Kristjan Jaagu ja Eduardsi radadel

Kui Kristjan Jaak Peterson seda teed omal ajal käis, oli ta rohkem omaaegse hääletaja moodi, jutustab Mihkel Kaevats, kes kõndis eesti kirjanike kambas neli päeva Riiast Tartu suunas.

Kui Kristjan Jaak Peterson seda teed omal ajal käis, oli ta rohkem omaaegse hääletaja moodi, jutustab Mihkel Kaevats, kes kõndis eesti kirjanike kambas neli päeva Riiast Tartu suunas.

16.–29. juunil kõndisid eesti kirjanikud Riiast Tartusse, korrates sellega 19. sajandi alguse luuletaja Kristjan Jaak Petersoni teekonda. Kahe nädala jooksul jalutati ca 250 kilomeetrit, külastati kultuurilooliselt olulisi paiku ja loeti luuletusi.

Mina olin kaasas neli päeva ja väisajaid oli omajagu teisigi, aga matkaseltskonna tuumik – korraldaja Andra Teede, And­ res Ehin, Mehis Heinsaar, Veiko Märka, kunstitudeng Kristina Viin ja kiirrea­ geerimispolitseinik Jaan Mürk – käis algusest lõpuni kogu maa, hoolimata va­hepealsetest vigastustest. Eriti imetlen ma Andres Ehinit, kes on 69­aastaselt sama kõbus nagu meie teised kõvasti noorematena. Ta on elav tõestus sellest, et kui vaim on virge, on kehagi nõus noorem olema.

Kui Kristjan Jaak Peterson seda teed omal ajal käis, oli ta rohkem omaaegse hääletaja moodi. Kui sai vankrile, siis miks mitte. Tihti küll vist ei saanud, ja nii tuli pikalt kõmpida. Üle kahesaja kilomeetri jalgsi, ja veel edasi­tagasi. Õhtuti peatus ta kõrtsus või kus iganes juhtus. Kes teab, kuidas ta üldse sõi ja süüa sai – palju sõltus vist külainimeste heatahtlikkusest. Aga arvatavasti ikka vähe. Eks oluline oli rahanatukese eest ka miskit märjukest saada.

Kolmveerandsada aastat hiljem käis sama teed Läti poeet Eduards Vei­denbaums, kes nagu Petersongi enne kahekümne viiendat eluaastat siit ilmast lahkus. Ai, hipid ja romantikud! Aga mõlemad kirjutasid luuletusi, mis tegid eesti ja läti keelest vähekegi enam kultuurkeele.

Selles mõttes kõmbivad tänapäeva kirja­nikud teistmoodi – juba kellegi jälgedes ja ilma möödapääsmatu vajaduseta jõuda vanemate juurde või kooli teine teispool Liivimaad. Bussiga saab ju Riiga nii Tallinnast kui Tartust ja piletki on odavam kui Saaremaale sõites. Häälega saab täiesti tasuta reisida. Ja keeled on kultuurkeeled nende kõnelejate meelest juba nagunii – meie ei ole päris mets­lased, oleme peaaegu sama head nagu teised.

Läti ajakirjandus tundis (meile üllatu­sena) eesti kirjanikest kõmpijate vastu elavat huvi. Riia ketikohvikust leidsime oma matka ajakava tutvustava lätikeelse voldiku; meid saatis vanalt vaestekal­ mistult, kuhu Kristjan Jaak Peterson on maetud, Volmari (läti keeli Valmiera) teatri näitlejate laul, iseküpsetatud peki­sibulapirukad ja Eesti suursaadik Lätis, kirjanik Jaak Jõerüüt. Üks Läti kasiino andis suurema jao moonara­hast (kas keegi kujutab ette, et mõni Eesti kasiino toetaks Eesti­Läti ühiseid kultuuriprojekte?), kui Eestist raha ei leitud. Lätlastele tundus eesti kirjanike aktsioon tähtis olevat.

Need neli päeva, mis ma kaasa jaluta­sin, olid heatujulised ja värvikad. Riia äärelinnade magala­ ja tööstusmaastiku asemel alustasime Siguldast. Kes on Koiva jõe ürgorus matkanud, aimab, kuivõrd maaliline oli meie tee järgmisse linna, matka esimesele n­ö ametlikule üritusele Cêsisesse ehk Võnnusse. Olen tee Valgast Riiga 2000. aasta paiku ka jalgrattaga läbi sõitnud, aga mul ei olnud meeles, kui ilus siin on. Laskusime matkagiidide juhatusel Koiva (läti keeli Gauja) ürgorgu ja jäime sinna müttama kaheks päevaks. Meie radadele sattusid nii kaamelid, laamad kui koivamobiilid, mis kujutavad endast peo otstarbeks grilli, laua ja pinkidega varustatud parve, mida hea ilma puhul ulbib ühes läbutse­ vate lätlastega Koiva jõel paras posu.

Kõndisime nii ametlikke matkaradu, kõrvalteid kui päris pisikesi märgista­mata metsaradu pidi. Teekond oli enne ühes Läti turismifirmas paika pandud, nii et kõndisime giidide juhatusel suurema improvisatsioonita oma kilo­meetreid Tartu poole. Aga vähemalt see tee, mida mina kaasa käisin, lätlastega nurisemiseks põhjust ei anna.

Teise päeva lõpuks jõudsime ürgorust välja, üle heinamaade otse viielatisel kujutatud tamme alla – on ikka vägev tamm erilise koha peal. Seal võttis meid vastu uskumatult laia ja pideva jokkeri­ naeratusega bisnis­üliõpilane, kes nägi esimest korda eestlasi. Mõned inimesed elavad ikka ilusate kohtade peal – mitte üksnes polnud tal maja taga uhke viie­ lati­tamm, vaid mäest alla tulles nägime ka liivakivikoopaid ja allikaid, müstilist metsa.

Järgmise päeva õhtuks jõudsime Võnnu (läti keeli Cêsise) jalamile. Seekord kämpingusse, kus olin ka üheksa aastat tagasi peatunud ja koha­ nud inglasest jalgratturit, kes sõitis Kesk­Aasiast Moskvasse, vahepõrkega Berliini rattakumme ostma. Meie matkaselts­ konna poollätlasest, pooleestlasest kaitsein­gel, näitleja Jaanus Juhanson viis mu vaatama Läti esimese vabaõhunäidendi, Võnnu lahingust pajatava „Läti aja“ peaproovi. Huvitav elamus – keelest suurt aru ei saa ja nii vaatad seda esi­ mest vasikat sama ammuli suuga nagu asjaga mitteharjunud kohalikud. Pärast etendust ei olnud Jaanus asjaga rahul – nagu enamik peaproove, oli ka see olnud eelkõige hüsteeriline.

Kuidas läks järgmise päeva esietendus, ei oska ma enam öelda. Sõitsin järgmisel hommikul Heiki Vilepi autoga Tartusse, sealt häälega Saaremaale. Võrreldes Kristjan Jaaguga välkkiiresti, kuigi eks oodata tuli ka omajagu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga