Kultuurne Motobande Ahvenamaal

3. juunil startisid 36 rohelistes vestides mootorratturit Ahvenamaa suunas, kohta, kus noored eesti kunstnikud eelmise sajandi alguses suviti inspiratsiooni ammutasid. Vahetult enne teeleasumist tehti teatavaks Kultuurse Motobande poolt Friedebert Tuglase kunstikogu restaureerimiseks kogutud summa: 3644 eurot.

3. juunil startisid 36 rohelistes vestides mootorratturit Ahvenamaa suunas, kohta, kus noored eesti kunstnikud eelmise sajandi alguses suviti inspiratsiooni ammutasid. Vahetult enne teeleasumist tehti teatavaks Kultuurse Motobande poolt Friedebert Tuglase kunstikogu restaureerimiseks kogutud summa: 3644 eurot.

Esimene päev Kogunemiseks ettenähtud tund Rahvusooper Estonia ees möödus üllatavalt ruttu, nii palju oli muljetamist ja sebimist – Kultuurne Motobande kohtub vaid ühel korral aastas! Kui pidulikud hetked jäädvustatud, hakkasime politseieskordi saatel liikuma, kuid mitte reisisadama, vaid hoopis Virumaa suunas. Meenutades grupisõidu põhitõdesid, sõitsime mööda vana Peterburi maanteed, mis pakub alati sõiduelamusi. Esimese kohvipeatuse lubasime endale Vihula mõisas, seejärel jõudsime juba Rakvere keskväljakule, kus linnavalitsusepoolse hea tahte avaldusena oli püstitatud vabaõhulava helitehnikaga. Järgnev tund sai sisustatud meeleoluka kontserdiga kõige erinevamatest stiilidest. Kontserdile pani võimsa punkti Kultuurse Motobande ühendkoor. Kõik lapsed said kingituseks autogrammidega helkurvestid, mis on lahutamatu osa Kultuurse Motobande missioonist: oleme üle Eesti jaotanud ligemale 3000 helkurvesti jalgratturitele ja mopeedijuhtidele, et aidata neid liikluses paremini nähtavad olla. Peagi oli aeg Tallinna poole liikuma hakata, et jõuda õhtusele Superstarile ning ärgata juba Helsingis. Väga vara. Teine päev Mootorratturi vaatevinklist on Eestist Ahvenamaale pääsemiseks neli võimalust. Kõige lihtsam neist oleks lasta ennast Tallinna-Stockholmi laevaga otse Mariehamni sõidutada. Oluliselt meeleolukam on alustada teekonda Helsingist ja sõita mööda Kuningateeks kutsutavat ajaloolist postiteed, mis kulges omal ajal Viiburist Turuni ja Ahvenamaa kaudu kuni Stockholmini välja. Kolmas tee läbikski Kuningatee täies ulatuses – läbi Narva, Peterburi ja Viiburi. Kõige pöörasem ettevõtmine oleks sõita esmalt Lätimaale, Ventspilsist laevaga Nynäshamni, Rootsimaad mööda kuni Grisslehamnini ja sealt Eckerösse! Meie graafikuga sobis kõige paremini Helsingi variant. Ilmselt on paljud kuulnud lugusid mootorratturite vastastikusest abivalmidusest, kuid sellel hommikul toimunule on päris raske esimese hooga võrdväärset analoogi leida. Nimelt soovis Kultuurse Motobandega esimesel hooajal kaasa sõitnud soome ooperilaulja Sauli Tiilikainen kogu seltskonda oma maakodus Porkkala neemel jumaliku kalasupiga kostitada, seda kell pool kaheksa hommikul! Samal hetkel oli kogu varajase äratuse ja esimeste kilomeetrite karge temperatuuriga seotud traagika meeltest pühitud, värskelt valmistatud supp kadus pottidest nagu ahjualuse muinasjutus. Edasi kulgesime juba Sauli ja Marja mootorratta tuules mööda Kuningateed Inkoo ja Fiskarsini. Nüüd oli aeg hakata mõtlema õhtustele praamiaegadele, mistõttu põikasime Salost alates kiirteele. Kindlasti on kahel rattal oluliselt meeleolukam vurada mööda väiksemaid teid, kuid pikemate vahemaade läbimisel tuleb teinekord kompromisse teha ning tuimalt kilomeetreid toota. Turu linnast läksime kaarega mööda, otse Kustavi suunas, kus liiklus muutus tasapisi üha saarehõngulisemaks. Sealtpoolt saab alguse Turu saarestikku läbiv ringtee, mis samuti tsikliinimeste hulgas äärmiselt populaarne (www.saaristo.org). Kogu rannikut kaardi pealt uurides tuleb tähelepanelikult suhtuda praamiühendusega kohtadesse. Need jagunevad kaheks: trossi abil kurssi hoidvad ujuvad „maanteepikendused”, soome keeles lossi, mis enamasti kurseerivad edasi-tagasi vastavalt vajadusele ning on tasuta. Teine liik on meie mõistes tavaline praam, kus tuleb nii graafikuid jälgida kui ka raha maksta. Kustavi poolt Ahvenamaale lähenedes tulebki esmalt üks lossi ja maantee lõpeb ära alles Osnäsi praamisadamas. Sõidugraafikuid saab vaadata aadressilt www.alandstrafiken.ax, sealjuures tasub olla äärmiselt tähelepanelik erinevate suundade ja sesoonide lõikes. Osal liinidel käib laev vaid kaks korda päevas ja valikuvõimalused on üsna piiratud, rääkimata broneeringute tegemise vajadusest, kui liigeldakse auto või suure rühma mootorratastega. Tähtis on ka teada, et saarlased on enda turismi edendamiseks varustatud esmapilgul arusaamatute, kuid äärmiselt nutikate kaitsemehhanismidega. Näiteks on praamiga ülesõit mitu korda odavam, kui ei minda otse peasaareni välja, vaid ööbitakse mõnel vahepealsetest saartest. Teise päeva pärastlõunaks olime jõudnud õnnelikult Ahvenamaale, täpsemalt Brändö saarele, kus saime esimest korda tõelist aimu paljukiidetud looduse ilust. Brändö saarel paikneb väga korralik hotell ja restoran Gullvivan, kuid et mitte teist hommikut järjest sama vara ärgata, olime planeerinud kohe ühe saare võrra edasi minna. Sekka sattus pisemaid äpardusi: kellel vajus peatuspaigas ratas külili, lõhkudes tahavaatepeegli, kellel sai bensiin otsa. Kuid see oli alles algus: viimastel kilomeetritel enne praamile jõudmist hakkas Ago Andersoni ratas kummalisi hääli tegema, esimesi meetreid Ahvenamaa pinnal tähistas tema Suzuki mootor piduliku kokkujooksmisega. Sekeldusi oli küllaga, kuid abi saabus ootamatult kiiresti ühe tõstukiga veoauto kujul, mis Ago ratta järgmisesse sadamasse toimetas. Torsholma sadamas avastas inglissarvemängija Tõnis Traksmann, et tema Yamaha tagarehvi seisukord on jõudnud ohtlikku faasi. Pärast paari telefonikõnet sai selgeks, et mootori- ja rehviremont skääristikus võib osutuda üsna kulukaks, mistõttu sai vastu võetud otsus, et Ago ja Tõnni kojusõit läheb meritsi Mariehamnist. Hilisõhtul jõudsime järgmise praamiga Kumlinge saarele, kus majutusime Länsmans Värdshusi nimelisse ööbimispaika, mis sellel väiksel saarel oli nii suure seltskonnaga taskukohaseks peatumiseks parim valik (www.lansmans.net). Oli pikk ja sündmusterohke päev. Kolmas päev Ahvenamaa peasaar on umbes 50 kilomeetri pikkune, selle alla kuuluvad sildade kaudu ühendatud saared Eckerö, Lemland ja Lumparland. Peasaarel asub arhipelaagi halduskeskus ja ainuke linn Mariehamn. Ühtekokku kuuekümnest asustatud saarest suurimad on veel Vårdö, Föglö, Sottunga, Kumlinge, Brändö ja Kökar. Mõningase kodutöö tulemusena on võimalik kogu see komplekt üheks terviklikuks reisiringiks kokku panna. Kindlasti on abi internetileheküljest www.visitaland.com, mida saab lugeda lausa eesti keeles. Kuna kõrghooajal kvaliteetseid ööbimiskohti napib, siis on mõistlik need varakult ära broneerida, kusjuures kohalikega suhtlemiseks tasub soome keele asemel kasutada inglise keelt, milles iga vähegi meeldetulev rootsikeelne fraas igati kasuks tuleb. Ehkki saarestik kuulub Soome riigi koosseisu, on tegemist vägagi rootsikeelse ja ‑meelse alaga: pea 30 000 elanikust üle 90% on rootslased. Vårdö saarel paiknevast Hummelviki sadamast peasaare poole sõites tuleb riburada pidi ette mitmeid piirkonna tuntumaid vaatamisväärsusi: esmalt venelaste poolt Krimmi sõjaks ehitatud Bomarsundi kaitserajatiste varemed, seejärel kohe Kastelholmi loss, üks viiest tänapäevani säilinud keskaegsest kindlusest Soomes. Tuleb tunnistada, et suure seltskonnaga mootorrattareisil viibides tekib vaatamisväärsustega veidi teistsugune suhe. Nagu eespool sai mainitud, võtavad kõik peatumised-parkimised omajagu aega ning eriti teravaks muutub situatsioon, kui kaks ajalooliselt põnevat kohta asuvad teineteisele üsna lähedal. Nii võibki juhtuda, et ühe puhul neist piirdub tutvumine kindaid käest võtmata pilti tehes. Seevastu käisime väikest ringi sisse tehes ära peasaare põhjaosas asuva Geta mäe (Getabergen, 129 meetrit) otsas, kust avaneb täiesti müstiline vaade. Valinud Ahvenamaa mootorrattareisi sihtkohaks, tuleb arvestada sellega, et peasaar on mitmes mõttes sarnane Saaremaaga: soovi korral jõuab kõik asfaltteed läbi sõita ühe päevaga ning puudub võimalus ümber kogu saare sõitmiseks, see tähendab, et mitmetesse neemetippudesse tuleb nii sinna kui ka tagasi sõita sama teed pidi. Väikestele saartele seiklema minnes möödub aga enamik aega praamidel, nii et pikemate sõidupäevadega harjunute jaoks jääb kilomeetreid kindlasti väheks. Pigem tasuks siis kaaluda hoopis jalgrattamatka, seda enam, et Tallinki laevadega pääseb hõlpsasti nii peasaarele kui ka sealt ära. Ahvenamaale ainuomased kohaliku graniidiga segatud punakad asfaltteed on kvaliteetsed ja mõnusa trajektooriga, rääkimata jahmatamapanevatest vaatepiltidest, mida üle 6000 saarest ning laiust koosnev arhipelaag pakub. Kolmanda päeva majutus oli juba tuntavalt parem − ümbritsevate ööbimispaikadega võrreldes sootuks mõistlikuma hinnaklassiga hotelli Cikava (www.cikava.aland.fi) aias paiknes lausa soojendatud veega bassein. Seda nähes tekkis päris mitmele räsitud näole suvitamise õnnis helk! Päevale pani ilusa punkti ühine õhtusöök mere kaldal legendaarse purjelaeva Pommerni läheduses asuvas paviljonis-restoranis. Neljas päev Hommikuse üllatuse valmistas Sepo Seeman koos abikaasaga, kes saabusid äsja Rootsist soetatud tsiklil otse öise laevaga Mariehamni ja liitusid meiega hommikusöögil. Siis sai ka selgeks, miks Sepo esimesel hommikul Estonia ees äraseletatud näoga ringi käis ja kaelaseotud käele osutades seletas, et peab kahjuks seekord koju jääma! Neljas päev osutus veidi pealesurutud põhjustel puhkepäevaks. Algselt käisid Mariehamni linnavalitsusega läbirääkimised, et analoogselt Rakverega anda külakostiks tasuta tunnine kontsert Mariehamni kesklinna vabaõhulaval, seda enam, et vaid paar päeva hiljem tähistati sealsamas suurejooneliselt saarestikul kehtiva omavalitsussüsteemi 90. aastapäeva. Kahjuks sai peagi selgeks, et Eestis tuntud kultuuriinimesed taandusid kohalike otsustajate jaoks lihtsalt lauluhimulisteks turistideks, mistõttu ei oldud valmis sentigi kontserdi tehnilisse lahendusse panustama. Meie jaoks oli olulisem raha heategevuseks koguda, otsustasime esinemisele mitte peale maksta ja jätsime kontserdi ära. Samuti loobusime planeeritud kalaretkest. Kuna suure grupiga kalale minek tähendab kohalike jaoks üht magusaimat teenimisallikat, siis jätsime kõik lahked pakkumised kasutamata isegi siis, kui kauplemise peale hind algsest poole peale kukkus. Ahvenamaa jaoks on turism oluline majandusharu. Hotellihinnad võivad küündida Euroopa suurlinnade keskmisest isegi ülespoole, samuti on igal teenusel hinnasilt kohe varnast võtta. Kindlasti on see teisiti, kui liigeldakse väiksemas seltskonnas jalgsi või jalgrattaga, kuid ka sel juhul ei pruugi kauplemine alati tulemusi anda. Omalaadne staatus on andnud saarerahvale palju nii toetus- kui ka kaitsemehhanisme, mis lõppkokkuvõttes on toonud ahvenamaalastele Soome kõrgeima elatustaseme ning Eurostati statistika kohaselt on sealne SKP ostujõu standard ühe elaniku kohta lausa 43% suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Osa rahvast läks lihtsalt veekeskusesse mõnulema, osa omal käel vaatamisväärsustega tutvuma − Eckerö ja Hammarlandi kanti, kuhu Esimese maailmasõja ajal rajasid venelased võimsad rannakaitsepatareid. Piirkond demilitariseeriti täielikult pärast Krimmi sõja lõppu, mistõttu Ahvenamaa noormehed on tänase päevani sõjaväekohustusest vabastatud. Enne peasaarelt lahkumist tegime peatuse Önningebys, külas, kus sajand tagasi suvitasid eesti kunstnikud. Sealse muuseumi tagusel graniitkünkal asub Jüri Ojaveri poolt loodud mälestusmärk, jäädvustamaks eestlaste tähtsust saare kultuuriloos. Siis läks sõit juba otsejoones Långnäsi sadama poole, kust väljus praam meie ringi viimase saare, Kökari suunas. Kökaril asetseb tegelikult vaid üks arvestatav majutuskoht nimega Brudhäll (www.brudhall.com), mis oli väga puhas ja romantiline, igati sobiv Kultuurse Motobande lõpuõhtuks. Viies päev Ainuke hommik, mil ei pidanud äratuskella kasutama, tundus kuidagi eriliselt ilus. Kõik püüdsid nähtut endasse salvestada, ammu oli saanud selgeks, et fotode ja filmide peale ei ole Ahvenamaa tegelikku olemust võimalik jäädvustada. Kökarilt mandri poole, Galtbysse läks sama laev, mis meid eelmisel õhtul peasaarelt Kökarile toimetas. Nüüdseks oli sellest pidevast meresõidust kõigil juba üsna villand − kuna ilm oli jätkuvalt ilus, oleks enamus parema meelega läbinud kilomeetreid pigem maanteed mööda. Paremaks ei läinud olukord ka mandrile saabudes, Turu saarestikus ootas meid ees veel kaks pikemat ülevedu. Tagasiteel jäi naeru ja nalja järjest vähemaks, ehkki marsruut jätkus endiselt põnevana, läbi Paraineni, Kaarina, Sammatti ja Lohja Helsingi suunas. Kodusadamas ootasid toreda kesköise üllatusena mõned kolleegid, kes erinevatel põhjustel ei saanud meiega kogu sõitu kaasa teha. Kui reisilt juba tagasi olime, küsiti muudkui, noh, kuidas oli? Et mitte inimestes asjatut kadedust tekitada, tavatsesin vastata, endal suu rahulolust kõrvuni: „Ilmad olid sajused, seltskond igav ja loodus kole.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga