Kuidas saadakse Everesti-meheks?

Tänavu 16. mail tõusid Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik maailma kõrgeima mäe tippu – Mount Everestile. Tanel ja Andras jutustasid Go Reisiajakirjale, kuidas nad nii kõvadeks mägironijateks said.

Tänavu 16. mail tõusid Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik maailma kõrgeima mäe tippu – Mount Everestile. Tanel ja Andras jutustasid Go Reisiajakirjale, kuidas nad nii kõvadeks mägironijateks said.

TANEL TUULEVESKI

Matkapisik on mul juba väikesest saadik sees. Ema initsiatiivil käisime omal ajal perega autoga laial Venemaal reisimas. Olin siis 10–11-aastane, kui käisime pere Žiguliga Uuralites, hiljem veel Murmanskis ja Krimmi poolsaarel.

Esimene tõsisem mägimatk oli mul 2003. aasta septembris, kui oma toonase tüdruku Agnesega Uus-Meremaal käisin. Tegime mitu matka, ühe süstamatka mööda randa ja mitu mägimatka Lõunasaarel. Mäed ei olnud kõrged (u 2000 m), aga see-eest väga ilusad ja nauditavad matkamiseks. Mäletan, et sama aasta kevadel käis Alar Sikk Everesti tipus ja toona tundus see mulle võimsa saavutusena, mida mina küll ei suudaks järele teha.

Siis tuli 2005. aasta reis Peruusse ja sealsed mägimatkad. Läksime Eestist 6-liikmelise sõpruskonnaga. Meie esimene mägimatk oli planeeritud Colca kanjonis Lõuna-Peruus. See on päris karm matk, kahe-kolme päevaga tõustakse 2000 m pealt üle 5100 m kuru ja matka lõpuosa kulgebki 4000 m kõrgusel. Olime täielikud kollanokad – kujutasime endale ette, et just merepinnalt tulnuna pole tõus 5000 m peale kuigi raske. Kiiresti sai selgeks, kui eksiteel me olime. Grupp hakkas tasapisi laiali pudenema. Mõni jäi 3000 m peale, teised 3500 m peale, kaks tugevamat meist jõudsid 4000 m natuke ülespoole, aga keerasid ka poolel teel tagasi. See oli hea õppetund, kuidas mägedes mitte käituda.

Tegime tol matkal enamiku asju valesti – mu seljakott oli üliraskeks pakitud, varustus oli ebasobiv. Lisaks pummeldasime ühes külakeses enne tagasitulekut korralikult, järgmisel päeval oli kõigil kõva pohmell ja kurk janune. Loomulikult tuli veest puudus ja suures hädas jõime lõpuks lihtsalt otse ojast.

Teine matk Peruus õnnestus juba paremini (see oli kolmepäevane matk Macchu Picchuni, aga mitte inka rada). Ületasime ka 5100 m kuru ja see oli minu toonane kõrguserekord. Mäletan, et kurult olid suurepärased vaated ümbritsevatele mägedele ja tol hetkel ma sain aru, et tahan mägedes ronida.

Kaks aastat hiljem, 2007. aasta oktoobris, sõitsin Boliiviasse ja siis olid mul juba tõsised ronimisplaanid. Reisisin tookord üksi ja tahtsin jõuda Parinacota vulkaani tippu (6340 m). Enne matkasin Põhja-Boliivias Cordillera Reali ahelikus. Soojenduseks ja kõrgusega harjumiseks tegin kolmepäevase matka, kus ületasime mitu 5000 m kuru.

Cordillera Real asub Titicaca järve idaküljel ja seal kõrgub ka 6427 m kõrgune Ancohuma mägi (kõrguselt Boliivia kolmas), mida ma äkkmõtte ajendil tahtsin vallutada. Koos kohaliku giidi Juaniga ma seda üritasingi. Jõudsime u 6300 m kõrgusele, kus meid peatas lai lõhe lumes. Tipp oli käe-jala juures, aga liiga ohtlik oli ümber lõhe ronida. Käisin küll giidile peale, et ronime ümber lõhe, aga õnneks suutis ta mind veenda alla minema.

Mäletan, et kõrgus mõjus mulle juba korralikult ja ma kindlasti ei mõelnud selgelt tol hetkel. Me isegi proovisime ringi ronida, aga libisesin ohtlikult ja lõpuks ikkagi loobusime edasi minemast. Üle liustiku laskudes vajus giid ka läbi lume jääprakku, kust mul õnnestus ta välja tirida.

Kuigi ma tippu ei jõudnud, oli see siiski suurepärane päev, füüsiliselt raske – me pidime palju üle põlve pehmes lumes sumpama ja ma ei olnud enne nii kõrgel veel roninud. Ilm oli päikesepaisteline, vaated võimsad ja ma sain kogu päevast väga võimsa elamuse. Sellised päevad on mägedes mulle kõige hingelähedasemad – füüsiliselt rasked, aga meeldejäävad. Mul on siiani see päev väga detailselt meeles.

24. septembril tõusin ma Parinacota tippu, nagu plaanisin. See oli tollel hetkel ka mu kõrguserekord – 6348 m. Jällegi suurepärane päev, väga ilus loodus. Kogu Boliivia reis (olin kokku 45 päeva) õnnestus väga hästi. Mulle väga meeldib see riik ja rahvas, kindlasti lähen lähiajal sinna tagasi.

Andrasega teadsime üksteist juba varem, aga mägedesse jõudsime koos esimest korda 2008. a juulis, kui Jaan Künnapi klubiga koos Elbrusel käisime. Meil õnnestus mägi võtta ainult nädalaga, esmaspäeval saabusime laagrisse ja laupäevaks oli tipp tehtud. Jaanile meie kiirkorras võetud tipp ei meeldinud, talle sobinuks paremini, kui me koos suure grupiga nagu kord ja kohus oleks käitunud.

Elbrus oli raske tipp, kuna meil nappis aklimatiseerumist: kui 5100 m peale sadulale jõudsin (Elbruse lõuna- ja põhjatipu vaheline koht), olin väga väsinud ja mõtlesin, et edasi enam ei jõua. Õnneks 15 minutit puhkust taastas jõuvarud piisavalt ja tipus sai käidud.

Elbrusel sain tuttavaks ka vanameister Alar Sikuga, kes oli tol korral Jaanil abiks. Alariga klappis kohe hästi ja nädala pärast oli meil kokku lepitud sügisene mägironimine Argentinas – Lõuna- Ameerika kõrgeim tipp Aconcagua.

Aconcaguale jõudsime novembris. Gruppi kuulus seitse ronijat ja Alar oli meie giidiks. See oli minu esimene tõeline mägiekspeditsioon. Aconcagua oli külm ja tuuline, aga kõik sujus hästi. 6. detsembril 2008 olime kahekesi koos Danel Tauriga tipus, rohkem meie grupist üles keegi ei jõudnud. Mäletan, et paarsada meetrit enne tippu oli pea väga uimane, tunne oli, et kohe-kohe läheb pilt eest, õnneks pidasin tipuni vastu ja midagi ei juhtunud. Tipuemotsioon jäi nõrgaks, kuna olin nii uimane ja tahtsin kiiresti alla saada. Mulle meeldib Argentina, nagu kogu Lõuna-Ameerika, ja seal mägedes kavatsen kindlasti veel ronida.

Järgmisel aastal läksime jälle koos Andrasega, seekord Alaskale vallutama Põhja-Ameerika kõrgeimat mäge McKinleyt (ehk Denali kohalike järgi). Denali on raske mägi, seda teadsime juba ette. Ilmad võivad kiiresti pöörata tormiseks ja väga külmaks, kuna asukoht on pealpool polaarjoont. Kõrgust on mäel 6196 m, aga seal on palju tehnilisi lõike ja oma asjad peab kõik ise vedama, sest kandjaid seal ei ole. Väikese lennukiga viiakse 2000 m peale liustikule, vaated lennuki aknast võtsid meid tõsiseks.

Ronimine oligi raske, nagu eeldasime, palju tuli asju vedada, päeval lauspäikese käes läks üllatavalt palavaks, öösel oli aga telgis -20 kraadi. Ronisime koos leeduka Saulius Viliusega, kellelt Andrasega õppisime palju, nii tehnilist ronimist kui ka kogu matka organiseerimist. Saulius on kindel ronija, temaga koos on hea ronida ja tänaseks oleme saanud headeks kamraadideks. Tippu jõudsime 16. juunil 2009. Päev oli pikk ja kurnav. Andras maadles veel tervisehädadega, aga surus ikkagi tippu välja. Denali on ilus ja huvitav mägi, paistab kaugele ja vaated mäelt on jumalikud. Väga tõsine mägi, iga ronija võib olla uhke Denali vallutamise üle.

