KONTROLLAEG

Kaufmann, Пик Ленина, Ленин Чокусу, қуллаи Абӯалӣ ибни Сино. Heal lapsel mitu nime. Või kas ikka on nii hea laps? Tänavu üritas vähemalt 17 Eesti alpinisti tõusta Lenini mäetipule, mis viiel neist ka õnnestus, kõik põhja suunast. 40 aastat tagasi oli mäel kahel eri marsruudil kaks Eesti rühma. Tippu jõudis üheksa meest lõunast n-ö tavamarsruuti pidi. Mööda raskemat, kaguseina pidi liikus viis meest.

Kaufmann, Пик Ленина, Ленин Чокусу, қуллаи Абӯалӣ ибни Сино. Heal lapsel mitu nime. Või kas ikka on nii hea laps? Tänavu üritas vähemalt 17 Eesti alpinisti tõusta Lenini mäetipule, mis viiel neist ka õnnestus, kõik põhja suunast. 40 aastat tagasi oli mäel kahel eri marsruudil kaks Eesti rühma. Tippu jõudis üheksa meest lõunast n-ö tavamarsruuti pidi. Mööda raskemat, kaguseina pidi liikus viis meest.

27. juulil 1974 toimus Pamiiris, Taga- Alai ahelikus laviin. Laviin vallandas Lenini mäe nõlvadel lumemassi ja seeläbi sündmusteahela, mis muutis alpinismi Eestis. Hukkusid kolm silmapaistvalt võimekat alpinisti: Eerik Reino, Tõnu Tennison ja Priit Vürst. Kaks meest − Jaak Sumeri ja Enn Saar − pääsesid imekombel eluga. Meenutamaks tolleaegseid sündmusi, taasavaldame tõlgituna Vokrug Svetas 1975. aastal ilmunud artikli.

Jõudsime ära oodata! Tarime end meeste kombel edasi, toetudes üksteise õlgadele — kümme Kalevi meest naasid Lenini mäetipult. Väsimusest kinnivajuvad silmad, päikesest põlenud, kooruva nahaga ninad, pragunenud veretäpilised huuled, parkunud põsed. Tunnen ära Vello Parki, Ilmar Palo, Kalju Palmiste… Nagu ma ei olekski Eesti semudega hüvasti jätnud, sestpeale kui me kaks aastat tagasi koos Kommunismi mäetipul käisime. Justkui nad polekski kogu selle aja endalt sulejopesid ja raskeid kandameid seljast võtnud — ehtsad Shackletonid, rauast mehed.

„Tähendab, mäe võtsite ära?!”

„Võtsime-võtsime,” kähiseb tundmatuseni ärakülmetanud häälega Vello ning rüüpab kruusist januselt kanget kuuma teed. „Aga kus on Jaagu viisik? Kas nad ületasid nõlva?”

„Kas te siis liustikul kokku ei saanudki?” imestab Volodja Birjukov, Kirgiisi ekspeditsioonirühma Spartak juht.

„Halva ilma tõttu kadus teisel päeval nendega side.” Kruus kuuma joogiga libises Vellol käest. Saabus vaikus.

Eesti viisiku Lenini mäetipult Karadžilga baaslaagrisse naasmise kontrollaeg oli kohe- kohe saabumas. Jäänud oli mõni tund.

Nad istusid jäise amfiteatri „galerii” kividele ja vaatasid terve päeva Lenini mäe valget nõlva, mille olid mäkketõusuks valinud. Vaatasid hoolikalt − iga lõigukest, iga ülespoole lookleva raja käänakut.

***

 „Loogiline tulemus. Täitsamehed, need Ustinov ja Hibeler, et leidsid sellise mõistliku raja. Laviinid lähevad selle kõrvalt mööda. Ja milline üleminek jääteravikult ülemise jääkoseni, armu või ära,” ei varjanud oma vaimustust Eerik Reino.

„Mida kuradit on siin pistmist loogikaga? Kui mäeharjale viivad lihtsad ohutud rajad, aga meil on vaja nõlvale saada,” hõõrus Enn Saar oma eredast lumevalgusest väsinud silmi.

„Kõige ilusam rada viib Munamäele,” torkas Jaak Sumeri.

Kõik puhkesid naerma, sest Munamägi on Eesti kõige kõrgem mägi – 317 meetrit üle merepinna.

Järgmise päeva koidikul panid nad telgi kokku, sidusid end kahe köiega kokku ning läksid tööle: „loogilisele” nõlvale.

