LINNAVÕSADE UURIJA

Arne Maasik (1971) on Tallinnas tegutsev arhitekt ja kunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta lõpetas 1995 Eesti Kunstiakadeemia. Töötanud arhitektuuribüroos Künnapu & Padrik, fotograafiafirmas Zepp Grafelin. Aastast 2007 fotograafiafirma Decadencity asutaja ja omanik. Töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Olulisemad näitused on isiknäitused Tallinna Kunstihoones, Tallinna Linnagaleriis, samuti arvukad osalemised erinevates projektides kodu- ja välismaal. Ta on teinud kaastööd paljudele arhitektuuri- ja kunstiväljaannetele. Go Reisiajakirjas on varem ilmunud tema pilte Eesti vanausuliste palvemajadest. Ta fotod püüavad leida harmooniat tänapäevastes linnavõsades. Arnele esitas mõned küsimused Tiit Pruuli.

Arne Maasik (1971) on Tallinnas tegutsev arhitekt ja kunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta lõpetas 1995 Eesti Kunstiakadeemia. Töötanud arhitektuuribüroos Künnapu & Padrik, fotograafiafirmas Zepp Grafelin. Aastast 2007 fotograafiafirma Decadencity asutaja ja omanik. Töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Olulisemad näitused on isiknäitused Tallinna Kunstihoones, Tallinna Linnagaleriis, samuti arvukad osalemised erinevates projektides kodu- ja välismaal. Ta on teinud kaastööd paljudele arhitektuuri- ja kunstiväljaannetele. Go Reisiajakirjas on varem ilmunud tema pilte Eesti vanausuliste palvemajadest. Ta fotod püüavad leida harmooniat tänapäevastes linnavõsades. Arnele esitas mõned küsimused Tiit Pruuli.

Normaalsed kunstfotograafid pildistavad imelist loodust või paljast naist. Sina oled pildistanud natuke võsa (näitus „Pusad”) ja Armin Kõomäe palvel ka mõne inimese, aga põhiliselt ikka maju. Kuidas see majade pildistamine algas?

Need protsessid on olnud loomulikud ja üksteisest välja kasvanud. Olen EKA haridusega arhitekt, tegutsenud hulk aastaid arhitektuurses projekteerimises. EKA päevil süvenes huvi fotograafia vastu, aga kutseliseks hakata ma ei kavatsenud. Alles hiljem arhitektina töötades tekkis veendumus, et pean asjaga süvitsi minema, siis tuli ka otsus langetada. Pusade seeria pildid on selles mõttes olulised verstapostid. Nendeski näen ma arhitektuurset struktuuri, mitte loodusvaateid. Majade fotografeerimine erinevateks otstarveteks on enesestmõistetav osa selles töös.

Mulle tundub, et mida suuremad, koledamad ja tööstuslikumad need hooned on, seda enam need sulle meeldivad. On sul tegelikult mingeid kontseptuaalseid või esteetilisi eelistusi, millist arhitektuuri üles võtta?

Kindlasti on. Siin aga ei ole ilusa-koleda skaalat. Tegemist on ilmselt sisendusjõuga, mida otsitakse. Loomingulise tööriistana kasutan puhast kompositsiooni. Objekt võib asuda ükskõik kus, olla mis tahes funktsiooniga ja mis tahes ajast, küsimus on selles, millist energiat ta kannab, kas sellel on vaatajale mõju, minu puhul ka hasart, et kas saan selle pildile jäädvustatud. Militaar- ja tööstusarhitektuur pakuvad alati rohkem pinget. Sealt ilmselt ka huvi suuruse ja mastaabi vastu. Edasi juba linnade fotografeerimine, mis on samuti selle jada loogiline jätk. Ma ei ole näiteks väga kindel, kas NYC on ilus linn, küll aga on ta sisendusjõuline. Pigem on Chicago ilus linn.

Millised on su lemmiklinnad? Kuidas mingi linn sulle meeldima hakkab või miks ei hakka?

Kohe tunned ära, tihti ise kohal käimata. NYC-i juba mainisin, nendest, kus käinud ei ole, arvan, et Iisrael oma erakordse funkarhitektuuriga. Olulised on isiklikult Berliin ja Veneetsia. Vene konstruktivism on oluline isiklikus arengus. Seda näeb kõige paremini Moskvas. Aga ma ei ole väga palju reisinud, selles mõttes on avastamist veel kõvasti.

Su New Yorgi piltide kohta on kunstikriitik Andres Härm kirjutanud: „Siin jääb Maasik strukturalistiks selles mõttes, et teda köidab New Yorgi linnapildi mikroskeemiks taandatud struktuurne kaos, arhitektuursed ja ruumilised veidrused ning kõrghoonete ilmetu ja anonüümne rutiin.” Seleta nüüd lihtsale inimesele ära, mis sind New Yorgis siis huvitas.

See on ilmselt kompott erinevatest aspektidest, nagu enamiku motiivide juures. Oluline on kindlasti NYC-i tohutu kuulsus ja märgiline tähendus kogu praeguses maailmapildis. Arvan, et osa mõjujõust peitub seal. Teiseks muidugi tihedus, see on kolmemõõtmeline ja sedasorti, mida Euroopas peaaegu ei ole. Härmi poolt nimetatud kvaliteedid veel lisaks.

Oled Ameerikas pildistanud ja teinud ka arhiivitööd, korrastanud Eric Soovere arhiive. Kes oli Soovere ja miks sa temaga tegeled?

Fotograaf Eric Soovere on mulle ema poolt sugulane, omal ajal aitas ta mind kõvasti fotograafiaga seotud küsimustes. Pärast tema surma 2008 võtsime tema poja Ülo Sooverega ette Ericu arhiivide korrastamise ja digitaliseerimise. See töö võttis aega paar aastat, mille tulemusena on nüüd olemas digiarhiiv unikaalsete fotode, käsikirjade ja dokumentidega. Selle loo põnevamad ja vähekäsitletud osad on põgenemine Eestist, elu pagulaslaagrites ja varased aastad USA-s. Ta on Eestis avaldanud raamatu „Käru ja kaameraga”, mis kujutab just põgenemisteekonda Eestist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga