Eesti loodusteadlased kasutasid nõukogude ajal hoolega ära võimalusi, mida toonane teadussüsteem liidus reisimiseks ja teadustööks võimaldas. Suurimad teadusekspeditsioonide korraldajad olid geoloog Anto Raukas (vt Go Reisiajakiri 3/2016), botaanik Hans Trass, entomoloogid Jaan Viidalepp ja Vambola Maavara, terioloog Linda Poots. Nooremast põlvkonnast Hardo Aasmäe ja Andres Kollist (vt Go Reisiajakiri 5/2014). Nendest reisidest sündis palju teadustöid, aga ka populaarteaduslikke artikleid ja reisilugusid ajakirjades Eesti Loodus ja Horisont ning Eesti Geograafia Seltsi aastaraamatutes ja mujal.
Eesti mükoloogid ehk seeneteadlased käisid mööda N. Liitu väga palju, enamasti saadeti igal aastal välja üks-kaks ekspeditsiooni. Nende teadusretkede eestvedaja oli sageli Erast Parmasto. Üks retkedel osaleja oli ka mükoloog Ilmi Parmasto (81), keda intervjueeris Tiit Pruuli.
Õppisite ülikoolis 1950. aastate teises pooles. Kus ja kuidas jõudis teieni üldse arusaamine, et eesti teadlased käivad ekspeditsioonidel väljaspool Eestit?
Meie kursuse botaanikud käisid tollal praktikal Krimmis, zooloogid aga professor Johannes Piiperi (1882–1973) juhendamisel Leningradi loodusmuuseumides. Professor Piiper oli Eesti ajal kaitsnud doktoritöö Londonis ja rääkis väga huvitavalt oma vanadest reisidest.
Teie esimene ametlik teadusekspeditsioon Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika instituudi töötajana on kirjas aastast 1973, kui käisite koos bioloog Ain Raitviiriga (1938–2006) Uuralites.
Jah, ZBI töötajana kogusime seeni Ilmeni looduskaitsealalt, Iškuli järve ümbrusest ja Uurali eelmäestikus Kõtlõmis. Päris esimene reis viis mind aga Sölkupimaale. Sinna läksime kolmekesi: Erast Parmasto, mina ja kirjanik Andres Ehin. Kuna mükoloogid, ei vene omad ega teised, polnud seal varem üldse käinud, oli Erast sellest paigast väga huvitatud. Ehin aga, kes oli 1960ndate keskel õpetajaks Jamali Neenetsi rahvusringkonnas, tundis suurt huvi Sölkupimaa kohaliku rahva vastu.
Kuidas selliste kaugete ekspeditsioonide korraldamine käis?
Erast oli selleks ajaks juba pikalt instituudis töötanud, tal oli tohutult palju sidemeid ja tal oli hea läbisaamine praktiliselt kõikide mükoloogidega N. Liidus. Eesti seeni oli juba üsna põhjalikult uuritud ja Erast tahtis koguda seeni paikadest, kus mükoloogid polnud varem käinud. Nii Leningradi kui ka Moskva seeneteadlased olid tollal väga aktiivsed ja tublid. Me ei trüginud sinna, kus nemad käisid, läksime mujale, näiteks Kaug-Itta. Vladivostokis oli muide väga tugev taimehaiguste uurimise grupp, aga neid, kes oleks uurinud puude peal kasvavaid seeni, millega tegeles Erast, ja neid, kes oleks uurinud väikeseid liudseeni, millega tegeles Ain Raitviir, seal polnud.
Eesti poolt oli organiseerijaks Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika instituut, kel oli partneriks sihtkoha vastav instituut. Kõik kokkulepped toimisid, meid võeti alati väga hästi vastu.
Kas see põhines siis eelkõige Erast Parmasto isiklikel tutvustel?
Jah, meil olid muidugi kõiksugu ametlikud load ja paberid ka kaasas, aga kuhu me ka ei läinud, ikka tuldi meile avasüli vastu: „Tere, Erast Hansovitš!“ Temast peeti lugu. Me saime loa siseneda isegi piirialadele.
Eks Erasti maine ja sidemed viisid ka selleni, et 1989. aastal korraldati Euroopa mükoloogide kongress just Eestis, kuhu sõitis kokku väga palju teadlasi. Kongressi raames saime osalejatele korraldada retki Eesti metsadesse, mis varem poleks kõne allagi tulnud.
Kas toonane ekspeditsioonilogistika oli väga keeruline?
Tagantjärele mõeldes tundub, et mitte, olime ju noored. Enamasti sõitsime Moskvasse, sealt lennukiga kuhugi keskusesse ja siis organiseerisid kohalikud teadlased meid edasi. Toiduained ostsime kohapealt. Nendesse kohtadesse, kuhu meie minna tahtsime, enamasti rongid-bussid ei läinud, nii et edasi sõitsime kas sõiduautode või veoautodega. Kaugemates kohtades – Pamiiris, Kaug-Idas – olime tavaliselt kolm-neli nädalat, Kaukaasias ja teistes lähedamates kohtades kaks nädalat. Me käisime väikeste gruppidena, enamasti kaks kuni neli inimest, äärmisel juhul viis.
Mitmed teadlased, kirjanikud ja kunstiinimesed kasutasid nõukogude süsteemi keerdkäike ja isiklikke tutvusi ka selleks, et teha „teadusekspeditsioone“, mille teaduslik väärtus ei olnud ehk väga suur, küll aga andsid need võimaluse näha N. Liitu, sõlmida seltskondlikke sidemeid ja muud säärast. Kuhu te oma ja Erast Parmasto reisid sel skaalal paigutaksite?
Need olid ikka täiesti puhtalt teadusreisid. Vahel oli isegi väga kahju, et meil polnud aega kohalike vaatamisväärsustega üldse tutvuda.
Mis teie spetsiifilisem huvi oli?
Meie Erastiga uurisime eelkõige puidu peal kasvavaid seeni, puitu lagundavaid seeni. Erast oli liidus üks väheseid, kes selle teemaga tegeles. Seetõttu oli tal lai ja unikaalne tööpõld.
Kui palju oli tollal N. Liidus arvestatavaid seeneteadlasi?
Võib-olla 50–60, neist paarkümmend Leningradis, suuremad rühmad olid veel Moskvas ja Vladivostokis, Sverdlovskis väiksem rühm.
Kas teil oli otseseid kontakte ja reise ka väljapoole N. Liitu?
Otseseid kokkusaamisi ja reise peaaegu polnud. Moskva ja Leningradi omad ikka sõitsid konverentsidele, haruharva ka Erast.
Tänu heale juhusele õnnestus Erastil viibida teadlaste vahetuse raames aastatel 1978–1979 kolm kuud Indias teadustööl. Ta peatus ülikoolides (Chandigarh, Punjab, Dehra Dūn, Calcutta) ning sai sealsete teadlaste abiga käia metsades seeni kogumas ja teha laborites uurimistööd. See reis ja India jätsid talle kustumatu mulje ning sõpru-teadlasi koostööks kogu eluks.
Erastil oli väga suur kirjavahetus välismaa teadlastega ning talle saadeti raamatuid ja teadusartiklite separaate. Tema saatis vastu.
Omaette olemist kompenseeris mõnevõrra see, et meil oli käes kuuendik planeeti, kust korjasime unikaalseid materjale. Meie herbaariumides on seeni, mida enam kusagilt ei leia – neid metsi pole enam olemaski.
Kas on mõni reis eredamalt meelde jäänud, kas teaduslikel või muudel põhjustel?
No eks see esimene Sölkupimaa kindlasti. Kui me laevaga kohale jõudsime, selgus, et peale muu proviandi tõi see paari kuu tagant reise tegev laev kohalikele ka viina. Tulime laevast maha, saime öömaja külanõukogus kätte ja kui siis välja läksime, et pabereid tembeldada, oli juba terve küla purjus. Kõikjalt kostis ainult jorinat. Kõik olid purjus, lapsed kaasa arvatud. See oli kohutav, ma pole mitte midagi sellist kunagi näinud. Läksime oma öömajja tagasi ja lukustasime uksed.
Teine asi sellelt reisilt, mis meelde on jäänud, et igal õhtul jäime magama Gumiljovi luuletuste saatel. Tundus, et Ehinil oli kogu Gumiljovi luule peas, ta võis seda meile tundide kaupa ette lugeda. Sölkupimaalt läks Andres edasi Komimaale, kuhu jäi terveks suveks.
Huvitav reis oli Tšetšeeniasse, kus millegipärast võttis meid šefl use alla kohalik parteiboss, kes tahtis, et me käiksime tema juures õhtuti teed joomas. Hommikuti lasi ta meid musta Volgaga looduskaitsealale sõidutada ja õhtul tagasi tuua. Meie hotelli ees kasvas puu, mille otsas kõrgel oli üks seen. Erastile tundus, et see võiks olla midagi erilist. Ta mainis parteitegelasele, et puu otsas paistab midagi huvitavat olevat. Boss lasi miilitsad kutsuda, kes seene redeliga alla tõid. Kahjuks selgus, et see polnud üldse huvitav eksemplar.
Olete olnud palju Kaug-Idas. Mis sealt on meelde jäänud?
Kaug-Idas oli väga ilus, imelised metsad. Sinna on sattunud liike, mis on tulnud Jaapanist ja kaugemaltki. Vladivostok oli minu jaoks vene ajal Odessa kõrval selline linn, kuhu minekust unistasin. Et välismaale nagunii ei saa, aga Vladivostokki ja Odessat tahaks näha. Vladivostokki sattusingi vist lõpuks viis korda, Odessasse pole aga jõudnudki.
Vladivostokist on muide meelde jäänud selline lõbus seik, et jalutasime ükskord raudteejaama ja näeme, et Moskva rong tuleb sisse. Vaatan kella ja imestan, et näe kui täpselt, täitsa õigel ajal saabub. Aga siis selgus, et see rong oleks pidanud saabuma samal kellaajal neli päeva tagasi.
1990. aastal oli meie viimane ekspeditsioon N. Liidus, käisime Erast Parmasto ja Urmas Kõljalaga Kaug-Idas. Aeg oli juba selline, et lubati ka välismaalasi kaasa võtta. Meiega olid professor Ron Petersen USA-st ja Karl Hendrik Larsson Rootsist. Sõitsime Habarovskisse ja edasi Vladivostokki. Varem oli Habarovskisse sattumine tihti sulaselge õnnetus, seal võis lennukit oodata päevi ja päevi. Kui lennuk lõpuks saabus, polnud pealesaamine siiski garanteeritud, sest kõik jooksid sinna tormi. Aga seekord läks meil hästi. Saime Vladivostokki ja sealt mööda rannikut laevaga Primorje kraisse Terneisse. Kõik oli kena. Sealt pidi meid edasi viidama, anti kaasa ka provianti. Aga tollal polnud ju Venemaal enam midagi saada. Anti piimapulbrit, munapulbrit, nuudleid, makarone, paar konservi, purk heeringat, natuke leiba ja võid.
Mina kui ainuke naisterahvas tegin siis süüa. Ega ma seda niigi kuigi hästi ei oska, aga nendest asjadest oli eriti raske midagi mõistlikku teha. Kolmandal päeval, kui meid oli autodega metsa viidud, ütles Karl Hendrik, et nüüd tahab lääne inimene küll värskeid puuvilju. Neid ta muidugi ei saanud, küll aga leidsime mõningaid söödavaid marju. Ronil olid maohaavad ja tal oli kaasas purgitäis tablette. Tema oli ekspeditsiooni lõppedes mulle väga tänulik, sest selle dieedi peal polnud tal tablette kordagi tarvis läinud.
Mis on Pamiirist eredamalt meelde jäänud?
Olin seal 1978. aastal koos Ain Raitviiri, Mall Vaasmaa (1945– 2009) ja kohaliku mükoloogi Sveta Faizovaga, kes oli vajaduse korral meile mägedes tõlgiks. Me ei saanud alguses Dušanbest edasi sõita, kuna mägiteed polnud aprillis veel lahti ja pidime lennukit ootama. Käisime siis linnale lähemal asuvas bioloogide baasis Kondaras. Seal on käinud mitmed eesti bioloogid ja geograafid. Kevaditi on seal imeilus.
Kui lõpuks annuškaga (AN – nõukogude lennuk) Horogi poole lendama saime, oli kõik hea kuni laskumiseni. Mäekuru, kust laskusime, oli nii kitsas, et lennuki tiivad peaaegu puudutasid kaljusid.
Ma ei tea, kas see on tõsi, aga lugesin kusagilt raamatust, et see oli nõukogude ajal ainuke lennuväli, millele maandumise eest maksti lendureile lisatasu, mida nad omavahel nimetasid hirmutasuks.
Maandusime jõe ääres, teisel pool jõge oli Afganistan, kus oli jõekaldal ilus ja hästi üles haritud põldudega küla, mis oli suureks kontrastiks nõukogulikule Horogile.
Tagasi sõitsime veoautoga. Tee oli kitsas ja väga ohtlik – ühel pool sügav kuristik ja teisel pool järsk kaljusein, lisaks sellele pidev varinguoht. Autojuht hoiatas, et kui ta peaks röögatama, siis tuleb kohe autost välja hüpata.
Mäletan minagi seda hirmutunnet varasemast ajast sel teel. Aga nüüd on nad hiinlaste abiga kõige ohtlikumad kohad asfaldi alla pannud ja varingukohti võrkudega katnud.
Seeni kogusime Pamiiris mitmes kohas. Vaši jõe orus oli Raitviir väga õnnelik, sest meid viidi Medvežije liustikule ja tema seened kasvavad tihti just seal, kus liustik hakkab maastikuks üle minema.
Kuidas te kõik need seened Eestisse saite tuua?
Selleks tuli nad esmalt kuivatada. Meil oli kaasaskantav metallrest ja igal õhtul kuivatasime kas elektri- või tavalise pliidi peal oma saagi ära. Siis panime seened paberkottidesse, etiketid külge ja lõpuks pidime leidma kusagilt vineerkastid, mis kinni naelutasime ja postiga Eestisse saatsime. Mõned väärtuslikumad võtsime ise kaasa.
Mis nendest kogudest praeguseks saanud on?
Kogutud seened asuvad Tartus kahes herbaariumis (fungaariumis): Tartu Ülikoolis ja Maaülikoolis. Igal aastal laename seeni uurimiseks teadlastele üle maailma, ikka küsitakse veel. Eestis on praegu huvi väiksem.
Üks teie hilisemaid reise viis Permi koos minu ülikoolisõbra, tänase Tartu Ülikooli professori Urmas Kõljalaga. Miks sinna?
Permi läksime sellepärast, et seal olid väga suured metsad. Permis töötas ka paar mükoloogi, aga nemad kurtsid, et neid ei taheta nendesse metsadesse lasta. Meie saime loa minna. Metsades olid vangilaagrid. Elasime samas asulas, kus valvurid. Vangid töötasid sealsamas metsalangetusel, aga kontakti meil nendega võtta ei soovitatud.
Kas jäi mõni koht toona ka läbi käimata, kuhu oleks teaduslikus mõttes olnud huvitav minna?
Kuriilidel oleks tahtnud rohkem käia. Lõunapoolsetele Kuriilidele oleks tahtnud minna, aga see oli nii range piiritsoon, et sinna ei saanud kuidagi. Siberis sai palju käidud, aga taiga on tegelikult päris üksluine, seened on ikka needsamad igal pool. Erast käis Kaug-Idas vist seitse-kaheksa korda, mina viis korda. Kui oleks mõni muu koht olulisem olnud, ju siis oleksime sinna läinud, selle asemel et nii palju Kaug-Idas olla. Aga meie teaduse jaoks oli see oluline piirkond.
Vabadus saabus ses mõttes õigel ajal, et jõudsite veel käia ka mujal maailmas.
Jah, mina vähem, aga Erast jõudis küll. 1988. aastal, juba vabamates tingimustes, käis Erast USA uurimiskeskuste toel sealsetes Great Smoky Mountainsi ja Tennessee metsades. Pikemad ja olulisemad retked viisid Erasti veel Norra ja Rootsi metsadesse ning Inglismaale, Lake Districti piirkonda. Koos vabaduse saabumisega tekkisid tihedad sidemed Soome teadlastega ja korraldasime ühiseid seeneretki nii Eestis kui ka Soomes.
Tekst: Tiit Pruuli
Fotod: Ilmi Parmasto erakogu