Esimeses kambas olid Jaak Sumeri, Viljandi linavabriku lukksepp, alpinismiinstruktor ja keeruliste marsruutide spetsialist, viisiku „vanamees” (32-aastane), ning tema järel Priit Vürst, naljahammas ja seltskonna hing, astronoomia- ja atmosfäärifüüsika instituudi teadlane.

Teise punti kuulusid Enn Saar, füüsikamatemaatikateaduste doktor ja meistersportlane orienteerumises; teravmeelitsejast habemik Tõnu Tennison, kõrgepingeelektrik, meistersportlane suusatamises ja alpinismiinstruktor; ning tema paariline lauluduodes Eerik Reino, üliõpilane ja alpinismiklubi Firn president, peale kõige muu ka kõige noorem rühma liige, sünniaastaga 1951.

Karadžilga kandis

 Krasnojarski ekspeditsioonirühma Trud juht Valeri Bezzubkin vaatas kella, kontrollaeg oli täis saanud. Visinal kerkis õhku punane rakett.

Hindrik Kriis viipas käega ning eestlaste rühm, kes oli just mäetipult tagasi jõudnud, tõstis seljakotid selga. Valja Paramonov, Krasnojarski ekspeditsiooni arst kontrollis „hapnikku”, ning hakkas kokku pakkima seljakotti esmaabivahenditega.

Volodja Birjukov jättis kirja Streltsovi rühmale, kes sel ajal pidi lähenema Krõlenko mäekurule, ning lisas pambu toiduvarude ja soojade riietega, mis olid mõeldud helikopterilt allaviskamiseks. Kirjas seisis, et nad läheksid kiiresti mäeharjale tagasi tulemata jäänud viisikut otsima.

Volodja Ušakov lülitas sisse raadiosaatja ja kontrollis sidet.

***

„Palun teed jooma!”

Kitsal lumisel karniisil, kus keegi ümber pöörata ei saanud, ei kuulanud Jaaku keegi. Poisid olid all, naaldusid järsule nõlvale, ning ootasid oma järjekorda, et üles saada.

Jaak jõi mõned lonksud kanget tõrvakarva teed, sidus kastruli köie otsa, et see kuristikku ei lendaks, mähkis selle tuulejaki sisse, ning rühkis kasside esimestele nagadele toetudes mööda jäist rada edasi.

Tagasi jõuti alles öösel. Nad raiusid jäässe platsi, millele mahtus ainult pool telgist. Seetõttu tuli magada istuli, jalad rippu, ning ennast turvaliselt kinnitada.

„Köisi võtame viis,” arvas Eerik ja pööras järsult pead.

Nende kohal rippus jäine eend, terav nagu nuga, mille serv sulas ühte Pamiiri sinitaevaga.

„Aga võib-olla kõik kuus?” vaidles Enn vastu. „On sellel vahet, kas kakssada või kakssada nelikümmend meetrit?” Tõnu silitas hellalt palja käega jääd, nagu oleks see toakoera siidine karv. „Kas lähen esimesena?”

„Sa ju väsid matkadel ära,” oli Enn vastu.

 „Matkadel on igav, aga praegu on tõsine ettevõtmine − mäesein! Käed sügelevad!”

„Mõtled, et ainult sinul?” lükkas Enn prillid kipras laubale ja kissitas eredas valguses silmi. Tema oli rühma juht, kes pidi otsustama, keda esimesena välja saata.

Esimesena läks Jaak Sumeri.

Mõrkjas, mandline kõrgusemaitse huultel; tuimuseni valusad jalalihased, millel on raske tasakaalu hoida; higised käed, mis klammerduvad jäävasara varre külge; teravad jääkillud, mis iga löögi järel näkku paiskuvad. Löök jäävasaraga, veel üks… Aste on valmis.

Alla on parem mitte vaadata. Parem vaadata otse jalgade ette. Aga üleval kerkib sinu ees jääsein, puhas ja läbipaistev nagu klaas, mis valatud päikese klaasikojas.

Viie asemel võttis Jaak kaasa kümme köit, kuid jääeendi lõppu ei olnud näha. Silmanähtavalt väsinud Jaak lasi Priidu ette.

Alles kaheksateistkümnenda köie poole peal jõudis Priit jääteraviku otsani, kõrgusetähiseks oli seal 6300 meetrit. Seal ootaski neid laagriplats. Ning veel selline, et mitte ainult telk ei mahtunud vabalt ära, vaid selle kõrval võis ka kindlalt seista ja alla vaadata. Seal all täitis öö rutakalt hämuse pimedusega kuristikke.

