Käesolev kirjatükk ei püüa akadeemilisi printsiipe järgides analüüsida Palestiina alade kultuurilis-poliitilist keerulist olukorda ega anda mingeid lõplikke vastuseid neile probleemidele. Küll aga on tegu erinevate tähelepanekutega sellelt nii rikkalt ning paljuski vastuoluliselt maalt.
Autor Peeter Raudsik külastas Araabia poolsaare läänekallast, külastamaks oma ameeriklasest sõpra Beni, kes töötab pool aastat Nabluses vabatahtlikuna. Üheskoos liiguti selle 6200 ruutkilomeetrise territooriumi erinevates keskustes veidi rohkem kui nädalapäevad.
TEL AVIV JA JERUUSALEMM
Tel Aviv on rahvaste paabel, kuhu on kokku jooksnud nii Euroopa turistid kui ka Birthright’i programmi alusel kohale aetud Kanada ja USA noored. Birthright’i programmi raames pakutakse Ühendriikide ja Kanada noortele võimalust külastada Iisraeli. Nädala jooksul tutvustatakse osalejatele Iisraeli erinevaid paiku ning tavasid, soovi korral saavad inimesed jääda veel lisakuudeks Iisraeli. Reisikulud katab Birthright’i organisatsioon. Osalemise tingimuseks on mingisugusegi juudi päritolu olemasolu.
Mainitud kõik-hinnas-nädala teeb veelgi huvitavamaks asjaolu, et üheskoos ca 20 oma juuri avastava noorega reisib hulk Iisraeli armee sõdureid, seda nii turvalisuse kui ka esiisade maale saabunud külalistega sotsialiseerumise eesmärgil. Programmi on aeg-ajalt süüdistatud ühesuunalise proIisraeli lobby pärast. Inimestega rääkideski jäi silma peamiselt kahte sorti osalejaid: tõsiusulised juudid ja puhkusele ning pidutsema tulnud kontingent. Viimaste seas oli ka üks Kanada tüdruk, kellele mainisin, et mu sõber töötas suvel West Bank’’il (ingl. Läänekaldal). Selle peale küsis ta: “Oh! In a bank! Which bank is that?”
Tel Aviv, kuigi elav ja meeleolukas ning puhaste randadega, ei ole siiski pääsenud ka oma probleemidest. Linnas viibitud päevadel ei jäänud märkamata rahvarohked protestid. Erinevalt teistest Lähis-Idas toimunud meeleavaldustest, ei oldud Tel Avivis rahul majandusliku ebavõrdsuse ja elukalliduse kasvuga.
Sooviga reisipäeva õhtuks Ramallahisse jõuda, jäi Jeruusalemmas viibimiseks ja kolamiseks väga napp pool päeva. Ilmselgelt on seda sellise ajalooga linna jaoks liiga vähe, õnneks on olulisemad vaatamisväärsused Templimäe vahetus läheduses. Külastasime nii Jeesuse hauapaigale rajatud Püha Haua kirikut kui ka Nutumüüri.
Püha Haua kiriku ümbruses võis kohata rohkelt vene turiste, Nutumüüri juures oli aga hulgaliselt ekskursioonile saabunud Iisraeli sõdureid. Üheskoos võis näha kümneid automaate koos roosade päikeseprillidega.
Lähedal asuv Al-Aqsa mošee, mis on moslemite jaoks tähtsuselt kolmas paik palverännakuiks, on hetkel tavakülastajatele suletud.
RAMALLAH
Läänekaldale jõudmiseks liikusime õhtu saabudes läbi Ida-Jeruusalemma elava ja argise araabia turu Damaskuse väravateni (Bab Al-Amud). Seintele hakkasid tekkima esimesed Palestiina vabastamisele kutsuvad grafitid. Võtsime Ramallahisse mineva kohaliku marsruuttakso ning läbisime kontrollpunkti ilma kinnipidamiseta väga sujuvalt ja probleemideta. Läänekallast eraldav müür, mida üks Iisraeli ametlik reisijuht nimetas tagasihoidlikult separation barrier’iks, on tegelikkuses 8 meetri kõrgune okastraatidega betoonist sein. Läänekaldale sisenedes hakkavad koheselt silma ka mäeotsadesse rajatud Iisraeli asunike kodud, mille peamiseks tunnuseks on erkpunased katused.
Kui Tel Avivi võib pidada “mulliks” Iisraelis, siis Ramallah Palestiina alade pealinnana ning oma eripärase elurütmiga on seda Läänekaldal. Tabavalt annab Ramallahi olustikku edasi kohalike kasutatav sõnamäng: miš Allah fi Ramallah wa miš al-bira fi Al-Bireh (Jumala Paigas ei ole jumalat ja Al-Birehi nimelises linnas ei ole õlut). Ramallahi väga liberaalne elukorraldus paistab silma kõikjalt. Hjabi kannavad kohalikud naised vähem ja ka alkoholi saab osta mitmetest väikepoodidest. Baarid on seejuures – kuigi neid on omajagu vähe – avatud hiliste hommikutundideni. Linna keskväljaku ääres saab lattet juua trendikas Stars and Bucks’i nimelises kohvikus, kus on olemas nii wifi, vesipiip kui ka maitsvad jäätised. Enamik Läänes tuntud brände on Palestiinas justkui kõverpeeglis – nii näiteks on Tommy Hilfigerist saanud Timmy Middlefinger ja ei puudu ka järgi tehtud 7-Eleveni kauplused.
Veetsime Ramallahis kaks ööd. Meid võõrustas kohalik mees Ibrahim, kes töötas igapäevaselt graafikadisainerina. Linnas ringi liikudes osutas Ibrahim mitmetele logodele ja vaateakendele, mille loomisele ta kaasa oli aidanud. Ibrahim õppis disaini An-Najahi ülikoolis ja moslemiks end ei pea. Mõlemal õhtul sai palju räägitud nii vabamüürlastest, kelle nähtamatut kätt igal pool näha võib, kui ka probleemidest liiklemisel Jeruusalemma ja Ramallahi vahel.
Lisaks ilmnes oluline vastuolu palestiinlaste endi seas. Nimelt, Ibrahim ning ka paljud teised suuremates linnades elavad inimesed ei salli põgenikelaagrites elavaid palestiinlasi. Viimased on erinevatel ajajärkudel sunnitud oma algsetest kodudest lahkuma ning Läänekaldale ümber asuma. Ibrahim laagri inimestega põhimõtteliselt ei suhelnud, nimetades neid valelikeks ning varasteks. Põhjus peitub minevikus, mil ülestõusude ajal Iisraeli vastu võitlemiseks kippusid laagrites tegutsevad vastupanuliikumised nõudma raha ja vahendeid ümberkaudsetelt inimestelt, vahel kasutades oma tahte pealesurumiseks ka vägivalda.
Paljuski meenutas Ibrahimi praegune suh- tumine mulle mõnede tuttavate lõunaeurooplaste suhtumist romadesse. Näib, et lisaks poliitilisele pingele kahe rivaalitseva partei vahel – Fatah ja Hamas – hõõgub pealispinna all veelgi sügavam sotsiaalne konflikt. Positiivsema noodina on siinkohal paslik ära märkida Taybehi õlu, mis nende vestlustega kaasas käis. Tegu on Palestiinas toodetud õllega, mis oma kvaliteedilt ületab näiteks türklaste Efesit mäekõrguselt. Tähelepanuväärne on fakt, et tegu on esimese Palestiina tootega, mida hakati ka Euroopas turustama.
Ramallahist lahkumise hommikul sattusime kummalisele vaatepildile, kus lapspolitseinikud peatasid autosid ning kontrollisid ühe täiskasvanud konstaabli juhendamisel parajasti taksojuhi dokumente. Seadusekuulekate kodanike üleskasvatamiseks tundub see üpriski põnev viis.
NABLUS JA BALATA PÕGENIKELAAGER
Ramallahis viibides võib kergelt unustada, et ollakse maailma ühe teravaima poliitilise konflikti südames. Ka Nabluse linn oma 120 000 elanikuga ei mõju kuidagi ähvardavalt, olles Ramallahist siiski tunduvalt konservatiivsem. Külastasime Nabluses Project Hope’i keskust, mille raames Ben kohalikele inglise keelt õpetas. Paljuski on kogu projekti eesmärgiks läänega sideme hoidmine ja kultuuridevahelise kommu- nikatsiooni edendamine. Vähem tähtis ei ole ka lihtsalt lootuse pakkumine, et on olemas midagi enamat kui vaid see linn või piirkond. Facebook’i sõber Ühendriikidest või Euroopast on siin võrreldav Kanada onuga.
Kohe Nabluse kõrval asub Balata põgenikelaager, mis on oma 30 000 elanikuga Läänekalda suurim. Üldiselt kangastuvad Lääne inimese silmade ette seda sõnapaari kuuldes lõputud telklaagrid ning lokkav vaesus. Tegelikkuses peab paika ainult viimane. Mõnedel andmetel ulatub tööpuudus laagris kuni 80 protsendini. Telke ei näe aga enam kuskil, laager on justkui koltunud väikelinn ning kui väravate ette poleks kirjutatud selges inglise keeles: Balata Refugee Camp, Established in 1950, poleks keskkonnamuutust täheldanudki. Näiteks võis seintel kohata grafiteid, nagu „vanglad meid ei hoia“. Jalutades läbi laagri, uurisime inimeste käest nende päritolu kohta, peamiselt mainiti Jaffa piirkonda Tel Avivi lähistel, kust nende vanemad paar põlve tagasi olid lahkuma sunnitud. Kõndisime ka läbi surnuaia, kus võis märgata kümneid märtrite hauakivisid teise intifada ajast möödunud aastakümne alguses.
Paralleelselt tekkis meile ka väikesearvuline saatjaskond tosina kohaliku lapse näol. Vastasime nende traditsioonilistele küsimustele, mis peaaegu alati kulgesid samas järjekorras. Nimelt: kust me pärit oleme, kas me eelistame Barcelonat või Madridi Reali (seejuures on enamik neist ise Barca fännid) ning kas meile meeldib John Cena (tegu on USA wrestlingu staariga, kelle populaarsuse põhjused Palestiina aladel ja kuuldavasti ka Jordaanias jäävad siinkirjutajal segaseks). Viimasena uuriti abielu kohta. Kui üldiselt nende teemadega vestlused piirduvad, siis sel korral saadi meie araabia keele oskusest hoogu juurde ning meid juhatati ühe poisi koduni, kuhu meid kohe ka teed jooma paluti.
Kodus oli ema koos mõlema perepoja ning tütardega, ühtekokku kolm erinevat põlvkonda – vanim poeg, 19-aastane noormees elas oma abikaasa ning kahe lapsega ka sama katuse all. Pereisa jutuajamise käigus ei mainitud. Algselt oli perekond samuti pärit Jaffast, pereema oli ise laagrisse saabunud viiekümnendate keskel lapsena. Jututeemad olid mitmekesised, ulatudes hariduse raskest kättesaadavusest jalgpallini. Keerulise olukorra kiuste näisid nad olevat siiski elurõõmsad ning pidasid Palestiina iseseisvumist võimalikuks. Iseenesest mõistetavalt tähendas see Iisraeli elimineerimist – two state solution ei tulnud kõne alla. Mitmele teeklaasile järgnes kohustuslik Pepsi joomine ning pudingi söömine.
Tagasi Nebulas, veel enne Petlemma suunas lahkumist, sattusime juhuslikult kokku niinimetatud sõjaturistidega. Tegu on ameerika-indialastega, kes uurisid, kus saaks näha midagi “poliitilist”, selgusetuks jäi aga, mida nad täpsemalt silmas pidasid. Üldiselt võis nende kärsitus olekus tajuda pettumust, et Läänekalda näol ei olegi tegemist sõjatsooniga, kus ümberringi käiks pidev partisanivõitlus ja lõhkeksid pommid.
HEBRON
Järgmisel hommikul saabusime reisi eelviimasesse punkti – Petlemma. Külastasime Kristuse sünnikirikut Mangeri väljaku ääres, mis on väidetavalt rajatud paigale, kus Jeesus sündis. Konkreetset kohta märgib kiriku altari all pisikene õõnsus veega, kuhu kohale saabunud turistid saavad kummarduda. Toiming teostatud, annab vaimulik neile kaardikese pühas paigas viibimise eest. Samuti väärib äramärkimist väljaku teises otsas olev kohvik, kus lisaks külmadele jookidele on olemas ka traadita internet.
Päeva keskel võtsime järjekordse kohaliku marsruuttakso ning asusime Hebroni poole teele. Kuni selle hetkeni olime kontrollpunkte läbinud valutult ja ilma kinnipidamiseta. Teel Hebronisse aga peatati juhusliku kontrolli raames ka meie takso. Kuna autojuht peatumismärguannet kohe ei näinud, oli masina juurde saabunud kahekümnendates Iisraeli sõdur tavalisest rohkem närvis. Vahetult enne seismajäämist ütlesime palestiinlastest kaasreisijatele, et araabia keelt me sõnagi ei räägi, ühtlasi manasime näole säravad turistinaeratused. Kõik paluti bussist välja, pärast põgusalt meie passide ning reisiplaanide uurimist saime Beniga bussi tagasi. Tegu oli keskpäevaga, väljas laiutas nii umbes 45 soojakraadi. Sõdurid puistasid palestiinlaste kotid läbi ning küsisid neilt erinevaid küsimusi. Pärast 15- minutilist “kontrolli” asusime taas teele. Kohalikud ütlesid, et ilma meieta oleks võinud protsess venida tundidepikkuseks.
Turistidele ei soovitud aga halba muljet jätta.
Külastatud paikadest Läänekaldal oli Hebron (Al-Khalil) kindlasti kõige vastuolulisem. Linn on hetkel koduks umbes 500 juudile ning 150 000 palestiinlasele. Seejuures turvab kohalikku juudikogukonda umbes 2000 Iisraeli sõdurit. Piirkonnas H2, kus suurem osa Hebroni juute elab paarikümne tuhande palestiinlase seas, on juutide liikumisvõimalused piiratud. Juudid elavad selles segapiirkonnas kõrgematel korrustel ja mitte vahetult tänava ääres, eri liikumisteede tõttu pole neil tarvidust alla tullagi. Tänavad on seejuures kaetud võrkude ja varjualustega, kuna kõrgemal elavad asunikud loobivad prügi tänavaile otse oma akendest. Konfliktiallikas kõrgub sõna otseses mõttes kitsaste tänavate kohal.
Hebroni olulisim vaatamisväärsus ja pühapaik on kindlasti Patriarhide koobas, kuhu on maetud nii kristlastele, juutidele kui ka moslemitele olulised Aabraham ja Saara ning nende poeg Iisak ja pojapoeg Jaakob oma naistega. Hetkel on haudade kohale rajatud hoones mošee ja sünagoog, mis on üksteisest eraldatud vaid õhukese ettetõmmatava metalluksega, millest mõlemad palvused läbi kostuvad. Hoone kahe erineva sissekäigu juures on põhjalik turvakontroll.
Pühapaigaga seotud lahkhelide lahendusi ei paista juba ainuüksi sellepärast, et paljud palestiinlased mäletavad veel 1994. aastal toimunud veresauna, kus hullunud Iisraeli paremäärmuslane avas mošees tule palvetajate pihta, tappes sel viisil 29 inimest.
Hiljem Istanbulis Aya Sofia muuseumis – algselt kirik, hiljem mošee ja siis Türgi suurima ainuvalitseja Atatürgi poolt muuseumiks muudetud võimas ehitis Istanbulis Sinise mošee vastas – nähtu mõjus Patriarhide koopale mõeldes tõelise kontrastina: araabiakeelsete Allahi ja Muhammadi vahel ilutses Neitsi Maarja pilt, mida sajad eri maailmanurkadest kohale saabunud külastajad muretult uudistavad.
Eelpool kirjeldatud Hebroni olukord on argipäev, millest õhtuse teejoomise juures väga palju juttu ei tule. Küll aga kuulsime süvenevast veepuudusest linnas. Veevarusid kontrollib täielikult Iisraeli armee ning meie Hebroni sõbra Leila, jõuka pudu- kaupleja, kelle kostil viibisime, sõnul teeb olukorra raskeks fakt, et inimestel pole lubatud puurkaeve ise rajada. Viidatud on tõsiasjale, et 450 000 Iisraeli asunikku Läänekaldal kasutavad umbes sama palju vett kui 2,3 miljonit palestiinlast.
***
Iga reisiga käib kaasas ka raamat. Sel korral sattus lugemiseks Travels of Ibn Battutah, mille toimetajaks on Tim Mackintosh-Smith. Ibn Battutah lahkus kahekümneüheselt kodust ning oma 27-aastase teekonna jooksul jõudis ta ära käia nii Konstantinoopolis, Mediinas, delhis kui ka Hiina suuremates linnades.
Täpselt nagu Ibn Battutah võtab kokku oma Türgi külastuse, saan öelda ka Läänekalda kohta: peale lummavate paikade on märkimisväärsemad hoopis seal elavad inimesed, kes oma lihtsa eluviisi ja lahkusega ei jäta kedagi külmaks.