Kuidas me Pärnus iglut ehitasime

Pärnu Jääfestivalil võtsid Jaan Künnapi alpinismiklubi inimesed ette lumest maja ehk iglu ehitamise. Kuidas see käib, jutustab Edith Soosaar.

Pärnu Jääfestivalil võtsid Jaan Künnapi alpinismiklubi inimesed ette lumest maja ehk iglu ehitamise. Kuidas see käib, jutustab Edith Soosaar.

Mina polnud varem iglut ehitanud, kuid tuleviku matkaplaane silmas pidades (mõelge, kui palju kaalub üks telk!) tundus, et sellisele oskusele võiks ka hiljem raken­dust leida. Jääfestivali korraldajad olid iglu ehitamiseks mõni aeg varem valmis kuhjanud korraliku kunstlumehunniku, millel oli olnud piisavalt aega vajuda. Iglu tegemiseks on sobiv mõnda aega vajuda saanud pulberlumi. Selline lumi sisaldab piisavalt õhku, et olla hea isolaator, on pii­savalt tugev, et seda plokkideks lõigata, ja on lõigatud plokkide tõstmiseks piisavalt kerge. Iglu ehitamiseks kopaga hunnikusse aetud lumi ei sobi, kuna selliselt on lume struktuur ebaühtlane. Küll aga sobib tuule abil hange tuisanud ning seejärel kokku vajunud lumi. Interneti andmetel peaks oskajal inime­sel kuluma iglu ehitamiseks umbes tund. Tööriistadest läheb vaja saagi või muud so­bivad vahendit, millega lumest kuubikuid lõigata. Ehitamiseks oleks vaja vähemalt kahte inimest, sest katuseosa üksi teha on raske. Meil oli kasutada kümmekond saagi, viisteist inimest ning igasuguse kuju, materjali ja suurusega labidaid. Ütlen kohe ette ära, et vaatamata oskaja inimese ole­masolule ning tõsiasjale, et lumi oli ilusasti ühes kohas hunnikus, kulus meie iglu ehi­tamisele neli-viis tundi. Ilmselt ei tulnud suur abistajate hulk töö tempole kasuks, kuna kõik tahtsid saega (!) lume lõikamise tunnet oma käega järele proovida. Üllata­val kombel oli lumi tõesti nii kõva, et tuligi päriselt lõigata. Lõigatud tükk kujutas endast täiesti kompaktset „tellist”, mida sai ilusasti tõsta ning isegi nõlvast alla li­bistada, ilma et see oleks laiali pudenenud. Samuti olid kuubikud piisavalt kerged, nii et ka meie üsna pisikesed tütarlapsed said päris suurte plokkide tõstmisega hakkama. Ühesõnaga − täiuslik ehitusmaterjal! Kui esimene tuhin, kus kõik algajad hulga saagidega lumehunniku kallal ära käinud olid, sai ka meie iglumeister juhtimise ja juhatamise asemel ise lõikama hakata ning plokke hakkas tulema nagu Vändrast sae­laudu. Kuna lumekuhi on pealt kaares, oli kuhja seest muidugi ka lihtsam korralikke tahukaid lõigata. Meistri poolt rahulikult järjest võetud ca 30 x 30 x 70 cm plokkide riit kasvas järjest. Kui kuhi oli süvendatud selliselt, et olime ümbritseva lume pinnast 0,5 m jagu madalamal, saime paika panna iglu seinte asukoha, iglu läbimõõduks tuli ca 2 m. Müüride aluse moodustas endise lume­hunniku põhi. Sellelt tasapinnalt süven­dasime ukse koha maapinnani välja nii, et iglu sisepõrand jäi uksest üle poole meetri kõrgemale. Alustasimegi iglu ehitamisega. Kõigepealt ladusime lumeplokkidest alumise ringi. Et seina kalle oleks sissepoole ning iga järgmine ring tuleks eelmisest väiksem, silusime ja lõikasime iga ploki servad saega kaldesse. Ladumine toimubki jätkuva spiraalina, mitte eraldi kinniste ringidena. Selliselt laotakse plokid, kuni iglu kuju on valmis. Ülemine osa on kõige keerulisem, kuna kaldenurk on suur ja plokid tuleb sobitada kõrgele. Viimane „kivi” peaks olema suu­rem kui auk ning vajutama augu korrali­kult kinni. Plokid vajutavad iseenda ras­kusega üksteise peale ning nii hoiab iglu seinad koos, kui liitekohad on korralikult kokku sobitatud. Kui iglu sein oli paigas, said „vuugid” nii seest- kui ka väljastpoolt lumega täidetud, et iglu soojapidavust parandada. Ja oligi meie iglu valmis. Iglu sissepääs tehakse põrandast mada­lamale, et tekitada n-ö külmalõks. Külm õhk liigub alla ning soe õhk üles. Seega liigub soojus, mille toodavad inimkehad ja küttekeha, iglu lae alla, seega iglus on seda soojem, mida madalam see on, kuigi nii kannatab natuke mugavus. Külm õhk jälle vajub alla ning läheb ukse kaudu välja. Magamisaseme jaoks võib iglus teha ka kõrgendi, et olla võimalikult soojas. Iglu uks tehakse vahel ka n-ö esikuga ning ukse ette kinnitatakse vaip või loomanahk, et hoida tuult väljas. Meie iglumeister rääkis, kuidas tema esimese iglu tegemisel kulus neil ikka päris mitu katset, enne kui seinad püsti jäid. Korralikult laotud iglu on uskumatult tugev, kannab isegi inimest, kui tuleks iglu peal kõndida. Muidugi kõveneb iglu ka seestpoolt soojuse arvelt sulanud lume jäätumisega ning väljast päeval sulatatud lume jäätumisega öösel. Selliselt öösel kasutusel olev ning päeval tühjana seisev, näiteks jahionnina kasutatav iglu on lõ­puks vaat et üleni jääst ning väga tugev. Meie oma värskelt ehitatud iglu otsa inimesi veel ronima ei tahtnud lasta. Samas iglusse sisse minnes võisime ka ise veenduda, et temperatuur oli küll soojem kui väljas, eriti kui korraga oli sees rohkem inimesi. Magamiskoti ja matiga oleks rahulikult öö ära maganud. Kahjuks ei olnud Pärnu Vallikraavi kõrval just kõige vaiksem koht ööd mööda saata ning meist jäi see iglu paraku ööseks elaniketa. Miks iglu töötab Lumest maja? Aga lumi on ju külm?! Jah, lumi on külm, kuid lumi sisaldab külluses õhku. Ja nagu me teame, on õhk suure­pärane isolaator – teatavasti nii villased sokid kui ka majade isolatsioon töötavad õhuvahede põhimõttel. Seega maja, mille seinad on lumest, kuid sisaldavad piisavas koguses õhku, võib olla väga soe. Mõninga­te allikate andmetel võib korralikult ehita­tud iglu sisemuses saavutada isegi kuni 40 kraadi kõrgema temperatuuri kui õues (st kui väljas on −25 ºC, siis on iglu sisemuses võimalik saavutada isegi kuni 15 ºC). Muidugi ei ole sellist temperatuurivahet saavutada lihtne. Iglu peab olema ehitatud korralikult, sisaldama ka väikest küttekeha ning selles peab olema rohkesti inimesi, kes ruumi soojaks kütaksid. Kõige juures on oluline teha iglu seinte alaossa ka õhutusaugud, et vältida inimesele ohtliku süsinikdioksiidi kogunemist. Iglu päritolu Iglud olid ja on mingi ulatuseni siiani ka­sutusel inuitide, eskimote poolt. Väike iglu oli peamiselt kasutusel ajutise peavarjuna, kus peatuti mere äärde tehtud hülge­jahikäikudel. Sellised peatused võisid kesta paarist päevast kuni mitme kuuni. Püsivamad elukohad tehti sisemaale, kus oli vähem tuult. Suuremad ja keskmised iglud, mis moodustasid paiguti suisa külasid, ühendati omavahel samamoodi lumeplokkidest ehitatud tunnelitega. Iglu ehitamise juhend koos joonistega: http://people.howstuffworks.com/igloo3.htm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga