LEMBEH – allveefotode paradiis

Öelge mõnele oma tuttavale sukeldujaleallveefotograafile märgusõna „Lembeh” ja vastuseks võite saada kaks eri reaktsiooni. „Jaa, Lembeh...” kaugusse pööratud unistava pilguga − nendelt, kes seal veel käinud ei ole, või siis entusiastlikus kiirkõnes loengu kohapealsetest asjadest ja oludest. Milles küll peitub Lembeh’ fenomen?

Öelge mõnele oma tuttavale sukeldujaleallveefotograafile märgusõna „Lembeh” ja vastuseks võite saada kaks eri reaktsiooni. „Jaa, Lembeh...” kaugusse pööratud unistava pilguga − nendelt, kes seal veel käinud ei ole, või siis entusiastlikus kiirkõnes loengu kohapealsetest asjadest ja oludest. Milles küll peitub Lembeh’ fenomen?

Esimene Moosese raamat ütleb, et mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, loodi enne maapealseid lojuseid. Iseenesest on see väide evolutsiooniteooriaga rahuldavas kooskõlas. Samas räägitakse, et hiljem loodud taimed ja loomad (ning lisaks inimene ning varsti pärast seda ka naine) paigutati esialgu Eedeni ehk paradiisiaeda. Viimase asukoht on pehmelt öeldes vaieldav. Tulles tagasi alguse juurde – piibel ei ütle, kuhu täpselt loodud mereelukad lahti lasti. Arvata võib, et paradiisiaiast mitte kaugele merre. Kuhu siis? Siin tuleb meile appi teadus. Teame, et Indoneesias, Sulawesi ja Uus- Guinea saarte vahele jääv piirkond on maakera bioloogilise liigirikkuse keskpunkt, mõne teooria kohaselt ka liikide tekke algpunkt. Maa peal väljendub see endeemsete liikide rohkuses, kuid vee all... Just siin saavad kokku India ja Vaikse ookeani soolased veed ning kalade ja mereloomade liikide hulk on hämmastavalt suur. Kui paradiis üldse oli olemas, võis see vabalt olla loodud siia. Ning allvee-makrofoto paradiis on siin päris kindlasti. Lembeh’ väin on ca 12 kilomeetri pikkune ja ühe-kahe kilomeetri laiune merekitsus väikese Lembehi saare ja suure Sulawesi saare kirdeotsa vahel. Sukeldumistingimused on siin head. Paiknedes praktiliselt ekvaatoril, on vesi soe, 25–28 °C. Nagu ikka väinades, on hoovusi, kuid tuulte eest on merekitsus kaitstud mägiste kallastega. Sulawesipoolsel kaldal paiknevad kolm aktiivset vulkaani: Tongkoko, Dua Saudara ja kogu Sulawesi kõrgeim tipp Mount Klabat (1995 meetrit). Need mäed muudavad vaate Lembeh’ saarelt eriti päikeseloojangu ajal väga maaliliseks. Muck diving Sulawesi, nagu ka kõik teised Indoneesia saared kuuluvad nn korallide kolmnurka, mis hõlmab piirkonda Taist kuni Austraaliani. Tuntud sukeldumiskohad Põhja-Sulawesil – Bunaken, Bangka, Manado − on populaarsed just korallriffide hulga ja mitmekesisuse ning seal elavate suuremate ja väiksemate kalade ning mereloomade poolest. Iroonilisel kombel Lembeh’ väinas kõik see deklaratiivne ilu peaaegu puudub. Ka väina vanasti migreerumiseks kasutanud suuremad kalad − vaalhaid ja mantad − on sealkandis kõik ammu kinni püütud ja ära söödud. Mis seal siis on? Musta vulkaanilise liivaga kaetud, kohati mudasel ja risustatud põhjal leidub mustmiljon fotograafi erutavat olendit: värvilisi tigusid, krabisid, garneele, seepiaid. Mürgiseid ja vähemmürgiseid kalu ning kalu, kes ei uju, vaid jalutavad mööda merepõhja. Konnkalu, lehtkalu, kerakalu, skorpionkalu, lõvikalu, merihobukesi (samuti kalad). Erinevaid kaheksajalgu ning ka maailma üks mürgisemaid loomi – siniring-kaheksajalg, kes, tõsi küll, on ainult lapse rusika suurune ja üsna sõbralik. Meriroose, merikurke, meritähti... Keda