Turistide vähesuse, inimeste sõbralikkuse ja maa mitmekülgsuse tõttu on Liibüa üks ideaalsemaid kohti intiimsemaks tutvumiseks kõrbe ja selle elanikega, kirjutab Lembi Noorvee.
Liibüa kõrbe, mis on osa Saharast, iseloomustab mitmekülgsus ning määratu avarus. Oma reisi jooksul nägime nii musta, halli, pruuni, punast kui ka kollast kõrbe, ääretuid tasaseid välju ja kõrgeid mägesid, rohelisi oaase ja mahajäetud liivast kõrbelinnu. Kui vaadata kaardilt neid piirkondi, mis nädala aja jooksul läbi sai sõidetud ning võrrelda seda kogu Sahara kõrbega, ei kujuta ettegi, kuidas iidsetel aegadel neid alasid kaameli või hobusega läbiti. Juhtub praegugi aeg-ajalt, et kohalikud võimud või turistid leiavad kõrbest illegaalselt lõunast üle piiri tulnud veoautosid kümnete laipadega, sest bensiin lõppes otsa või auto läks katki.
Reisi esimene etapp viis meid Edela-Liibüasse Jebel Akakusse, mis on umbes 1000 km pikk ja 10-50 kilomeetrit lai mäestik ning meenutab väljanägemiselt Mordorit “Sõrmuste isanda” filmis. Basaldist kaljurüngad moodustasid lausa fantastilisi kujundeid sõrmedest ja seentest kuni kaamelite ja ninasarvikuteni. Kaljude vahel oli suhteliselt lauge, kohati liiva ja kohati basalditükkidega kaetud pinnas, millel autod oma tee leidsid.
Peamine põhjus Jebel Akakust külastada on sealsed kaljujoonised, millel vanust 3000-12 000 aastat. Kõige vanemad joonised kujutavad suuri loomi nagu ninasarvikuid, elevante ja kaelkirjakuid, kes enne Sahara alade kõrbestumist sealses savannis elasid. Hilisemad joonised kirjeldavad juba koduloomi ja küttimist ning kodust elu. Film “Inglise patsient” annab vihje, mida me kõrbes näha saime.
Ussisööjate maal
Kõrberetke teine etapp viis meid “ussisööjate maale” liivadüünide vahele Kesk-Liibüas. Liivakõrb näib juba kaarti vaadates hiiglaslikult suur ja need düünid on tõesti lausa lõputud. Iseenesest väga romantiline, aga juba esimese düüni otsa ronides leiab kinnitust tõsiasi, et liivas kõndimine, eriti mägede vallutamine, on pigem raske töö kui romantiline retk. Kohalikud pakkusid ka liivasuusatamise võimalust, mis küll ajapuudusel proovimata jäi, kuid teadjamate sõnul olevat üsna sarnane tavalisele mäesuusatamisele.
Liivadüünide vahel asuvad imelised sinise veega järvekesed, ümbritsetud palmidest ja... turistidest. See on Liibüa kõrbeosa kõige külastatavam piirkond ja pea ainus koht, kus teisi turiste kohtasime.
Järvekeste leidmine pärast mitmetunnist liivaväljade vahel sõitmist, kus ainsaks maastikku elavdavaks elemendiks on mõni eksinud rohututt, tundub lausa imena. Samas aga pidid need järved sajanditetagusele üksikule janusele rändajale pettumuse valmistama, sest järvede soolasuse tase olevat võrdne Surnumere omaga. Meie kohalik giid ei osanud järvede päritolu selgitada, reisijuhi järgi on tegu vulkaaniliste järvedega, mis on otseühenduses maapõuega.
Need järved on ka põhjus, miks sealset rahvast ussisööjateks kutsuti – järved on täis miniatuurseid ussisarnaseid elukaid, keda kohalikud naised olevat võrkudega järvest püüdnud, neist leiba valmistanud, seda paar kuud liivas haududa lasknud ning seejärel delikatessina mööduvatele kaupmeestele müünud. See aeg on aga ammune minevik – praegu enam kedagi järvede ääres ei ela, kuna 1990ndate alguses komandeeris kolonel Gaddafi kogu järelejäänud rahvastiku linnadesse, et neid “tsiviliseerida”.
Lisaks lõpututele liivaväljadele ja imelistele järvedele pakkus suurimat emotsiooni autosõit. Liivadüünidel sõitmiseks on oma nipid – tuleb sõita suhteliselt madalate pööretega ja kiiresti, et mitte liiva kinni jääda, sõita mitte piki, vaid risti düüni jne. Tuule kujundatud liivamäed meenutavad laineid ning enamasti sõitsime üles mööda laugemat osa, jäädes tipus peaaegu seisma. Siis keerati auto nina allapoole ning sõideti alla kohati mööda peaaegu püstloodis mäekülge. Mõnikord võis düünide kõrgus olla lausa paarsada meetrit, mis kokkuvõttes pakkus suure adrenaliinielamuse. Minu küünte jäljed on ilmselt ikka veel Omari auto tagaistme polstris.
Hoolimata sellest, et Liibüal on au omada maailma kuumarekordit +57,8 kraadi, oli minu üllatuseks jaanuaris kõrbes päris külm. Olin küll kuulnud, et talvel tuleb öösiti valmistuda miinuskraadideks – ja kuna ööbimine oli telkides, varustasin ennast talveriietega –, kuid ka päeval, eriti pilvise ilmaga, tuli mitu kihti riideid selga ajada ning kaitsta end lõikava tuule eest.
Üks imeline nähtus kõrbes oli päikeseloojang. Detsembri lõpus-jaanuari alguses loojus päike umbes kella 7 paiku õhtul ning pakkus iga päev erinevat fantastilist vaatemängu. Ma ei tea, kas see tulenes pilvede puudumisest või laiast silmapiirist, kuid värvid ja emotsioonid, mida kõrbeloojangud pakkusid, on küll unustamatud. Pärast päikeseloojangut aga andis täiskuu maastikule nõidusliku välimuse.
Rooma kultuuri jäänused
Reisi viimane etapp viis meid Vahemere põhjarannikule Tripolisse ja Leptis Magnasse, mis on üks kõige paremini säilinud Rooma linnu Põhja-Aafrikas. Seal on välja kaevatud roomlaste triumfikaari, templeid, teatreid ja termikomplekse, mis on tihti suurepärases seisus. Ei saa jälle mainimata jätta turistide vähesust, mis hommikul andis kohale erilise aura.
Tripoli tänavaelu oli sarnane Kairoga, aga võrreldes Egiptuse pealinnaga on Tripoli siiski tibatilluke. Nagu igal pool asustatud punktides Liibüas, oli linn enamasti väga räpane, täis kõikvõimalikku prügi, mida inimesed on võimelised tootma. Panin tähele, et kui meie, turistid, korjasime oma prügi ja toidujäänused peale lõunasööki kõrbes kokku, siis meie araablastest reisikaaslased jätsid kõik maha sinna, kus parasjagu peatuma juhtuti.
Lisaks kõrbele ja Rooma-aegsetele varemetele pakkusid mulle tugevaid emotsioone lennujaamad. Esimesel pilgul näib Liibüa lennujaamades olevat väga tugev kontroll, kuna mundris mehi on kordades rohkem kui Euroopa lennujaamades ning passi kontrollitakse oma viis korda ja lüüakse sinna iga kord erinev tempel.
Tegelikku olukorda aga iseloomustab hästi situatsioon, kui läksin probleemideta läbi turvavärava, mille juhe – nagu turvamehed ootamatult avastasid – polnudki pistikusse ühendatud... Loomulikult ei kutsutud tagasi ei mind ega ka kedagi teist nendest kolmekümnest inimesest, kes minu ees juba väravast läbi olid läinud. Ega suurt vahet polekski olnud, sest kuskil jopet seljast võtma ei pidanud ja detailsemat läbiotsimist ei tehtud, kuigi peaaegu kõik turistid “piiksusid”. Kui sellist olukorda võib veel mõista siselennujaamas, siis kummastav oli näha sama kehva turvakontrolli ka Tripoli lennujaamas, kust lahkusid kõik rahvusvahelised lennud Euroopasse.
Kui ruumi oleks, võiks kirjutada veel paljust, näiteks kõrbes kasvavatest ülimõrudest viljadest, kohalikest kaupmeestest, aastavahetuse tähistamisest ja araabia muusikast. Soovitan ise kohapeale kogema minna!
Liibüa
• Liibüa (ametlik nimetus Al Jumahiriyah al Arabiyah al Libiyah ash Shabiyah al Ishtirakiyah al Uzma) on kolme Prantsusmaa suurune riik Põhja-Aafrikas, mis koosneb 93% ulatuses kõrbest. Liibüa rahvaarv on ligi 6 miljonit, millest 1,7 miljonit elab riigi pealinnas Tripolis.
• Alates 1969. aastast on riigis võimul kolonel Muammar al-Gaddafi (64), kes ei oma küll mingit konkreetset ametinimetust, kuid on de facto riigi juht. Tegu on autokraatliku valitsejaga, kelle sõna on seadus ning kellest rääkimisest me kohalike juuresolekul hoidusime, et neid mitte ebamugavasse olukorda panna (loomulikult ei ole lubatud suurt juhti avalikult kritiseerida).
• Liibüa viisa saamine on suhteliselt keeruline ettevõtmine. Viisat antakse vaid gruppidele, mitte üksikisikutele (grupp algab 3 inimesest), oma marsruut tuleb ette registreerida ja paljudes kohtades on liikumine lubatud ainult kohaliku giidi abil. Need nõuded tulenevad nii riigikorraldusest kui ka riigi minevikukogemusest – originaalset suveniiri otsivad turistid on mitmel korral kaasa võtnud kaljujooniste originaale. Koos kaljuga, mõistagi.
• Liibüa hinnatase on võrreldav Eestiga, mis teeb sellest Põhja-Aafrika ühe kallima sihtkoha. Samas on võimalik raha säästa, kasutades kõrbes liikumiseks kohalike reisifirmade teenuseid, mitte Lääne-Euroopa vahendajaid (Eestis minu teada ühtegi Liibüa reiside pakkujat ei ole – ise sõitsin kohale Belgia reisifirma kaudu).
• Meie jaanuarikuise reisi marsruut hõlmas peamiselt looduslikke vaatamisväärsusi kõrbes, kuid ka pealinna Tripolit ja iidset Rooma linna Leptis Magnat. Reis kestis kaheksa päeva. Reisigrupp koosnes 14 inimesest, kelle eest hoolitsesid neli kohalikku autojuhti, giid ning „politseinik“, kelle funktsioonist ma lõpuni aru ei saanudki – kas oli see meie reisigrupi läbijuhtimine lõputust bürokraatiast ja teetõketest või välismaalastel silma peal hoidmine. Reisisime suuremalt jaolt 4x4 Toyotadega.