0. Sissejuhatav pala ehk kuidas tavalistest nõlvadest võivad saada ühtäkki liumäed, tavalisest võsast nõiamets ning mõnest tavalisest tagaõuest põnev salamaa.
Eks ole, igavesti põnev on kodumaa huvitavamaid nurki (taas)avastada. Ja kui seda teha mitte üksi või paarikesi, vaid kaaslasteks lapsed, siis tekivad ka vaatenurgad maanurkadele isesugused. Sina näed ülevalt ja „targalt”, laps vahetult ning tihtigi esmakordselt, mis võib anda paikadele avarama sisu. Paigad, mida külastate, on samad, aga tunded, millega neid vaatate, ja viisid, kuidas neist huvitute, erinevad. Igal sellisel retkel avastad igasugu paikade ja vaadete puhul – ka nende, mida oled palju-palju kordi näinud – ühtäkki uusi ja värskeid tahke. Lapsed näevad maailma alati madalama nurga alt, aga alati ka värskemate silmadega. Sinu jaoks tavalistest nõlvadest võivad saada ühtäkki liumäed, tavalisest võsast nõiamets ning mõnest tavalisest tagaõuest põnev salamaa. Aga ka laps võib sinu õpetussõnu kuuldes näha mõnegi tavalise mäekünka asemel veriseid muinaslahingupaiku või mõnegi tavalise kivi puhul kujutleda lugu nõiutud munkadest või hiiglase suurest vestitaskust, kui oskad jutustada elavalt ja kujutlusvõimet arendavalt ning kui tead ja tunned paiku.
Lastega reisimine on omaette ettevõtmine, ja kuidas täpselt see käib, ongi raske üldistatult öelda. Kõik sõltub eeskätt laste arvust ja nende vanusest. Sest huvid on igas eas isesugused. Ja võimalused, kuhu minna ja mida lastega teha, mida neile näidata, on samuti erinevad.
On tegelikult kaks võimalust – kas viia lapsed vaatama asju nende enda pärast ja maad-ilma lastele tutvustada, nagu õpetatakse tähti, ise juba ammuilma lugeda osates, või siis avastada ka enda jaoks senikäimata paiku ning lapsed avastavad siis koos sinuga Eesti eri nurgakesi.
Millega sõita?
Et aga üldse kuskile jõuda ja midagi lastele näidata, selleks tuleb kasutada transporti. Ja siin on tänapäeval ilmselt kõige enam levinud vahend auto, jah, paraku oleme selleks autostunud ühiskond küllalt. Aga kui mõni laps ei kannata autosõitu, ta süda läheb pahaks? Ega siin vist muu aita, kui tuleks titeeast saadik last autos kaasa vedada, et ta süda karastuks ja muutuks autos loksumise suhtes immuunseks. Aga südame pahaks minek pole ainus mure, mis lapsi autosõidul võib tabada. Ikka kipub peale pissihäda, üllatada võib janu jne. Aga kui need hädad leevendatud, siis võivad lapsed autos ikkagi hakata kräunuma või vinguma, kui reis on pikk – ja lapse jaoks kipub iga reis olema pikk –, ning lõputult sajab küsimusi „Mitu kilomeetrit veel on jäänud? Miks peame sõitma nii kaugele?” jne. Ent ka sõit ise ei pea olema tüütus, vaid seda võib sisustada mitmete asjadega.
Lihtsaim muidugi aknast välja vaadata ning seal möödavuhisevat kommenteerida, õpetada lastele maastikulugemist ja jutustada lugusid pilgu alt mööduvate paikade kohta, vaadata linde või otsida pilguga metsloomi. Aga ega nad ei malda alati kuulata. Sellepärast on abiks igasugu mängud, mida sõidu ajal saab mängida. Näiteks sõnamängud, ja neidki saab vaheldada ja keerulisemaks muuta, sõltuvalt sellest, kuidas lapsed kasvavad. Üks hea ja lihtne mäng on selline, kus kordamööda ütleb igaüks uue sõna, mis algab sellesama tähega, millega eelmine on lõppenud. Mängu on mõistlik piirata, lubades näiteks ainult loomade või linnanimede ütlemist. Veel väiksemate lastega saab mängida laeva täitmise mängu, kus kõik peavad ütlema üha sama algustähega sõnu – „täidan, täidan laeva...”. Juba keerulisem sõnamäng on selline, kus üks mõtleb mis tahes sõna ja teised hakkavad ükshaaval küsimusi esitades seda välja peilima, kusjuures sõna väljamõtelnu tohib vastata ainult ei või jah. Lisaks sõnamängudele võib soovitada näiteks autodemängu – kus loetakse vastutulevate autode marke; saab korraldada keerulisi turniire, kus igas matšis võistlevad korraga kaks automarki – näiteks Toyota ja Suzuki – ja võidab see, kumba marki autosid enne kuus tükki vastu tuleb. Aeg kulub neid mänge mängides lennul. Ja oletegi varsti kohal.
Muidugi, kui sihtkoht on raudteega ligipääsetav, siis tasub alati kaaluda rongisõidu varianti. Juba rongisõit ise on lastele elamus ning nii ei kulu kohalejõudmise aeg mitte tüütule ootamisele, vaid põnevale kulgemisele. Tartust ja Tallinnast on raudteel võimalik sõita põhimõtteliselt kolmes eri suunas ning kui rongide sõiduplaan teie sõidusihtidega vähegi klapib, tasuks seda kaaluda.
Ja buss. See võib olla tüütu ja igapäevane, aga vähem bussiga sõitvatele lastele on automaailmas ka bussisõit vahel rongisõiduga samas põnevusjärgus. Kahjuks jah, kõige kihvtimad bussid, kus võib lausa multifilme vaadata, kurseerivad küll ainult Tallinna ja Tartu vahel ega peatu teel üldse kuskil.
Laevasõit seevastu on elamus peaaegu alati. Isegi praamisõit suurte parvlaevadega mandrilt Hiiumaale või Muhusse on lastele alati elamusrohke – väiksematele on olemas pallimeri ja muud mängud lastenurgas, suuremad naudivad salongides uitamist või maiustamist laevakohvikus. Väiksemad alused, kui rääkida rohkem või vähem regulaarsetest liinireisidest Aegnale, Naissaarde või Piirissaarde, on elamusrohked peaaegu igas eas laste jaoks. Saati siis muud veel eksootilisemad veesõidukid, nagu Emajõe lodi Jõmmu. Samm sellest edasi on veel omaette paadimatk, olgu kummipaatide või kanuudega, kus tähtis polegi kohalejõudmine, vaid hoopis kulgemine ise. Aga paadimatk koos lastega on juba omaette žanr.
Niisiis – ka kulgemine ise on kodumaa avastamine, ja see ei kehti ainult n-ö matkateel olles, olgu jalgsi, paadis, hobusega või jalgrattal. Ka autoga – ning bussivõi rongisõidu ajal – võiks võtta eesmärgiks ka sõitu ennast, pidada seda millekski nautimisväärseks, harivaks ja uusi teadmisi pakkuvaks. See tähendab, et reis ei alga mitte siis, kui jõuame kohale, vaid juba siis, kui hakkame minema, asume teele. Eriti kehtib see reisimise kohta koos lastega.
Niisiis, pärast vähem või rohkem vintsutanud reisi, oleme jõudnud lõpuks pärale...