iganes. Kõigi nende olendite ühisnimetajaks on see, et nad on asjatundmatu silma jaoks praktiliselt kadunud, hästi peidetud, ning nende leidmiseks on kaks varianti – väga hea veealune instruktor või siis natuke kogemust ja hea õnn. Lisaks on vajalik muidugi laitmatu sukeldumisoskus, sest piisab ühest valest lestalöögist ja tulebki mudapilvest eemale ujuda. Kogu selle tegevuse nimi on inglise keeles muck diving, millele head eestikeelset vastet aga ei olegi. Meeletu liigirikkus, mujal väga haruldaste ning isegi teaduslikult veel kirjeldamata elukate kohtamise võimalus on ainult üks Lembehi „tugevaid külgi”. Oluline on siinjuures teada, et juba 19. sajandi keskel külastas seda piirkonda biogeograafi a ja evolutsiooniteooria sünni juures olnud inglise loodusteadlane Alfred Russell Wallace. Teiseks, vee all olemise aeg, samuti puhkuse pikkus päevades on ju teadagi piiratud. Ja Lembehis läheb iga veealune minut täiega asja ette. Hea giidi juhatuse all juhtub seal liigagi tihti, et oled jäänud mingit haruldust pildistama või niisama imetlema, aga samas kostab kusagilt eemalt nõudlik kutsung – tule ja võta järgmine objekt üle. Selline fotode ja videote tegemise intensiivsus on muu maailma sukeldumiskohtadega võrreldes ebaharilik ning fotograafi le tõsiseks proovikiviks. On juhtunud ka nii, et instruktor näitab midagi, millest sa ei saa absoluutselt aru, teed siiski klõpsu ära ja hiljem kodus avastad, mis vinge olevus peale jäi. Muide, kes on Tais või Punases meres näinud näiteks merihobukest? Lembeh’s kuuluvad nood aga täiesti igapäevaste elukate hulka. Aga see pole veel kõik. Olime kohale jõudes giidile öelnud, et muuhulgas tahaksime kangesti näha ka siniringkaheksajalga, seda mürgiseimat. Loomulikult ei käi ka Lembehis kõik asjad tellimise peale ning kuni viimase päevani polnud sellest kaheksajalast sabaotsagi näha (saba tal, tõsi küll, ei ole). Niisiis − reisi viimane sukeldumine, aeg juba pinnale tõusma hakata. Ja seal ta oli. Välgutas oma siniringilist mustrit ja lasi end lahkesti pildistada. Ujus siis eemale ning sattus merepõhjale laskudes otse suurema merihobukese selga „ratsutama”. Meie giid oli arust ära, popsutas vee all naerda ja vehkis kätega. Hiljem paadis ütles, et oma kümnete aastate pikkuse praktika jooksul pole tema veel sellist asja näinud ega kuulnud. Nii me siis tegimegi need paarispildid ära, kaheksajalg ujus oma teed, merihobuke jäi nukralt konutama ja meie hakkasime asju pakkima. Aga milline elamus viimase vaatuse lõpus! Indoneesia on rahvaarvult maailma neljas riik (254 mln elanikku) ning suurim moslemiriik. Ka Lembeh’ väina kaldad on tihedasti asustatud. Mägine Lembeh’ saar on kaetud džungliga, kuid rannal elab umbes 20 000 elanikku. Sulawesi poolel paikneb aga suur sadamalinn Bitung (umbes 200 000 elanikku; mitte segamini ajada kohaliku õllesordiga Bintang). Vaatamata elanikkonna ja laevaliikluse tihedusele ei ole väina veealune osa siiski ülemäära hullusti risustatud. Kindlasti on väina puhastamisel ning toitaineterikka värske veega täitmisel suur tähtsus seda läbivatel hoovustel. Iga pudel, konservikarp, saabas või vana autokumm on siin leidnud endale tänuliku elaniku – muidu ehk lagedat liivapõhja pelgava kaheksajala, krabi või kalakese. Mis puutub Põhja-Sulawesi elanikkonda, siis siin on põhiliselt kristlaste eluala, kuid on ka moslemeid ja budiste. Kõik inimesed on väga sõbralikud ja tundub, et mõniteist aastat tagasi usu pinnal toimunud rahutused on ununenud. Või siis piisavalt hästi meeles. Ka alkoholi suhtes kohapeal erilisi keelde ei ole, Bintang on Heinekenile kuuluv bränd ja vabalt saadaval, aga see on ka kõik. Lembeh’ kallastel on kokku vähemalt kaksteist sukeldumiskuurorti, nii et umbes üks kuurort väina iga jooksva kilomeetri kohta. Enamik neist on alustanud viimase kümne aasta jooksul. Kõik kuurordid osutavad täisteenust – giidiga sukeldumist paatidelt koos kolme söögikorra ja majutusega. Paljud pakuvad ka öösukeldumist ning giidita sukeldumist oma rannalt (house reef). Päevas on tavaliselt kolm sukeldumist, lõuna süüakse paadis. Rohkesti pakutakse Indoneesia kööki: riisi, kana, tuunikala. Kõik toidud on maitsvad ja valmistatud eurooplasele vastuvõetavalt. Puuvilju juunikuus pehmelt öeldes nappis, kuna põhiline puuviljahooaeg on seal meie talve ajal. Lastehoidu kuurordid üldjuhul eraldi teenusena ei reklaami, kuid kohapeal on see probleem (kui see on probleem) kindlasti lahendatav. Teenindajaid on rohkesti, ka neil on lapsi ning lastest peetakse kohapeal lugu. Kohapeal tundus, et eri maailmajagudest pärit lapsed leiavad täiskasvanutest kiiremini ühise keele. Sukeldumiskohti on Lembeh's kaardile märgitud kuni 60, magusamad neist asuvad väina põhjapoolses osas. Kasulik on teada, et mõni ebasobivama asukohaga sukeldumiskeskus pakub kompensatsioonina pikemate paadisõitude eest hea hinnaga privaatset paati ja giidi. Kas või ainult kahele sukeldujale. Kes sukelduda ei taha, võib snorgeldada. Seda nii paadist kui ka oma rannalt. Ja Lembeh’s näeb snorgeldades asju, mis mujal maailmas on „ette nähtud” ainult sukeldujatele. Meriroosid koos meriroosahvenatega, skorpionkalad, akvaariumist tuntud Banggai kardinalkalade parv merisiiliku ogade vahel – kõik ühe-kahe meetri sügavusel. Ja ka koralle on, kui otsida. Uskumatu! Lisaks vesistele tegemistele pakub piirkond ka eksklusiivseid maapealseid üritusi. Võib ronida vulkaanidele, kuid Tangkoko rahvuspargi külastamine on vaat et kohustuslik. Seal säilinud tükikeses ürgmetsas saab külastada Sulawesi endeemsete mustade makaakide karja ja näha maailma väiksemaid primaate – kandlasi (ingl k tarsier). Kes ei tea, siis need loomakesed meenutavad multifilmist tuntud Potsatajat, kuid on tegelikult väiksemad, nii inimese käelaba suurused. Tegu on metsloomadega, kes on giidide ja külastajatega võrdlemisi harjunud ning kelle metsas ülesleidmine on tõenäoline, kuid mitte kindel. Meil vedas – viibisime keset makaakide karja üle poole tunni ja saime jälgida nii karja organiseeritust kui ka noorte ahvide üleannetusi. Ahvid ei pööranud inimestele erilist tähelepanu, kuid meid hoiatati võileibade või küpsiste väljavõtmise eest. Siis läheb võitluseks. Nägime ka kandlasi, keda giidid meelitasid puuõõnest välja suurte roheliste rohutirtsude abil. Kandlased häälitsesid ka meie majakese ümber Lembeh’ saarel peaaegu iga päev enne päikesetõusu, kuid näha neid ei õnnestunud. Häälitsused said küll salvestatud. Kindlasti on Lembeh’ populaarsusele toeks ka logistiliselt hea asukoht. Kõik kuurordid on Manado rahvusvahelisest lennujaamast umbes pooleteisetunnise autosõidu (ja mõned lisaks ka lühikese paadisõidu) kaugusel ning Manadosse saab otse Singapurist Silk Airiga. Auto on lennujaamas vastas. Meri soe, õlled külmas. Tuleb minna!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga