Kuus päeva saanimeeste paradiisis

Tõnis Laur tutvustab oma reisi saanimeeste paradiisi Levi kandis ning jagab algteadmisi mootorkelkudest ja mootorkelgusõidust.

Tõnis Laur tutvustab oma reisi saanimeeste paradiisi Levi kandis ning jagab algteadmisi mootorkelkudest ja mootorkelgusõidust.

Mitmel kevadel oleme käinud mootorsaanisõitjate paradiisis – Arctic Traili radadel – matkamas. Viimati seitsmekesi 2006. aasta aprillis, ühe sealse saanimatkakorraldaja ja selle matkajuhi abiga.

Startisime Levilt. Esimesel päeval sõitsime Kaaresuvantosse läbi Olose ja Muonio kokku 180 km. Kaaresuvantos ööbisime ja järgmisel hommikul liikusime edasi piki Soome-Rootsi piiri põhja poole. 
Päeva teises pooles jõudsime väga kaunisse kohta – Kilpisjärvile. See küla asub järve kaldal, teda ümbritsevad kõrged mäed. Asula lähedal on punkt, kus saavad kokku Soome, Rootsi ja Norra piir. 
Sõitsime veel samal päeval läbi Norra Jäämere äärde kohta nimega Hatteng. Rada sinna läks üle mägede ja kõrgeim koht, mille läbisime, oli 1410 meetrit merepinnast. Ööseks pöördusime tagasi Kilpisjärvile. Kilomeetreid tuli 220.

Kolmandal päeval suundusime Rootsi Kirunasse, 180 km. Esimesed 100 km kulgesid taas üle mägede – saanimehe tõeline unistus. 
Kirunas ööbisime kahel ööl ja nende vahele jäänud neljandal päeval üritasime minna Kebnekaise nimelisele mäele, millel kõrgust 2117 meetrit. Kuid ühe kelgu mootor jooksis kokku ja nii me eesmärgini ei jõudnudki. Kilomeetreid tuli 140. Katkise sõiduvahendi asendasime renditud saaniga.

Viiendal päeval võtsime suuna taas Soome piirile. Läbisime Rootsi poole peal Vittangi ja Lainio. Õhtuks, pärast 240 km läbimist, jõudsime Soome Muoniosse. 
Kuuendal päeval, tagasi Levile sõites, jõudsime käia ka kalal. Kokku tuli matka pikkuseks 1070 km.

Mis on mootorkelk?

Mootorkelk on jalaste ja roomikuga varustatud ning mootori jõul jääl või lumel sõitmiseks ette nähtud sõiduk, millel peale juhikoha ei ole rohkem kui kaks istekohta ja mille tühimass ei ületa 500 kg.

Esimeste mootorkelkude katsetamist alustati 1930ndate alguses. Need olid suured masinad ja mahutasid kuni 12 inimest. 1950ndate lõpus alustati kergekaaluliste bensiinimootoril töötavate mootorkelkude ehitamist.

Tänapäeval on tuntumad mootorkelkude tootjad Artic Cat, Lynx, Polaris, Ski-Doo ja Yamaha. Kokku toodetakse maailmas aastas umbes 200 000 mootorsaani. Üldse on maailmas kokku ligi 2,6 miljonit registreeritud mootorsaani, neist Skandinaavias ca. 318 000.

Mida mootorkelguga teha saab?

Mootorkelke kasutatakse nii töö tegemiseks kui ka võistlemiseks, vabaajasõitudeks ning matkamiseks. Nii nagu võrkpalliga ei mängita jalgpalli, ei sobi sportkelgud matkamiseks ega töökelgud kõrgete ja pikkade hüpete sooritamiseks. On olemas veel spetsiaalsed mootorkelgud mägedes ja paksus lumes sõitmiseks – need on varustatud eriti pika, kõrge mustriga veolindi ja võimsa mootoriga.

Matkasaane on olemas nii ühe kui ka kahe- ja kolmekohalisi. Ühekohalised on kergemad ja nendega on lihtsam sõita. Ent kahekohalisega saab sõidule kaasa võtta ka lähedase või tuttava ning kolmekohalisega saab matka ette võtta juba väiksem perekond.

Mootorkelguga sõitmisest on tänapäeval saanud samasugune kiirelt arenev taliharrastus nagu näiteks murdmaa- või mäesuusatamine. Mootorkelgud on mõeldud sõitmiseks spetsiaalselt ettevalmistatud ja hooldatud radadel. Neid võib arenenud riikides leida kohtades, kuhu on koondunud teisedki talvised vabaaja veetmise võimalused. Sageli on saanirajad ka looduslikult kaunites kohtades, kuhu talvisel ajal teisiti ligi ei pääse. Eestis on ametlike saaniradade loomine alles algstaadiumis.

Matkasaani omadused

Matkakelgud on varustatud elektrilise starteriga, käepidemete soojendustega, tagurpidi käiguga ja pakiraami või korviga. Külma tuule eest kaitseb sõitmisel kõrge tuuleklaas. Saanile on võimalik juurde osta kõikvõimalikke vidinaid nagu näiteks asjade jaoks kotte ja kaste, laiemaid juhtsuuski, põhjakaitseid jne. Lisaks on olemas palju erinevaid kärusid ja regesid, mida on võimalik saanile järele haakida, et pikematele matkadele kaasa võtta varustust ja kütust. On ka olemas reed, millega saab inimesi vedada.

Saanisõidu ohutus

Algaja mootorkelgutaja peaks enne sõitma hakkamist kindlasti tutvuma ohutus- ja kasutuseeskirjadega, kasuks tulevad ka elementaarsed teadmised tehnikast. Kui soetada uus mootorkelk, siis tavaliselt on sellega kaasas õppematerjal videoga, kust saab omandada esmaseid tähtsamaid teadmisi.

Enamjaolt nõutakse mootorkelgujuhilt mistahes kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Soomes avalikul rajal sõites peab sõitjal olema ka kindlustus. Ka kohalikud omavalitsused on mõnedes paikades kehtestanud mootorsaaniliiklusele reegleid ja piiranguid. Seepärast peaks enne tundmatusse piirkonda sõitmist kindlasti uurima infot sealsete saanisõiduolude ja -reeglite kohta.

Saani jaoks peaksid matkale minnes kindlasti kaasas olema varuveorihm, süüteküünlad ja pukseerimisköis. Saanimatkal ettevalmistamata kohtades võiksid lisaks kaasas olla kokkumonteeritav labidas ning kirves või saag. Asustusest kaugemale sõitma-matkama ei soovita minna üksi, vaid kindlasti mitmekesi. Nii on erinevates hädaolukordades lihtsam tegutseda.

Varustus

Sõitja riietus koosneb soojast pesust, fliisist, tunkedest, sokkidest, saabastest, kinnastest, kiivrisukast ja kiivrist.

Soe pesu peaks olema selline, mis hingab ja imab suurema füüsilise pingutuse korral higi kehalt ja juhib selle välimistesse riietusesemetesse.

Fliisi valik sõltub paljugi ilmast – külmema ilmaga peaks see olema paksem ja soojemaga õhem.

Tunked võivad olla ühe- või kaheosalised. Parimad tunked on valmistatud materjalist, mis ei lase sisse niiskust ja tuult, kuid samas hingab. Kvaliteetsed tunked on varustatud nii põlve-, küünarnuki- kui ka seljakaitsmega.

Sokid peaksid olema paksemad ja kõrge säärega, saapad soojad ja tugeva kõrge säärega. Saabaste puhul on oluline, et nad taluksid niiskust, muidu saavad sulalumme astudes jalad märjaks.

Kindaid peaks olema kaks paari – külma ilma puhuks paksemad ja soojemaks ajaks õhemad. Kinnaste puhul on samuti võtmesõnadeks niiskuse ja tuule taluvus ning hingamine.

Kiivrisuka ülesanne on kaitsta nägu külmumise eest, samas aitab see hoida kiivri sisu puhtamana. Kindlasti peab olema kaitstud kael. Seda ülesannet täidab kas kõrge kaelusega fliis või kiivrialune mask.

Kiiver võiks olla võimalikult kerge ja lõuakaitsmega. Kindlasti ei tohiks kiiver pigistada ega peas loksuda.

Silmi kaitsevad kas prillid või kiivri külge kinnitatud visiir. Mootorkelgu puhul peaksid nii visiir kui prillid olema topeltklaasiga – see aitab vältida klaasi uduseks minekut. Luksuslikuma varustuse juurde kuuluvad elektrilise soojendusega kiivri visiir ja sokid, millel on samuti elektriline soojendus.

Saanirajad Eestis ja mujal

Eestis on talvepealinn Otepää koht, kuhu on koondunud palju saanimehi ning seal on mitmeid võimalusi mootorkelguga sõitmiseks. Ka Haanja on koht, kus majutusasutuste juurest võib leida saaniradu.

Otepääl on ka Eesti ainuke 16-kilomeetrine avalik mootorkelgurada. See kulgeb Tehvandi Spordikeskuse juurest läbi Väikese Munamäe Pühajärve Puhkekoduni ja sealt edasi Kuutsemäe Puhkekeskuseni.

Tuleb arvestada, et nii Otepää kui ka Haanja on looduspargi territooriumid. See tähendab, et seal on kohti, kuhu mootorkelguga sõita ei tohi. Lisaks näeb liiklusseadus ette, et mootorkelguga võib sõita või seda parkida üksnes maavaldaja loal. See teeb Eestis omal käel saanimatkamise keerukaks. 
Eesti saanimehe lähim paradiis on Põhja-Soomes, Rootsis ja ka Norras. Kolme riiki hõlmava radade võrgustiku nimi on Arctic Trail.

Soomes on üheks populaarsemaks sõidukohaks Levi, mille ümbruses on üle 750 km avalikke saaniradu. Levis võib sõita isikliku saaniga, kuid seal on ka hulgaliselt saanirendifirmasid, kust saab rentida nii sõiduvahendi kui ka sõiduvarustust. On võimalik kasutada matkajuhi teenuseid. Kõige parem aeg Levi kandis sõitmiseks on märtsi keskelt aprilli keskpaigani. Siis on juba päevad kauem valged, ilmad soojemad ja päikesepaistelisemad.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga