Erki Tammiksaar kirjutab Vene esimese ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusensterni 250. sünniaastapäeva puhul tema eluloost ja ümbermaailmareisiks tõuke andnud sündmustest, mis muutsid Vene rahvuslikku eneseteadvust.
Vene esimene ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusenstern sündis 19. novembril 1770 Hagudi mõisas Eestimaa kubermangus. Ta valis endale toona Venemaal vähepopulaarse eluala, merenduse, õppides Kroonlinna kadetikorpuses. Kroonlinna ajal muutus ka Krusensterni nimi – Adamist sai Ivan ning Krusensternist moodustus venepärane Kruzenštern.
Tulevane ümbermaailmasõitja õppis inglise, prantsuse ja ladina keelt ning tegeles meresõiduks vajaliku geograafia ja astronoomiaga. Ta unistas pääsust Briti saartele, et omandada kogemusi maailma parima laevastiku ridades. 1793. aastal unistused täitusid. Vene valitsus saatis Briti valitsusega sõlmitud lepingu kohaselt 12 noormeest väljaõppele Briti laevadele, et tugevdada Vene mereväe ohvitserkonda. Brittide teenistuses oli Krusenstern kokku kuus aastat, seilates Union Jacki all ookeanidel ja meredel paljude aluste peal. Ta võitles prantslaste vastu Põhja-Ameerika idarannikul Kariibi merest Labradori poolsaareni, seilas kaubalaevadel Lõuna-Aafrikast India ja Hiinani. Krusensternist kujunes neil aastail kogenud meremees, kes õppis tundma ka brittide ülemaailmse kaubanduse põhimõtteid. Ta tutvus paljude hilisemate väljapaistvate Briti meresõitjate-polaaruurijate, nagu Lord Cochrane’i, Murray, John Barrow’, James Burney, James ja John Rossiga, ning õppis armastama kõike inglaslikku.
Sügav huvi teaduse vastu
Tõenäoliselt just sel ajal hakkasid üha enam ilmnema ka Krusensterni teaduslikud huvid. Talle ei jäänud meresõitjana tähelepanuta suured valged laigud Labradori poolsaarest põhja pool Põhja-Ameerika ida- ja Gröönimaa lääneranniku vahel. Kuidas kulgeb rannikujoon sealt edasi põhja poole, kas eksisteerib Loodeväil-ühendus Atlandi ja Vaikse ookeani vahel ja kas seda on võimalik läbida, kui täpsed on üldse merekaartidele kantud andmed juba teadaolevate mandrite ja saarte asukoha kohta? Kui viimasele küsimusele võis ta isiklike kogemuste põhjal vastata, et paljud kaartidele kantud andmed pole õiged ja vajavad täpsustamist, siis teistele küsimustele vastuseid polnud.
Kustumatu teadmistejanu ja maailma eri paikade tundmaõppimise soov ei lubanud Krusensterni vastu võtta 1795. aastal Ameerika Ühendriikide presidendi George Washingtoni ettepanekut osaleda selle riigi laevastiku ülesehitustöös. Meremeest paelus rohkem India ja Kagu-Aasia. Calcuttas viis juhus Krusensterni kokku liivimaalase Torkleriga. Viimane tundis põhjalikult Kaug-Ida kaubanduse iseärasusi ja oli ka käinud Vene-Ameerikas. Just Torkler veenis Krusensterni, et Venemaale oleks kasulik ise oma kaupu sealt Hiinasse toimetada. Krusenstern otsustas isiklikult kaasmaalase öeldus veenduda ja suundus Kantonisse, ainsasse Hiina sadamasse, mis oli avatud kauplemiseks välismaailmaga. Seal veendus ta Torkleri andmete õigsuses ning oli hämmastunud kaubavahetuse kiirusest Alaska ja Kantoni vahel.
Krusensternile oli saabunud selguse tund. Kui seni oli Vene Kaug-Ida alasid varustatud maismaad mööda läbi Siberi, mis oli kulukas ja väga aeganõudev (ligi kolm aastat), siis Krusensternil oli oma idee selle küsimuse lahendamiseks. Esimese Vene ümbermaailmareisi plaan oli omandanud kindla eesmärgi – varustada Vene Kaug-Ida kolooniaid laevadel ümber maailma, kindlustades seeläbi seal impeeriumi positsioone, ja müüa Vene karusnahku Hiinas. Oma ettepaneku pani Krusenstern kirja 1799. aastal tagasiteel Kantonist Londonisse. Tema plaan äratas huvi 1802. aastal, mil ta esitas Vene mereväe juhtkonnale oma kava Kamtšatka ja Vene Alaska regulaarseks varustamiseks laevadel ning rõhutas kaubanduse elavdamise tähtsust Hiina ja Indiaga. „Ainult kaubandus saab olla mereriigi võimsuse ja vankumatu suuruse alustalaks,“ lõpetas Krusenstern oma projekti analüüsiva osa.
Nikolai Rumjantsevi roll
Projekt jõudis Vene kaubandusministri - krahv Nikolai Rumjantsevini, kelle eesmärk oli Venemaa sise- ja väliskaubanduse ülesehitamine. Ta mõistis häid ideid vääriliselt hinnata. Sellest ajast kuulus Krusenstern Rumjantsevi surmani krahvi lähikonda. Krusensterni ja Rumjantsevi kirjavahetus on huvitav dokument Vene ümbermaailmareisi teostumise loost ning paljudest polaarekspeditsioonidest, mille initsiaatoriteks ja organiseerijateks olid nii Rumjantsev kui ka Krusenstern, rahastajaks aga Rumjantsev.
Keiser Aleksander I allkirjastas 7. augustil 1802 korralduse, millega Krusenstern määrati Vene esimese ümbermaailmareisi kapteniks. Aastail 1803–1806 toimunud esimese Vene ümbermaailmareisi tulemused olid kaugeleulatuvad oma tähtsuselt impeeriumi arengus. Ekspeditsiooni majanduslik pool õigustas ennast täielikult ja veel aastakümneid varustati Kaug-Ida kolooniaid Krusensterni väljapakutud moel. Ekspeditsioonil oli ka murranguline tähtsus rahvusliku eneseteadvuse arengu seisukohast. Tänu Krusensternile muutus Vene impeerium võimuks maailmamerel. „Ka meie suudame” oli tsaarivalitsuse sõnum maailmale.
„Ümbermaailmasõitja“ ja tema epohhi loov teaduslik reisiraamat
Lisaks tõestas Krusensterni merereis, et Vene alamad on aktiivsed ka teaduslikus plaanis ja hakkavad kaasa rääkima maailmamerede teaduslikus uurimises.- Suurt tunnustust selles vallas jagas Krusensternile Peterburi Teaduste Akadeemia. „Ümbermaailmasõitja“, nagu nüüd teda kõikjal, kaasa arvatud pereringis kutsuti, valiti vahetult pärast retke lõppu akadeemia auliikmeks. Akadeemia kirjast Krusensternile võib lugeda: „Akadeemia ootused seoses reisiga täitusid kõige hiilgavamal kombel. Ja niisugune julge ja samas õnnelik retk, mis teostus Teie oskuslikul juhtimisel, mitte ainult ei tõstnud Vene laevastiku hiilgust kogu Euroopa silmis, vaid ka rikastas teadust avastuste ja vaatlustega, mis kaugelt ületavad loodusteaduste ja geograafia piire.” 1813. aastal valiti Krusenstern teaduslike teenete eest ka Tartu ülikooli audoktoriks.
