Kuidas jutustada huvitavalt monumendist, mida on külastanud miljonid inimesed? Kuidas siduda oma reisiga emotsionaalselt neid, kes ise kohal ei viibi? Raamatu “Maailm, nõudmiseni” autor Martin Kala annab nõu.
Phileas Fogg elab Londoni peenes elurajoonis, Savile Row’ tänava seitsmendas majas Burlington Gardensis. Aasta on 1870. Ta on üsna rikas, olgugi et enamikule jääb arusaamatuks, mil viisil ta oma vara hankis. Tundub, nagu tal poleks kindlat ametit ja tema varasemast elust on olemas vaid vihjed. Meile täpsustatakse aeg-ajalt, et ta on loomult purjetaja, kuid tegevuse tagamaa jääb siingi hämaraks. Fogg jätab mulje, et ta on palju reisinud, laia silmaringiga, kuid see, kus ja mida ta oma minevikus tegi, on taas tabamatu.
Igas mõttes sobib Fogg ekstsentrilise, vapralt vastu pidava inglise härrasmehe stereotüübiks. Tema loomus viib hajameelsevõitu, unistustes elanud leiduri viimaks situatsioonidesse, millest ta ei osanud varem mõeldagi. Philease elu on suhteliselt rahulik kuni päevani, mil ta sõlmib kihlveo, et suudab reisida ümber maailma 80 päevaga. Meest ajendas lootus osa saada millestki suurest ja kordumatust. Teda õhutas tagant igatsus maailma järele, kus eksisteeriksid üllus, õilsus, au, uhkus, mehisus ja ustavus.
Suured tunded viisid peene Londoni härrasmehe ümbermaailmareisile, kus temaga liitusid kaaslastena hiinlasest pangaröövel Passepartout (pr passepartout – üldvõti) ja võluv prantslanna Monique. Neid panevad proovile tuuled ja lained, rongid ja laevad, detektiivid ja pärismaalased, aeg ja armastus. Ajal, mil maailm veel ei tundnud lennukeid ja ülikiiret reisimist, sõidavad nad ümber maailma, kohtuvad teel kauni india printsessiga, keda aetakse eksikombel segamini kurikuulsa kurjategijaga, ning neid jahib detektiiv, kellel on taskus käsk Phileas Foggi vahistamiseks. Mehe uskumatutele seiklustele neljal mandril ja tema uljale võidujooksule ajaga saab kaasa elada, lugedes Jules Verne’i kuulsaimat romaani, mis on kiiretempoline ja lõbus teekond täis romantikat ja seiklusi.
Phileas Foggi kombel 80 päevaga ümber maailma reisida tundub täna üsna naljakas, eriti teades, et rahaasjad võivad teha tiiru ümber maakera ühe sekundiga, ilma et neid takistaks ükski jõud. Jules Verne’i aegne ümbermaailmareis on vaid armas mälestus. Nii rahvaste kui ka riikide jaoks on vahemaad vähenenud. Omavahel saavad samas ajahetkes suhelda inimesed, kes viibivad teineteisest kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel, Peruu mägismaalt läbi Skeletiranniku kuni Gobi kõrbeväravateni. Üleilmastumise ja infoühiskonna arengu tõttu saab inimene osa teises maailma otsas asetleidvatest sündmustest viivitamatult ja saab olla nendega emotsionaalselt seotud isegi siis, kui ta ise kohal ei viibi. Kuidas seda aga edasi anda nii, et lugejat käekõrval hoida, et reisilugu lööks pahviks, ei mõjuks praalimisena, suudaks eraldada erilise ootuspärasest?
Rusikareegliks on vältida üheülbalisi jutte. Vahemaad ja riigipiirid on telefonide ja interneti ajastul asendunud teisemate probleemidega. Ka inimestevaheline suhtlemine on lihtsustunud. Ent siiani on meile suurimaks väljakutseks teekond tundmatusse. Tung avastada ja uut kogeda on üks peamisi põhjusi, miks inimene reisima kipub. Kahjuks pole tänapäeval kerge end argielust lahti rebida, nagu tegid muistsed maadeuurijad. Seda tähtsamaks muutub reisikirjandus. Huvitav on mõelda, et kui minevikus loeti rännuraamatuid, sest lugeja enda mobiilsus oli suuresti piiratud, siis tänapäeval loeme reisimuljeid, sest need toovad infoga ülekoormatud ellu pisut aeglasema, päevakajatu rütmi.
Reisimise eesmärk seisneb enamasti ühes: paik, kuhu sa sõidad, peaks olema erinev sellest, kust oma sõitu alustasid. Ja sellest räägitud lugu peaks samuti üllatama. Reisikirjanik, kes pakub lu- gemist nendele, kes mainitud kohtades pole käinud, peab andma endast kõik, et mitte piirduda vaid ühekülgse infoga. Tark on unustada see, mis on siililegi selge ning mitte korrutada ühte üheülbalist lugu. Muidu jõuabki meieni Aafrikat, Aasiat ja Araabiat ühte punuv kahedimensiooniline kuvand rohelusest ja kivisteppidest, mis vahelduvad kõrbe, nälgimise ja pommiplahvatustega.
Teiseks tuleb lugeja panna unistama, reisides mitte üksnes distantsis, aga ka ajas, tehes aastasadadepikkuseid kõrvalepõikeid ja jutustades lugu horisontaalselt. Sest harilikult pole midagi lihtsamat kui minna mööda sisseküntud vagu. Keenia kirjanik Binyavanga Wainaina soovitab oma loos “Kuidas kirjutada Aafrikast” kasutada pealkirjas alati sõnu: Aafrika, pimedus, safari. Alapeal- kirjas võiks kasutada sõnu: Zanzibar, masaid, suulud, Kongo, Niilus, taevalaotus, vari, trummid, päike või möödanik. Edasi tulevad Wainaina meelest kõik ülejäänud, mitte vähem tähtsad sõnad, mis ootuspärast Aafrika lugu veelgi söödavamaks teevad: geriljad, ajatu, ürgne ja sugukondlik. Oma jutus tuletab autor meelde, et sõna “inimesed” tähendagu valgeid, väljend “need inimesed” märkigu aga Aafrika mustanahalisi. Iroonia kinnitab tõsiasja, et inimestele on omane stereotüüpe omaks võtta. Ära pane Aafrikast kõneleva raamatu kaanele aafriklase portreed, kui teda pole just Nobeli auhinnaga pärjatud. Parem kasuta illustratsiooniks paljaid rindu, laste väljatungivaid ribikonte või vanu reisilennukeid.
Osutasin oma raamatus “Maailm, nõudmiseni” sellele, et sageli pole reisikirjanduse eesmärk mitte harida ja valgustada, uudishimu äratada ja mõtlema panna, vaid pakkuda eelkõige lobedat meele- lahutust ehk teisisõnu müüa. Lubasin julgelt, et “Maailm, nõudmiseni” ei kavatse mööda sisseküntud vagusid sammuda. Ja teenisingi kohe ära vastukriitika: öeldi, et Kala ujub kohati samas- se klišeedevõrku, kuna kirjutab Jaapanis kirsiõitehooajast ja külastab suure naudinguga kõigile tuntud Hiina müüri. Millega see küll peaks üllatama? Aga küsimus on selles, kuidas asjadest ja paikadest kirjutada. Palju raskem on nimelt maalida pilti monumendist, mida on külastanud miljonid inimesed. Reisikirjaniku asi on nähtu mõtestada ja omalaadsesse kultuurikonteksti panna. Kui uudishimu mõne maa suhtes tekib, on reisiraamat lugemist õigustanud.
Kolmandaks pakkugu reisilood visiooni. Reisikirjanikud vaadaku maailmale ülalt, aga mitte üleolevalt, reisigu distantsis aga ka ajas, olgu visionäärid, nagu Jules Verne ja Hervé, Wells ja Orwellgi. Tintini koomiksis “Sõidusiht: kuu” räägib professor Calculus Tintinile ja Kapten Haddockile sellest, et ehitab kuule sõiduks raketti – ja viimased pidid vaat et naeru kätte lämbuma. Ilmselt mõtlesid päris paljud niisamuti 1952. aastal. Kuidas võinuks Tintini autor Hervé teada, et 17 aastat hiljem maandub kuul Apollo? Või Jules Verne oma mugavas nahktugitoolis juba 1865. aastal? H. G. Wells teadis ette, et inimene õpib masinatega lendama ja Čapek rääkis “robotitest” (tšehhi keeles töötegija), kes tulevikus inimesi töötegemistes aitavad.
Kuidas on võimalik, et kirjanikud seda teavad? Kas omades annet ennustada? Ei, nad ennustavad, pakuvad visiooni, sest nad võivad endale seda lubada. George Orwell kirjutas oma lemmikkirjanik Wellsist ja avastas, et too näinud vaimusilmas lennukit, kuna tahtnud ise nii väga lennata ja seega uskus, et uuringud lendamise vallas kindlasti arenevad.
Elu juba on kord selline, et kirjanikud unistavad, ja teadlased, insenerid, poliitikud viivad unistusi täide. Vastupidi need asjad ei toimiks. Seega – jätkame reisilugude lugemist, unistamist, ja jääme ootama rändamist ajas!