Kõrbehõimud, tühjus ja liiter vett

"Miks sa SINNA lähed? Seal ei ole ju mitte midagi! Inimesed vaid nälgivad ja võitlevad omavahel!" Just selline täielik mõistmatus on tavaline reaktsioon minu keenialastest sõprade poolt, kellele teatan, et järgmised nädalad seikleme koos eestlasest reisikaaslasega Turkana järve ümbruses.

5.jpgJah, tõesti. Asfaltteed lõppevad ja õhukonditsioneeriga mugavaid busse kõrbe kivistel teedel ei liigu. Ostukeskusi ei paista ning caff é latte’t tellida ei saa. Turkana järve ümbrus on väga hõredalt asustatud kõrbeala, kus elavad värvikireva välimuse ja pikkade traditsioonidega hõimud, suurimad neist Turkana, Samburu ja Pokot. Valdavalt poolnomaadse eluviisiga kitse-, lehma- ja kaamelipidajad, kes üldjuhul väljaspool oma hõimuala toimuvast ei huvitu ning rahast suuremat ei hooli – rikkust mõõdetakse karja suuruses. Põnev hõimukultuur ja maastik ning juhuslikult nähtud foto uhkelt imeilusa Turkana järve kaldal täielikus tühjuses seisvast kõrbemuuseumist – kõik see ongi põhjuseks, miks asun teele Keenia põhjaosasse.

Seiklus algab Maralali linnas, kust ühistransporti enam põhja poole ei liigu. Tänu külalistemaja töötajatele õnnestub aga juba järgmiseks hommikuks saada koht Baragoi külasse toiduaineid vedava kastiauto peale. Seltskond autos on sõna otseses mõttes kirju. Maisi- ja suhkrukottide kuhjal istuvad värvikirevate riidehõlstide, ehete ja tokkidega hõimuliikmed, kes katavad tolmu eest kaitseks rätikuga näo ning ootavad, et see nende jaoks niivõrd rutiinne teekond juba kiiremini läbi saaks. Samamoodi rutiin on kivise maastiku ja kuuma päikese tõttu purunevad autokummid, mida iga paari tunni tagant vahetatakse.

Põhja poole jõudes muutub tühjus aina kõikehõlmavamaks. Ainsaks tsivilisatsiooni märgiks on mõned misjonäride poolt ehitatud koolid. Minu kaasreisijad lähevad ükshaaval maha täiesti asustamata kohtades, teades suurepäraselt, kus nad on ning millise mäenuki suunas läbi kõrbe kõndides lõpuks oma pere ja loomakarja juurde jõuavad. Poolnomaadse eluviisiga karjased rändavad vastavalt hooajale. Tavaliselt elatakse vihmaperioodil ühes paigas ja kuival ajal teises, kuid kõik sõltub karjale vajaliku vee ja toidu olemasolust konkreetses piirkonnas ning kui endine koht enam ei sobi, liigutakse pikemalt mõtlemata edasi.

Linnades käiakse vaid turupäevadel loomi müümas, et osta toitu, ravimeid ja hädavajalikke tarbeesemeid. Kahjuks on kliimamuutuste tõttu vihmaperioodid ebaregulaarsed ning karjased, kes olid harjunud teatud korrapära alusel oma elu planeerima, peavad hakkama saama järjest pikemate põuaperioodidega ning teadmatusega, kui kaua järgmise vihmahooajani veel vastu pidama peab. Niimoodi elavad ka saja- või tuhandepealiste karjade omanikud, jätkates hoolimata majanduslikust edukusest vanemate poolt pärandatud eluviisi, olles oma traditsioonide üle uhked ning keeldudes võimalusest linna nii-öelda lihtsama elu peale minna. „Niimoodi on minu vanemad elanud ja mind õpetanud. See on mu kodu ja minu inimesed, kuhu mul siit minna on,“ selgitavad karjased tõlgi vahendusel.

Autot oodates

Baragoisse jõuame paar tundi enne pimedust. Külaelanike abiga selgub, et põhja poole läheb keskmiselt üks auto iga kolme päeva jooksul ning tuleb lihtsalt tee ääres valmis olla ja oodata. Järgmise päeva veedamegi auto saabumist oodates ning ei möödu paari tundigi, kui terve küla teab täpselt, kes me oleme ja kuhu läheme. Abivalmis möödujad varustavad meid kümnete väga erinevate teooriatega, millal täpselt järgmine sõiduvahend põhja poole läheb. Pärast kümnetunnist tee ääres seismist jõuab Baragoisse selle päeva esimene sõiduk.

Eri suundadest ilmuvad kirevaid riidehõlste ja ehteid kandvad karjused, kes on enda sõnul juba mitu päeva auto saabumist oodanud. Seega läheb kitsaks, aga kedagi maha jätta ka ei saa. Kuigi mõne reisija kodu on Baragoist vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel, siis sinna üksinda kõndida oleks liiga ohtlik. Nimelt on see piirkond Pokoti, Turkana ja Samburu hõimude piiriala ning need hõimud on juba aastasadu just piirialadel karja pärast võidelnud, olles varustatud relvadega ning korraldades aeg-ajalt teiste hõimude liikmete vastu rünnakuid. Samuti on selles piirkonnas reisides kohustuslik, et autos oleks relvaga turvamees, keda saab palgata kohalikust politseijaoskonnast. Turvalisuse olukord Põhja-Keenias on väga muutlik ning enne piirkonda reisimist tuleks kindlasti viimase infoga tutvuda.

Niimoodi istumegi tagaistmel viiekesi, mõned rändkarjased veel lisaks pagasiruumis ning meil kõigil on ääretult hea meel jälle teel olla. Möödume massiivsetest mägedest, üksikutest hüttidest ja keset tühermaad jalutavatest karjastest. Tee on kivine, kurviderohke ja kohati ohtlik. Tagaiste kõigub tugevalt, juhipoolne uks lendab vahepeal pauguga lahti ja igast võimalikust kohast tuleb tohutult tolmu sisse.

Sõidame üha sügavamale kõrbesse ega näe pikemat aega ühtegi elusolendit. Vaated on maalilised ning tühjus kõikehõlmav. Keerame väiksemale kõrvalteele ning järsku on keset teed rohkem kui kümnepealine kaamelikari. Sõidame aeglaselt ning kaamelid seisavad rahulikult keset teed. Veidi aja pärast märkavad nad meie autot, kuid ei reageeri. Alles siis, kui neile päris lähedale jõuame, alustavad esimesed loomad rahuliku ja väärika sammuga jooksmist − keset teed, isegi mõtlemata kõrvale pöörata. Me sõidame neil autoga vaikselt järel. See on ilus vaatepilt.

Lihtsuse võlu

Ööbimiskohta South Horri külas jõuame sügavas pimeduses. Astume rõõmsalt sisse ainsasse kohalikku külalistemajja ning meile näidatakse kriitvalgete kiviseinte ning lihtsate puidust vooditega ruume, kus plasttooli peal on suur valgustandev latern. Toa uks avaneb ilusasse siseõue, selges taevas on näha palju säravaid tähti ning nende all kumavaid mäetippe. Teadmatus homse ees, teelolemise tunne, väsimus ning lugematud mälupildid ja emotsioonid segunevad helendava laterna kumas mäetippe ja tähti vaadates kirjeldamatuks rahu- ja õnnetundeks. Istun uksel kaua, tahtmata selle hetke erilisust kaotada.

Järgmisel päeval liitub meie teekonnaga veel üks auto ning tandemina edasi sõita on turvalisem ja lõbusam. Iga läbitud kilomeetriga muutub ümbrus üha kuivemaks ja elutumaks. Peatume ühes väikeses külas ning eri suundadest jookseb meie poole kümmekond värvikalt ehitud karjust. Nad ei küsi raha. Ei küsi asju. Hoopis paluvad vett. Autojuht avab pagasiruumi, kus on suured varuveekanistrid ning kohale jooksnud karjased joovad korraga nii palju kui võimalik. Seejärel otsivad nad kiirelt kokku kõikvõimalikke anumaid ja täidavad need veega.

Jätkame teekonda. Taimestiku tihenedes jõuame ühe eraldatud onnikeseni, millest jookseb auto poole lootusrikas mees. Ta ei ütle ühtegi sõna ja me ei pea mitte midagi küsima. On selge, miks ta jookseb, kuid meie veevarud on otsakorral. Annan mehele ära oma eelviimase liitrise veepudeli, sest tean, et jõuame õhtul asustusse. Mees jookseb lapsiku rõõmuga tagasi kodu poole, uksele tulevad ta naine ja lapsed, kes ei suuda oma õnne uskuda – tervelt liiter vett!

