Astrid Kannel kirjutab, kuidas ta koos oma pojaga matkamise uuesti avastas ja sellest ise palju targemaks sai.
Aastaid tagasi vedasin oma 5-aastase poja kelguga talvisesse rappa. Mülkad ja laukad olid mõnusalt külmunud – neid mööda saanuks kepsutada nagu asfaldil. Mõtlesin, et lõpuks ometi on saabunud see aeg, kus me pojaga kahekesi matkame. Aga Joonas viskas end üsna raja alguses kahe mätta vahele pikali ja teatas, et ei lähe kusagile.
Oli jõulu teine püha. Sealsamas pakkisime sõpradega välja praepanni, kartulid ja verivorstid ning panime lõkke püsti. Mulle tundus, et mu pojas pole grammigi matkajaverd.
Neli aastat hiljem võtsime Joonaga ette oma esimese ühise mäetipu Norras, kõrgusega 2128 m. Joonas otsustas selle oma kerge ja noore kondiga vallutada joostes. Mina aga, kes ma kartsin, et lapsega võib iga hetk midagi juhtuda, pidin püsima kannul. Uhkus ei lubanud ju ka 9-aastasele öelda, et oota, ma ei jõua. Suhu sai sellesama veremaitse, mis noorusaja retkedel.
Lastega matkamine on puhas rõõm, kui laps ise tahab matkata, kui täiskasvanu tahab lapsega matkata ja kui õnnetust ei juhtu. Kõige keerulisemad lood teadagi ongi just selle viimasega. Tegelikult ei saa ju kunagi välistada, et midagi hullu ikkagi juhtub ja sa oled abi vajava lapsega kusagil kaljunukil või padrikus. Esmaabikoolitusest läbikäimine on siinkohal muidugi elementaarne, ent kui palju sellistest asjadest tegelikult kasu on? Kui paljud selle artikli mittearstidest lugejad julgeks teha näiteks kunstlikku hingamist kindla veendumusega, et nad inimesest viimast eluvaimu välja ei pressi?
Sel suvel matkasin Joonaga Šotimaal seltskonnas, mille pani juhuslikult kokku arst. Me küll kordagi ei rääkinud võimalikest õnnetustest, aga väga hea tunne oli teada, et meie kõrval hakkab higi ja pisaraid valama inimene, kes ka meie parandamisest midagi teab. Lapsega pikemaid matkasid ette võttes võikski meelde tuletada, kes vanadest matkakaaslastest arstiks õppisid. Täiesti võimalik, et mõnel neist ongi viimane aeg end uuesti liigutama hakata. Niisamamoodi on tark valida matkamiseks maa, kus eksisteerib normaalne meditsiiniabi ja päästeteenistus. Mina olen selliste riikidena usaldanud Soomet, Norrat ja Šotimaad. Järgmisena sihiks Islandit. Kusjuures just tänu lapsega matkamisele olen nüüd sattunud riikidesse ja mägedesse, kuhu enne nagu ei viitsinud minna (mäed madalad ja tsivilisatsiooni justkui liiga palju!), mis on aga ostnud ettekujutatust hoopis vingemateks.
Kui rasket matka laps tegelikult kaasa teha tahab või suudab, seda on kõige vähem mõtet küsida lapse enda käest. Norra matkal, kus lisaks 9-aastasele Joonale tegi vapralt kaasa ka 11-aastane Juss (kes matkas, muuseas, täiesti ema ja isata!) tegid poisid supersissejuhatusena esimesel päeval kohe kahetuhandese mäetipu. Joostes! Kuulamata mingeidki nõuandeid jõu jaotamise teemadel! Ning küsisid järgmisel päeval pettunult, et kas sellest kangelasteost siis ei piisanudki? Kas tuleb jälle kusagile minna? KAS NÜÜD JÄÄBKI NII? Kas nüüd siis peabki IGA PÄEV SEDASI MATKAMA?
Lapsed ei suuda reaalselt oma jõudu hinnata ega seda arukalt jagada. Lastega matkamisel tasubki kõige raskemad päevad sättida kohe matka algusesse, et tunne jaksamisest jääks kontidesse matka lõpuni. 9-10-aastase Joonaga on osutunud optimaalseks 7-8-päevane aktiivne matk, millest esimesed kolm-neli on õnnestunud maha rühmata ilma igasuguse hinnaalanduseta. Aga mõistagi tuleb sellistel rännakutel olla tähelepanelik ning muuta marsruut vajadusel lihtsamaks ja teha ka niisama lorutamise päevi. Et jälgida tõusu ja mõõna kusagil ookeani kaldal näiteks! Et lasta lastel mängida: ehitada ojakestele hüdroelektrijaamu, meisterdada lumistel nõlvadel lumetrolle. Kui täiskasvanute matkadel, ekspeditsioonidel ning tipuvallutamistel võivad eesmärgi poole põhimõtteliselt rühkida ka inimesed, kes üksteist tegelikult üldse ei talu (s.t taluvad vaid kindla projekti raames), siis lapse või lastega peavad rännuteed jagama sõbrad.
Laps matkal tähendab sedagi, et tema vanemal tuleb tassida kahe inimese varustust. Joonal on küll alati oma korralik matkakott kaasas, kuid sellesse mahub ilusasti suur, mahukas ja kerge magamiskott koos kaisuloomaga. (Skeleti väänamisega tegelevad tänapäeva lapsed juba niigi rohkem kui vaja oma igapäevast koolikotti tarides.) Aga tänapäevane matkavarustus on kerge. Ka kahe inimese asju tassides jääb kott alla Jermakile, millega sai Nõukogude ajal kuuks ajaks Kuriilidele konserve kaasa tassitud. Mida erilist lapsele kaasa võtta? Ega muud, kui soojad riided ja korralikud saapad. Joona pealt olen õppinud sedagi, et kommid või suhkrutükk peaks kogu aeg käepärast olema juhuks, kui ootamatult peaks saabuma suurem väsimusepuhang, mille vastu saab suurepäraselt korraliku suutäie magusaga. Ja veel parem, kui taskus oleks lisaks joogipudelile ka üks võileib. Ning mida ei tohi iialgi laste puhul unustada, on kiitus, mille nad ongi sellistel retkedel ära teeninud.
Mul pole vähematki tahtmist näha oma poega tulevikus näiteks alpinistina. Vastikult ohtlik ala. Tegelegu sellega teised. Aga on hästi mõnus, kui sul on oma lapsega ühist midagi sellist, mis ainult ei liida, vaid muudab ka mõlemaid paremaks. Mägedes on meil mõlemal hea. Need on hetked, kus ma näen, et mu poeg tunneb minu üle uhkust ja usaldab mind. Ema liigub nagu tank, saab alati lõkke üles ja ei hädalda. Ja mina tunnen seejuures, et oleks sigadus see kõik vanamutistumisega ära rikkuda. See on selline ilus aeg, mil tema juba jõuab ja mina veel jõuan. Meil on ühtedel ja samadel hetkedel raske ning me saame neist hetkedest koos jagu. Me kogeme koos suuri elutõdesid nagu näiteks, et mäetippudel maitseks taskus laiali lagunenud saiakuubikute kõrval ilmselt ka sitt; et laskumine võib olla hullemgi veel kui tõus; et selles on midagi äärmiselt erilist, kui matkakaaslane on sulle vaikselt seljakotti sokutanud sinu lemmiklimpsi ja sa avastad selle hetkel, mil oled just enne tippu janu pärast otsi andmas. Ja ma loodan, et ükskord jõuame ka tõdemuseni – igat tippu polegi vaja võtta, rõõm on matkamises endas.