Maailmarändur ja sõidukoolitaja Raido Rüütel soovitab kõrbematkajail maasturisafarit nautida, mitte muuta seda kurnavaks ja väsitavaks tööks. “Kui sa kõrbes sõitmist ei naudi, siis üle paari päeva seal vastu ei pea.”
Kõrbed on väga erinevad. Mõnes kohas on liiv nagu peenike tolm, kuid samas on kõva liivaga kõrbeid, kus sõidad nagu Tallinn-Tartu maanteel. Korralik eeltöö on hädavajalik – uuri välja, milline on maastik ning ennekõike ilm. Väldi liivatormide perioodi, mida saab eelnevalt näiteks Internetist järgi uurida.
Matkata tasub varahommikul, kuna öine niiskus ja kaste seob liiva paremini.Matkama mine kahe autoga. Kui üks peaks hätta sattuma, siis teine sõiduk on kohe abiks võtta. Pelgalt usuga oma võimsasse maasturisse kõrbesse seiklema minna ei tasu. Kõrbevarustus ja liivas sõitmise oskused on hädavajalikud.
Kummid tühjaks
Mida raskem on auto, seda kehvem on sellega liivas liigelda. Suure massi tõttu varitseb pidevalt oht sisse vajuda. Kõrbes sõitmiseks kasuta kitsamaid velgi või laiemaid rehve. Siis saab rehvirõhku rohkem vähendada, ning kitsastelt velgedelt ei tule rehv ka nii kergelt maha. Soovitav on valida uuemat tüüpi rehvid, mis on ilma sisekummita. Sisekumm võib kõrbes sõites üle kuumeneda ja lõpuks lõhkeda. Liival sõitmiseks lase rehvidest osa õhku välja. “Kuldreegel on, et mida vedelam liiv, seda tühjemad rehvid,” õpetab Rüütel. Kindlasti peab autos kaasas olema pump, et pärast rehvid jälle täis pumbata.
“Kuna peenike liiv tungib igale poole ning võib tehni- ka ummistada, siis on autole enne kõrbematka vaja paigalda uued õhufiltrid ning kontrollida, et filtril ei oleks lekkeid,” õpetab Rüütel. Vajadusel puhasta neid. Samuti too autol käigukasti ja sildade tuulutused üles poole.
Unusta pidurid
Liival sõites väldi rataste tühja käimist, muidu kaevab auto ennast koheselt sisse. Veojõu- ja stabiilsuskontrollsüsteem ESP lülita kõrbes välja, kuna see elektrooniline abimees võtab hoogu maha. Isegi kliimaseade tasub välja lülitada, et mitte mootori võimsust raisata. Pehmel liival peab olema kogu aeg hoog sees. Sobilik kiirus on 100-120 km/h, muidu võib auto sisse vajuda. “Gaas ei tohi raugeda,” on Rüütli peamine soovitus.
Samuti sõida kõrgel, mööda düüne. Liival pidurda alati esmalt mootoriga ja alles siis piduritega. Kui tahad seisma jääda, siis lase lihtsalt hool raugeda.
Mingil juhul ei tohi parkida auku või düüni alla, isegi mitte siis, kui seal on kõva pinnas. Auto tasub seisma jätta düüni otsas. Siis saad taas liikuma hakates kohe hoo sisse ja kiiruse üles. “Kui hakkad august düüni otsa sõitma kiirusega 30-40 km/h, istutad ennast kohe kinni. Kiirus ja hoog peab olema autol sees,” selgitab Rüütel. Liivadüünilt laskudes unusta pidurid ja lase poole laskumise pealt hoopis gaasi. “Düünilt tuleb auto alla koos liivapadjaga.”
Kõrbes sõitmisel on probleemiks ka nähtavus. Teele jäävad augud tulevad ootamatult. Hooga auku lennates võid aga auto tagasilla ära lõhkuda ning hullemal juhul võib auto isegi kummuli kukkuda, tõdeb Rüütel. Ka miraaž eksitab juhti. Seega on oluline, et kõrbesafaril on kaasas varustus eriolukordade jaoks.
Kaks liitrit vett
Rüütli sõnul peab kõrbes olema igal reisijal tagavaraks päeva kohta kaks liitrit vett, mille eest igaüks ise vastutab. Lisaks tavapärane joogivesi. “Hädajuhtudeks mõeldud kaks liitrit vett hoiab inimest targa tarbimise korral elus nädal aega,” väidab maailmarändur.
Autos peaksid olema termotekid, näiteks juhuks, kui keegi saab vigastada. Termotekki saab kasutada veel kaitseks päikese eest ning liivatormi ajal võib sellega katta auto mootori.
Liiva kinni jäämisel on abiks relsid ja vints. Vintsiga peavad olema kaasas suured ankrud. “Kahe relsi abil saab kinni jäänud auto sügavast liivast kergemini kätte kui vintsiga,” teab Rüütel.
Kirja pannud Raivo Murde (Eesti Päevaleht)