Matk mägedes tuleb odavam ja säästab kindlasti tervist, kui võtta aega aklimatiseerumiseks. Tervet inimest, kellel jääb organismi kohanemine kõrgusega ebapiisavaks – enamasti liiga kiire mäkketõusugraafiku tõttu –, võib ohustada kõrgushaigus. Selle eluohtlikud vormid aju- ja kopsuturse eeldavad õigeaegset äratundmist ning kohest reageerimist.
Mägipiirkonna geograafia (nt matkad kõrgplatoodel) ning logistika tõttu on tihtilugu võimatu kõrgushaiguse riski täielikult kõrvaldada.
Ebapiisav aklimatiseerumine on kõige olulisem kõrgushaiguse riskitegur. Selle ennetamiseks on parim moodus järkjärguline mäkketõusugraafik.
Kõrgushaiguse eest ei ole keegi kaitstud. Kõrgushaiguse raskeid vorme on kirjeldatud ka mägedes elavatel inimestel, kes on viibinud mõnda aega madalal ja naasnud siis mägedesse.
Riski ja ennetavate ravimite vajalikkust aitavad hinnata vastavad juhised (Wilderness Medicine Society, CDC, UIAA ravijuhiste soovitused) ja reisimeditsiini kabineti arst. Ravimeid atsetasoolamiidi või deksametasooni on soovitatav kasutada juhul, kui inimene kuulub kõrgenenud riski rühma ja eelaklimatiseerumine madalamal kõrgusel ei ole võimalik.
Ravimid küll toetavad aklimatiseerumist, kuid haigusriski täielikult ei kaota.
Kuidas kõrgushaigust ära tunda?
Kõrgushaiguse tunnused on ebamäärased ja seetõttu võib neid segi ajada teiste seisunditega. Paljudel inimestel esineb mägimatka esimestel päevadel erinevaid kaebuseid, mis võivad olla tingitud lisaks kõrgusele ka mitme asjaolu koosmõjust, nagu reisiväsimus, ajavahe, harjumatu toit, kõhulahtisus, pohmell jm.
Oht haigestuda kõrgushaigusesse varitseb eeskätt reisi/matka esimestel päevadel. Näiteks kui maandutakse lennukiga kõrgemale kui 2500 meetrit merepinnast ja/või sõidetakse mööda maismaad lennusihtkohast kohe edasi mägedesse ning magatakse järjepanu kõrgemal kui 500 kõrgusmeetrit eelnevast ööbimiskohast. Kriitilise tähtsusega on lisaööbimise vahelejätmine 1000 kõrgusmeetri kohta.
Kui kõrgushaigus on tekkinud madalamal kui 5000 meetrit, siis võib väita, et põhjus on suboptimaalses aklimatiseerumises.
Kõrgushaiguse mõiste (ing k altitude illness) hõlmab kolme sündroomi, mis võivad esineda kas üksi või koos: äge mägihaigus, kõrgusest tingitud ajuturse ja kõrgusest tingitud kopsuturse.
Tasub meeles pidada, et kõiki kõrgushaiguse vorme võib esineda kõrgemal kui 2500 meetrit. Mida kiiremini ja mida kõrgemale, seda suurem on tõenäosus. Ajuturse võib olla kõrgushaiguse esmaseks avaldumiseks. Ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel võib kopsuturse kujuneda juba 3000 meetri kõrgusel ja ajuturse oht tõuseb oluliselt 4000+ meetril üle merepinna.
Ägeda mägihaiguse põhikaebuseks on peavalu
Üldine reegel diagnoosimiseks: kui inimesel esineb kõrguses (>2500 m) viibides peavalu ning sellele lisandub vähemalt üks lisasümptom (vt tabel), siis tuleb seda käsitleda kui ägedat mägihaigust senikaua, kuni pole tõestatud midagi muud. Vaevused tekivad tihti esimeste ööbimiste ajal või pärast seda. Objektiivsema pildi saamiseks on välja töötatud enesehindamise küsimustik, mis aitab ka edasise taktika valikul (vt tabel).
Ajutursele väga iseloomuliku varajase tunnusena tasub meeles pidada tasakaaluhäiret, mida on kõige lihtsam hinnata kujutletaval joonel kand-varvas-kõnni abil. Ajutursele viitavad käitumis- ja kõnehäired, segasusseisund.
Kopsuturse varajane tunnus on sooritusvõime oluline langus, hingeldus rahuolekus ja süvenev köha, mis muutub „märjaks“.
Mida teha, kui minul või mu kaaslasel on kõrgushaigus?
Rühmaliikmena on tähtis olla oma kaaslaste suhtes tähelepanelik, kuna raske mägihaigusega (eriti ajutursega) matkaja ei oska oma seisundi raskust adekvaatselt hinnata. Lihtne reegel: tõusu jätkata ei tohi!
Kerge kuni mõõdukas kõrgushaigus:
- piisab ühest-kahest puhkepäevast samal kõrgusel
- rahulik liikumine
- vedeliku tarbimine
- peavalu korral valuvaigisti, vajaduse korral iiveldust vähendav ravim
- kui olukord laheneb ca 24 tunniga, võib tõusmist jätkata, kui aga mitte, siis laskuda vähemalt 500 vertikaalset meetrit
Raskekujuline kõrgushaigus (aju- või kopsuturse):
- parim elupäästev võte on kiiresti laskuda vähemalt 500 vertikaalset meetrit
- hoida haigestunu soojas
- võimaluse korral manustada lisahapnikku
- passiivne transport alla (ise ei kõnni)
- kõrgmägedes, kus puudub kiire evakuatsiooni võimalus (helikopter), peaks rühma apteegis olema ravimid, nagu deksametasoon ajuturse ja nifedipiin kopsuturse raviks, ning võimaluse korral kaasaskantav hüpobaariline kamber.
Pea meeles:
- Kõrgushaigus ohustab reisijat juba 2500 meetri kõrgusel.
- Kui haigestud kõrguses viibides, siis sinu sümptomid on tingitud kõrgusest, kuni miski muu selle välistab.
- Kui sa ei tunne ennast kõrguses hästi, ära tõuse kõrgemale ja tee puhkepäev.
- Kui tunned ennast halvasti ja enesetunne muutub halvemaks, siis lasku viivitamatult.
- Valmista end ette: hinda kriitiliselt tõusukava ja riske, varu vajalikud ravimid ja tee plaan, kuidas vajaduse korral kiiresti madalamale laskuda.
Tekst: Annemai Märtson
Foto: Kaupo Tiislär