Kevadel avasid Itaalias loomeresidentuuri Sandra Jõgeva, Henrik Jõgeva ja Triinu Keskpaik. Sandra tutvustab ettevõtmist lähemalt.
2023. aasta suurel reedel avasime Eesti kunstnike Malle Leisi (1940–2017), Villu Jõgeva (1940–2019) ja Andrus Joonase- (1970–2021) mälestusele pühendatud loomeresidentuuri, mis on oma nimetuse saanud Joonase maali pealkirja järgi – „Tee kadunud linna”. Kinnitasime itaalia-keelse sildi Molini di Triora nimelise keskaegse mägiküla maja seinale, kuhu olime poolteist kuud varem korteri ostnud. Meie – need oleme Malle Leisi ja Villu Jõgeva pärijad Henrik Jõgeva ning artikli autor Sandra Jõgeva, lisaks kunstikogujast erakorralise meditsiini arst ja õppejõud Triinu Keskpaik.
Selle küla ja ühtlasi korteri olin avastanud kolmveerand aastat varem, kui sõbrad, galeristid ning kuraatorid Marian ja Jan Grau olid kutsunud mu kaasa kinnisvarareisile Põhja-Itaaliasse Liguuria maakonda. See maakond oli nende avastus, nad soovisid sinna kinnisvara, nende puhul siis maja, kuhu asutada kunstiresidentuur ja luua endale teine kodu Itaalias. Minu plaan oli vähem ambitsioonikas, kujutasin end ette kindlasti korteri omanikuna ning seni olin kinnisvarakuulutusi vaadanud Hispaanias, peamiselt keele pärast, mida olen kunagi õppinud, aga Hispaania puhul mõjusid hirmutavalt kliimasoojenemisega kaasnevad kuumalained ning paljudes piirkondades leviv kõrbestumine. Liguuria omakorda üllatas isegi augusti lõpus temperatuuriga, mis oli täiesti talutav (28–32 kraadi), üleüldise roheluse ja ohtrate metsadega mäenõlvadel.
Nii juhtuski, et sõbrad vaatasid rohkem kui kahtekümmend maja ning on nüüdseks oma otsingutega siirdunud Lõuna-Itaaliasse, mina aga leidsin oma neljandat ja viimast korterit vaadates, et selle võiks võtta küll. Eks reisidel tekibki igasuguseid ideesid ning olin valmis selleks, et koju jõudes kustub see impulss kiiresti nagu ka mulje, mille Liguuria oli jätnud. Aga läks teisiti. Natuke rohkem kui kaks kuud pärast reisi oli korter broneeritud, millest omakorda kolm ja pool kuud hiljem olime juba kolmekesi notaris.
Mõned vihjed kinnisvaraostu kohta Itaalias
Rõhutan siinkohal muidugi, et tegu on minu isikliku kogemusega ning ma ei välista, et natuke teistel tingimustel võib midagi olla teisiti.
Igal juhul levib Eestis Itaalia kohta palju müüte – näiteks et kinnisvara ostes on bürokraatia keeruline, et vajalik on Itaalia pangakonto olemasolu ja et kohalik maksukood (Codice Fiscale) tuleb hankida ise Itaalia saatkonnast. Tegelikkus oli meie puhul hoopis teistsugune – raha kandsime üle oma Swedbanki kontodelt, maksukoodid hankis meile maakler, pidime meiliga saatma oma isikuandmed, sh ametinimetuse üldistatult, näiteks „arst“ jne, lisaks fotod passidest ning kõik sujus üsna kiiresti ja sujuvalt. Kindlasti oleks tehingu sooritamine kujunenud veelgi lihtsamaks, kui oleksime korteri kohe välja ostnud. Selle asemel broneerisime selle mõneks kuuks, sõlmides kõigepealt broneerimislepingu.
Arvestada tuleb, et mingit digiriiki Itaalias pole ning lepingu saatis maakler meile kulleriga, tagastasime selle käsitsi allkirjastatult sama rahvusvahelise kullerfirmaga ning läksime siis mõne kuu pärast notarisse kolmekesi kohale. Viimane on tehingus kohustuslik samm, mingit kaugtõestust erinevalt Eestist Itaalias pole ning ainus alternatiiv oleks kinnisvaraostjal sõita Itaalias mõnda teise linna, sõlmida kohalikus õigusbüroos volitusleping ja lasta enda asemel notarisse tehingut tegema minna Itaalia juristil. Ma ei tea, palju taoline teenus maksab, aga kahtlustan, et see pole eriti odav.
Maakleritasu on analoogne Eesti omaga, aga notar võtab tehingu eest pea kümme korda rohkem. Lisanduvad veel mõned riigimaksud (nende maksmist juhendas maakler) ning kokku võib arvestada kinnisvarahinnale lisanduva umbes 10 protsendiga. Hea uudis on, et kui raha kinnisvaraostuks on kohe olemas (Itaalia pank ei anna välismaalasele, kes sellest riigist sissetulekut ei saa, isegi laenu, nagu ka Eesti pank ei väljasta laenu kinnisvaraostuks väljaspool kodumaad), saab üldiselt alghinnast sellesama 10 protsenti kohe alla kaubelda. Seda teeb maakler.
Meie maakler on büroo Casa Antica omanik Jenny Rona, kes on selles piirkonnas kinnisvara müünud juba mitu aastakümmet. Briti päritolu Jenny täitis notaris ka tõlgi rolli, kelle olemasolu on itaaliakeelse tehingu puhul kohustuslik. Valmis lepinguid kinnisvaraostu kohta ei saa aga notarist kohe kätte, vaid need läbivad registreerimisprotsessi ning need – loomulikult paberil! – saab füüsiliselt enda kätte alles kolme-nelja kuu möödudes.
Itaaliasse tuleb aga varsti nii ehk naa tagasi minna, sest iga-aastast kinnisvaramaksu saab maksta ainult postkontoris. Molini di Trioras arvutab kohalik omavalitsus selle välja 16. juuniks ning meie 80 ruutmeetri suuruse 85 000 eurot (ilma lisatasudeta) maksma läinud kolmetoalise korteri eest tuleb kolme omaniku peale kokku välja käia 460 eurot aastas. Ette seda maksta ei saa ning füüsiliselt kohale peab tulema iga omanik isiklikult, kas siis korraga või eraldi. Kinnisvaramaksu IMU suurus sõltub osaliselt ka üüriturust ning seega oleks see samasuguse korteri puhul kohalikes umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvates tõmbekeskustes San Remos ja Imperias tervelt kaks-kolm korda suurem. Et teada saada, kas kinnisvaramaks on sama, mis eelmisel aastal, tuleb lihtsalt kohalikku omavalitsusse helistada ja küsida. Helistamine on üldse kohalik traditsioon ja kuhugi ametiasutusse või firmasse saadetud meilidele naljalt ilma järgneva telefonikõneta ei vastata. Inglise keele piisav oskus on õnneasi ja pigem vähetõenäoline, seega mingil määral tuleb itaalia keelt rääkida. Mina olen näiteks palunud oma itaalia keele õpetajal eratunni ajal vahel Itaalia ametiasutustesse või teenusepakkujatele helistada.
Olulist veel: kinnisvara mitme peale ostes peab kinni pidama sellest, et iga omanik maksaks oma osa kogusummast isiklikult pangakontolt.
Itaalia notar aga nõuab deposiitkonto kasutamiseks kliendi kodupanga tõendit, et tema raha on legaalset päritolu, paraku Eesti pangad taolisi tõendeid ei väljasta ning sellele mingeid alternatiive samuti pole. Meie otsustasime maaklerit usaldada ning kanda kogu ostusumma müüjate isiklikule kontole, kuhu olime juba varem maksnud broneerimistasu. Samuti tekitas Eestis pangas kerget segadust müüjatest abielupaari ühine pangakonto, mis Itaalias on tavaline.
Igal juhul suutis üks Itaalias tegutsev eestlasest maakler mind põhjalikult hirmutada, väites, et otse omanike kontole raha kanda on üliohtlik, ning pakkus vastu palju keerulisemana mõjuvaid skeeme. Õnneks veendusime notarisse jõudes, et müüjate eesmärk ei olnud meid paljaks röövida, vaid ikkagi oma mägikülas asuv puhkusekorter maha müüa. Maaklerilt saime teada ka seda, et veel üks Eestis levinud müüt ei vasta tõele – nimelt ei ole Itaalias pangakonto tegemiseks vajalik ei kohaliku tööandjaga leping ega kinnisvara omamine. Itaalia pangakonto võib teha igaüks – küll aga olen kuulnud eri versioone sellest, kas selle teenustasud välismaalasele, kes pole Itaalia resident, on röövellikult kõrged (maakler) või ei pane neid tähelegi (Molini di Trioras elav rootslastest abielupaar). Õnneks on pandeemiaajast muutunud see, et nüüd saadetakse kommunaalteenuste arved meilile – neid ei saa ainult oma füüsilisest postkastist välja võtta ja lähimas postkontoris maksta nagu varem.
Molini di Triora küla, Argentina org, Imperia provints, Liguuria maakond
Tegemist on Itaalia Riviera rannikust mõnikümmend kilomeetrit mägedes asuva keskaegse külakesega. Kunagi oli siin üle kahekümne vesiveski, mida on praegust poolkuivanud jõesängi vaadates raske uskuda. Tegelikult hävitas jõe kõigest mõne aasta tagune maalihe. Ümbruskonna metsades käiakse seenel ja jahil; külas on mägisurnuaed, postkontor, apteek, kaks toidupoodi, pagaritöökoda ja viis restorani, mille hulgas nii õhtuti lahti olev pizzeria Diva, stiilne ja tuntud rahvusvahelises reisiportaalis ülikõrgeid punkte saanud külakõrts Gallo Nero, samuti korralik, Liguuria spetsialiteete kohati moodsas vormis pakkuv, 1870. aastatest tegutsev hotellirestoran Santo Spirito. Kolm viimast asuvad kohaliku keskväljaku Piazza Roma ääres, kust leiab ka omavalitsuse hoone ja postkontori. Molini di Triora külast leiab veel kolm kirikut ja raamatukogu.
Koos 5 kilomeetri kaugusel asuva kuulsa Triora „nõidade külaga“ (veel umbes sada aastat tagasi moodustasid Triora ja Molini di Triora ehk tõlkes ’Triora veskid’ ühe haldusüksuse) jagatakse siinkandis 1760. aastal sündinud ning 1816. aastal Hiinas märtrisurma surnud pühaku Giovanni Lantrua kodupaiga au. Triora oma nõidade teemaga ongi kohalik suurim turismimagnet. Üle 300 meetri merepinnast kõrgemal kui Molini di Triora, avanevad sealsetelt vaateplatvormidelt vastavalt veel hingematvamad vaated. Lisaks siiani säilinud keskaegne kindlus, tervelt kaks etnograafiale ja nõiakunstile pühendatud muuseumi ning väga palju nõidade ja maagia teemalist kitši kõikjal. Põhjus on lihtne – nimelt Trioras toimusid 16. sajandi keskel Itaalia viimased nõiaprotsessid.
Lähimad linnad rannikul on provintsi pealinn Imperia, välja kujunenud kunagistest kaluriküladest. Meeleolukas ja autentne koht, kus jalutada ning minu Imperia lemmikpiirkonnas, ühtlasi linna vanimas osas Oneglias sadamapiirkonnas välibaaris või kohvikus inimvaatlusega tegeleda.
Molini di Triorast umbes sama kaugel, 30 kilomeetrit eemal asub märksa turistlikum San Remo oma poetänava ja meeldivate, aga üldiselt tasuliste randadega.
Ka 24 kilomeetri kaugusel oleva Arma di Taggia küla oluline komponent on rand. Tasuta rannaks, nagu olen aru saanud, peetakse siin sellist, kus saab 6 euro eest laenutada päikesevarju kahele, mitte ei maksa lamamistool koos sama varju, duši ja tualeti kasutamise võimaluse, riietuskabiinide ning võimalusega oma asju lukustatud kapis hoida 10–15 eurot. Neile, kellele tasulised rannad on vastuvõetavad, soovitaks Vittoria Beachi Arma di Taggias ning Baia Grecat San Remos.
Itaalia külaelu
Inimesed suhtlevad omavahel palju, mis väidetavalt ongi Vahemere maade keskmisest pikema eluea saladus. Näiteid Molini di Triora igapäevaelust. Vanem prantsuse daam tuleb kõndimisraamiga mööda külatänavat ja tal tekib spontaanne pikem itaaliakeelne jutuajamine kolmanda korruse rõdul pesu kuivama riputava naisega. Õhtul näed sama prantslannat vestlemas oma rahvuskaaslastega tänavaäärsel müüril istudes; järgmisel pärastlõunal aga küla kaugemas otsas asuva baari terrassil ning loomulikult pole ta sealgi üksi.
Bussijuht võib vestelda reisijaga peatuses nii pikalt, et graafik läheb kergelt nihkesse. „Salve!“, „Buon giorno!“ või „Buona sera!“ öeldakse enesestmõistetavalt igale vastutulijale. Vanemat härrasmeest, keda näed lõunaajal külakõrtsis, kohtad teel Molini di Triora mägikirikusse ja surnuaiale. Ta harib mäeküljel asuvas aias oma kapsamaad, aga on pidanud loomulikuks ronida mäest üles ja alla, et juua espresso küla keskväljaku ääres. Ka hommikul on mitu küla baari või seesama kõrts täis inimesi, kes oma üheeurost cappuccino’t või mingit muud kohvi joovad. Soolane või magus küpsetis, nende hulgas ülimalt hea kapsapirukas sinna juurde 1.20.
Pole siis mingi ime, et nii tunkedes ehitajad kui ka vanapaarid, kõik ülejäänud samuti, neist baaridest ja kõrtsist hommikuti läbi käivad.
Elu keskpaik on kohalik pood, mille omaniku käest saab kõigi vajalike väikeste teenuste jaoks inimeste kontaktid: autojuhist, kes lennujaama viib, kuni Ukraina pagulasest koristajani. (Koristamine on muuseas palju odavam kui Eestis.)
Vajaliku töömehe aja saab meie senise kogemuse kohaselt üldjuhul järgmiseks päevaks. Kuna Liguuria pole just Itaalia kõige kuumem koht (ja on just sellepärast nii omamaiste kui ka prantsuse ja saksa turistide hulgas siinse traditsiooni kohaselt augustikuise puhkuse ajal hinnatud), on levinud erinevalt lõunapoolsematest piirkondadest see, et kodudes on olemas küttesüsteem. Gaas ja pelletiahjud on neist kahtlemata populaarseimad. Pelletid saab omakorda endale koju tellida (15 kilo maksab 7,5 eurot).
Külas on märkimisväärselt välismaalasi: tutvusime näiteks bussipeatuses Rootsist pärit paariga, kes meid ka külla kutsus. Selgus, et mees on 20 aastat tagasi võõrkeelse filmi Oscarile nomineeritud linateose produtsent. Teine Oscari-nominent, tuntud Norra näitleja, aga ostis juba paarkümmend aastat tagasi Trioras palazzo, mõni aeg hiljem aga otse Vatikanilt viimase juurde kuuluva väikese kiriku, kus aeg-ajalt toimuvad pulmad. Lisaks prantslased, taanlased ja kaks Ukraina perekonda.
Mu itaalia keele õpetaja on aga veendunud, et kuna Rooma impeeriumis oli palju eri rahvaid, ei ole itaallaste hulgas siiani eriti ksenofoobiat. Veelgi enam: mu õpetaja arvab, et Rooma riik kestab teisenenud kujul praeguses Itaalias siiamaani. Minu meelest on see ilus mõte.
***
Loomeresidentuuri eesmärgid
Molini di Triora loomeresidentuur „Tee kadunud linna“ võtab praeguste plaanide kohaselt vastu kolm-neli ametlikku residenti aastas. Võimaluse korral anname välja stipendiumi ühele inimesele aastas, kattes tema transpordikulud. Tänavune stipendiaat on graafik, raamatukujundaja ja illustraator Riina Uisk. Lisaks resideeruvad tänavu kunstiajaloolane Heidi Solo ja kirjanik Lilli Luuk. Järgmise reisikulusid katva stipendiumi konkursi kuulutame välja 2024. aasta alguses. „Tee kadunud linna“ eesmärk on pakkuda kirjanikele, kunstnikele, filmiala inimestele ning teistele vaimse töö tegijatele võimalust loominguliseks isolatsiooniks ajaloolises Liguuria maakonna mägikülas.
Tekst: Sandra Jõgeva
Foto: Shutterstock