Eerik Reino aga vaatas üles, jääkosele, mis loojuva päikese kiirtes meenutas varemetes linna.

„Päevaga saame hakkama, mäetipp pole enam kaugel.”

„On sul ikka fantaasia,” naeratas väsinud Jaak, pööramata jääväljalt pilku.

Priimus pandi tööle, küünal põlema. Telgis oli soe ja kuiv, viimaks ometi sai paksud riided seljast ja saapad jalast. Laud oli kaetud viiele: kanapuljong ja Tallinna biifsteek, magustoiduks plombiir. „Ülemkokk” Priit avas järjekordse pakendi, puistas selle sisu kaussi, valas kuuma veega üle ja oligi vinegrett valmis.

„Ikka tugevalt on keemiat tunda nendest sublimaatidest,” mekutas Jaak.

„Täis oled end õginud, vaat mis! Nende kallal on erilaboris tööd tehtud… Ah, et keemia? Kas oled juba unustanud, kuidas me mägedes tanguputru keetsime?” turtsus „ülemkokk”, kuid rahunes kohe, heldis äkitselt ja valas plaskust igaühele nokatäie Vana Tallinna likööri. Poisid tõstsid „pokaalid”.

Tõnu Tennison sai sel päeval kahekümne kaheksa aastaseks.

Nad vahetasid põlenud küünlad välja ning laulsid poole ööni vaikselt vanu eesti laule. Vastu hommikut algas tuisk ning ei lõppenud ka esimese, teise ega kolmanda päeva õhtuks … Lumesadu jättis nad lõksu, lõigates ära nii tõusu- kui ka laskumistee.

Näis, nagu oleks lumi mäed üleni enda alla matnud. Orgudes ja nõlvadel keerlesid katkematu vihurina terved lumejõed. Lumekoorem rõhus telgile ja litsus selle lohku. Mehed panid üksteise järel joped selga ja astusid tuisu keskele, et telki lume alt välja kaevata. Ka öösiti pidasid nad valvet, et lumi neid ei mataks.

Telgis oli niiske, lõhnas märja lume järele, magamiskotid vettisid läbi. Toiduained läksid raisku, eriti kuivikud ja suhkur. Priit viis rühma üle „toidutalongide” süsteemile.

Kolmandal päeval lumesadu vaibus.

Eerik õhutas mäkke tõusma: „Olla tipule nii lähedal ja loobuda?” Jaak, kes küll armastas keerulisi mäetippe, tegi ettepaneku laskuda. Tõsi, ka laskumine ei tõotanud midagi head, jääkiht oli kaetud laviiniohtliku lumega.

Rühma baaslaagrisse naasmise kontrollaeg oli saabumas.

Viimane sõna jäi Ennule, kes ütles:

„Eks järgmisel päeval paistab.”

Ja päev paistis. Oli ilus, päikeseline ilm. Selline, mida mägedes võib näha ainult pärast suurt lumesadu. Poisid tõstsid telgist asju päikese kätte kuivama. Jaak läks asja uurima. Jääserv lükkas lume laviinilõikajana kahte lehte ning Jaak liikus edasi täiesti ohutult.

Sel päeval tõusid nad kiirustamata mäetipu suunas…

Järgmisel päeval ületati 55-meetrine kitsas lõhandik – ja seal ta oligi, lumine mäekuppel. Helkiv lumine mäehari. Tipuni jäi umbes kolmsada meetrit. Enam ei olnud tarvis naelu mäkke taguda, astmeid raiuda ega rinnutsi vastu jäist mäekülge liibuda.

Ühesõnaga, algas tavaline töö kõrgustes. Tihke, põlviniulatuv lumi, väsimus. Esimeses pundis läksid Enn, Tõnu ja Eerik. Tõnu palus vett ja kummardus lumme torgatud jäävasara kohale, et hetkeks hinge tõmmata. Jaak liikus vähehaaval edasi, trampides lumme aeglaselt ja ettevaatlikult astmeid. Äkitselt vappus ta nii, et ta kirkavarrest kinni hoides vaevu jalule jäi. Jaagu pea nõksatas kuklasse: laviin!

Oši linn

NSVL-i spordikomitee alpinismisektsiooni esindaja Vladimir Voltšenko haaras radistilt mikrofoni ja hakkas tõtakalt dikteerima:

„Seoses sellega, et spordiühingu Kalev alpinistide rühmal, kes liigub Lenini mäetipule kagunõlvalt, 5-B kategooria raskusastmega marsruudil, möödus kontrollaeg, alustada kohe otsimis-päästetöid Eesti ekspeditsiooni Kalev, Kirgiisi Spartak ja Krasnojarski Trud jõududega. Otsinguteks kutsuda Frunze lennupäästesalgast välja helikopter.”

***

Tohutu suur valge vall, lumehulgast laiaks paisunud, paiskus Jaagule peale. Ta ei jõudnud teiste poole vaadata ega isegi mitte röögatada, kui laviin temast üle käis. See rebestas Jaagu kopse, paiskas ta lööklainega jalust, kergitas korraks õhku, lõi uimaseks ja surus siis enda alla.

Jaak ärkas teravast löögist vastu jääd. Veel üks löök, ning veel selline, et ta hakkas uuesti teadvust kaotama.

Laviin rauges, saabus vaikus – lausa kurdistav surmavaikus. Surilinana palakaks pressitud lumi kattis ta keha märgade, kuid soojade kihtidena.

„Mis see on? Uni või surm?” Jaak imestas, et keegi koputab tema pihta – ärevalt ja nõudlikult. Ta mõistatas tükk aega, kes see võiks olla, kuni tundis viimaks neis koputustes ära omaenda südamelöögid. Siis võttis Jaak kogu oma jõu kokku, pingutas, kuni silmamunad lõhkeda ähvardasid, ja avas laud – õnnestus… Läbi lume tungis temani ähmast valgust. Ta liigutas sõrmi ja käsi ning ajas end vaevaliselt lume alt välja.

Ettesirutatud kätt polnud näha. Oli see laviiniga üles tõusnud lumetolm, mis polnud veel maha langenud, või tuisk, mis ümber lumeseina möllas? Jaak püüdis karjuda, kuid ei suutnud. Läbitungiv valu surus rinnakorvi kokku…

Esimene asi, mida ta nägi, oli köis, millega ta Priidu külge oli seotud. Köis kadus lumme. Jaak krabas sellest kinni ja hakkas sikutama, kuid märg, tihedasse lumme kinnipressitud köis ei andnud järele.

Pimedusest astus välja mees ja haaras samuti köiest kinni. Jaak jõllitas teda tükk aega, kuni tundis temas ära Ennu.

„Miks sa ilma prillideta oled?”

Enn ei vastanud midagi ning Jaak mõistis oma küsimuse kohatust.

Nad hakkasid kätega lund kaevama. Köis viis neid Priit Vürstini. Ta istus, põlved krõnksus, nagu otsustanuks puhata.

„Hei, Priit, tõuse üles! Niimoodi saad veel radikuliidi,” noomis Jaak.

„Ärka üles, ärka üles!” palus Enn.

Kuid Priit ei kuulnud enam midagi. Tema suu juurde tõstetud peegel jäi isegi uduvines helkivaks.

Teine köis, mis oli ühendanud Ennu Tennisoni ja Reinoga, kadus sügavale, tihkesse lumega kinnimüüritud lõhandikku. Nad kühveldasid lund käte ja jalgadega, kastrulikaanega. Tunni, teise kolmanda… Seni, kuni Jaak polnud veel teadvust kaotanud ning seinale polnud laskunud öö, mis lume pakases tsementkõvaks muutis.

„Nad ei lasknud mul nõlvalt alla pudeneda, olid ankruks,” ütles Enn.

Oldi 6800 meetri kõrgusel merepinnast: kaks kilomeetrit jäist laskumist alla liustikule ning kolmsada meetrit lahtist lumekihti üles mäetipuni. Kuristiku kurjakuulutav hingus surus jäise pitserina huultele. Endas kolmekümnekraadist pakast kandev tuul krahmas jalgadest. Hapnikunälg pigistas kõri. Kuupaisteta öö läbitungiv pimedus lõikas silmadesse. Nii algas nende jaoks öö, millele nad läksid vastu ilma telgita ja ilma toiduta, ning mis peamine – ilma sõpradeta. Neil ei jäänud muud üle, kui kahe köie otsad puruks raiuda ja endid kokku siduda, seekord ühe köiega. Nad kaevasid külmunud lumme lohu, sellise, kuhu mahtus ainult istuma, külg-külje vastas. Jalad suruti seljakottidesse. Õhtusöögi asemel neelati analgiini, Ennul oli pea valust lõhkemas, Jaak oli murdnud roide. Hiljem tehti revisjon: „sepised” – jäänaelad ja julgestuskarabiinid –, esmaabikarp, priimus, toos tikke, pakk teed, pakk pipart ja kümnesentimeetrine jupp Krakovi vorsti — see oli kõik, mis alles oli jäänud. Ülejäänu viis endaga laviin.

Pakane võttis nad oma reetlikku embusse. Tuli vaid silmad sulgeda, kui petlik soojus levis üle kogu keha, eksitades meeli.

„Kus me oleme? Ega sa ei maga?”

„Poisid jäid igaveseks siia. Aga meie?”

 „Liiguta sõrmi, liiguta! Kas läheme alla?”

„Alla ei saa. Nõlvast me jagu ei saa.”

„Üle mäeharja me ka minna ei saa.”

„Liiguta sõrmi!”

„Liigutan…”

Frunze linn

Helikopter nr 35215 oli jahu täis lastitud ning valmistus väljalennuks kaugetele mägi karjamaadele karjuste juurde, kui Ми-4 komandörile Jevgeni Tsirulinile toodi kiirtelefonogramm:

„Tähtis. Kirgiisi lennuamet. Abdarimovile. Viieliikmeline rühm jäi tuisu ajal kadunuks. Vajame otsimistööde läbiviimiseks helikopterit. Voltšenko.”

Helikopter tühjendati kiiresti lastist. Kopter kerkis õhku ja võttis kursi Pamiro- Alaile.

***

Laskumist Lenini mäetipult mööda kagunõlva polnud veel keegi üritanud. Marsruudi passi oli kirjutatud: laskumist mööda tõusurada ei soovitata. Teine rada, kergem, kuid pikem ja väsitavam, kulges teiselt poolt mäe tippu. Kuid tuultele avatud mäeharjale ei saanud ilma telgita minna.

Enn sikutas Jaaku rinna ümber kinnitatud abiköiest, andis talle veel ühe annuse analgiini ja hakkas aeglaselt edasi rühkima. Nad läksid alla, liustiku poole. Enn sättis ettevaatlikult köit, tema käed värisesid pingest ja teadmisest, et see võib iga hetk katkeda.

„Miks sa minust niimoodi kinni hoiad? Ma ei kavatse ära joosta,” püüdis Jaak nalja teha. Ent kuidas ta ka ei püüdnud, kuidas ka hambaid kokku ei surunud, iga samm tekitas põrguvalu.

Tiheda udu tõttu liikusid nad pimesi. Rada ise juhtis neid. Jäärakusein kerkis kõrgustesse nii, et väljasirutatud käega oli võimalik seda puudutada. Teraskassid ei pakkunud enam kindlat tuge. Iga mõne sammu tagant, sagedamini kui tavaliselt, laskus Jaak käpuli ja tagus haamriga naelu jäässe. Urbne jää pudenes tema hoopide all reetlikeks kildudeks. Jaak pistis oma pea jääprakku, et hinge tõmmata ja valu vaigistada. Ning jätkas siis uuesti raevukalt terasnaelte tagumist. Nii töötasid nad kuusteist tundi, kuni jõudsid jälgedeni, mille nende viisik oli tõusmisel jätnud.

Helikopteri pardal

Hõbedased mägiojad, Rändurite kuru — kõike kattis tihe udu. Minutid läksid… Kaotasime piinaval tõusul sellesama raja kohale pikki tunde. Sauk-Dara murenenud liustik…, ning seal ta oligi – Krõlenko mäekuru. Ženja Tsirulin valmistus pardalt abipaki heitmiseks, määras signaalraketiga tuule suuna ning andis järgmisel ringil käsu pakk alla visata. Nügisime luugist alla raske toiduainetepambu, mis kukkus täpselt sihtpunkti, kuid põrkus siis pallina õhku ja kadus mäekuru põhjakülge katvate jääkamakate vahele.

Veel üks tiir kõrguse kogumiseks. Veel üks, ning helikopter lähenes otse mäeküljele. Vaatan, silmad lõhkemas, valgeid lumiseid nõlvu. Mingeid jälgi näha ei ole, silma jääb vaid lai, laviinist jäänud vagu, mis algas mäeharjalt.

„Nägid?” küsisin Volodja Birjukovilt pilguga.

Vastuseks noogutas ta vaevumärgatavalt peaga. Kuid ka Vello Park, nagu näha, oli laviini jälgi märganud – ta nägu tõmbus kaameks ja pea vajus norgu.

Veel üks ring. Kuid ühtki inimest me nõlval ei näinudki.

***

Mäel viibijatel õnnestus jäässe lohk uuristada alles vastu ööd. Nad tegid endale tuulejakist varikatuse ja varsti soojustas selle tihe lumesadu. Kuid läbijäätunud riided olid seljas kangeks tõmmanud nagu raudrüü ja säärised saabaste külge külmunud. Nahksaapaid oli võimatu jalast võtta.

„Meri oli siin, meri… Kes mere tühjaks jõi?” sonis Jaak.

Lämmatav köha sundis ta sageli hinge tõmbama.

„See on kopsupõletik,” oli Enn kindel. „Kõrgel mägedes ei saa kopsupõletikust midagi halvemat olla.” Ta võttis endalt sulejope seljast ja mähkis Jaagu sinna sisse. Seejärel keetis priimusel mõne lonksu teed.

Jaak neelas enne uinumist tetratsükliinitablette, jõi pisut lahjat teed ja hakkas uuesti midagi merest sonima. Enn ise loobus teest. Bensiini tuli priimusekütteks kokku hoida. Ta ei jäänud magama, vaid kuulatas aina haige vilisevat hingamist. Järsku meenus talle, et teed keetes ei olnud ta tundnud ei lume külmust ega teekruusi kuumust, ei tundnud midagi. Käed paistetasid üles, tundusid võõrkehadena…

„Sa jäta ka oma naljad, kurat võtaks,” torises Jaak hommikul, kui nägi enda seljas Ennu sulejopet. Seejärel toppis ta vaikides seljakotti jäänaelad ning keeldudes „üleliigsest” vorstitükist, hakkas lund kühveldama.

Lumepimedus uinutas Ennu. Ja siis kuulis ta hääli – selgeid ja lähedalt. Palju erinevaid hääli, mis hüüdsid tema nime. Enn võpatas ja ärkas üles.

„Kas kuulsid? Meid hüütakse!”

„Tähendab, sul on lõbusam,” vastas Jaak süngelt ning hakkas uuesti jäässe astmeid raiuma.

Enn pigistas sõrmedega tugevalt köit. Nüüdsest sulasid kõik päevad tema jaoks kokku üheks lõputuks päevaks, kus aega mõõtsid ainult jääraiumine ja laskumisel tehtud sammud. Enn ei mäletanud, kuidas ja millal nad jääeendi, marsruudi kõige raskema osa, ületasid, või kuidas nad keha vastu jääkose pragusid surudes sellelt laskusid. Kuid selle eest jäi talle täpselt meelde, kuidas jäätunud köis seisis jäigalt nagu sammas ning naelad külmusid nii kõvasti jäässe, et neid oli sealt peaaegu võimatu välja raiuda. Piinavalt kaua kangutas ta neid lahti ja mõtles omaette: „Jaak on ikka tubli! Vot see on alles elukindlustus! Kuidas tal küll nii palju jaksu on, ise oli öösel suremas.” Jaak soojendas naelu jope all kõhu vastas, et nad paremini jäässe tungiksid, seejärel kinnitas jäänaela külge karabiini, pistis köie sellest läbi ja kontrollis selle pingulolekut. „Vaat nii, prillipapa! Hoiab kindlalt, kuigi magab. Väetike selline, poisikese mõõtu, aga hoiab kindlalt.”

Jaak püüdis visalt meenutada, kui mitu hirmsat ööd nad nõlvakul olid veetnud.

Tundus, et kolm… Tähendab, täna möödus nende baaslaagrisse jõudmise kontrollaeg. Seejärel pani ta viimast korda priimuse üles, kuid selle asemel, et teed keeta, hakkas ta sellega valgussignaale saatma — SOS! Kuid priimuse hägused leegid sumbusid lumesajusse.

Järgmisel, neljandal ööl, seadsid nad end sisse eendi alla „pääsukesepesasse”. Kaua otsisid nad seljakottidest viimast vorstitükikest, mille olid tegelikult juba eelmisel õhtul ära söönud. Taevasse tõusis kuu, esimest korda kogu selle aja kestel saabus selge tähine öö. Nüüd võis näha, et Suur Sauk-Dara liustiku jäine kaos oli siinsamas, kiviviske kaugusel.

„Aga ikkagi, ilus on siin Pamiiris,” ütles Enn peaaegu sosinal.

„Päris lolliks läinud,” kähises Jaak vaevukuuldavalt vastuseks.

Mööda kaljuseid kuristikuservi laskusid nad lumisele platoole, mis oli sile ja tasane nagu lauapind. Võinuks ju rõõmustada, et nüüd ei pea enam köitpidi sügaviku kohal kõlkuma, ent lumi vajus sahinal laiali ning hakkas neid kuristikku tõmbama, nagu soolaugas.

„Mulle aitab. Edasi lähed üksi.” Jaak varises märjale lumele.

Enn püüdis Jaaku püsti aidata, kuid varises ise jõuetuna lumme.

Nad ajasid end ikkagi jalule. Enn tõstis Jaagu käe oma õlale ja nad liikusid edasi. Kõndisid, kukkusid, libisesid ja tõusid uuesti üles.

Metsik pakane, mis neid mitu ööpäeva järjest oli jälitanud, asendus talumatu kuumusega. Tundus, et lumi kogub endasse viimse kui päikesekiire ja saadab nendele. Päike põletas pakasest parkunud nahka ja pimestas silmi ka läbi tumedate prilliklaaside. Platoo kohale kerkis kuumusest raske, lämmatav õhk. Enn proovis nõlvani jõuda, et sealt tõusu- ja laskumisrada näha, kuid pööras sealsamas pea ära − päikeses sillerdav lumenõlv lausa põletas silmi.

Kuivast kuumast tuulest ja näljast nõrkenutena vajusid nad iga kümne sammu järel lumele ja suigatasid hetkeks.

Aga kui päike oli loojunud, kattusid riided ja jalanõud uuesti jääkoorikuga…

Jaak püüdis midagi öelda, kuid ei õnnestunud − hääl oli täiesti kadunud. Viimaks ta siiski kähises:

„Mis kuupäev täna on?” „Kolmekümne esimene juuli. Vist.”

„Mitu päeva möödas on?”

„Neliteist päeva. Kümme päeva nõlval, neli päeva laskusime pärast laviini.”

„Kas jõuame kohale?” küsis Jaak.

„Meie tempot arvestades oleme kolme-nelja päevaga üle liustiku ja mäekuru. Muidugi jõuame,” vastas Enn, kuigi tundis ise, et ei jõua…

Äkitselt ajas Jaak end sirgu, kangestus hetkeks ja röögatas ebainimliku häälega:

„Rakett! Punane rakett!” Ta haaras käega tuikavast puusast ja hakkas lumes allapoole sumpama.

„Istu-istu, puhka, selliseid asju juhtub. Sulle ainult tundus nii.”

Kuid siis kuulis ka Enn hääli, selgelt ja lähedalt. Liustikult kerkis õhku veel üks rakett ja hõõgus kaua. Seekord roheline.

Jaak pani pea põlvedele ja puhkes nutma. Enn püüdis midagi öelda, kuid hakkas siis jopekäisega silmi pühkima.

 

****

 

Kalev Muru

Alpiklubi Firn president 1980–1999, Lumeleopard ja alpinismiinstruktor, tõusnud 16 korda üle 7000-meetrisele tipule

Kuulsin seda lugu oma esimesel alpilaagri aastal (1974), kui olin sügisel tagasi koju jõudnud. Kõik olid masenduses, kuna kadunuks jäid parimad mehed, kes olid silma paistnud oma organiseerimisvõime, rahva innustamise ja kaasahaaramisoskusega ning kõrgel tasemel treeningute ja teoorialoengutega. Oli vaja leida ja kasvatada uus põlvkond, kes seda seiklusvaimu mägedes edasi kannaks. Pärast avariid võttis klubi presidendikohustused üle Kuldev Ääremaa, siis klubi 5. presidendina Ivo Parmas.

Hinnates klubi seisu ja juhtimist, siis kõik jätkus samamoodi. Alpinistid on harjunud, et mõnikord sõber jääbki mäkke. Edasi oli vaja innustavat ideed. Selleks sai mõte organiseerida Tartu Ülikooli 350 aasta juubeliks, 1982. aastal, alpinistlik ekspeditsioon Pamiiri ja nimetada üks nimetu tipp ülikooli nimega.  

 

 

**** 

 

Akadeemik Enn Saar meenutab praegu, et eks see Vokrug Sveta artikkel üks paras ilukirjandus oli. Ja kõik tolles artiklis muidugi faktidele ei vasta, see on väga luuleline, elu oli lihtsam. Täpsemalt kajastas juhtunut artikkel Spordilehes: „Pamiiris 1974. aastal” (Spordileht nr 149/150 20. detsembril 1974, lk 11, autorid E. Saar ja K. Ääremaa).

Enn Saar: „Alateadlikult siplesin käte ja jalgadega, et hoida end laviini pinnal. Lumi pillutas ja keerutas. Siis tundsin tugevat tõmmet nöörist ning kõik jäi vaikseks. Avasin silmad. Nöör läks piki nõlva üles, paistsid jääprao serv ja selle ääres kusagil kaugel (Jaak) Sumeri. Ronisin vaevaliselt üles.

Äkki lõi kogu orgu ümbritsevate mägede taustal särama roheline rakett. Seal olid inimesed! Mõte, et inimesed tähendavad toitu ja sooja telki, ei jõudnud kahe mehe teadvusesse. Veel veerand tundi jätkasid nad liikumist toidulao suunas, alles siis pöördusid päästerühmale vastu.

Priit Vürst oli olnud üks põhilisi organisaatoreid 1970 Koršenevskaja ja Kommunismi ekspeditsioonil, 1973. aasta Edela-Pamiiri ekspeditsioonil, mille käigus tõusti Marksi ja Engelsi mäetippudele, ka 1974. aasta Lenini tõusu juures. Lisaks alpiklubi Firn presidendi ametile oli Vürst VSÜ „Kalev” alpinismisektsiooni treenerite nõukogu liige, nagu ka Tõnu Tennisson, ja alpinismisektsiooni presiidiumi aseesimees.

 

**** 

 

Kuldev Ääremaa

alpiklubi Firni president 1974–1977, I järgu alpinist, sh tõusud Kommunismile ja Koršenevskajale ning Nikoladze-Marksi traavers

Vokrug Sveta artikkel ei istu mulle üldse. See on too tuttav stiil oma aja nõukogude alpinismiajakirjadest, kus põhirõhk on emotsioonidel, et sellega pääseda mõjule, ning kus tegu on teatud sündmuse ilukirjandusliku tõlgendusega.

Ka selles artiklis on pandud inimestele suhu sõnu, mida nad ei ole öelnud. Kuna kirjutanud on neid inimesi mitte hästi tundnud autor, siis mina ei usu neid sõnu sellisel kujul nende inimeste suus. Igal juhul peaks enne avaldamist olema Ennu nõusolek.

Mis mõju avaldas kolme mehe hukkumine Tartu ja Eesti alpinismile? Ka nüüd, 40 aastat hiljem on seda raske öelda, kuna kogu aeg on õhus kui’de jada: mis oleks siis, kui seda õnnetust ei oleks juhtunud ja kui Priit Vürst oleks jätkanud Firni presidendina. See õnnetus oli kaotus eelkõige nende omastele, sõpradele ja teistele lähedastele.

Tagasivaates, hinnates kaotust alpinismi seisukohalt, on oluline, et tänu eelkõige Priidu tegutsemisele oli Firn hästi organiseeritud klubi ning tegevus jätkus „vastavalt klubi põhikirjale”.

Valiti uus president, leiti uus treener, kuna Priit andis ise osa treeninguid. Mis oleks klubi seisukohalt olnud, kui seda õnnetust ei oleks olnud? Priit tahtis panna presidendiameti maha ja uueks presidendiks pidi kandideerima Eerik Reino. Eerik õppis EPA-s ja ta läks akadeemilisele puhkusele, et mitte kooli lõpetada ja et mitte lasta end suunata tööle väljapoole Tartut. Selline vahetus oleks vabastanud Priidu igapäevategevusest klubis ja jätnud rohkem aega nii põhitööks kui ka isiklikuks eluks. Tõnu oleks jätkanud oma alpinismikarjääri ja tal olid kõik eeldused tõusta tippalpinistiks.

Kolme mehe hukkumine mägedes oli kaotus kogu Eesti alpinismile. VSÜ Kalev alpinismiföderatsioon eesotsas Ilmar Priimetsaga võttis oma südameasjaks viia Lenini jalamile sümboolne mälestustahvel, kaasates selle viimisse ka poiste omaksed. Seda ekspeditsiooni ei oleks Firn lihtsalt rahalisel põhjustel suutnud organiseerida ning ka nüüd, 40 aastat hiljem, olen selle toetuse eest tänulik Ilmarile ja tolleaegsele Kalevi esimehele Johannes Nittimile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga