Kreekas purjetamas

Tekst: Kaupo Kalda Fotod: Kaupo Kalda, Karin Kilp, Nele Tasane

purjekad

Seekordne reisisiht viis meid tänavu maikuus koos toredate inimestega kaheksaks päevaks Kreekasse, Rhodose kanti väikesaartele purjetama. Olen võhik ja olnud purjetamise suhtes alati veidi skeptiline − on see ehk nimeneedus −, ning eelistan seigelda pigem merekallastel. Siis ei loksuta, ei iivelda, pole nii külm, kaldus, kitsas ja on kuidagi kindlam tunne. Aga kõike tuleb proovida, eks? Ja oh, ma ei kahetse hetkegi, see oli üks elu vahvamaid reisielamusi!

Meie jahireisi organiseeris kodumaine Nord Sail Eesti. Meil polnud vaja teha muud, kui nõustuda hea plaaniga, maksta natuke tekikoha eest, hankida lennupiletid Rhodosele ja kogu asi kokku kulges suurepäraselt. Seltskond sai kokku sõber-soovitas- sõbrale-stiilis, mistõttu kõik klappisid omavahel.

Droon reisil

Kui me aasta alguses Tais rändasime (vt lugu eelmises ajakirjanumbris), sai üks asi selgeks − kaameraga droon on edaspidi mu reisikaaslane samamoodi nagu peegelkaameragi. Tõsi, jahil olles on teada, et drooniga õhkutõusmine ja maandumine kõikuvalt aluselt on pehmelt öeldes keeruline ja algajale seda kindlasti ei soovitaks. Meil pardal oli tegelikult isegi kaks professionaalset fotograafi, teisena hea sõber Nele Tasane, kes teeb fotosessioone ka Tallinna lahel jahi peal, nii et pildistamislusti jagus kõvasti.

Drooniga on üldiselt lihtne: mul oli kaasas kompaktne Dji Phantom 2 Vision+, millele hankisin seljakoti, see oli omakorda salongis kaasas. Akusid oli kolm, kõik tulekindlates kotikestes samuti salongis. Tollis polnud mingeid probleeme, korra vaadati ja kõik korras. Kohapeal peab siiski arvestama, et tuntumate vaatamisväärsuste juures peab olema lennuluba ning nende filmimine drooniga võib guugeldatud info kohaselt maksta kuni 1000 eurot päev. Seega igaks juhuks ettevaatust! Praeguseks olen oma reisidrooni mudeli uuendanud Dji Phantom 3 seeria peale, millel juba 4K video, oluliselt paranenud lennuvõimekus ja -ulatus ning muud võlud.

Rollid ja start Rhodoselt

Startisime 18 inimese ja kahe jahiga. Jahid olid väga vinged, nelja ja viie kajutiga, 13- ja 15-meetrised pirakad. Meie olime suuremal kümnekesi ning meie kapteniks erakordselt tore tegelane, superhuumoriga Tiit. Siit tuli sisse üks minu jaoks uudne asi − meeskond laeval, rollid, nn käsuahel. See meeskonnavaim, mis tekkis eriti sildumistel sadamates, oli võimas. Kapten ei andnud armu ka, rividrill nagu filmis.

Eelnevalt oli kokku lepitud, et kokaks saab üks reisiline Ludvig. See oli parim võimalik valik üldse, sest sisuliselt kogu reis, mil laeval hommikut ja lõunat sõime, oli gurmee gurmee otsa. Ludvigi meistriklass ja pidev tähelepanu köögis oli erakordne. Kahjuks peab tunnistama, et Kreeka kohalik köök erilist muljet ei avaldanud, aga eks siin võib süüdistada ka Ludvigit kõrge lati seadmises.

Igaüks sai laeval oma rolli: kapten, tüürimees, pootsman, madrused ja vendrinaised, kokk, nõudepesija, baarmen-fotograaf jne. Viimane (see olin mina) vastutas ka sadamas vee hankimise eest nii joogiks kui ka pesuks, samuti aitas elektriga. Laevas oli praktiliselt igas kajutis dušiga vannituba. Kuigi kajutid tunduvad alguses alati kitsad, harjud sellega kiirelt, sest sisuliselt on seda vaja vaid pesuks ja magamiseks.

Plaan oli liikuda nelja- kuni seitsmetunniste sõitudega väikeste saarte vahel. Rhodos, Symi, Tilos, Nisyros, Kos ja umbes sama tee tagasi. Sõitsime välja ja ilm oli kergelt tuuline, sai esimest korda ka purjed heisata. Laeval oli paar inimest, kes teadsid, kus mida keerata, ja kuuletusid kapteni korraldustele kiirelt. Minu jaoks oli see kõik uus ning alguses ongi väga palju nullist õppida.

Kui esimesel päeval sõidu ajal alla läksin, siis pidin kohe üles tagasi tulema, sest all kippus loksudes veidi sisikonda keerutama. See oli üks minu peamisi hirme enne matka. Mis oli aga müstiline – esimese päevaga see piirduski, organism harjus ära ja ülejäänud päevadel oleks võinud laeva peal või sees kas või pea peal seista, silmad kinni või lahti. Ja kui alguses tundus kõvema tuule ja purjedega laeva kalle veidi õõvastav (kohe läheb ümber!), siis juba teisel päeval oli tunne, et mida rohkem kaldus, seda ägedam. See emotsioonide teekond käib vist kõigil sedasi. Tõsi, õnneks me tormi ei kogenud, äkki oleks see liiast olnud.

Symi

Pärast mõnetunnist seilamist erksinises Egeuse meres jõudsime Symi saare lähistele ühte kaunisse türkiissinise veega abajasse, kus saime ka esimese toiduelamuse meie koka poolt ning ujuda. Veidi värisevi käsi lasin esimest korda üles ka drooni ning sain sealt kohe reisi parima panoraami. Esiplaanil näha meie laevuke, taga Symi saar, Türgi ja tumedad vihmapilved, mis vingeid välgukiiri Maale saatsid. Õhk oli mõnus +24 ning vajasime kindlasti enda kreemitamist, vesi +19.

Edasi kulgesime Symi sadamasse ning see linnake võttis eemalt vaadates suu lahti. Uskumatult ilus nukulinn lahesopis ja mäekülgedel − selle reisi kauneim linnake. Pärast esimest sildumist, mille käigus sain teada, mis asi on vender, ning tunda head meeskonnavaimu, imestasime veidi, et sadamas pakutakse raha eest vaid kaikohta, aga vett ja elektrit mitte. Oleks ju elementaarne. Aga saime kenasti hakkama, sest järgmises sadamas oli.

Symis läks droon üles teist korda ning sealt sain veel ühe panoraami. Selle käigus tekkis ka väike kriisimoment, kus drooni aku andis järele, maht kukkus järsult alla kriitilise piiri ning lennumasin alustas otsustavalt keset lahte automaatset maandumist. Paar-kolm sekundit enne vettemaandumist jõudsin suunata ta kaile. Huh, käed värisesid jupp aega. Jälgisime ka seda, kuidas linna peal jalutasid tõmmud pagulased, kes just nendes paikades maabuvad. Pagulasi olla sellele saarele tänavu saabunud rohkem, kui on saarel elanikke. Karm elu.

Tilos

Mõnusa õhtusöögi järel sadamas ning pärast rahuliku unega ööd laevas ja hommikust tervisejooksu võtsime järgmiseks ette tee Tilosele. Kokk oli käinud ka turul laeva ühiskassa toel head-paremat värsket ostmas. Ja nagu ikka tee peal − hea seltskond, ujumine, gurmeesöök, väike veinike, pildistamine imelisel meretaustal, vahepeal ikka purjed ka üles, kui tuult andis. Merel panime seekord ka kaks laevukest omavahel kokku, justkui katamaraani, ja saime üksteist külastada, ujuda, kummipaadiga tiirutada. Droon ikka kõike seda läbi videosilma üles võtmas.

Tilosel ma ise sisemaal ei käinud, jõudsime sinna suhteliselt hilja, aga õhtustasime sadama lähedal imeilusas restoranis puude all.

Nisyros

Järgmine päev oli juba tuttavas rütmis, millest ei väsinud kordagi, sihiks Nisyros. Kuigi Nisyrose sadam jättis eemalt pigem mittemidagiütleva mulje, pakkus see saareke hoopis teistsuguse elamuse. Võtsime rollerid (kes sõitnud pole, siis see on tõesti lihtne) ja põrutasime valged munakoorekiivrid peas mägedesse ning sealt omakorda tagasi alla saare keskele. Nisyros on nimelt vulkaan ja keset saart asub hiiglaslik vulkaanikraater, mis vaikselt tossab ja ajab väävlihaisu. Seal saab jalutada ja jupp aega seda kummalist kollast ümbrust imetleda.

Kogu rollerisõit oli mõnus elamus, kuigi silmanurgast jälgisime lähenevaid sähvivaid äikesepilvi ja hiilivat õhtupimedust. Jõudsime siiski napilt enne pimedat tagasi kaaslaste juurde ning päeva kroonis igaõhtune restoranikülastus. Rolleritega tasub siiski ettevaatlik olla, üks preili jäi meil vihma kätte ja pani libedas kurvis külje kergelt maha. Väike kriim õnneks, ei muud.

Nisyrose külastust jääb meenutama ka keeruline sissesõit sadamasse, kus meie pardaradar näitas sügavuseks kolm meetrit.

Kos

Kosi saar jäi mul vahele, kuna rollerisõiduõhtu ja päevase külma tuulega õnnestus selg ära külmetada, mistõttu veetsin päeva paadis raamatut lugedes, samal ajal kui seltskond saarel tuuritas. Kos tundus mulle siiski veidi liiga suur, polnud enam nii hubane, kui need pisikesed armsad saaretupsud. Järgmise päeva väljasõit hilines, kuna meie jahil hakkas mootor jupsima. Kuhugi kiirustamata põksus paari tunni pärast meie poole remondimees, kes küll uuris ja puuris, aga suurt midagi välja ei nuputanudki. Kuna mootor üldiselt siiski toimis, läksime pealelõunal siiski teele. Kuna mul sellest saarest mäletusi jagada pole, räägiks hoopis õppustest.

Pea iga päev tegi laeva kapten meile treeninguid. „Mees üle parda“ oli üks erksamaid. Alguses viskasime üle parda päästerõnga, ülesandega laev ümber keerata ja päästerõngas päästa. Kui esimese hooga põrutasime sellele täie hooga peale, siis mõne ringi järel julgesime juba pärisinimesega proovida. Kõik toimis super hästi, ka modell oli rõõmus. Samuti proovisime kõiksugu vendreid siduda, tuletõrjeõppust ja muud sarnast. Soovitan, sest kriisiolukorras võiks igaüks osata käituda, kuna siis pole aega molutada ning keset ulgumerd nõutult seista. Samuti sai igaüks laeva juhtida nii palju, kui soovis. See kogemus oli kena.

Lõpulugu

Tagasitee kulges üsnagi samas meeleolus ja kohtades, väikeste põigetega siia-sinna. Kuna tagasiteel oli mitmes sadamas tugevat küljetuult, saime ka seda kõvasti harjutada, kui sildumisel tagurdades puhus tuul meid lihtsalt ära ja ka ankur ei jäänud põhja kinni. Sama elamusterohke tundus olevat ka teiste sildujate õhtu. Lõpuks siiski õnnestus. Istusin tihti tundide kaupa laevatekil, pikk teleobjektiiv käes, ja pildistasin erksiniseid laineid. Kui see ära tüütas, tegime üksteisega „fotojoogat“ või kuulasime veinikest mekkides mõnusat muusikat. Kogu keskkond oli väga inspireeriv.

Tagasi Rhodosele suundudes oli seltskonnas tunda juba viimased paar päeva kerget kurbust, sest inimesed jõudsid päris hästi kokku kasvada. Ei olnud meil ühtegi viripilli, kõik toredad inimesed ja üksteisel abiks. Esimene päev tagasi tööl oli päris tühi tunne. Mäletan, et seisin kontoris kohvimasina ees ja tuikusin. See lainetamine kestis neli-viis päeva, siis läks üle. Soovitan oma telefoni laadida ka rakendus Maps.me, millega saab tasuta maailmakaarte laadida ning annab sulle reisil ilma netiühendust vajamata head ja päris detailset infot.

Koos lennupiletite, laevarendi, toitude, saba ja karvadega tuli selle reisi eelarveks ca 1000 eurot näo kohta, mis on võrreldav ka tavalise Egiptuse-reisiga vähegi mõistlikusse hotelli, aga elamus oli mitu korda kõrgem. Soe soovitus proovida, meie läheme järgmisel kevadel kindlasti uuesti ja juba veidi teise piirkonda. Droon kaasas muidugi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga