sõpruse märgiks sõbra kiiret piinadeta tapmist.
Ekstreemturistid, kelle jaoks hamerid ja mursid hakkavad liiga igavaks muutuma, saavad juba osaleda ekspeditsioonidel tundmatute rahvaste juurde ja segada nende traditsioonilist eluviisi.
Tekst ja fotod: Arne Uusjärv