Kuna mujal maailmas olime juba parajalt roninud (Andras oli veel käinud Aafrikas Kilimanjarol ja Paapuas Carztensil), siis loogilisena tuli ette võtta midagi Himaalajast. Saulius tahtis samuti 8000+ mäge ronida ja nii saigi 2010. aasta alguses seitsmene punt kokku pandud: Leedust Saulius ja tema elukaaslane Ruta, Eestist Alar Sikk, Peep Kala, Allan Valge, Andras ja mina. Meil oli alguses väga ambitsioonikas plaan – võtta kaks 8000-st tippu, esimesena kõrguselt kuues tipp maailmas Cho Oyu (8201 m) ja siis kohe järele Shishapangma, maailma kõrguselt 14. ja viimane 8000-line (8013 m). Algus oli paljulubav, aprilli lõpuks oli meil kõigil aklimatt olemas (käisime kõik 7100 m peal ööbimas) ja olime valmis tippu ründama, aga siis hakkasid ilmad meid alt vedama ja pidime pikalt ootama. Tegime kaks katset tõusta tippu mai alguses, aga mõlemal korral ajas ilm meid alla tagasi. Lõpuks 22. mail 2010 jõudsime koos Sauliuse ja Allaniga tippu.

Andras oli selleks ajaks juba lõpetanud ja tagasi Eestisse tulnud, Alar sai 7000 m peal insuldi ja Peep aitas ta tagasi Kathmandusse. Tippu läksime 7100 m laagrist, alustasime minekut öösel kell 2.40. Jube külm oli alguses, kasse ja vööd peale pannes käed kogu aeg külmetasid. Lisaks ei leidnud me pimedas õiget rada üles, aga lõpuks saime hea rütmiga minema. Mulle on hästi meelde jäänud hommik just enne päikesetõusu, kui puhkasime kuskil 7700 m peal. Nautisin esimesi päikesekiiri ja tundsin ennast väga õnnelikuna. Ilm oli hea ja tundsin, et tipp tuleb ära – jõudu oli ja teadsin, et minu taha asi ei jää. Kell 13.10 olin esimesena tipus, 10 minutit hiljem saabus Allan ja siis Saulius. Cho Oyu tipp on suht lame ja õiget tippu tuleb tähelepanelikult otsida. Allanil oli GPS kaasas ja ta suunas mind õigele kursile. Ilm tipus oli vaikne ja ilus, taamalt paistsid Everesti ja Lhotse tipud.

Ma arvan et pärast Denalit oli mul enda jaoks selge, et ma Everesti lähen tegema. Millal täpselt, Denalil veel ei teadnud. Cho Oyu andis lõpliku kinnituse – tundsin ennast tipus hästi, kuigi läksime ilma hapnikuta. Nüüd oli 8000 m kogemus olemas ja kindlus käes, et saan kõrgustega hakkama. Ka Andras tahtis Everesti teha, seega oli kamraad olemas.

Otsustasime teha tipu Nepali-poolsest küljest, kuna Sikk tegi Tiibeti poolt – väike erinevus siis. Everestil sujus kõik kuni tipupäevani (ööni), kui ajasime veenõu ümber ja võtsime plaanitust vähem juua kaasa. Poolel teel libisesin ja kukkusin mõned meetrid, siis kaotasin ühe kinda (tagavarakindad olid küll kaasas, aga mitte nii head). Vahepeal ei töötanud mu hapnikumask, kuna oli ära jäätunud, umbes tunni jamasin maskiga.

Kogu tiputõus oli pikk ja järsk ronimine, vahepeal paljas kalju, kus tuli kassidega kuidagi ennast üles kraapida. Jõudes 8600 m peal Everesti lõunatippu (South Summit) olin juba väsinud. Edasi ronisime lõõtsuva tuule käes, kuna rada läheb mööda harja ja on avatud tuultele. Jõudsime tippu just päikesetõusu ajal, millal šerpade sõnul on just kõige tugevamad tuuled.

Väga emotsionaalne moment minu jaoks oli just enne Hillary Stepi (8700 m peal) kitsal harjal (ühelt poolt kukub mägi järsult 2,5 km ja teiselt poolt 3 km). Täpselt seal harjal olles sain vaadata esimeste päikesekiirte tõusu horisondilt. Mulle on päike alati jõudu juurde andnud ja seegi kord aitas teha viimaseid samme tipuni. Selliste momentide pärast ma mägedes roningi.

Tipuemotsiooni pärssis tugev tuul ja külm. Mu parem jalg oli juba päris tundetu ja samuti näpud, kui pildistamiseks paksud kindad ära võtsin. Pärast 10 minutit tipus olemist ja vaadete nautimist, ei pidanud ma rohkem vastu ja pöördusin alla tagasi. Kohe mõne minuti pärast nägin Andrast – kahju, et ei saanud koos tipupilti teha, ma lihtsalt ei pidanud üleval kauem vastu. Andrasel oli see-eest peakaamera ja ta võttis tipus olemise ka filmile.

ANDRAS KAASIK

Asi sai alguse 2004. aastal, kui Arvo Raudsepp mind Tansaaniasse Kilimanjaro mäge kutsus vallutama. Saime sellega ilusti hakkama. Mäletan sellest reisist, et olin ikka väga roheline. Ööbisin ühes telgis Valdeko Sõõruga. Kuna mina oli füüsiliselt tugevam ning jõudsin laagriplatsile tavaliselt varem, siis püüdsin olla korralik pioneer ja paigaldada enne Valdeko saabumist telgi. Paraku oskasin selle paigaldada nii, et vihm ja lumesulamisvesi telki valgus. Sain meestelt kõvasti tögada.

2006. aasta kevadel kohtusin suvalisel üritusel Alar Sikuga, kus tuli jutuks Alari 2006. aasta sügisene Aconcagua vallutamise plaan. Pakkusin ennast kaaslaseks, millega Alar ka nõustus. Kui paar päeva hiljem talle helistasin, oli ta aga siiralt üllatunud – nimelt arvas ta, et tegu on suvalise vennaga, kes lihtsalt ajas tühja juttu.

2006. aasta detsembris vallutasime koos Alariga Aconcagua. Sellest retkest mäletan, et olin ikka väga kärsitu ja ei saanud kuidagi aru Priit Melniku nõuannetest veeta teatud laagripaikades nii ja nii palju aklimatiseerumispäevi. Aconcagua vallutamine andis mulle juurde kõvasti enesekindlust, kuna meie grupist vallutasime mäe ainult Alar ja mina, kuigi Priidul oli seljataga teisigi tõsiseid mägesid.

2007. aasta sügisel võtsime koos Alari ja Ervin Mastiga ette Paapuas asuva Carstenz Pyramidi. Seda reisi võib pidada väga emotsioonirikkaks, alates pärismaalastest ja lõpetades kaevanduses kinni istumiseni. Mägi oli ise ka tehniline ja põnev.

2008. aasta suvel tegime esimese mäevallutuse Taneliga. Selleks oli Elbrus. Elbruse meeldejäävaim osa on muidugi laagripaik ja mäetõstukid, millel ei olnud uksi ega aknaid. Lisaks usaldas Jaan Künnap mulle grupi juhtimise tipupäeval, kuna vallutasime 8 mehega Elbruse teistest grupiliikmetest 5 päeva varem.

2009. aasta kevadel otsustasime Taneliga vallutada McKinley, kuhu tuli kaasa ka Saulius Vilius. Sauliusega tutvumine tõstis minu mägironimiskogemuse ja teadmised mägironimisest teisele tasemele. Pean Viliust väga tugevaks mägironijaks, kellel on lisaks ka väga tugevad organisatoorsed võimed ja kes suudab täita juhirolli, samuti on tal väga hea huumorisoon.

Pärast McKinley vallutamist oli mul selge, et võiks rünnata Everesti. Taneli eestvedamisel otsustasime siiski kindluse mõttes enne rünnata 2010. aastal Himaalajas kahte 8000 m tippu, milleks Saulius valis välja Cho Oyu ja Shisha Pangma. Kahjuks ebaõnnestus 2010. aasta ekspeditsioon ilmastiku ja tehniliste vahendite puudumise tõttu, lisaks tekkis Alaril seal tõsine terviserike.

Mina otsustasin poole pealt loobuda ja laeks jäi Cho Oyu teine laager, mis asub 7100 m kõrgusel. Siiski tähendas see mulle kõrgusrekordit. Everesti vallutamise plaani ei kõigutanud loobumine karvavõrdki. 2011. aastal võtsimegi Everesti ette ja jõudsime tippu.

Praegu edaspidiseid plaane väga pole – sel suvel matkan Alpides ja võimalusel proovin Mount Blanci. Kaheksatuhandestest mägedest ei taha hetkel midagi kuulda. Tulevikus võiks huvi pakkuda ehk K-2.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga