Sergei Stadnikov kirjutab Kreeka Argolise maakonna vaatamisväärsetest paikadest.
Maailma laiemale avalikkusele teadvustus see Kreekas Peloponnesose poolsaarel Argolise maakonnas asuv iidne kohake 1877. aastal, kui kuulus miljonärist amatöörarheoloog Heinrich Schliemann tutvustas oma väljakaevamiste esimesi tulemusi.
Ajavahemikus 1700-1100 eKr oli Mükeene nimelt võimsa riigi kindlustatud keskus. Selle töödeldud kivirahnudest peaaegu ilma sideaineteta (kui mitte arvestada mulda, savi ning kiviklibu) püstitatud müürid avaldasid hilisematele kreeklastele sedavõrd vapustavat muljet, et nad nimetasid neid kükloopilisteks.
Eelkõige vapustab kivimürakate paksus ja raskus (kuni 2,5 tonni) ja nendega vastanduvate ehitiste suhteline väiksus. Eriti kajastub see kunagiste võimsate valitsejate – vanax’ite – palees.
Mükeene peamisteks vaatamisväärsusteks on Lõviväravad ning Klytaimnestra ja Atreuse kuppelhauakambrid (viimase sissekäiku katab 122 tonnine kiviplaat). Täielikuma mulje saamise huvides oleks ideaalne külastusaeg just nimelt kuum suvepäev, mil kantsi tippu tõusmine on eriti vaevaline!
Veel mõne aasta eest oli minek veelgi vaevalisem, sest rada kujutas endast libedaid kive. Ateena olümpiamängude eel betoneeriti see üsnagi mugavaks jalutusteeks – muinsuskaitse seisukohalt täielik kahjurlus. Seda rammestavam tundub hilisem veiniga segatud filosofeerimine kohalikus tavernis. Ajaloolise paiga külastamiseks peaks 4-5 tunnist piisama.
Nauphlion
Mükeenest umbes pooletunnise ja osaliselt läbi oliivisalude ning apelsiniaedade kulgeva mõõduka sõidu kaugusel Argose orus mere kaldal valendav kaheteistkümne tuhande elanikuga väikelinn kuulub kõige omapärasemate urbanistlike fenomenide hulka kogu Hellases. Linn on pärimuste kohaselt saanud nime merejumal Poseidoni poja järgi. Paljude sajandite jooksul toimis Nauphlion Argose meresadamana.
13. sajandil kindlustasid ja arendasid linna ristirüütlid, kes sadamasuudme kaitseks ehitasid ühele väikesele saarele Borgia nimelise kindluse (käesoleval ajal asub seal võõrastemaja). Viimasest sai aegamööda Nauphlioni sümbol.
Edasised 400 aastat olid märgistatud teravaima sõjalis-kaubandusliku võitlusega Veneetsia Vabariigi ja Osmani impeeriumi vahel ülemvõimu pärast Vahemere idaosas. Linn käis korduvalt käest kätte. Veneetslaste järjepideva valitsemise kõige pikem periood oli 1686-1715.
Linna kohal kõrguvale kaljule väljaehitatud Palamidise nimeline kindlus (215 m merepinnast) kujutab endast tõelist fortifikatsioonikunsti šedöövrit, mis on säilinud kaasajani peaaegu puutumatuna. Kindluseväravateni jõudmine on üsna sangarlik ettevõtmine, sest käia tuleb täpselt 999 trepiastet. Muide, kaheeurost piletit on võimalik lunastada vaid poolel teel – kavalad vennad need kreeklased!
Külastaja tähelepanu köidavad hästi säilinud kahurid 17.-18. sajandist ning hingemattev linnulennuline vaade Nauphlionile. Pärast higistama ajavat ronimist saab end ideaalselt värskendada ca. pooleteise kilomeetri kaugusel mererannal.
Veneetslaste hästi planeeritud linnaosa ehitati välja peamiselt 18. sajandi alul. Seal on alati meeldiv aega viita, kuigi jah – sealsed söögi- ja joogikohad “tervitavad” kundesid mõnevõrra kõrgemate hindadega. Nagu Tallinna vanalinnas.
Singrou tänav eraldab veneetslaste kvartalit valdavalt betoonist ehitatud uuslinnast. Kahe linnaosa piiril, sadama lähedal, asub aga suurepäraste kalaroogade poolest tuntud Apostolise nimeline tavern, mida soovitan lahkelt külastada. Linlaste meelest serveeritakse just nende kohvikus Napoli di Romagna kogu Kreekamaa parimat espresso’t ja cappuccino’t (toetudes oma kogemusele, kaldun seda kuulujuttu isegi ettevaatlikult uskuma).
Maakonnakeskus ise väärib põgusaks tutvumiseks vähemalt ühte ööpäeva. Türklastevastase vabadussõja ajal oli Nauphlion 1830-1834 isegi Kreeka pealinn! Arvestatavaks kultuuriliseks objektiks on muuhulgas sealne sõjaajaloo muuseum.
Epidauros
Kirde-Peloponnesost kaunistavasse Epidaurosesse jõuab Nauphlionist autoga sõites vabalt neljakümne minutiga. Enne linnakesse jõudmist avaneb võimalus isiklikult kaeda üht Euroopa vanimat allesjäänud silda (ehitatud ca. 3000 aasta eest).
Kunagise kõige tuntuma, arstikunsti jumalale Asklepiosele pühendatud ravikeskuse lähenemist märgistavad üha sagenevad küpressisalud – muinasajal istutati neid alati templite ja kalmistute temenos’tele (pühale alale). Mõnevõrra muundunud kujul kestab see ilus komme tänase päevani – need sihvakad puud kasvavad näiteks paljude õigeusu kirikute ning surnuaedade naabruses. Kohalikku õhku on kuidagi eriti kerge hingata, kusjuures koht ise asub kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel (tavaliselt) lõõskavast Mükeenest!
Antiikajal raviti seal kogu maailmast saabunud haigeid nii traditsiooniliste meetoditega (mille hulka kuulus dieedikuuri läbimine) kui ka psühhoteraapiat kasutades. Näiteks mängiti patsientidele rahustavat muusikat, samuti võisid nad külastada kohalikku suurepärase akustikaga teatrit (seda eripära võin omalt poolt kinnitada).
See kõige paremini säilinud teater Kreekas (ehitatud 4. saj eKr) mahutab veel praegugi 16 000 pealtvaatajat. Juulis-augustis toimuva teatrifestivali ajal on võimalik nautida suurte dramaturgide Aischylose, Sophoklese ning Euripidose igikestvat loomingut. Kuid ennemuiste lavastati Epidaurose teatris just Asklepiosega seotud müsteeriume, pidades loomulikult silmas terapeutilisi eesmärke. Pärast etendust jalutas publik imeilusatel nõlvadel.
Ülaltoodud muljed on minu arvates piisavad, et võtta ette üks rahulik-lõdvestav kultuuriline puhkusereis Argolisse.