Krusensterni teaduslik reisiraamat ilmus kolmes köites saksa keeles aastail 1810–1814 ja leidis teadusmaailmas sooja vastuvõttu. Sageli kõlas retsensioonides hinnang „Raamat on epohhi loov“. Suurim 19. sajandi loodusteadlasest, Saksa õpetlane ja maadeuurija Alexander von Humboldt kirjutas: „Härra Krusensterni reisiraamatut tudeerisin ma suurima hoolikusega ja imetlen teda teadlasena.“ Krusenstern ei leidnud oma teosele lugejaid mitte ainult teadlaste, vaid ka valitsejate seas. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III kirjutas Krusensternile: „Oma meeldiva kingitusega valmistasite Te nii mulle kui ka kuningannale tõelist rahulolu ja ma palun Teid kuulsate teenete eest teadusele vastu võtta minu punase Kotkaristi I klassi orden.“
1809. aastal, pärast reisiraamatu kirjutamiseks antud aja lõppemist elas Krusenstern Peterburis tagasitõmbunult koos perega suures üürikorteris ning nautis suhtlemist eelkõige akadeemiliste ringkondade ja mõne kaasmaalasega. Selline elu ei pakkunud aga Krusensternile rahuldust, ta unistas jälle Inglismaale minekust, et rakendada sealseid uuemaid meresõidukogemusi Vene mereväes. 1815. aastal sõit õnnestus. Oma Inglismaal veedetud ajal tegeles Krusenstern Briti laevastiku inspekteerimise kõrval aktiivselt ka Otto von Kotzebue ekspeditsiooni ettevalmistamisega, mille ülesandeks pidi saama Loodeväila läbimine. Järgnevad aastad oligi Krusenstern seotud uurimisprojektide koostamisega, mille eesmärk oli mereteede avastamine ümber Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjarannikut ning põhja- ning lõunapooluse vallutamine.
Esimesed Vene teaduslikud mereekspeditsioonid
Maailmamerede teadusliku uurimise, eriti aga polaaruurimise juurde tõi Krusensterni tagasi Rumjantsev, kellega Krusensterni sidemed Peterburis jälle tihenesid. Kuna Rumjantsevil, kes kaotas oma mõjuvõimu ja ametikoha seoses Napoleoni sissetungiga Venemaale 1812. aastal, nagu Krusensternilgi polnud suuri teenistuskohustusi, siis oli mõlemal piisavalt aega pühenduda oma huvidele. Rumjantsev unistas lahendada Loodeväila ehk ümber Põhja-Ameerika Vaiksest ookeanist Atlandile suunduva meretee saladus. Krusenstern tegeles Rumjantsevi soovil selle küsimuse teadusliku küljega ja Rumjantsev oli nõus Krusensterni väljapakutud ekspeditsioone rahastama. Sellest koostööst sündisid esimesed puht teaduslikud Vene mereekspeditsioonid Krusensterni lemmiku ja ekspeditsioonikaaslase Otto von Kotzebue juhtimisel aastail 1815–1818 ja 1823–1826. Kuigi Loodeväila ei läbitud, tehti nende ekspeditsioonide käigus palju teaduslikke avastusi ja oluliselt täpsustus Vene Alaska kaart. Praegugi veel meenutavad seal seda Krusensterni neem, Kotzebue laht, Eschscholtzi neem jne. Kotzebue Vene Kirde-Siberi ekspeditsiooni, mis lõplikult lükkas ümber hüpoteesi, et Ameerika ja Aasia vahel on mandreid ühendav maakitsus, juhtis Krusensterni noor kolleeg, baltisaksa mereväeohvitser Ferdinand von Wrangell. Seejuures toimus Wrangelli „mereekspeditsioon“ tegelikult koerterakenditel mööda rannikujääd.
Lisaks baltisakslaste juhitud ekspeditsioonide vahetule korraldamisele varustas Krusenstern neid ka võimekate Tartu ülikooli kasvandikest teadlastega ning avaldas ekspeditsioonide käigust ja tulemustest Suurbritannias, Saksamaal ja Prantsusmaal teaduslikke ülevaateartikleid. Krusensternil oli oluline osa Matthias von Hedenströmi ekspeditsiooni korraldamisel Uus-Siberi saartele (1809–1811), Karl Ernst von Baeri ekspeditsiooni ettevalmistamisel Novaja Zemljale (1837) ning Alexander Theodor von Middendorffi Siberi-ekspeditsiooni (1842–1845) tulemuste teatavakstegemisel Inglismaal. See mahukas töö tõi Krusensternile üha enam rahvusvahelist autoriteeti teadlasena, mille tunnistuseks oli tema valimine paljude Euroopa riikide akadeemiate ja teaduslike seltside liikmeks.
Krusensterni töö „Lõunamere atlase“ koostamisel
Seni on oldud seisukohal, et Krusensternil oli võtmeroll ka Vene esimese lõunapooluse piirkonna geograafiat uurima saadetud Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud ekspeditsiooni ettevalmistamisel (1819–1821). Krusenstern soovis tõesti igati mõjutada ekspeditsiooni ettevalmistamise käiku, kuid mereminister markii de Traversay ja admiraliteet eesotsas hüdrograaf Gavrila Sarõtševiga ei lasknud ennast Krusensterni ponnistustest häirida ega andnud talle võimalust korraldustöös kaasa lüüa.
1818. aastast alates töötas Krusenstern oma Kiltsi mõisas „Lõunamere atlase“ koostamisega. Ta pidas kirjavahetust paljude Euroopa meresõitjatega, kellelt sai hulgaliselt kaarte ja astronoomilist andmestikku oma suurtöö koostamiseks. Praegu on need hinnalised materjalid hoiul Eesti rahvusarhiivi Tartu kogudes. Krusensterni siht oli koostada atlas, millesse ta kavatses koondada kõige uuemad andmed Vaikse ookeani kohta, et muuta meresõit Maa suurimal ja kõige tormisemal ookeanil ohutumaks. 1819. aastal käis Krusensterni juures noor loodusteadlane Karl Ernst von Baer, kes otsis Krusensterni toetust oma Koola poolsaare uurimise kavale ja kirjutas hiljem oma tänukirjas Krusensternile: „Leida meie armsal Eestimaal inimest, kes jäägitult elab teadusele, on midagi nii rõõmustavat ja ebatavalist, et see näib peaaegu romantilisena.“
Krusensterni töömeetod kaardi koostamisel nõudis aega ja head matemaatilist taipu. Ta üldistas eri mõõtkavades ja eri mõõteriistadega tehtud vaatlustulemused ühtse süsteemi järgi. Selleks tuli võrrelda teiste meresõitjate koostatud kaartide projektsioone, nende tegemiseks kasutatud astronoomiliste instrumentide mõõtmisvea suurust jm asjaolusid. Kõige täpsustamiseks ei pidanud ta liigseks pidada mahukat kirjavahetust, sest pisimgi detail vääris tema jaoks enne lõplikult kaardile kandmist kontrollimist. Ülesanne oli küll kolossaalne, kuid Krusenstern oli järjekindel. Tulemuseks oli esimene Vaikse ookeani atlas, millel kajastusid esimest korda uusimad andmed maa ja vee vahekorrast Vaiksel ookeanil. Seni polnud mitte keegi isegi üritanud sellist tööd ette võtta, tänu sellele atlasele muutus aga laevasõit Vaiksel ookeanil ohutumaks. 1824. aastal ilmus see Venemaa geograafia suurteos vene ja 1827. aastal prantsuse keeles.
Lõppkokkuvõttes soovin rõhutada, et tänu Krusensterni ideele regulaarsetest ümbermaailmareisidest Kamtšatka ja Vene Ameerika varustamiseks toiduainetega suudeti Alaskat kuni 1867. aastani Vene võimu all hoida. Ümbermaailmareisidest tõusis ka palju kasu geograafiateadusele. Juba James Cook oli oma ümbermaailmareisidega näidanud, et Vaikse ookeani keskosas 10 kraadi põhja ja lõuna pool ekvaatorit on võimalik teha palju geograafilisi avastusi. Valida tuli vaid uus kurss. Nii toimisidki Krusensterni näpunäidete kohaselt Otto von Kotzebue, Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Friedrich Benjamin von Lütke, Ferdinand von Wrangell ja Ludwig von Hagemeister ning avastusi tehti palju. Kõik need avastused sai Krusenstern kanda oma „Lõunamere atlase“ kaardilehtedele. Lisaks kasvas Venemaal tänu Krusensterni kartograafilisele tööle huvi impeeriumi põhjaalade vastu ning selle huvi kasvule aitasid ka kaasa ümbermaailmasõitja tihedad kontaktid Briti mereväelastest maadeuurijatega.
Tekst: Erki Tammiksaar
Illustratsioon: Eesti Rahvusarhiiv