Aastal 2011 saab Eesti suurima seiklusspordisarja Xdreami esimene etapp stardi Vabaduse väljakult Tallinnas. Ebaharilik stardikoht on juba põhjustanud elavat vastukaja seiklussportlaste seas. Heiti Hallikma üritab leevendada skeptikute muret, kes kardavad, et linnaseiklus pole õige seiklus, meenutades oma esimest linnaseiklust.
Oli reede, 12. november 2004, kui kahe sõbraga, Randy ja Rainiga (Randy Korb ja Rain Lond) Helsingisse sõitsime, et startida järgmisel päeval seiklusvõistlusel Nokia Urban Trek. Merel oli paras torm, laeval kukkusid ja purunesid nõud, poed olid suletud ning paljud reisijad käisid ringi merehaigusest roheliste nägudega. Mõtlesime kõhedusega järgmisel päeval ees ootavatele kanuuetappidele.
Võistluskeskus asus otse Helsingi kesklinnas, raudteejaama kõrval asuval turuplatsil ning kogu võistlus toimus kesklinnas ja selle lähiümbruses. Raja pikkuseks oli umbes 75 kilomeetrit, mis sisaldas endas jooksu, kanuusõitu, jalgrattasõitu ning erinevaid lisaülesandeid. Kogu rada tuli läbida kaartide abil, valides iseseisvalt omale liikumistee. Ja veel – kuna võistlus oli korraldatud just värskelt turule jõudnud mobiiltelefoni Nokia 5140 reklaamiks, siis anti igale võistkonnale rajale telefon ning paljud etapid ja lisaülesanded olid seotud selle telefoni erinevate funktsioonide kasutamisvõimalustega. Olime juba laeval, tormi kiuste, üritanud lugeda telefoni kasutusjuhendit, et võistlustel telefoniga kiiremini hakkama saada.
Laupäeva hommikul kell kümme antakse start sealtsamast raudteejaama kõrval asuvast võistluskeskusest ja – kanuudega! Esimese etapina peame jooksma, kanuu kaasas, umbes 800 meetrit Töölönlahti äärde, kus saame kanuu veele lasta. Kanuupunktid on eelnevalt salvestatud telefoni ning nende leidmiseks tuleb meil kasutada telefoni sisseehitatud GPS-i. Päris huvitav ja veidi kõhegi kogemus on linnas ja laevade vahel aerutada, jälgides et mõnele neist ette ei jääks. Punkt võetud, saame aerutada tagasi ning jätkata joostes mööda Helsingi kesklinna.
Jooksuring viib meid alustuseks Katajanokka kanali äärde, kus peame sooritama esimese lisaülesande, ületades kanali mööda köit. Tore on vaadata laupäevahommikusi jalutajaid, kes ei saa aru, miks võistlejad, numbrid ees, mööda köisi üle kanali turnivad, kui kõrval ju ometi sild olemas on.
Lisaülesanne sooritatud, jätkame oma tiiru läbi Kaivopuisto, Ruoholahti, Hietsu ja siis juba Töölö kaudu tagasi raudteejaama turule.
Saame võistluskeskusest uue kaardi ja suundume taaskord jooksu-kanuu ringile. Algul samasse kohta, kuhu olime jätnud kanuud, aga seekord kanuuga teisele poole, Tervasaarele. Kanuuetapp tehtud, jookseme Pitkäsilta juurde (sama sild, mis jääb teie teele, kui Helsingi lõunasadamast Lahti poole hakkate sõitma), kus jäl- le köieharjutus – laskumine köiega sillalt alla. Siis veel üks jooksuring mööda Helsingi kesklinna, algul Katajanokka tippu, sealt väikese kaarega paljudele eestlastele tuntud kirbuturule. Jooksuetapi lõpp on väga põnev, kui peame raudteejaama turu all, müügikeskuste vahel jooks- ma ja sealt punkte leidma.
Võistluskeskuses öeldakse meile, et tulemas on taas kord lisaülesanne ja palutakse valida üks võistkonnaliige, milleks – seda me veel ei tea. Lükkame Rainiga siis Randy ette, et ise veidikenegi puhata saada. Aga ei, Randyle antakse teine mobiiltelefon ja juhatatakse ta kaardi juurde, ning meie Rainiga peame siis tema seletuste järgi raudteejaama ümbrusest punkte otsima.
Esimesed kaks punkti leiame suhteliselt valutult, aga kolmandaga, mis Randyle suhteliselt lihtne tundub, tekib meil väikseid raskusi. Nimelt seletab Randy meile, et punkt on bussijaama kõrval. Kuna bussijaama asukohta teame Rainiga väga hästi, siis kihutame ilma Randy seletusteta kohale. Kahjuks lähevad Randy ja meie ettekujutused bussijaamast veidi lahku ja nii saame Rainiga joosta lisatiiru enne, kui Randy meie asukoha kaardilt suudab tuvastada ja meid õigesse kohta juhatada.
Nüüd saame lõpuks ratastele, aga väga pikalt esialgu sõita meil ei lasta. Juba esimeses rattapunktis Kluuvikatul on taas kord lisaülesanne, milleks seekord jalgratta vigursõidurada. Õnneks peab selle ülesande sooritama vaid üks meie seast ja nii saab Rain vaimustusest huilates mööda palke ja üle kiikede sõites oma oskusi näidata.
Vaid üks lühike rattaetapp ning kohe järgmises punktis, Korkeasaari loomaaias peame lisaülesandena otsima legendis loetletud loomi, kusjuures meie ei saa aru, miks soomlased sealjuures oma mobiiltelefonidega vehklevad.
Veel etapp hiljem, jälle lisaülesandena, on punktis legend, kus järgmised kaks punkti antud suuna ja kaugusega. Siin kipub meie endi mõistus Nokia mobiiltelefoni kasutamisel küll kokku jooksma, aga õnneks jagavad kohalikud soomlased ära, et punkt üle lahe paistva suusahüppemäe juures peab olema.
Nüüd viib jalgrattaetapp meid korraks veidi kesklinnast välja, Haltiala hüdroelektrijaama juurde, kus taas kord saame oma oskusi näidata köit mööda üle jõe turnides. Ning taas kesklinna poole, algul mööda linna lähiümbruse metsi ja hiljem parke pidi. Just jalgrattaetapi teises pooles kaotame soomlastele kõige rohkem, sest suhteliselt vanade kaartide peal ei olnud märgitud soomlastele ilmselt tuttavaid kergliiklusteid, mida mööda rattasõit oluliselt kiirem on kui metsateedel.
Jalgrattaetapp lõpeb taas kord võistluskeskuses ning jääb veel viimane – jooksuetapp mööda hämarduvat Helsingi kesklinna. Alustuseks Linnanmäele, Lintsi Sea Life’i akvaariumisse, kus peame leidma akvaariumitest legendis kirjeldatud mereelukaid. Abiks akvaariumite kõrval asuvad infotahvlid, suudame ka selle lisaülesande lahendada ja saame asuda juba tagasiteele finiši poole. Veel üks etapp enne finišit, loeme veel viimase asjana sadama juures asuva Suurkiriku ees trepiastmeid.
Umbes seitse tundi pärast stardihetke jõuame viimast korda tagasi raudteejaama turuplatsile, et sedakorda siis finišeerida. Oli tõeliselt põnev ja seikluslik võistlus linnadžunglis.
Alles telefone tagasi andes selgub, miks soomlased Korkeasaari loomaaias oma telefonidega vehkinud olid – meie ei olnud soomekeelsest legendist suutnud välja lugeda, et loomaaias tuleb ühest loomast kümnesekundiline filmiklipp teha. Aga seiklejate leidlikkusel pole teatavasti piire – poeme ühte pimedasse nurka, kus mina vastu musta seina telefoniga filmisin ja Rain urinaid ja mõminaid kõrvale teeb. Pärast näeme eemalt, kuidas kohtunikud kordamööda meie filmiklippi uurivad, aga küsima meilt, et mis imeloom meie filmiklipil salvestatud, nad ei tule.
Kokkuvõtteks võin oma kogemuste põhjal julgelt kinnitada, et linnaseikluses on kindlasti vähemalt samapalju seikluslikkust kui mistahes muul seiklusvõistlusel. Kõik on kinni siiski korraldaja fantaasias. Aga selles, et Xdreami korraldajatel fantaasiast puudust ei tule ja nad huvitavaid radu põnevate lisaülesannetega pakkuda suudavad – seda on näidanud juba veenvalt eelnevad kuus aastat. Mina ootan selle aasta esimest etappi põnevusega.