Ivano-Frankivskist, Tšernivtsist ja Lvivist on saanud Ukraina sisepõgenike jaoks uute lootuste ja alguste sihtkoht.
Saabume suviselt sooja Lääne-Ukraina linna Ivano-Frankivskisse juuli hilisõhtul, selja taha on jäänud kaheksa tundi autosõitu Slovakkias, Užgorodi piirkonnas ja Karpaatide mägiteedel. See ei ole matka- ega ka turismireis, kuigi Karpaadid on väga omalaadne pikemat avastamist vääriv piirkond. Ukraina kõrgeim tipp Hoverla on pisut üle 2000 meetri, seega ei ole tegemist väga kõrge mäestikuga, aga siin, Karpaatide mägede vahel, on säilinud mingi seletamatu lääne kommertsist puutumata jäänud autentsus, lopsaka metsaga kaetud mäeahelike vahelistes külakestes püüavad pilku püüdlikult korrastatud elumajad ja palju kirikuid – kuldsete kuplitega kirikud, puitkirikud, imepisikese palvelaga pühahooned. Religioon käib lahutamatult elulaadi juurde ning juba ajalooliselt on siin koos eksisteerinud eri usku inimesed. Ka mõned kohvikud ja puhkemajad ilmuvad käänulise tee tagant vaatevälja, inimesi on väga vähe näha, kõik on rahulik ja vaikne, vaid siin-seal mängivad päikeselaigus muretult lapsed.
Aga Ukrainas on sõda ja me reis viib Karpaatidest läbi vaid sel põhjusel, et lennuliiklus ei toimi ja meil on vaja maad mööda jõuda mägede jalamil paiknevasse Ivano-Frankivskisse. Siin toimub Ukraina psühholoogide ja psühhiaatritega nõupidamine, kuidas eestlased saaksid nõu ja jõuga vaimse tervise kriisis vaevlevale Ukrainale appi tulla.
Lääs tõttab idale appi
Ivano-Frankivsk on Ukrainas tuntud kui akadeemiline linn, siin on olulisi ja heal tasemel kõrgkoole, ka rahvusvaheliselt tuntud meditsiiniülikool, kus õpetab kolmekümnendates arst Nadiya. Sõja saabudes asus ta kohe tegutsema ning Mariupolis ja Harkivis orvuks jäänud lapsi evakueerima. „Kes siis veel kui mitte mina?“ kergitab ta üllatunult kulme, kui uurin, kuidas arsti ja õppejõu töö kõrvalt jõuab veel vabatahtlikuna tegutseda. „Koroonakriisist oli niipalju kasu, et isegi arstiteaduskonna loenguid saab osaliselt online’is korraldada. Samal ajal kui punktist A punkti B sõitsin, andsin telefoni teel kuuenda kursuse tudengitele tundi. Lapsed vanuses 0–18 tõime ära rohelise koridori kaudu, nad olid väga palju üle elanud, elasid kiriku keldris ja sõid üks kord päevas,“ kirjeldab Nadiya, kelle sõnul on Ivano-Frankivskis lastele korraldatud nii psühholoogiline kui ka meditsiiniline abi, korralik toit ja soe peavari ning õppimistingimused.
Euroopalikke väärtusi kõrgelt hindavast Ivano-Frankivskist on sõja ajal saanud riigisiseste sõjapõgenike uute lootuste ja alguste linn läänes, linn, mis pakub usku neile, kes on kõik kaotanud. ÜRO Pagulasameti andmetel on käesoleva aasta alguse seisuga kogu Ukrainas hinnanguliselt ca 5,3 miljonit inimest sisepõgenikud ja ca 8 miljonit on põgenenud teistesse riikidesse. Need, kes on jäänud Ukrainasse, otsivad uut elukohta Lääne-Ukrainast ja Karpaatide varjulistest mägedest.
Suvine linnapilt Karpaatide jalamil asuva Ivano-Frankivski kesklinnas tundub esmapilgul isegi muretu, inimesed jalutavad õhtupoolikul vanalinna tänavatel, istuvad kohvikutes ning naudivad kaunist suveõhtut. Kuid peatänaval, sealsamas, kus paremal ja vasakul pool jalakäijate tänavat süüakse õhtust arvukates restoranides, on üles sätitud lõputu rivi fotosid sõjas elu kaotanud noortest meestest ja naistest koos lühikese lakoonilise tutvustusega – nimi, vanus, kus võitles ja hukkus. Need naeratavad noored näod jäävad pikaks ajaks meelde. Pea kõik kohalikud, kellega räägime, on sõjast puudutada saanud – kellel poeg, kellel vend võitlemas – ja iga päev kuulatakse hingevärinal rindeuudiseid. Kuid huvi sõtta minemise vastu on ajapikku raugenud ja politsei näeb vaeva, et otsida 18–60-aastaseid sõjakõlbulikke mehi. Ka meie auto peatatakse mitu korda kinni ning kõik reisijad kontrollitakse üle.
Tšernivtsi kui „väike Viin“
Meie järgmine kohtumine on planeeritud Tšernivtsi linna, vahemaa Ivano-Frankivski ja Tšernivtsi vahel on veidi üle 100 kilomeetri. Kiire sõidustiiliga autojuhiga tuhiseme mööda üha uutest ja uutest autodest, kuid sellest hoolimata möödub aeg teosammul, teed on kehvad ning väga tiheda liiklusega.
See linn on eriline esimesest silmapilgust. Olen üsna hiljuti lugenud Anne Applebaumi raamatut „Between East and West: Across the Borderlands of Europe“, kus kirjanik on Tšernivtsile pühendanud terve peatüki ja mitte asjatult. Siin on hämmastav eri ajastutest säilinud arhitektuur, maalilised vanalinnatänavad ja tunne, nagu oleks sattunud Kesk-Euroopasse, mistõttu ei ole ime, et Tšernivtsit kutsutakse „väikeseks Viiniks“. Ukrainas on see rikkaliku ajalooga linn tuntud kui oluline kultuurikeskus, kus ehk kõige muljetavaldavam arhitektuuripärand on kohalik ülikool, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimistus, arhitektiks Tšehhi päritolu Josef Hlávka.
Kuid taas kord tuleb linna imetlemine jätta teiseks korraks, sest meie tee viib muljetavaldavast vanalinnast kaugemale äärelinna, kohalikku psühhiaatriakliinikusse. Seal kogeme ehk kogu reisi liigutavamat ja mõtlemapanevamat emotsiooni, kohtudes sõjakoleduste tõttu posttraumaatilise stressihäire all kannatavate sõduritega, kes on kaotanud ka kõnevõime. Ainuke võimalus enda väljendamiseks on laulmine ning see aitab ka ajapikku taastada kõne. Mehed laulavad meile mitu laulu. Sõidame mõtlikult tagasi Ivano-Frankivskisse. Ees on viimane õhtu Ukrainas, jalutame veel hilisõhtuses linnas, sööme imemaitsvat õhtusööki. Eestiga võrreldes on hinnad toidukohtades äärmiselt taskukohased. Õhtu saabudes mattub linn pimedusse, saabunud on komandanditund, ringi liikuda on keelatud.
Lootust ei tohi kaotada
Öösel kõlavad kumedalt üle linna õhuhäiresireenid, pimedas ei seleta silm midagi. Olen eelmisel päeval lugenud hotellitoa ukselt instruktsiooni õhuhäire korral tegutsemiseks, mis näeb ette, et kolme minuti jooksul peab fuajeesse jõudma ning seejärel tuleb koos personaliga evakueeruda lähedal asuva draamateatri keldrisse. Kuid meie Ukraina partner on soovitanud meil hotellituppa jääda. Hotell on hiirvaikne, mitte keegi kuhugi ei liigu ja otsustan jääda ootama häire lõppu. Hommikul kuuleme, et droonirünnak siit umbes saja kilomeetri kaugusel Lvivi linnas on tapnud ja vigastanud inimesi ning tabanud ka meie koostööpartneri tervishoiukõrgkooli ühiselamut. Loen välismeediast, et ukrainlased on muutunud õhuhäirete suhtes apaatsemaks ning eelistavad sireenide vaibumist oodata aina enam koduseinte vahel ning seetõttu on ka inimohvrite arv tõusnud.
Kohalikus lütseumis psühholoogina töötav Anna räägib meile veel hüvastijätuks järgmise loo. Jumal küsinud inimeselt, mida ta sooviks kõige rohkem, ja kuuldes vastuseks “Õnne!“, andis Jumal inimesele savitüki ja lausus: „Õnn on sinu enda kätes!“ Inimesed on siin usklikud olnud ka enne sõda, kuid sõja ajal on usklike arv veelgi tõusnud, sest lootus ja usk on vastu pidamisel äärmiselt olulised. Anna on oma kodulinnast Ivano-Frankivskist teinud 18 väljasõitu Ida-Ukrainasse ning võitlejatele psühholoogilist abi osutanud, et nende vaim ei murduks. Paar korda on sattunud rindepiirkonnas ka eluohtlikku olukorda. „Suur osa nendest poistest, kes on aasta-aastalt meie linna euroopalikumaks muutnud, siia innovatsiooni toonud, on nüüd rindel. Me ei tahtnud lihtsalt pealt vaadata, läksime oma poisse aitama,“ ütleb ingelliku välimusega Anna mulle pingsalt otsa vaadates.
Varahommik. Oleme taas Karpaatides, seekord tagasiteel. Selja taha jäävad tiheda liiklusega maanteed, udu hõljub mägede kohal, nii varajasel hommikutunnil liiguvad mägedes ainult üksikud autod, memmed ja taadid karjatavad tee kõrval lehmi, päike paistab, avatud autoakendest kostab linnulaulu ja hoovab sisse värsket õhku. Kõik võiks olla lausa idülliline…
Tekst ja foto: Stina Eilsen