Päikeseloojanguks jõuame imelise vaatega mäele − all orus paistavad täppidena sajad okstest hütid rohelises oaasilaigus, mida ääristab päikseloojangus sillerdav Turkana järv. Oleme jõudnud Turkana idakalda ainsasse linna, Loiyangalanisse. Läbitud teekond, nähtud loodus ja nomaadidest karjased tunduvad lihtsalt nii ebareaalsed, et veedan järgmised päevad linna ja selle ümbrust avastades kui unenäos. Olgugi, et külg külje kõrval elavad kaubitsejad, üksikud lääne turistid ning sügavate traditsioonidega hõimurahvad, valitseb Loiyangalanis teatud ühtsustunne. Me kõik teame, et meist mõnekümne kilomeetri kaugusel on inimesi, kellel pole isegi põhilisi eluhüvesid, nagu joogivesi, ravimid ja regulaarsed toidukorrad. Ja me oskame hinnata oma võimalust olla just siin linnas, kus võrreldes kõrbega tundub elu nii lihtne.

Reisile paneb ilusa punkti kõrbemuuseumi külastus, kuhu viib viiekilomeetrine jalutuskäik läbi täieliku tühjuse ning kuhu jõuab vaid paar turisti nädalas. Istun veel pikalt muuseumi välisterrassil ning vaade Turkana järvele ja kõrbele on hingemattev. Just sel hetkel mõistan, et kõige vabamana tunnen ma end just nendel tolmustel ja kivistel teedel läbi tühjuse teadmatuse suunas sõites.

Idüllilised rannad, UNESCO maailmapärand ning mitte ühtegi turisti

Buss peatub Kilwa Masoko väikelinnas Tansaania lõunarannikul. Meid võtavad vastu paar putkat ning mõned kolmerattalised helesinised tuk-tukid, värvikirevad telefonifirmade reklaamid ja pikkadel puitpinkidel istuvad päevinäinud triiksärkides mehed. Mitte keegi isegi ei vaata meie poole ning üldine atmosfäär pole mitte ainult rahulik, vaid isegi veidi uimane. Olles harjunud pideva liigse tähelepanuga, mida nahavärv paratamatult Ida-Aafrikas kaasa toob, oskan sellist ükskõiksust kõrgelt hinnata. Suundume oma bussijaama kohvikusse ühe euro eest lausa kriminaalselt suurt riisi ja ubade portsu hävitama. Saame teada, et lisaks mõnele hotellile on Kilwa Masokos ka väike kliinik, politseijaoskond ja pangaautomaat ning mõistame, miks tavaliselt Ida-Aafrika väiksemates kohtades keskusena toimiv bussijaam siin linnas ebaharilikult tühi on. Kõik on ju rannas – seal, kus elu käib!

Ööbimiskohaks oleme valinud puhkekeskuse Kilwa Dreams, mis interneti andmetel peaks olema eraldatud rannas ja imeilusate vaadetega. Bussijaama putkade vahel ube süües on raske ette kujutada, et sellises väikeses kohas saaks üldse mõni korralik majutusasutus olla. Võtame tuktuki ja sõidame kõigepealt pikalt üle tühermaa ning pöörame seejärel kuhugi võsa vahele. Minu kõhklused kasvavad. Sõit võsa vahel tundub kuidagi liiga pikk ning juht valib aina väiksemaid kõrvalteid. Selline ei saa ju olla tee ühte korralikku puhkekeskusesse! Sama järsku, kui me võsasse satume, jõuame sealt ka välja. Otse meie ees on helesinine ookean ning palmide vahelt viib korrastatud rada erksavärviliste rannamajade vahele. Terves puhkekeskuses on väga suurt rõhku pööratud detailidele: merekarpidega kaunistatud aknalauad, temaatiliselt maalitud majad (rääkimata veekanistrist) ning kümned ja kümned maalid, mida kohalik kunstnik sealsamas iga päev juurde maalib. Koha taanlasest omanik teeb kõik, et meil mugav oleks: alates laudade ja toolide ringitõstmisest rannas kuni tasuta värskete mereandide pakkumiseni.

Ookeani lummuses

Olen eemal kõigest segavast, tajun enda ümber ookeani võimsust ning jälgin väikeste kalapaatide teekonda mööda ookeani. Väga lihtne on mõtteid koondada ning inspiratsiooni koguneb nii kirjatükkideks kui ka edasisteks plaanideks elus. Päevad kulgevad rahulikus rütmis välikohvikus lugedes ja kirjutades, tõusu ja mõõna vaheldumist jälgides, mööda üksikut rannajoont jalutades, pimedas taskulambi valgel kõige hämmastavamaid mereelukaid pildistades ja õhtuti lainete loksumist kuulates.

Privaatust puhkekeskuses jagub − külastajaid on peale meie vaid kaks ning needki on omaniku sõbrad. Tansaania suurimast linnast Dar Es Salaamist lõuna poole jääv rannikujoon ongi turistide poolt üks vähem külastatavaid piirkondi. Suure tõenäosusega seetõttu, et randa jõuab ka kiiremini ja mugavamalt – vaid mõnetunnise laevasõidu kaugusel asub reisijate hulgas populaarne Zansibari saar. Need vähesed turistid, kes Kilwa Masokosse jõuavad, on aga eelkõige huvitatud selle piirkonna ajaloost. Sadamalinnast vaid lühikese laevasõidu kaugusel asub Kilwa Kisiwani saar, kus asuvad endise Kilwa sultanaadi varemed, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi objektide alla.

Kilwa Kisiwani

Saare külastamine koos külastusloa, giidija paaditasuga maksab üle 20 euro ning igaks juhuks teen enne veidi uurimistööd, olemaks kindel, et selle raha eest meile lihtsalt mingit viltukukkunud maja kuskil keset põldu ei näidata. Pildid saarel olevatest varemetest on aga võimsad ning juba järgmisel hommikul sõidamegi purje lehvides puupaadiga saarele. Maabume suurejooneliselt võsasse ning kõnnime paljajalu läbi mudase ranna. Jälle võsas? Kus kõik need võimsad varemed nüüd siis on... Hetk hiljem ongi aga meie ees massiivse Husuni Kubwa (suahiili k ’suur kindlus’) ehk Sultani lossi varemed. Enda alla terve hektari võttev kompleks asub järsakul, mis pakub võimsat vaadet India ookeanile. 13.– 14. sajandil oli Kilwa Kisiwani üks India ookeani oluliseid kaubanduslinnu jõukate elanikega. Nüüd paistavad vaateväljas aga vaid tavalised mudahütid, mille ehitusel on kohalikud elanikud julgelt kasutanud ka UNESCO maailmapärandi varemete kivisid. Just see varemete vahel käiv vilgas külaelu – kes karjatab kitsi, toidab trepil last ning kes joob pisikese külapoe ees karastusjooki – annab saarele erilise atmosfääri. Paadiliiklus maismaa ja saare vahel on üsna tihe ning õhkkond saarel on väga vaba ja sõbralik.

Mööda pisikesi jalgradu jõuame järgemööda erinevate matmispaikade, kindluste ja paleedeni, mis mõjuvad kohaliku külaelu keskel, taustaks helesinine ookean, väga rahustavalt. Viimaseks jätab giid saare kuulsaima ehitise Great Mosque’i (inglise k ’suur mošee’), mis oli 13.–19. sajandil Ida- Aafrika suurim ning hetkel Ida-Aafrika ranniku vanim allesolev mošee. Jalutame mošee võlvide all ja jälgime läbi suurte akende ja lagunenud katuse sissepiiluvate päikesekiirte mängu valge krohviga kaetud põrandal. Vaid mõni meeter eemal söövad kitsed püha muru ning all rannal ootavad külaelanikud laeva, et maismaale jõuda. Kogu see kooslus mõjub väga rahustavalt. Varemete kõrval istudes ja oma puupaati oodates jõuan muuhulgas mõelda minevikule ka veidi lähemale kui seda on 14. sajand ning loodan, et nende päevade jooksul kogetud rahu jääb minusse veel pikaks ajaks.

Tekst ja fotod: Janika Tamm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga